Meie ajastu on ühel tasandil – võibolla kõige olulisemal – jumala ja usu lahkumineku ajastu. Selle seisundi diagnoosija au kuulub Nietzschele: „Jumal on surnud“ tähendab äärmuseni lihtsustatult, et jumal on läinud, usk jäänud. Kõlab paradoksaalselt, pealtnäha on olukord vastupidine: see, mis paistab läinud olevat, on usk. Nietzsche ei ole siiski ajalooliste protsesside reakommentaator. Nagu kõik […]