1. Perikoobi tekst

4:8 Salmis on „armastust nende endi vastu“ asemel „armastust nende vastu“. Peale käsikirjade võrdluse räägib „nende endi“ poolt näiteks salm 10, kus on sama sõnastus, viide kogudusesisesele ja vastastikusele armastusele, kuna armastus „nende“ vastu otsiks objekti, mida aga ei ole.

Preesensi vormis „katab (kinni pattude hulga)“ asemel on mõnes käsikirjas „katab“ futuurumis. Oletatavasti pole siiski tegu mitte eshatoloogilise, vaid hoopis tarkuskirjandusele omase olevikulise, toimuva pidevust rõhutava seaduspäraga.

4:11 Mitmes hilisemas käsikirjas on „nagu annab Jumal“, nii et hēs asemel hōs, mis võib olla eelneva mõju „nagu väest“. Seoses sellega, „mille annab Jumal“, on üldse palju erinevaid lugemeid, mis tahavad väljendada viisi, kuidas Jumal seda väge annab. Sõna horēgeō ʻandma, varustama’ on seotud algselt „koori juhtimisega“, viidates paljude tegutsema ja laulma panemisega ja selleks varustuse andmisega.

2. Struktuur ja kontekst

Lõik kõigub näiliselt seosetult eri teemade vahel. Siiski on see üks osa kirja manitsustest, mille lõikude algused on tähistatud Kristuse kannatusele viitamisega: 4:1 „et nüüd Kristus on ihulikult kannatanud“, 4:12 „ärge võõrastage tulekuumust“, 5:1 „ma kutsun /…/ kui Kristuse kannatuste tunnistaja“, 5:6 „alanduge siis Jumala võimsa käe alla“, meie käsitletavas osas on vaid kannatus jäänud tahaplaanile.

Seejuures on manitsuse ebakorrapära täiesti tavaline: näiteks Kl 3:16–17 jääb ebaselgeks, mida tuleb teha, kas tegutseda või hoopis laulda, ning kujutatakse neid ühe tervikuna. See on kunstipärane viis näidata erinevate asjade liikide kokkukuuluvust inimese elus ja ühe teisest väljakasvamist, ühtlasi sündmuste võimalikku kuuluvust jumalateenistuse sisse. Inimese argipäev pole küll jumalateenistus ja liturgia, kuid apostli kiri on ikkagi lugejate käes seal, kus kogudus koguneb.

3. Kirjanduslooline kontekst

Esimene Peetruse kiri on Pauluse koolkonna kiri, seega tuleb seda vaadelda suurelt osalt kui üht suunda nende kirjade seas, mida esindavad näiteks Kolossa ja Efesose kirjad ühelt poolt ning karjasekirjad (1Tm, 2Tm, Tt) teiselt poolt. Esimene Peetruse kiri sisaldab mõningaid Pauluse eripärasid, mis mujal on pea olematud, nagu väljend „(olla, elada) Kristuses“ igasuguse kristlaste olemise ja elu kohta. Seejuures on 1Pt arendanud Pauluse teoloogiat edasi väga tasakaaluka teoloogiana, võttes sellelt ära vastandumise, nii et kirjas ei vastandata Paulusele omaselt seadust ja evangeeliumi. Kuid 1Pt tõstab siiski esile näiteks kannatuse teemat, seostab inimese elu Kristuse kannatusega, tõstab esie Kristuses elatava elu uudsust, eristab endist (mittekristlikku) ja praegust (kristlikku) (1:14; 4:3) ning teeb seda ajaliselt, mitte juriidiliselt. Selle kõige tõttu on just 1Pt teeninud kõrvuti nõnda poleemilise Galaatia kirjaga ära Martin Lutheri erilise tunnustuse.

Kohti, mida pole võimalik seletada muidu kui vaid Pauluse koolkonnaga, on palju. Seejuures on märgatav 1Pt sõltuvus Pauluse koolkonna sellest osast, mis on koostanud sellised kirjad nagu Kolossa ja Efesose kirjad; see mõju jääb sealjuures puhtaks, kuid maitsekalt väheseks. Sarnasus torkab ehk enim silma viisis, kuidas kuulutust ja pareneesi veidi lahus nähakse ning kumbagi oma reeglite järgi rõhutatakse. Samuti on ühisosaks Pauluse koolkonnas levinud Kristuse ilmumise ja igavikust väljumise täpsem sõnastamine viisil, mis on tuttavad ka Kl 1:26; Ef 1:9; Rm 16:25–26 kaudu.

Kuid 1Pt-l on oma suund Pauluse koguduste teoloogia edasiviimisel. Kristus on ilmunud taevast kui karjane, kes hoiab lambaid, kui ohvritall, kes ei sõima oma sõimajaid, ning kristlane omakorda on tänu Kristuse väele nagu laps, kes on äsja sündinud, nagu taim, mis ei närbu (1:4, 24), nagu ehitusmaterjal, mis on tugevaks osutunud (1:7; 2:4).

4. Ajalooline kontekst

Kiri on epistel, seega mitte üksnes sidepidamisvahend, vaid ka kunstiteos. See on kirjutatud mõttega, et meie usu kinnitus ei ole mitte üksnes hädavajadus, vaid see võib olla ka ilus lugeda. Jumala tõdede väljendus on siin stiilne ja kaalutletud, teatud korduvate motiividega kinnistatakse kuulaja mõnede alustrajavate kuulutuse punktide külge. Neist silmatorkavaimad on seos ristimisega ning kannatuse teema. Tervelt neljandik „kannatuse“ mainimistest Uues Testamendis leidub 1Pt-s, kuid lugedes kirja ei paistagi seda nii palju, sest teemat viiakse edasi sügavaid seoseid luues, nt 1:6; 3:16–17. Kannatus on nagu tükike Kristuse kannatusest. Kannatus on miski, mis võiks olla Kristuseta hullemgi.

See aga näitab, kuidas kurja maailma mõju nähakse tuntavana, kuid mitte valitsevana. Meie usu rajatus Kristuses võidab maailma tulekuumuse (4:12), meid on pritsitud (ristimise) veega, valgustatud, meid on tõstetud Jumala lapseks (1:3; 2:2, 9; 3:21).

Kiri on mõeldud hulgale maakondadele: Pontosele, Galaatiale, Kapadookiale, Aasiale ja Bitüüniale. Seega hõlmab see loetelu – kui oleks mainitud ka Armeeniat – just seda ala, mis Adolf von Harnacki teose „Ristiusu misjon ja levimine esimesel kolmel sajandil“ (Die Mission und Ausbreitung des Christentums in den ersten drei Jahrhunderten) järgi sai valdavalt kristlikuks kõige esimesena. Seega on see kiri teinud head tööd. Piirkond on olnud tol korral mitmest rahvusterritooriumist koosnenud põline kultuurmaa.

Kuid seda, mis on see „kurvastatud mitmesugustes katsumustes“ või „tulekuumust“ 1Pt kogudustes, on seal piirkonnas alati seostatud kristlaste tagakiusamisega, millest jutustab Plinius Noorem, või ka Johannese Ilmutusraamat. Seejuures ei tea me siiski, kas need teosed olid samaaegsed; on ju 1Pt tõenäoliselt palju varajasem kui Plinius. Ka ei saa me kanda sellele kontekstile kergelt üle mõtteid märtrite elulugudest ega juriidilist nõuet, mille kohaselt maa asukal pidi olema tõend keisririigi jumalale ohverdamise kohta. Kristlaste ebakindel, isegi ahistatud olukord maailmas võis olla ka argine erinevuse ja võõrastuse tundmine. Näiteks nagu 1Pt kuulutuses kristlaste kõrgest moraalist, mis vastandub endise elu moraalile ja mis on ühtlasi eristav asjaolu (2:12; 4:4; 4:15–16).

Erilise probleemi moodustab kirja lõpp 5:12–14a ja 5:14b. Juba salmides 10–11 lõpeb kiri ja sel on teatud Efesose ja Kolossa kirjade värving: tüüpiline on 1Pt en Christō väljend, see räägib kannatusest, nagu kirja tervik. Kuid salmid 12–14a ja 14b paistavad nagu kaks konkureerivat kirja lõppu, mis on juurde lisatud, just nagu Rm 16:24jj, kus on ka kaks lõppu. Seejuures erinevad salmid 12–14a stiililt, sisaldades isiku- ja kohanimesid. See meenutab viisi, kuidas Hb 13:22–24 on seotud kirja tervikuga – see mainib Timoteost, ühendades kirja Pauluse koolkonnaga ning mainides kirjutamise maad (või kirjutajat ümbritsevaid kaasmaalasi) ehk Itaaliat. On ju siin mainitud Silvanus just Pauluse kirjade see kaasautor (1Kr 1:19; 1Ts 1:1; 2Ts 1:1), kelle tõttu Paulus võib kirjutada „meie“. Kas ehk näeb fiktiivne Peetruse traditsiooni looja Pauluse koolkonna sees selles Peetruse ja Pauluse ühendamist omavahel? Silvanus oli mõlema vend? On ju ka Heebrea kiri tehtud sellise personaalse lõpu lisamisega otsekui Pauluse kirjaks.

Sellega, kuidas koguduse presbüter (1Pt 5:1) ühendab end apostli ameti juurde kuuluva Kristuse kannatuse tunnistajaks olemisega ning edasi veel koguduse „karjatamise“ ja „ülevaatamisega“ (episkopeō, 5:2), paigutab ta end Apostlite tegude raamatu ajaloolisse konteksti. Selles kontekstis kuuluvad paganakristlik ja juudikristlik, mis on alati koos olnud, veel enam kokku, ka selles, et kogudusekorra erinevused sulavad kokku – presbüter mõtleb episkopos’e ameti kirjelduse keeles. Esimeses Peetruse kirjas räägib kogudusevanem, kes töötleb Pauluse õpetust ja toob esile Jeesuse apostli Peetruse tähendust, andes kirjale nime „Peetruse kiri“ (1:1).

„Minu poeg Markus“ (5:13) võib olla üheskoos märkega „Babüloonias“ aluseks pärimusele, mille kohaselt Peetrusel (1Pt autoril) oli Roomas tõlgiks (evangelist) Markus. Otsesemalt tähendab see kirja kirjutamise kohta Roomat. Rooma nimetamine Paabeliks esineb ka Ilmutusraamatus. Seda mõtet, et 1Pt autorit ei tule otsida mitte aadressis nimetatud maakondadest, vaid Roomast, on põhjendanud Walter Bauer oma raamatus „Õige usklikkus ja ketserlus vanimas kristluses“ (Rechtgläubigkeit und Ketzerei im ältesten Christentum), kus ta põhjendab mitte ainult 1. Clemensi kirja, vaid ka 1. Peetruse kirja kui teksti, milles Rooma kogudus sekkub esimesena võrdsete seas teiste koguduste ellu, parandab nende vigu, suunab neid, ning sellega levitab oma autoritaarset, kuid samas kainet ja teoloogiliselt põhjendatud kristlusenägemust ka Kreekas ja Aasias.

5. Kommentaar

4:7 Sellega, et salm räägib lõpu lähedusest ja kainusest, on ta 5:6–9 sarnane. Lõpu läheduse ja palve seos on ka kohtupäeva teemas 4:17–19.

4:8 Omavahelise armastuse seletuseks sobib 1Pt sõna „vendlus“ kristlaskonna tähenduses, mida mujal ei esine, nii et 9. salmis mainitud külalislahkus tähendab just ülemaailmse kristlaste võrgustiku alalhoidmist. Selle kohta, mis on „nurisemine“, võib teha oletusi: näiteks Didahhe räägib, et üle kolme päeva külas viibiv rändjutlustaja peab tööle minema või edasi rändama, sest ühel juhul on ta kasulik iseendale ja kergendus võõrustajale, teisel juhul evangeeliumile. Ka on 2. sajandil räägitud külalislahkust kuritarvitavatest petturitest kristlikes kogudustes.

„Armastus katab pattude hulga“ (vrd Jk 5:20) on tsitaat Õp 10:12; Tn 4:24.

4:10 Nüüd suundutakse Pauluse teemade juurde, nimetades mitte enam evangeeliumikuulutajat üksi, vaid iga ristitut (Jumala armuandide) majapidajaks. Seejuures tõlgendab ta armuande väga Paulusele omaselt, armuannina, mitte hellenistlikult (mistahes taevaaluse) vaimuannina. Seega Kristuse Vaimu annina.

4:11 Salm tahaks seega teha meist otsekui Taaveti, kelles räägib Jumala Vaim (2Sm 23:2), või otsekui prohveti. Selles nihkub 1Pt lähemale Jaakobuse kirjale, mis ka kõneleb keelest kui mõjutegurist, millel on oma allikas ja tegu. Diakonia nihkub lähedale Ignatiose teemadele, millega seoses on vaja mõelda, kui palju on diakon laua teener ja kui palju koguduse teener. „Vägi, mille Jumal annab“ võiks viidata Jumala ligiolu tundmisele kogudust ülesehitava tegevuse juures. Sõna „annab“ on siin pikk ja keeruline väljend chorēgeō ja võib olla aluseks kogudustes levinud „varustamise“ sõnapruugile, millega Jumal oma misjonäre varustab.

Salm lõpeb doksoloogiaga (ka 1Pt 5:11; Rm 16:27; Ef 3:21; Fl 4:20; 1Tm1:17 jm on samalaadne), mis oli 1. sajandi lõpu ja ka 2. sajandi alguse kasvav trend. Sel võib olla seos liturgiaga.

6. Paralleeltekstid

Tulenevalt mitmest teemast ei ole väga kindlat, tervet lõiku hõlmavat paralleelteksti võimalik leida. „Aja lühidus“ viitaks kõigile Uue Testamendi mõtetele lõpuajast. Nendest võib esile tõsta samas seoses olevaid kohti 2Ts-s ja 2Pt-s, kus mõeldakse Issanda tagasituleku viibimisele ning pikalt tulevikku vaatamisele – viimne päev ei lahenda küsimust, millest saada jõudu eluks. See jõud tuleb leida selles ajas ning seda näitab meile ka kuulutus: elame, nagu aega ei oleks üldse, ja nagu aega oleks kõigeks.

Selgeks paralleeliks võiks olla sõnad vaimuandide ja armuandide kohta, nagu Rm 12:6–8 ja 1Kr 12:4–11, eriti just viimane, mida paljud arvavad oskavat tõlgendada, kuna see räägib ju näiliselt nii ilusasti meie võimetest ja oskustest. Ometi jääb vaimuandide loetelu mõistmine (seejuures ka Piibli tõlkimine ja igasugune Piibli tõlgendamine) selle juures poolikuks; me lihtsalt ei tea, mida mõtlesid korintlased, kui kuulsid sõnu „teenimine“ või „juhtimine“. Kusjuures näib, et 1Pt on teinud siin ära lihtsa, ent vajaliku töö, vähendanud armuandide hulga just nii väiksele hulgale, millest nii 1. sajandi kui ka 21. sajandi inimene on võimeline aru saama.

7. Tõlgendusloolised märkused

Kümnenda nelipühajärgse pühapäeva teema „Ustavus Jumala andide kasutamisel“ juhib kirikulise tähelepanu sellele, et Jumala ees on ta otsekui majapidaja (või mõisavalitseja), kes toimetab oma isandalt saadud volituste piires tema hoolde usaldatud varaga.

Nii ongi esimese lugemisaasta evangeeliumiks üksnes Luuka evangeeliumis esinev Jeesuse tähendamissõna kavalast majapidajast ja rikkuse õigest kasutamisest (Lk 16:1–9). Tegemist on perikoobiga, mida eksegeedid on palju ja vastuoluliselt tõlgendanud, kuna esmapilgul õigustab tähendamissõna ebaõiglast ümberkäimist oma peremehe varaga. Teise lugemisaasta evangeeliumiks on tuntud tähendamissõna talentidest (Mt 25:14–30).

Ka jutlusetekstiks olev epistel 1Pt 4:7–11 nimetab kirja lugejaid ja kuulajaid „Jumala mitmesuguse armu headeks majapidajateks“ (s 10).

Põhjalikumalt on majapidajate ja mõisavalitsejatega seonduvat käsitletud advendiaja kolmanda pühapäeva perikoobi kommentaaris, vt siit https://arhiiv.kjt.ee/2021/12/eelk-perikoopide-abimaterjal-5-1-kolmas-advent-1kr-41-5/ .

Lisada võib järgmist:

Amasia (Amasya tänapäeva Türgis) kohta kirjutab piiskop Asterius (u 350–410): „Kui ükskõik kes, aimates lähenevat oma elu lõppu ja astumist teise maailma, kergendab oma patukoormat heade tegudega, kas tühistades võlgnike kohustused või jagades vaestele rikkalikult ande, andes Issandale, mis temale kuulub, saab ta endale palju sõpru, kes annavad Kohtuniku ees tunnistust tema headusest ja kindlustades talle oma tunnistusega koha õndsuses.“

Rabi Hijja (u 280 pKr) on öelnud: „Nagu veed, mis katavad merepõhja (Js 11:9), nii katavad Toora sõnad Iisraeli alastuse, sest kirjutatud on: Armastus katab kinni kõik üleastumised (Õp 10:12).“ Psalmimidraš1 §18 (9a).

William R. Herzog II esitab raamatus „Tähendamissõnad kui meelerahu häiriv kõne: Jeesus kui rõhutute pedagoog“ (Parables as Subversive Speech: Jesus as Pedagogue of the Oppressed, 1994) tähendamissõnale talentidest vabastusteoloogilise seletuse. Eemalviibiv peremees lõikab sealt, kuhu ta ei külvanud, ning kolmandat sulast tõlgendatakse vilepuhujana, kes „paljastas peremehe rõõmu“ sellena, mis see on – ekspluateerimise tulemusel omandatud ning ülevoolava kasumina. Kolmas sulane ei saa karistada mitte seetõttu, et ta kasumit ei tootnud, vaid teda karistatakse tõe rääkimise pärast. Vabastusteoloogilise vaatenurga kohaselt on talentidest kõneleva tähendamissõna mõte selles, et igaüks peab toimima solidaarselt teistega, kui ta näeb sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku ebaõiglust.

Kreeka talent (kr talanton) oli kaaluühik massiga u 36 kg. Rahaühikuna kasutades oli talendi väärtuseks sama massiga hõbeda väärtus. Rahaühikuna oli talendi väärtus 6000 denaari, mis oli tavapärane palk päevatöö eest (vt tähendamissõna töötegijaist viinamäel Mt 20:1–16). Ühest talendist sai seega maksta ühele töölisele palka 20 aastat (lähtudes kuuepäevasest töönädalast).

Huvitava tulemuse saab, kui arvutada välja ühe talendi hõbeda väärtus praegustes maailmaturuhindades: 36000 x 0,61 eurot grammi kohta (seisuga 28.07.2022) = 21960 eurot. Eesti keskmine brutokuupalk oli 2022. aasta esimeses kvartalis 1593 eurot. Ühe talendi hõbeda väärtuse eest saab tänases Eestis maksta keskmist palka teenivale töölisele palka 14 kuud.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 300.

Päeva laul: 326.

Jutluselaul: 279.

Ettevalmistuslaul: 303.

Lõpulaul: 438.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 210, nr 3 / Agenda, lk 108, nr 3.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569, nr 3 (Neljaosaline kirikupalve); lk 571, nr 2 (Ekteenia) / Agenda, lk 66, nr 1.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 362 (G).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 211 / Agenda, lk 124, nr 1.

9. Muud tähelepanekud

Perikoop 1Pt 4:7–11 on väga rikkaliku sisuga kirjakoht, mistõttu on pea võimatu välja pakkuda ühte ja kindlat dispositsiooni. Iseseisva jutluse saab üles ehitada igale salmile, lausa salmi osale. Seega on jutlustaja jaoks oluline leida kirjakoha rikkalikust sisust üles see, mis just tema kogudust võiks kõige enam puudutada.

Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.