„Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud – kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest – saaksid kätte igavese pärandi tõotuse.“ (Hb 9:11–15)

Kristus on läinud sisse templi kõige pühamasse paika, tuues ohvriks iseenese, räägib kiri heebrealastele. Ta kannatas kõigi meie eest, räägib Paulus. Tema jüngrid ega kaasaegsed ei mõistnud Tema kannatuse põhjust. Nii tõdeb kiriku käsiraamat ja seda tõdeb ka Pühakiri.

Kuna Kristuse kannatusel ja surmal oli oma eesmärk – maailma lunastamine –, siis kipume ka meie inimestena otsima oma kannatustele eesmärki, sihti, mõtet. Raskustes olles on raske mõelda, et kannatusel ei pruugi alati mingit mõtet olla. Ka peale vaevade läbimist püüame nendele tagantjärele mingit mõtet omistada.

Nii paneme ennast Jumala Poja rolli. Meie, kes me oleme inimesed, tahame ometi olla otsekui Jumala ainusündinud Poeg. „Tema kannatuse sihiks oli ikkagi ülestõusmine. Miks meie peame kehvemad olema! Omistame enda kannatusele ka mingi mõtte!“

Ja tõepoolest – tihti meie kannatustel ongi põhjus ja mõte. Kui läheme jooksutrenni, siis hingeldame ja tunneme õhu puudust, joostes higistame – nendel kannatustel on oma mõte. Kui me pole harjunud jooksma, siis esialgu hakates võtab hingest kinni. Sinna pole midagi parata. Aga ilma taoliste kannatusteta võhma ei korja!

Kui veame ühe päevaga puukuuri halge täis, võivad teisel päeval olla lihased valusad, kuna tavaliselt me neid lihasgruppe ei kasuta. Need annavad pärast tunda. Kuid ka sellel kannatusel on oma mõte. Poleks me pingutanud, poleks meil talvel ka sooja tuba.

Nii üritame teinekord taolist eesmärgi leidmist laiendada, sest meile ei meeldi ebaselgus. Sest kui elu on ebaselge, siis me ei tea, mis ta meile tuua võib. Nii püüame järgi teha Jumala Poega, andes enda kannatustele alati mingi mõtte. Nii raske on tunnistada, et oleme pelgalt inimesed ega suuda näha järgmise kurvi taha.

Kas olete kuulnud mõnda vagajuttu ratastooli jäänud inimeselt, kes ütleb, et „Kuna mul nüüd oli aega elu üle järele mõelda, siis ma leidsin Jumala. Ma pidingi ratastooli jääma!“ Või ütleb puudega lapse ema: „Jumal tegigi ta sellisena! Ta on mõeldudki nii olema!“ Me ei saa ära võtta inimestelt soovi ja vajadust oma kannatusele mingit mõtet leida. Igaühel on oma väärikus ja õigus oma elujuhtumisi tõlgendada nii, nagu ta seda soovib.

Kuid teisest küljest ei saa me Jumalast teha süüdlast selles, kuidas meie elu kujunenud on. Jumal ei saada inimesi ratastooli ega loo puudeid. Lihtsalt: see maailm on langenud ja ebatäiuslik. See pole Jumala viga. See on meie puuduliku maailma viga.

Vahel tabab meid näiteks lein. See ei juhtu ainult siis, kui keegi sureb. Kui läheme kellegagi lõplikult tülli ja kaotame lähedase inimese oma elus, siis me leiname teda taga. Kui oleme alustanud mingit ettevõtmist suure innu ja lootusega ning see kukub maha kildudeks ja lõpeb ära, siis me leiname. Kui meie unistused sellest, mis elu meile tuua võiks, mingil põhjusel surevad, siis me leiname. Kui krooniline haigus võtab meilt endise elu, ka siis me leiname seda taga.

Iseäranis hirmus on taolises olukorras see, kui teised püüavad meid lohutada meie kannatustes mingi tüütu klišeega: „Ju see siis pidigi niimoodi minema!“, „Iga asi juhtub meile põhjusega!“, „Iga asi on millekski hea!“ Taolised mõtteterad on täielik lollus. Ja tihti ei ole nendes teragi tõtt. Ka heade inimestega juhtub halbu asju. Me ei kannata alati kõiki tagajärgi, mille me tõesti oleme ära teeninud. Ja ka vastupidi – vahel juhtuvad meiega asjad, mida me ei ole ära teeninud kohe mitte kuidagi.

Milleks peaks olema hea see, kui inimene saab teada, et tal on vähkkasvaja? Kuidas muudab kellegi paremaks inimeseks see, kui ta sõjakoldes kaotab käe või jala? Mismoodi on millekski hea see, kui sa kaotad autoõnnetuses oma lähedase? Pealiskaudsed lohutussõnad taolistes olukordades ei aita inimest, vaid tegelikult annavad need selget tunnistust, et oleme selle inimese hüljanud ja ei soovi teda lõpuni mõista.

Mida me siis peaksime mõtlema kannatuse pühapäeval? Kuidas me peaksime lahti mõtestama lõplikke kaotusi ja suuri kannatusi?

Ei olegi lihtsaid lahendusi. On vaid lihtsad tõdemused: mõnda asja siin elus ei annagi enam parandada. Nendega saab lihtsalt õppida elama.

Meie kultuuris ei taha eriti keegi kannatajaga rääkida, sest me keegi ei tea, kuidas teda aidata ja mida peaksime ütlema. Ning vahel pakub mõni ka pealiskaudseid, klišeelikke lohutusi nagu „Iga asi on millekski hea!“ Aga ei ole alati ju.

Kui vanem kaotab lapse, siis see ei ole hea. Ja seda ei anna ka kuidagi parandada.

Kui meil avastatakse krooniline ja ravimatu haigus, mis jääb meiega elu lõpuni ja mida ei anna ka tänapäeva meditsiinis ravida.

Kui meid on jõhkralt reetnud lähedane ja eluaegne sõber – ka seda asja ei anna enam parandada. Me ei saa seda inimest enam tagasi. Meie usaldus enam ei taastu.

Mõnda asja siin elus ei annagi enam parandada. Nendega saab lihtsalt õppida elama.

Paraku kannatus ainult ei kasvata, vaid muudab meid ka karmimaks, halvemal juhul koguni külmemaks. „Mida sa ka elust tead, lõikasid korraks noaga näppu. Aga vaata mind – mina murdsin terve jalaluu!“

Ärme loo ei enda ega ka teiste jaoks mingeid muinasjutte. Need on mõeldud selleks, et tekitada paremat enesetunnet endale ja teistele. Kuid nad ei toimi, sest on vildakad. Ärme mõtle ei enda ega teiste puhul seda, et kui meid tabab suur kannatus, siis on Jumal selle saatnud, et meid kuidagi õpetada või kasvatada. Me ei saa teha endast Jumala Poega, kellele kannatus saadeti tõepoolest selleks, et inimkond päästa. Meie pole jumalad ega inglid. Me oleme pelgalt inimesed.

Ärme mõtle ka seda, et „Kui mulle see „hantel“ saadeti, ju ma pean siis järelikult hakkama sellega lihaseid pumpama, et seeläbi tugevamaks saada!“ Ei pruugi olla nii. Nii mõeldes võime raskust alahinnata. Võimalik et tegemist pole mitte hantliga, vaid suure tõstekangiga. Kui püüame seda enda tugevamaks tegemiseks tõsta, siis võime enda naba paigast kangutada.

Kui õnnetus meid tabab, ei pääse me leina eest. Nagu öeldud, katastroof tekitab alati leina, mitte ainult ei tekita seda mõne lähedase inimese surm. Pealiskaudsed lohutavad klišeed ongi ohtlikud just seetõttu, et kui neid kellelegi puistame, siis võtame temalt ära õiguse leinata. Käibefraasidega teisi lohutades võtame ühtlasi ära nende õiguse olla inimesed. Me varastame tükikese nende vabadusest just siis, kui nad seda kõige rohkem vajavad – keset kõige suuremat haavatavust ja meeleheidet. Kellelgi pole õigust nii teha. Õigupoolest – leinamine keset valu on ainus mõistlik ja eluterve asi, mida me ülepea teha saame.

Mida me siis üldse teha saame? Me ei saa leinava inimese heaks palju teha. Me ei peagi väga palju ülepea tema heaks tegema.

Selle kohta kuulsin ükskord Prantsusmaal Taize vennaskonnas käies, kuidas vend Alois rääkis vendade tööst ja tegevusest jubedates Lõuna-Ameerika slummides: „Me ei tea, miks Jumal siin ilmas nii hirmsaid kannatusi lubab. Meil pole sellele vastust. Ühte me teame – me ise saame olla Jumala abi ja vastus neile, kes kannatavad. Jäädes nende juurde neile seltsiks. Aidates neid sellega, mis meile jõukohane.“

Me saame lihtsalt jääda kannatava inimese juurde. Kuulates ja inimese olukorrast osa saades. Aidates pisiasjadega. Mitte jagades targutusi ja näpunäiteid.

Olles kohal.

Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.

Meie kohalolu ja osavõtlikkus on see, mida kannataja vajab. Ülejäänu saame jätta Kristuse hooleks.

Aamen.