19. sajandil asutati Euroopas, Põhja-Ameerikas ja mujal maailmas palju misjoniseltse ja nende seltside poolt asutati hulgaliselt perioodilisi misjoniväljaandeid selleks, et populariseerida rahva hulgas misjoniideid ja koguda oma tegevusele seeläbi toetust. Eestiski käivitasid misjoniideedest innustunud vaimuliku töö tegijad ja koolitegelased järgemööda mitu värvikat misjoni(aja)lehte, kuid erinevalt muu maailma väljaannetest olid meie misjoniteemalise ajakirjanduse taga sel ajal enamasti üksikisikud. Olles suuresti seotud Saksamaa misjoniseltsidega läbi baltisaksa kultuuriruumi, sai ka meie oma misjoniperioodika eeskuju saksa väljaannetest.

Misjonilehed pidid ülendama lugeja meelt, tooma misjonisõpradeni asjakohast infot ja hoidma neid kursis misjonäride tööga paganate seas, olles ühtaegu õpetlikud ja informatiivsed. Misjoniteadetega tuli taustana kaasa muudki üldharivat teavet neist paikadest, kus misjonitööd läbi viidi ja küllap pidi lehtede sisu natuke ka meelt lahutama – eks tundis sellegi aja inimene huvi selle vastu, mida põnevat mujal toimub ning eksootiline ja põnev „müüb“. Juba olemuslikult oli oluline, et lehed kõnetaksid võimalikult laia lugejaskonda.

Eestis ilmus 19. sajandil vähemalt kuus misjonilehte – ilmuma hakkamise järjekorras Missioni-Leht ja tema lisad 1858-1862, Pagganatte ö ja koit 1861-1865, Missionär ehk sõnnumed pagganatest 1863-1869, Missioni Lehhed ja tema lisa 1869-1875, Ristirahwa pühhapäewa lehhe lissa leht 1877-1887 ning Eesti Postimehe Missioni-Leht 1896-1904. Seda polnud just palju, 20. sajandi algul ilmus neid juba rohkem, kogu religioosne ajakirjandus oli siis märksa elavam. Needki annavad meile aimu sellest, milline võis olla selleaegse eestlase maailmapilt ja veelgi enam – millise kuvandi lõid misjonilehed meile teiste maade rahvastest.

Jaapani kajastamine eestikeelsetes misjonilehtedes

Kas Jaapani teemad müüsid? Seda on muidugi keeruline öelda, aga kahtlemata oli Jaapan küllaldaselt eksootiline eestlaste jaoks siis, nii nagu tänagi. Ehk isegi liiga eksootiline selleks, et teda üldse piisava põhjalikkusega käsitleda. Misjonilehtedes kirjutati 19. sajandil Indiast ja Hiinast, Aafrikast, Ameerikast ja veel paljudest paikadest ning Jaapan oli nende seas ikkagi suhteliselt kõrvaline teema. Võrreldes näiteks ohtralt kajastatud Indiaga oli Jaapaniga seotud kirjutiste arv kindlasti mitmekordselt väiksem. See võis olla nii sellepärast, et Saksa misjoniseltsid, mille tegevust eesti misjonilehed peamiselt kajastasid, tegutsesid teistes piirkondades (Jaapanis olid enamasti Inglismaa ja Ameerika misjoniseltsid) ja ka Eestist pärit misjonäre Jaapanis sellel ajal tõenäoliselt ei olnud.

Ajavahemikul 1858-1900, esimese misjonilehe ilmumisest kuni sajandi lõpuni, ilmus misjonilehtedes kokku 47 Jaapaniga seotud kirjutist. Võttes siia kõrvale veel Ristirahwa pühhapäewa lehhe lissa lehe pealehe, selleaegse ainukese kristliku nädalalehe Ristirahwa pühhapäwa leht, milles ka misjonile tähelepanu pöörati ja mis ilmus 1875-1919, oli  kirjutisi kokku 74. Nende hulka on arvestatud kõik sõnumid, milles on vähemalt mainitud Jaapanit või talle ajalooliselt kuulunud piirkondi. Kõik ei pruugi olla siiski leitud ja sõnumeid võis ka rohkem olla.

Misjoniteadete taustal kajastasid lehed otse ja kaudselt sündmusi ja arenguid nii Jaapani ajaloos üldiselt kui ka Jaapani kristluse ajaloos. Kui arvestada ainult misjonilehti, siis oli sõnumeid rohkem 1860. aastatel, 21 sõnumit 47-st. See on seletatav sellega, et pikaaegsest isolatsioonist väljumise ja Meiji restauratsiooni tõttu sattus Jaapan korraga kogu maailma huviorbiiti – varasem informatsioon riigist oli napp ja nüüd oli seda võimalik juurde saada. Üle 230 aasta saabusid Jaapanisse taas ristiusu misjonärid ning kõigi muude rohkete muutuste kõrval, mida Meiji restauratsioon riigi ellu kaasa tõi, algas uue ristiusustamise lainega ka uus ajajärk Jaapani kristluse ajaloos. Neist sündmustest kirjutavad vastavalt ka eesti misjonilehed, tuues regulaarselt teateid misjonitöö edenemisest ja rääkides raskustest misjoni läbiviimisel.

Arvestuses koos Ristirahwa pühhapäwa lehega ilmus sõnumeid kõige rohkem 1890. aastatel, kui Jaapan ilmus maailmaareenile seoses sõjaliste konfliktidega, 28 sõnumit 74-st. Valdavalt olid need lühisõnumid, mis edastasid fakte ja andsid teada sündmuste toimumisest. Napimalt oli kajastusi 1870. aastatel. Sel perioodil toimus suuremas maailmas kõlapinda leidnud sündmusi vähem, Jaapan oli keskendunud oma riigi ülesehitamisele uue riigikorra alustel.

Jaapaniga seotud kirjutiste temaatika

Jaapaniga seotud sõnumid jagunevad suures plaanis kahte gruppi – 29 ilmalikku ja 45 vaimulikku sõnumit. Sellist jaotust tuleb muidugi võtta tinglikult, sest selget piiri nende vahel ei ole alati võimalik tõmmata, kuna ilmalikudki sõnumid on esitatud sageli kristlikus võtmes. Näiteks on kasutatud religioosseid termineid ilmalikus kontekstis või antud mõnele toimunud sündmusele hinnang ristiusu seisukohalt. Tuleb ka arvestada, et 19. sajandil oli valdav enamus eestlastest veel ristiusku ja ühiskondlik sekulariseerumine alles algusjärgus. Selle aja lugeja jaoks ei tekkinud ilmselt küsimustki ilmaliku või vaimuliku eristamisest, sest kirik kuulus olulise osana inimese igapäevaellu. Kõiki nähtusi ja sündmusi mõtestati vähemal või rohkemal määral läbi religiooni.

Ilmalikest teemadest kajastati lehtedes peamiselt Jaapani välispoliitilisi küsimusi ja tema suhteid teiste riikidega. 1860. aastatel on toodud teateid kaubandussidemete loomisest ja kujunemisest, alates 1880. aastatest domineerivad teated Jaapani suhetest naaberriikidega. Nii nagu võis aga eeldada, oli valdav osa sõnumitest arusaadavalt religioosse sisuga ning kajastasid ühel või teisel moel misjonitegevust Jaapanis. Peamine teema, mida Jaapaniga seoses käsitleti, oli misjonitöö edenemine. Sealhulgas oli palju lühikesi teadaandeid ja mainimisi, aga oli ka esseelaadseid arutlusi põhjuste üle, mis takistasid misjonitöö läbiviimist, kirjeldusi misjonäride tegemistest ja nn. edulugusid pöördumistest. Teemade hulgas olid veel kohalikud usundid, ristiusustamise ajalugu Jaapanis, haridus ja üldine ülevaade Jaapanist, samuti üks ilukirjanduslikku laadi rahvajutt või mõistulugu.

Misjonitöö edenemisest

Kõige enam oli pööratud tähelepanu sellele, kuidas edeneb luteri usu misjonitöö. Lugejaile anti teada misjonäride edusammudest, kuid ei salatud ka raskusi, mis neil sellel teel ette tuli ja arutleti neid raskusi põhjustavate asjaolude üle. 1860. aastatel tuuakse välja kolm peamist põhjust, mis arvatakse takistuseks olevat:

1. Valitsus, mis takistab otseselt misjonäride tegevust ja mida peetakse lausa pahatahtlikuks. Näiteks kirjutab Pagganatte ö ja koit: „Agga waimo ello polest on Japanis alles kesk südda talwe, [—] ja keik wallitsus 30 miljoni hingede ülle, on alles terwelt sadana kä“ (1862 nr. 7: 27).
2. Eurooplaste suhtumine. Vahendatakse jaapanlaste arvamust, kes peavad neid kasuahneteks ja ebaviisakateks, nt Missionär ehk sõnnumed pagganatest 08.12.1865 nr. 25: 97.
3. Eri konfessioonide omavaheline konkurents ja misjonäride vahelised tülid, nt. Missionär ehk sõnnumed pagganatest 03.07.1868 nr. 14: 56.

Sel kümnendil domineerivad teated sellest, et misjonitöö läheb väga vaevaliselt ja kirjeldatakse „vaeste paganate“ õnnetut saatust, kes jumalasõnast ei ole midagi kuulnud. Jaapanit kirjeldatakse kui maad, kus valitseb pimedus, sest jumalasõna pole veel enamuse jaapanlasteni jõudnud, aga riigiväravad on juba paokil ja loodetakse, et varsti hakkab päike ka seal paistma. Seejuures rõhutatakse korduvalt, et ristiinimesena peame meiegi siit omalt poolt seda tegevust toetama. Seejärel hakkab aga kõlama järjest rohkem ka optimistlikumaid noote ning 1880. aastatel antakse teada suurtest edusammudest ja usutakse, et tee kogu Jaapani ristiusustamiseks on nüüd valla. Misjonilehtedes avaldati sel perioodil mitmel korral teateid lausa „suurest ärkamisest“ ja tunti selle üle rõõmu. Edu alusena nähti jaapanlaste üldist haritust, aga eraldi rõhutati jaapanikeelse piibli väljaandmist ja lääneliku, kristlikel alustel põhineva haridussüsteemi loomist.

Jaapani kristluse ajaloost

Seda, et kristlus oli Jaapanis juba varem eksisteerinud, esialgu ilmselt palju ei teatud ja misjonitöö alguseks peetigi 1860. aastaid. Peamine põhjus võib olla informatsiooni puudulikkus, kuid see võis olla seotud ka asjaoluga, et tegemist oli mitte luteri, vaid katoliku kiriku ajaloo ja misjonitegevusega. Misjonilehtedestki nähtub, et katoliku misjon on kõrvaline teema, mis palju tähelepanu ei leia. Võimalik on ka, et see oli mõjutatud selle perioodi peamiste misjonilehtede Pagganatte ö ja koit ning Missionär ehk sõnnumed pagganatest toimetaja, veendunud luterlase Johann Voldemar Jannseni enda hoiakutest.

Kristluse varasemat ajalugu Jaapanis tutvustati lugejale põgusalt. Missionär ehk sõnnumed pagganatest kirjutab 1867. aastal toimunud nn. Urakami intsidendist, mõni aasta varem seoses Prantsuse katoliku kiriku saabumisega põranda alt välja tulnud salakristlaste tagakiusamisest. Selgituseks mainitakse jesuiidi misjonäre, kes juba varem Jaapanis misjonitööd on teinud ning kellele 230 aastat tagasi „werrine ots peale tehti“ (Missionär ehk sõnnumed pagganatest 10.04.1868 nr 7&8: 31; 03.07.1868 nr 14: 56). 1884. aastal tutvustati veidi ristiusu ajalugu ülevaatlikus artiklis, kus käsitleti kõrvuti riigi geograafiat ja rahvastikku, jaapanlaste riietumist, majaehitust ja haridust, riigikorda ja kohalikke usundeid (Ristirahwa pühhapäewa lehhe lissa leht 1884 nr. 49: 42).

Jaapani usunditest

Jaapanis praktiseeritud usundid ei ole misjonilehtedes eraldi usunditena palju käsitlemist leidnud. Pigem on nad loetud kokku kõik ebausuks ning võrdsustatud ebajumala kummardamise ja paganlusega. Jaapanlasi nagu kõiki teisigi rahvaid, kes ei tunnista ristiusku, islamit ega juudiusku, peeti paganateks. Muutus paganluse defineerimisel tekib 1880. aastatel, kui budismi ja konfutsianismi hakatakse lugema omaette usunditeks, kuid Jaapani algupärane usund shinto jääb veel ebausu traditsioonide hulka. Nii nagu annab 1885. aastal teada Ristirahwa pühhapäewa lehhe lissa leht oma ülevaates misjonitöö edenemisest, on Jaapanis enamus inimesi paganad, konfutsiaanid ja budausulised (1885 nr. 30: 28).

Vaid mõnel korral on kirjeldatud jaapanlaste n.-ö. ebausu praktikaid ja teenistusi ning kirjelduste järgi võib arvata, et neid tegevusi peeti veidi kerglaseks ajaviiteks. Budismiga seoses öeldakse näiteks, et buda ebajumal „ial Jummal ep olle olnud egga keddagit kuulnud egga aitnud“ (Pagganatte ö ja koit 1862 nr. 3: 10). Shintoism tuleb eraldi usundina teemaks alles 1884. aastal, kui seda nimetatakse koos budismiga teates ristiusule soodsa seaduse vastuvõtmisest (Ristirahwa pühhapäwa leht 11.11.1884 nr. 46: 372) ning tema teenistuste kohta arvatakse, et see on „tühjade tempude“ tegemine, mis taevatee liiga kergeks on teinud (Ristirahwa pühhapäewa lehhe lissa leht 1884 nr. 49: 42).

Sõnumites avalduv suhtumine jaapanlastesse

Üleüldiselt viitab suhtumine suuremas osas misjonilehtedes Euroopa kui ristiusu kandja kultuurilise üleoleku tunnistamisele. Siiski ei tähendanud see otseselt üleolevat või halvustavat suhtumist jaapanlastesse. Misjonilehtedes väljendub pigem siiras kaastunne rahvale, kes veel ei ole midagi kuulnud lunastusõpetusest. Usuti, et jaapani rahvas vajab ja ootab kristlikku sõnumit ning iga kristlase kohus on kaasa aidata sellele, et ta seda tundma saaks. Kõige ilmekamalt väljendab seda ehk Pagganatte ö ja koit: „Japani suur riik teeb missioni Issanda wäggewa käe läbbi ommad kanged wärrawad mis ni kaua ristirahwa ja isseärranis missionäride eest lukkus ollid, ikka laiemale lahti ja need miljonid hüüdwad teades ja teadmatta meie pole: „Tulge ja aitage meid!““ (08.01.1864 nr. 1: 5).

Seega, üldine suhtumine jaapanlastesse oli soosiv. Jaapanlastest peeti lugu kui haritud, kirjaoskajast, viisakast ja töökast rahvast, kelle poole vaadati austusega ja kes mõnes asjas isegi paremad ja osavamad on kui eurooplased. Näiteks paigutab Jannsen jaapanlased ühtekokku koos ryukyulaste (Jannseni pruugis „samuride“ rahvas, Jaapani riigi koosseisus alates 1879. aastast), hindude, hiinlaste jt. Lõuna-Aasia rahvastega, kes kannavad riideid, elavad majades ja harivad põldu. Jaapanlasi ja hiinlasi peetakse „väga tarkadeks paganateks“. Sellepärast peeti ka kaua aega arusaamatuks, kuidas sellise haritud rahva seas misjonitöö hästi edeneda ei taha. Eestlaste jaoks on ristiusk ja kooliharidus omavahel väga tihedais seostes olnud ja küllap tundus eeldatav, et see seos peab töötama ka mujal. Hiljem osutuski lehtedes väljendunud arvamuste kohaselt just jaapanlaste haritus misjoni edu pandiks.

Kokkuvõtteks

19. sajand oli eesti rahva ärkamise aeg ning koos eneseteadvuse tõusuga kasvas huvi mujal maailmas toimuva vastu. Misjoniajakirjandusel oli sel ajal oluline roll religioosse sõnumi levitamisel, kuid vähemalt sama tähtis oli see ka eesti rahva üldisel harimisel ja kuvandi loomisel teistest rahvastest. Teadetega misjonipõllult toodi lugejani nende taustal ka muud infot nende piirkondade kohta, kus misjonärid töötasid. Jaapan ei olnud kirjutiste arvu põhjal küll kõige populaarsemate riikide seas, mida misjonilehtedes kajastati, kuid loodetavasti oli 19. sajandi eestlasel neid vähemalt sama huvitav lugeda kui minul 21. sajandil.

Artikkel põhineb uurimusel, mis on täismahus loetav siit.

Ene Teemäe (1971) on usuteaduse magister.