Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.


1. Tekst

6:29 Mõnes tekstitraditsioonis (Codex Sinaiticus) on lisatud sõnale siagōn ’põsk’ määrsõna dexian ’paremat, parempoolset’. 1968. ja 1989. aasta tõlgetes on siagōn tõlgitud „kõrvaks“; see on olnud ajendatud arvatavasti liialt kaugele tõlgendatud tekstist.

6:31 „Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!“ Mitmes autoriteetses käsikirjas (Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Bezae jmt) esineb rõhutus: „ka teie tehke neile nõnda“. Mõnikord (Codex Bezae) on välja jäänud homoiōs ’nõnda, samuti’.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop jääb Luuka narratiivis Jeesuse Galilea perioodi (Lk 4:14–9:50) ja on osa nn Väljajutlusest (Lk 6:17–49). Väljajutlus jaguneb järgmiselt: proloog (6:17–19), õndsakskiitmised (6:20–23), hädakuulutamised (6:24–26), mitmesugused õpetused (6:27–49). Väljajutlusele eelneb jüngrite kutsumine (5:1–6:16) ja järgneb evangeeliumi kuulutamine ja imeteod Kapernaumas ning selle ümbruskonnas (7:1–8:56).

Meie perikoop jääb Väljajutluse mitmesuguste õpetuste algusse. Mitmesugused õpetused koonduvad peamiselt inimese südame headuse ümber. Andestamine, vaenlaste armastamine, omakasupüüdmatu andmine ja kohtumõistmisest loobumine on põhilised teemad. Esimeses lõigus (6:27–31) rõhutatakse armastuse avaldamist neile, kes jüngreid vihkavad ja taga kiusavad; nad peavad olema valmis andma vabalt ja järgima kuldreeglit. Teine osa õpetab, et selline armastus saab taevase tasu ja vastandab seda patuste vastastikusele armastusele (6:32–36). Mõttest, et selline käitumine on omane Jumalale, kes on armuline, arendatakse käsk hoiduda teiste üle kohut mõistmast ja anda tasuta, et Jumalalt ka tasuta saada (6:36–38). Selleks hetkeks on mõte vaenlaste armastusest liikunud üldisemat laadi suhetele. Järgnevad võrdumid pinnust ja palgist silmas (6:39–42) ning heast ja halvast puust (6:43–45). Selle õpetuste osa lõpetab võrdpilt kaljule ehitatud majast ja maa peale ilma aluseta ehitatud majast (6:46–49).

Perikoop koosneb kahest stroofist, millest esimeses esineb sünonüümne parallelism: armastamise sünonüümiks on hea tegemine vihkajatele ning õnnistamise sünonüümiks palvetamine halvustajate eest. Parallelismi kasutades on koostatud ka teine stroof, mis on esimese suhtes täpsustavat laadi. Parallelismist välja jäävad s 27a ja 31, kus on esitatud raamistavalt pöördumine ja kokkuvõttena kuldreegel.

27a      Kuid ma ütlen teile, kes kuulete:

27b      Armastage oma vaenlasi,

27c      tehke head neile, kes teid vihkavad,

28a      õnnistage neid, kes teid neavad,

28b      palvetage nende eest, kes teid halvustavad!

29a      Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine,

29b      ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki!

30a      Anna igaühele, kes sinult palub,

30b      ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi!

31        Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!

3. Kirjanduslik kontekst

Perikoobi sünoptilised paralleelid leiduvad Matteuse evangeeliumis (Mt 5:44, 39b, 40, 42; 7:12). Need erinevad struktuuri poolest. Luukas on kasutanud sünonüümset ja pigem sünteetilist parallelismi. Matteus esitab seal materjali antiteeside vormis (kättemaks ja vaenlaste armastus) ja kuldreeglist eraldi. Kui sama allikas on mõlema evangeeliumi aluseks, on üks või mõlemad evangelistid selle korda ja sisu oluliselt muutnud. Mitu uurijat on leidnud, et algupärasemat vormi järgib põhiosas Matteus (Bultmann jt). Leidub aga kohti, kus mõlemas evangeeliumis näib olevat algupärast sõnastust (Lk 6:27; Mt 5:40), mistõttu ei ole lihtne leida lahendust ühe ühise allika osas. Mõlemas evangeeliumis on märke kasutatud traditsioonide süstematiseerimisest ja see muudab hüpoteetilise originaali rekonstrueerimise peaaegu võimatuks. Kuna aga Markuse evangeeliumis seda teksti ei leidu, siis on tegemist Jeesuse ütete allikaga.

Laiemas kirjanduslikus kontekstis on kättemaksust loobumise printsiip (Lk 6:27) tuntud nii kreeka-rooma maailmas (Platon), kui ka Heebrea Piiblis („Ära tunne rõõmu oma vihamehe langusest ja ärgu hõisaku su süda, kui ta komistab“ Õp 24:17; vt ka 25:21–22), kuid vaenlase armastamise õpetus on nendest traditsioonidest spetsiifilisem. Väljend „vaenlane“ tähendab vanatestamentlikus kontekstis sageli etnilist ehk Iisraeli rahvuslikku vaenlast (3Ms 26:6–46). Seetõttu ei peaks Jeesuse õpetust piiritlema individualistliku käsitlusega, vaid arvestada tuleks ka võimalusega, et tegemist on otsese väljakutsega teise templi aja judaismi rahvuslikule eksklusivistlikule teoloogiale. Säärane tõlgendus on ümbertõlgendusena otseselt antitees Toora käsule: „Armasta oma ligimest nagu iseennast“ (3Ms 19:18), milles mõistetakse väljendit „ligimene“ etnilis-religioosselt. Seega, nn kuldreeglil on siin kontekstis otseselt konkreetne vanatestamentlik paralleel. Imperatiivne fraas „armasta oma vaenlast!“ läheb aga palju kaugemale retsiprooksest eetikast ning omandab lõpliku tähenduse imitatio Dei printsiibina ristisündmuses. Samuti on Apostlite tegudes Paulusega seotud kannatuslood mõistetavad imitatio Dei printsiibi põhiselt. Selles punktis on Kristuse eeskujuks võtmise vaatenurgast Luukal lähedane suhe pauliinliku teoloogiaga (1Kr 11:1; Fl 3:14 jne).

Luuka evangeeliumi adressaatide puhul on tegemist pigem mittejuutidega kreeka-rooma maailmas ja sõna „ligimene“ on omandanud tähenduse üldinimlikul, mitte etnilisel tasandil. Pisut hilisem näide meie perikoobis leiduva ainese sünoptilise traditsiooni edasikulgemisest on Didachē (2. saj algus), mille proloogis esitatud kaksikkäsk on näide ligimese mõiste laienemisest. Muuhulgas tradeeritakse selles ka kuldreegel ning käsk anda ilma tasu lootmata: „See on elu tee: esmalt armasta Jumalat, kes sind on teinud, teiseks oma ligimest nagu iseennast. Kõike sellist, millest sa tahad, et see sulle ei sünniks, ära tee ka teistele. Igaühele, kes küsib sinult, anna ja ära nõua tagasi“ (Did 1:2j).

4. Ajalooline kontekst

Konfliktid on inimolemusele universaalselt omased ja selles osas on Jeesuse käsk armastada oma vaenlasi mõistetav samuti üldiselt ja ajalooüleselt, mida näitab ka nn kuldreegli levik, tuntus ja kasutamine läbi aegade. Kuid Luuka evangeeliumi kirjutamise ajaks 1. sajandi teisel poolel oli kristlus tugevasti juurdumas ja vastujõud sellele olid paiguti märkimisväärsed: väljastpoolt keiserlikult suunalt ja seestpoolt sisekonfliktid, juudikristluse põlistamispüüded ja varajane gnostitsism. Meie perikoop, mis sisaldab Kristuse eeskujul vaenlaste armastamise printsiipi, võis säärases kontekstis olla otseseks ajendiks kättemaksust ja kohtumõistmisest loobumiseks ja omakasupüüdmatust armastusest täidetud kristliku elu viljelemiseks.

5. Kommentaar

6:27 „Kuid ma ütlen teile, kes kuulete..“ Sõna alla ’kuid’ tähendus tundub olevat rõhutatud koos personaalpronoomeniga hymin ’teile’ ning see näitab, et vastandatakse neid, kellele on kuulutatud eelnevalt öeldud hädad, ja neid, kes ustavalt kuulavad.

6:29–30 Kuub, üleriie (himation) on Vanas Testamendis võõrandamatu vara: kui sa oled võtnud pandiks oma ligimese üleriide, siis sa pead selle temale tagasi andma, enne kui päike loojub (2Ms 22:25); vaene magab oma kuue peal (5Ms 24:10jj). Rabiinlikus traditsioonis on põse pihta löömist ja üleriide seljast tõmbamist käsitletud ühe kõige tõsisema solvanguna. Kuid siin võib olla mõeldud ka pigem vägivaldset rusikahoopi kui põlgavat laksamist vastu põske, sest Septuaginta kasutab väljendit siagōn ’põsk’ vastena heebrea sõnale lǝḥī ’lõualuu’ (Km 15:15, 16; Hs 29:4; Ho 11:4 ). Järgnevalt, salmis 30 mõeldakse võib olla küll pigem vägivallaakti, sest sel juhul võetakse kõigepealt ülemine ja väärtuslikum rõivas (himation) ja alles seejärel särk või tuunika, alusrõivas (chitōn). Siinses Jeesuse õpetuses pole tegemist mitte niivõrd sõnasõnaliselt rakendatava käsuga, vaid vägivalla ahelate katkestamise illustratsiooni printsiibiga.

6. Paralleeltekstid

Perikoobi paralleelideks on Mäejutlus laiemalt (Mt 5:1–7:29) ja sünoptiline paralleel otseselt (Mt 5:43–48). Lisaks vt Paulusel Gl 5:14 ja Vanas Testamendis 3Ms 19:18.

7. Tõlgendusloolised märkused

Šabbat 31a: Kord astus üks pagan (gōj) Šammai (u 30 eKr) ette ja ütles talle: „Tee mind proselüüdiks sellel tingimusel, et sa õpetad mulle kogu Toora selle aja jooksul, mil sa ühel jalal seisad.“ Ta ajas teda taga mõõdupuuga, mis tal käes oli. Seepeale astus ta Hilleli ette (u 20 eKr), kes võttis ta proselüüdina vastu. Hillel ütles temale: „Mis on sulle vastumeelt, seda ära tee ka oma ligimesele (lhbrk ’teisele’). See on kogu Toora, muu on selle seletus. Mine ja õpi seda.“

Rabi Aqiba (surn u 135 pKr) ütleb 3Ms 19:18 kohta (Sifra Leviticus 19,18): „See on Toora suur ja kõikehõlmav põhimõte.“

Ben Azzai (u 110 pKr) ütleb 1Ms 5:1 kohta (Sifra Leviticus 19,18): „„See on Aadama sünniraamat. Kui Jumal inimese lõi, tegi ta tema Jumala sarnaseks.“ See on suurem ja kõikehõlmavam põhimõte kui see [eelmine].“

Tanhuma (Buberi väljaandes) Mšptjm §1 (40b): Rabi Alexandrai (u 270 pKr) ütles: Kaks eesliajajat läksid sama teed mööda ja mõlemad oli teisega vaenus. Siis kukkus neist ühe eesel maha. Teine nägi seda ja läks mööda. Kui ta oli mööda läinud, ütles ta: Tooras on kirjutatud: „Kui sa näed oma vihamehe eeslit koorma all lamamas, siis /—/ aita ta lahti päästa!“ (2Ms 23:5) Kohe pööras ta ümber ning aitas ta üles. Siis hakkas teine iseendas ütlema: See N.N. on mind niiväga armastanud ja mina ei teadnud seda! Siis läksid nad öömajale ning sõid ja jõid. Mis põhjusel nad rahu tegid? Kuna teine vaatas Toorasse.

’Abot 23: Kes on suurim kangelane? See, kes teeb oma vaenlase oma sõbraks.

Berakot 10a: Rabi Meiri (u 150 pKr) naabruses elasid toored inimesed, kes tekitasid talle palju peavalu. Siis palvetas ta nende eest, et nad sureksid. Tema naine Berurja ütles talle: Mis sul mõttes on, sest on ju kirjutatud: „Kadugu patused [ḥṭ’jm] maa pealt!“ (Ps 104:35)? Kas seal on kirjutatud, et ḥṭ’jm ’patused’ kadugu maa pealt? Kirjutatud on ḥṭ’jm ’patud’. Ja siis vaata kirjakoha lõppu: „Õelaid ärgu olgu enam“. Kui patud on kadunud, siis ei ole enam ka õelaid. Seda enam palu ka nende eest, et nad meelt parandaksid, siis ei ole nad enam õelad. Siis palvetas ta nende eest ja nad parandasid meelt.

Lk 6:29 antud käsku pöörata lööjale ette ka teine põsk on tõlgendatud muuhulgas kristliku anarhismi seisukohast. Selle kohaselt nõutakse inimeselt täielikku vastupanust loobumist, punktini, milles rünnak tõmmatakse sihilikult enda peale. Sellel seisukohal on muuhulgas Lev Tolstoi oma raamatus „Царство Божіе внутри васъ“ („Jumalariik on teie sees“).

Väljajutluses esinev käsk armastada vaenlasi on tuntud mitmetes varasemates traditsioonides. Akkadikeelne tarkuskirjanduslik tekst, mida tuntakse „Tarkuse nõuannete“ nime all, märgib: „Ära vasta kurjaga inimesele, kes vaidleb sinuga. Vasta headusega sellele, kes teeb sulle halba, naerata oma vastasele.“ Ka Egiptuse päritolu „Amenemope õpetus“ tõdeb: „Aeruta, et kuri inimene jääks kaugele, sest me ei toimi tema kurja loomuse kohaselt; aita ta üles, anna talle oma käsi ning jäta ta jumala kätesse. Sööda teda oma toiduga, et ta kõht saaks täis ja ta jääks häbisse.“

India kandist pärineb vägivallatuse (ahimsa) põhimõte, mille tuntuim pooldaja ning levitaja oli Mohandas Karamchand (Mahatma) Gandhi, kes laiendas põhimõtet igasse eluvaldkonda, eriti poliitikasse. Gandhi vägivallatu vastupanu (satyāgraha) liikumine mõjutas tohutult Indiat ja levis sealt ka Läänemaailma, mõjutades muuhulgas Martin Luther Kingi tegevust. Gandhi kohaselt ei välista ahimsa üksnes füüsiliste vigastuste tekitamist, vaid ka teatud vaimseid seisundeid (näiteks kurjad mõtted, halvad sõnad, valelikkus ja valetamine), mida Gandhi pidas ahimsa põhimõttega kokkusobimatuks. Gandhi vaateid on peetud ebarealistlikeks, Gandhi kriitik Sri Aurobindo võttis omaks pragmaatilise mittepatsifistliku seisukoha, märkides, et vägivalla õigustamine sõltub olukorrast.

Ahimsa põhimõtte uurimine pakkus lähtekohta Albert Schweitzeri põhimõttele „aukartus elu ees“. Schweitzeri sõnul on „käsk mitte tappa ja kahju tekitada inimkonna vaimses ajaloos üks suurimaid sündmusi“, kuid see ei ole alati praktiliselt võimalik.

Filmis „Seitse aastat Tiibetis“ on stseen, kus dalai-laamale hakatakse kino ehitama ning vundamendikraavi kaevamisel tulevad välja vihmaussid. Ehitus pannakse seisma ning see jätkub alles seejärel, kui vihmaussid võetakse ettevaatlikult mullast välja ning toimetatakse ohutusse kohta. Samal ajal loevad mungad palveid. Stseeni taustal on klassikaline reinkarnatsiooniõpetus, mille kohaselt inimene võib uuestisünni ahelas sündida ka loomana, sõltuvalt oma eelmise elu tegudest. Vihmaussi tappes võidakse nõnda takistada kaasinimese taassündi kõrgema elusolendina.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

• Alguslaul: 311.
• Päeva laul: 307.
• Jutluselaul: 289.
• Ettevalmistuslaul: 314.
• Lõpulaul: 288.

• Päeva palve – Käsiraamat, lk 201, nr 3/ Agenda, lk 75 (Vihameeste eest).
• Kirikupalve – Käsiraamat, lk 570, Neljaosaline kirikupalve 5 või Käsiraamat, lk 573, Ekteenia 4/ Agenda, lk 68–70, nr 1.
• Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine I).
• Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 202/ Agenda, lk 71, nr 3.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)