Mt 28:18–20 ütleb Jeesus jüngreile: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”

Kl 3:16 ütleb aga apostel Paulus kogudusele: „Kristuse sõna elagu rikkalikult teie seas, kõiges tarkuses õpetage ja manitsege üksteist psalmide, hümnide ja vaimulike lauludega, laulge kogu südamest tänulikult Jumalale!“

Neis kahes Piibli kirjakohas on antud tööjuhend igale muusikule, kes soovib midagi kristliku muusika[1] vallas ära teha. Kõigepealt on Jeesus ise andnud käsu mitte istuda käed rüpes, vaid ristida ja õpetada. Ristimisega on määratud tegelema muidugi vaimulikud. Kuid õpetada saavad peale nende ka muusikud. Muusikud peaksid Pauluse sõnadest lähtuvalt laskma elada Kristuse sõnal muusikas ning õpetama ja manitsema inimesi muusika kaudu.

Kui 18. sajandini kirjutasid heliloojad kristlikku muusikat eelkõige seetõttu, et olid oma tööandjate kaudu kirikuga seotud, siis alates 19. sajandist hakkab kristliku temaatika osakaal heliloojate loomingus järjest rohkem sõltuma helilooja vabast tahtest. Selle peamiseks põhjuseks on kiriku kui institutsiooni tähtsuse järkjärguline vähenemine ühiskonnakorralduses.

Ent ka kahel viimasel sajandil on olnud üpris palju heliloojaid, keda võib nimetada eelkõige kristliku muusika loojaiks. Kas moodustab siis kristlik muusika nende loomingus enamuse või tõuseb see seal mingil põhjusel (nt helilooja enda või muusika kasutajate arvates) eriliselt esile.

Mõned neist heliloojaist on laiemalt tuntud kui teised. Helilooja tuntus on muidugi suhteline: vahel on helilooja tuntud ühe rahva või uskkonna keskel, kuid mujal pigem tundmatu. Siiski tõusevad viimase kahe sajandi kristliku muusika loojate hulgast esile mõned, kelle muusika tuntus ületab rahvuse ja uskkonna piire. Sellise esiletõusu põhjuseks on helilooja suurem anne ja professionaalsus, aga ka selge loojakreedo – arusaam sellest, mida soovitakse kristliku muusika alal ära teha.

Eesti muusikas on sellised heliloojad Rudolf Tobias ja Arvo Pärt. Mõlema loomingust moodustab enamiku kristlik muusika. Mõlemad on kõnes ja/või kirjas väljendanud oma seotust kristliku muusikaga. Ja mõlemate tuntus on ületanud Eestimaa piiri.

Vaadelgemgi alljärgnevalt, kuidas Tobiase ja Pärdi muusika Kristuse sõnal elada laseb ning rahvast õpetab ja manitseb.

Tobiase kerygma

Rudolf Tobias (1873–1918) kasvas üles Hiiumaal ja Lääne-Eestis köstri pojana. Võib arvata, et isa kõrvalt õppis ta hästi tundma Piiblit ning tollasel Eestimaal valitsevat konfessionaalset luterlust, Hiiu- ja Läänemaa kontekstis arvatavasti selle äratusliikumisest mõjutatud vormi.

Olles omandanud Peterburi konservatooriumis muusikalise kõrghariduse, saanud algul Peterburis ja hiljem kodumaal tunnustust helilooja, organisti ja muusikaelu korraldajana, kolis Tobias 1908. aastal paremate loominguliste võimaluste huvides Saksamaale. Seal hakkas ta aktiivselt tegelema kirikumuusika reformimisega. Milleks oli tal vaja kirikumuusikat reformida? Mis teda olemasoleva kirikumuusika puhul häiris?

Püüdkem vastust saada Tobiase enda mõtteavaldustest. Tavaliselt peetakse Tobiase kirikumuusika reformiga enim seotuks tema kirjutist Andante religioso (Tobias 1995). Tobias kirjutab: „Jah, Bachi protestantlik kirik vangub alusmüüridel, vähemalt nii näib /…/ Tänapäeva helikunstnikel puudub organ huvi tundmiseks transtsendentaalsete asjade vastu, peaasjalikult aga ei leita kirikumuusika traditsiooniliste vormide jaoks ajale vastavat sisu. See avaldub selgelt komponeeritavate tekstide valikus /…/ Kui piiratud ja kui vaesed mitmekesisteks tunneteväljendusteks on tänapäeva vaimulikule muusikale aluseks olevad tekstid! Tasuks statistiliste katsete varal kindlaks teha, missuguseid tundeid kõige sagedamini kasutatakse. Tõepoolest, kui on kirja pandud alandlikkus, jumalausaldus, kiitus ja tänu, siis jääb kaunis vähe üle, paremal juhul ehk dogmaatilised momendid. Sellega võrreldes on Bachi Picanderi tekstid, mida nii palju on maha tehtud, ammendamatud varakambrid.“ (Tobias 1995, 79).

Kõnealune Tobiase artikkel ilmus Saksamaal ajakirjas Allgemeine Musikzeitung 19./26. augustil 1910 (nr 34/35).[2] Mis sundis Tobiast 1910. aastal Saksamaal arvama, et Bachi-aegne protestantlik kirik vangub alusmüüridel?

Tollal valitses Euroopas, eriti Berliinis liberaalne teoloogia. Tegutses ju ka Adolf Harnack, tolle aja tuntum liberaalteoloog just Berliinis. „Harnacki käsitluses pole kristluse olemus ei kiriku poolt dogma või usutunnistusena fikseeritud õpetuses ega Kristuse ülestõusmise mõistust ületavas jumalikus lunastusmüsteeriumis, vaid Uue Testamendi jutustuste Jeesuse lihtsas kuulutuses ehk „evangeeliumis”, mille sisu võib kokku võtta kolmes märksõnas: usk Jumalasse (kui) Isasse, iga inimhinge lõpmatu väärtus ning ligimesearmastus kui tõelise kõlbluse ainus motiiv.“ (Petti 2010).

Liberaalset teoloogiat ei huvitanud mitte niivõrd see, kuidas inimkonna pattu vihkav Jumal on Jeesuses Kristuses inimkonna peale ikkagi halastanud, kuivõrd võimalus, kuidas religioon aitaks inimkonnal kõlbelisemalt ja seega paremini elada. Nt teine 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse tuntum liberaalteoloog Albrecht Ritschl leidis, et „päästmine ei ole eelkõige õndsusseisundi saavutamine mingis tulevases elus“, vaid „Jumala riigi täielik teostumine maa peal. Järelikult ei ole kristlus mitte teiseilmalik religioon, vaid armastusest ajendatud kõlbelise tegutsemise kaudu maailma muutev religioon.“ (Grenz 2002, 78).

Tõenäoliselt näeb Tobias 19. sajandi kristliku muusika teoste tekstides küll „alandlikkust, jumalausaldust, kiitust ja tänu“, vahel ka „dogmaatilisi momente“. Kuid selliseid lunastust Kristuses selgelt ja kindlalt (ehkki pietistlikus võtmes) vahendavaid tekste nagu J. S. Bachi libretisti Picanderi sulest ta oma lähimineviku (või laiemalt valgustusteoloogiast haaratud 19. sajandi) vaimuliku muusika tekstidest ei leia (erandiks ehk Joh. Brahmsi „Saksa reekviem“, mida ta väga hindas). Tobias: „Meile koidab ähmane aimdus, et meie kunst pole mingi menestrelide tinistamine ja meie tegutseme realistlikumalt. Lunastust ihkab inimkond /…/ Mis kasu on meil vooruse eeskujudest, nagu Rutt või suhkruveena magus Lõikuspüha? Elustage meile Bileami, Jerobeami ehk kasvõi Iskarioti varjud! Ka negatiivseid suurusi, ka kättemaksupsalme tuleb arvesse võtta. Piibel ei kaunista midagi, ka kirikumuusikal pole seda tarvis teha /…/ Alles siis on kirikumuusikal midagi öelda, siis on süžee, teema, sisu olemas.“ (Tobias 1995, 81–82).

Oma artiklis mainib Tobias paari heliloojat, kelle panus kristlikku muusikasse teda ei rahulda: „Et ta [vaimulik muusika – M. J.] aga peaks ohverdama ennast igavlevale, sensatsioonihimulisele publikule, seda pole kuigi meeltülendav tõdeda. Sellisele tarvitajaskonnale on midagi muud ette nähtud: Berlioz, Liszt. Eriti viimane on mõelnud ka salonglikule, peenemale seltskonnale, sellele spiritistlikke ja budistlikke mõjutusi saanud kõrgemale inimtõule.“ (Tobias 1995, 83).

Nõnda näib, et Tobias püüdis välja murda valgustusajastu ja selle pinnale toetuva liberaalse teoloogia immanentse Jumala rüpest ja leida Sõna kaudu kõnelev transtsendentne Jumal. Võiks koguni väita, et sellega kuulutas Tobias ette Esimese maailmasõja järgset uusortodoksset teoloogiat, mille tuntumad esindajad on Karl Barth ja Rudolf Bultmann. Ja kui Barthi liberaalteoloogiat kritiseeriv Der Römerbrief ilmus 1919. aastal, siis võiks Tobiase kümmekond aastat varem üritatud kirikumuusika reformi näha lausa prohvetlikuna.

Mida siis Tobias kirikumuusika reformi eesmärgina näeb? „Palju kohasem oleks pisut uurida vanema muusika sisemist motivatsiooni ning pöörata rohkem tähelepanu meie ajastu seesmisele olemusele. Selle kaudse tee abil jõuame lähemale ka tänapäeva kirikumuusika lõppeesmärgile – rahuldada tõelisi tarbeid [Tobiasel sõrendatud. – M. J.]. Küll anname kõrvale, mis talle sünnis, tugevat dissonantsi, seevastu aga ka siirale meelele seda, mis talle vaja. Nimetatagu seda kas moraalseks energiaks, usuliseks ideaaliks või kuidas tahes, nimi ei puutu asjasse.“ (Tobias 1995, 85).

Mis on see „tõeline tarve“, mida „siiras meel“ kristlikult muusikalt vajab? See on usukuulutus, teoloogiakeeli kerygma.

Kreekakeelne mõiste kerygma (κήρυγμα) tuleb verbist keryssō (κηρύσσω), mis Uue Testamendi kontekstis tähendab ‘Jumala sõna kuulutama, jutlustama, õpetama’[3]. Samas kontekstis võib eestikeelse tõlkevastena sõnale kerygma kasutada sõnu ‘kuulutus; jutlus’ (Lepajõe 2000, 58). Uues Testamendis esineb sõna kerygma küll ainult kaheksal korral[4], kuid 20. sajandi Uue Testamendi teaduses on mõiste kerygma omandanud erilise tähenduse. Üks tuntumaid kerygma-käsitlusi 20. sajandil kuulub Rudolf Bultmannile. Tema jaoks tähendab kerygma mitte jutlustamise sisu, vaid pigem jutlustamise akti. David R. Carnegie nimetab Bultmanni vaadet kerygma‘le „dünaamiliseks“, mille kohaselt kerygma on eksistentsialistlik kohtumine „eshatoloogilise sündmusega“ (Carnegie 1971, 39–74, 39).

Bultmann ütleb kirjutises Echte und säkularisierte Verkündigung im 20. Jahrhundert (1955): „Milles siis seisneb religioosse ja iseäranis kristliku kuulutuse eripära? Et see on kõnetlus, üleskutse, on endastmõistetav. Seepärast nimetatakse seda Uues Testamendis sageli kerygma‘ks, st heeroldihüüuks või evangeeliumiks, seega sõnumiks, mis tehakse avalikult teatavaks. Hüüd, mis selles kuulutuses kõlab ja mida kuuldakse, on Jumala kutse /…/ Tõeline kuulutus viib selleni, et Kristus on ise kuulutatud Sõnas Issandana kohal ja et seal, kus see sõna kõlab, saab maailma lõpp kuulajale olevikuliseks, nii et see kuulaja otsustuse ette seab, kas ta tahab kuuluda vanasse või uude maailma, kas ta tahab jääda vanaks või saada uueks.“ (Bultmann 2009).

Kas ei igatse ka Tobias oma kirikumuusika reformiga kuulaja kohtumist millegi sellisega, mis Bultmanni mõistes kõlaks kui „eshatoloogiline sündmus“? Et kirikumuusika poleks mingi selline muusikažanr, mis libiseb ühest kõrvast sisse ja teisest välja, vaid esitaks inimesele Jumala sõna kaudu küsimuse, kas ta tahab kuuluda kaduvasse maailma või Jumala kuningriiki? Et see oleks tõeline kuulutus?

Kõike seda näemegi Tobiase ainsas lõpetatud reformteoses, oratooriumis „Joonase lähetamine“ (EE 1909 Leipzigis, EE Eestis 1989).[5] Esiteks, selleks, et tegu oleks Bultmanni mõistes „tõelise kuulutusega“, on Tobias läinud kindla peale välja ja kasutanud ainult piibliteksti. Teiseks on valitud temaatika ka ise kuulutav, sest Vana Testamendi prohvet Joona lugu räägibki Jumala sõna edastamisest patusele Niineve suurlinna rahvale. Pealegi kasutab Joona lugu oma kuulutuse edastamiseks ka Jeesus Mt 12:41: „Niineve mehed tõusevad kohtupäeval üles koos selle sugupõlvega ja mõistavad selle sugupõlve süüdi, sest nemad parandasid meelt Joona jutluse peale, ja vaata, siin on rohkem kui Joona!“[6]

Kolmandaks on oluline, et Tobias püüab kirikumuusikat reformida oratooriumivormi abil.[7] Ehkki oratoorium on kord sündinud kiriklikus kontekstis, on see žanr juba ammu külge saanud kontsertžanri märgi ja ka „Joonase lähetamist“ esitatakse pigem kontserdisaalis kui kirikus. Tobias ütleb oma eelmainitud kirjutises: „Nagu vaimulik muusika pole sugugi erinevate dogmade illustreerimiseks, nii ei taha ka mina seda iialgi näha jumalakojaga piirduvana.“ (Tobias 1995, 82–83) Näib, et Tobias soovibki oma „tõelise kuulutuse“ adressaadina näha mitte koguduseliiget, vaid lihtsat kontserdikuulajat, kes siis järsku seatakse eksistentsiaalse küsimuse ette: kas sa tahad jääda vanaks või saada uueks?

Tõsi, Tobiase saksakeelne oratoorium on tegelikult „tõeline kuulutus“ vaid sakslasele või saksa keelt hästivaldavale mittesakslasele. Keeleprobleem on „tõelise kuulutuse“ puhul määrava tähtsusega, sest sõnum, mis inimest mõjutab, peab olema eelkõige arusaadav. Siiski on kõigil „Joonase lähetamise“ ettekandeil, millel olen osalenud, kavalehel tekst korralikult tõlgitud ja jälgimine hõlbus.

Kokkuvõttes võiks Tobiase kui eesti kristliku muusika ühe tähtsama esindaja panus kokku võtta järgmiselt:

1. Tobiase kristlik muusika on teoloogilises mõttes pigem konservatiivne, lähedane uusortodoksiaga, mis püüab inimest siduda transtsendentse Jumalaga ja sedakaudu teda eksistentsiaalselt puudutada;
2. Tobiase kirikumuusika reform ei rõhuta institutsionaalset kristlust, vaid püüab inimesi Jumala sõnaga „tabada“ väljaspool kirikut, kontserdisaalis.

Seega on Tobias oma loomult misjonär, kes ei piirdu sõna kuulutamise ja õpetamisega kiriku sees. Ehk on selline kiriku seinte vahelt väljumine muutnudki Tobiase pärandi eestlastele nii oluliseks. Eestlased, nagu ka teised Euroopa rahvad, ei armasta küll institutsionaalset kristlust, kuid see ei tähenda veel, et nad ei ihkaks kohtumist transtsendentse Jumalaga.

Pärdi Logos

Arvo Pärdist (s 1935) räägitakse viimastel aastatel väga palju kogu maailmas ja seda enam ka Eestis. Iga aastaga lisandub tema muusikat ja isiksust lahkavaid kirjutisi. Pole ka ime, sest käesoleva aasta algul andis Suurbritannias tegutsev maailma suurim klassikalise muusika sündmuste andmebaas Bachtrack teada, et Pärt osutus 2015. aastal jälle, juba kolmandat aastat järjest enim esitatud elavaks heliloojaks maailmas.

Kellelegi pole saladuseks, et Pärt on kristliku muusika looja. Kristlikkus koos populaarsusega loob aga tõsise paradoksi. Ilmaliku ühiskonna arvates on evangeelium olemuselt „narrus“ (1Kr 1:18). Populaarsus aga ei saa ju ometi tugineda narrusele, sest nõnda häbistaksid end paljud „normaalsed“ inimesed. Kristluse kuvandisse on ikka kuulunud see, et see on vähemuse usk.

Võib-olla just sellepärast ongi Pärdi kristlikkust tihti kahtluse alla seatud ning seostatud teda pigem mingite muude nähtustega, mida ühendab populaarne katusmõiste new age.

Tegelikult aga on Pärt ise kohe alguses tõe välja öelnud. Tema esimeses kristliku muusika teoses Credo (1968) kõlavad esmalt sõnad credo in Jesum Christum (‘mina usun Jeesusesse Kristusesse’). See on ülimalt oluline tunnistus, nagu kalju, millele arukas mees oma maja ehitab (Mt 7:24j). Tulevad paduvihmad, veevood ja tuuled, kuid maja ei varise. Nõnda on Pärt oma loomingu „maja“, oma elu „maja“ alates sellest ajast rajanud Jeesuse Kristuse alusele.

Selleks tuli aga hoolega õppida ja seda Pärt pärast 1968. aastat ka tegi. 1960. aastate lõpul õppis ta iseseisvalt tundma gregooriuse laulu ja koos sellega tõenäoliselt ka vastavat lääne teoloogiat (Gröhn 2006, 49–50). Kui Pärt 1972. aastal ortodoksi kirikuga liitus, siis lisandusid õpingud ida teoloogia alal. Pärast emigreerumist läände 1980. aastal tutvus ta Inglismaal Essexi Püha Ristija Johannese kloostris arhimandriit Sofroni Sahharoviga, keda on nimetatud tema vaimseks isaks ja kelle kaudu õppis Pärt tundma Püha Silvanuse müstilise teoloogia pärandit (Gröhn 2006, 52–55).

Kui keegi on õppinud, siis on loomulik, et ta peab kord hakkama õpitut edasi andma. Seda ongi Pärt teinud, peamiselt oma muusika (tintinnabuli-stiili), aga ka väljaütlemiste kaudu.

Siiski on kirjanduses esinenud väiteid, et Pärti ei huvita Jumala sõna kuulutamine, et tal pole n-ö missioloogilisi ambitsioone. Näiteks tsiteerib muusikateadlane Saale Kareda pärast oma sellist väidet kinnituseks Pärdi enda sõnu: „See maailm hävib seetõttu, et igaüks tahab seda muuta. Maailma muutmine on agressioon. Mina tahan muuta ainult iseennast. Kui see, mida ma teinud olen, kellelegi meeldib, siis sellest piisab.“ (Kareda 2000, 60).

Võib-olla soovib Pärt sellelaadsete väljaütlemistega hajutada tekkinud kuulujutte endast kui religioossest fanaatikust. Kuid see ei tähenda veel seda, et Pärdil puuduks missioon kristliku muusika loojana. Võib-olla pole see sedalaadi missioon nagu Tobiase püüded kirikumuusikat reformida. Kuid on ilmne, et ka Pärdi eesmärk on Jumala sõna kuulutamine muusika kaudu. Mil viisil see toimub?

Aastal 2003 ütles Pärt itaalia muusikateadlasele Enzo Restagnole: „Sõna pole küll päriselt minu ala, aga ma võin teile öelda, et ma pühendan aina rohkem tähelepanu sõnade potentsiaalsele tähendusele. Need Johannese evangeeliumi müütilised sõnad „Alguses oli Sõna“ on tõepoolest kõigele südameks, sest ilma selle Sõnata ei eksisteeriks midagi. Ma usun, et seda ideed ei tule mitte üksnes meie sõnadesse tõlkida, vaid ka igasse nooti, igasse mõttesse, igasse kivisse. Meie võimete juured on selles idees: „Alguses oli Sõna.“ On palju võimalikke tõlgendusi, aga selle idee puhul on tegemist iidse valemiga, mis pöördub summa summarum tagasi, millegagi, mis on ühtaegu äärmuseni keerukas ja uskumatult lihtne.“ (Restagno 2005, 96).

Nõnda näeme, et Pärti huvitab üle kõige sõna. Muidugi ei mõtle Pärt siinjuures tavalist, igapäevast sõna, vaid tähendusrikast terminit Logos, mida evangelist Johannes kasutab oma evangeeliumi algul Jh 1:1: Ἐν ἀρχῇ ἦν ὁ λόγος. Pärt peab oluliseks selle sõna tähenduse uurimist („meie sõnadesse tõlkimist“), selle sidumist iga noodiga (sõna võtmist kompositsiooni aluseks). Pärt peab oluliseks koguni sõna sidumist iga mõtte ja kiviga, mis peab vist sümboliseerima kõike olevat – nii nähtamatut kui nähtavat. Kas ei ilmne siit suurejooneline missioon!

Probleem on aga selles, et Pärdi missiooni kirjeldamise muudab keeruliseks sõna Logos ülimalt lai tähendusväli. 1899. aastal ilmunud kreeka-vene sõnastiku järgi võib sõna logos alates Antiik-Kreekast kuni 19. sajandini tähendada järgmist (Вейсман 1991, 764–765):

I ‘sõna, kõne, mõte e mõttetera, käsk, lubadus, kõnelus’; ‘tingimus, leping’; ‘ettekääne’; ‘jutustus, kuulujutt, pärimus’; ‘kirjutis e kirjapandud jutustus’; ‘valm’; ‘proosateos’; ‘tees, definitsioon, õpetus’; ‘tegu’;

II ‘arvutus’; ‘aruanne’; ‘suhe’; ‘tähendus’; ‘tähelepanu, hool’;

III ‘mõistus, mõistuslik alus, põhjus, põhimõte’.

Pärdi uurijaid on tähelepanelikuks teinud asjaolu, et ta rõhutab püüdlemist „Ühe“ poole. Pärt on öelnud: „Me teame tõde: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures.“ Aga mitte keegi ei tea tegelikult, mida selle Sõnaga mõeldud on. See on mõistatuste mõistatus. Igatahes oli see üks ülimalt kontsentreeritud mõte või äärmiselt komplitseeritud programm, kus on kirjas kogu kujutletav, kogu eksisteeriv. Niisiis üks arv. See oli, summa summarum, nagu mingi valem, mis on meie kujutlusele väga keeruline, kuid oma sisu poolest väga lihtne. Võib-olla on see arv „Üks“. Kui on üks Jumal, siis pidi see arv olema „Üks“.“ (Kareda 2000, 67).

Pärdi sarnastest mõtteavaldustest võib aga välja lugeda seose pütaagorlaste ja uusplatoonikute arvuspekulatsioonidega, hilisantiigi ja keskaja allegooriliste kirjaseletustega, juudi müstika ja kaasaegse esoteerikaga (Gröhn 2006, 168). Kuid see on ainult osa tõest. Pärt seob „Ühe“ meelega Johannese evangeeliumi algusega, sest Johannes teab: Logos on Jeesus Kristus.

Toomas Siitan püüab seda mõtet avada sissejuhatuses 2014. aastal ilmunud, Arvo Pärdi teoste tekste koondavale raamatule In principio. The Word in Arvo Pärt’s music: „Käesoleva raamatu pealkiri viitab nii Pärdi maailmavaatele kui tema loomingulisele kreedole. Johannese evangeeliumi algusvärsid „In principio erat Verbum et Verbum erat apud Deum et Deus erat Verbum“ („Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal“) on Uue Testamendi üks fundamentaalsem ja samas saladuslikum lausung: saladuslikkuse annab talle eelkõige üks sõna, kreeka Λόγος (Logos, lad k Verbum), mis haarab palju tähendusvälju. See tähistab kõike, mis on öeldud (sõna, lause, kõne, lugu, väljend), samavõrra võib see tähistada ka öeldu mõtet, tähendust, kuid filosoofiline ja eriti teoloogiline traditsioon kasutab seda ka tähenduses „algpõhjus“ – see, mis struktureerib universumi. Kui Johannes ütleb, et „Sõna oli alguses“ ja „ta oli Jumala juures“ ning eriti, et „Sõna oli Jumal“, siis tähendab see ühemõtteliselt, et Sõna/Logos pole loodud. Johannes läheb aga veelgi kaugemale ja võrrutab Sõna/Logos’e Jumalapojaga, öeldes „ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ (Jh 1, 14).“ (Siitan 2014).

Siiski võib tekkida küsimus, milline on logos’e eelnimetatud tähendusvälja sõnade suhe Logos‘e kui Jeesuse Kristusega. Raamatus In principio. The Word in Arvo Pärt’s music on ju ka mittekristlikke tekste. Kuidas seostuvad Logos‘ega need? Kuidas seostuvad Logos‘ega mõtted, mida väljendab Pärt oma sõnavõttudes?

Üks idakristluse kolmest hierarhist Nazianzi Gregorios ütleb nii: „Kui sõna logos all mõistetakse iga üksiku objekti olemuslikku põhjust, siis pole mingit viga selles, et see nimi omistatakse Pojale. Sest ei saa eksisteerida midagi, mis poleks sõltuv Logos‘est.“ (Tsiteeritud Lossky 1968, 83 järgi).

Sama mõtte ütleb teise kujul välja ka anglikaani teoloog David Brown: „Maailm saab antud mõistetavuseks või ratsionaalsuseks ainult sedavõrd, kuivõrd selle defineerimisel ja iseloomustamisel kasutatakse Kristust kui Logos‘t.“ (Brown 2008, 24).

Küllap oleks nende väidetega nõus ka maailma populaarseim eestlane Arvo Pärt, kes juba pool sajandit tagasi võttis oma elu aluseks Kristuse. Mida ta ka ei teeks või ütleks – mõistetavaks saab see ikka ainult Kristuse läbi.

Ühe värskema Pärdi-raamatu autor Peter Bouteneff võtab Pärdi missiooni hästi kokku: „Arvo Pärt pole ei misjonär ega jutlustaja, ta on helilooja. Ta töötab heliga, muusikaga: see on tema amet. Kuid see „tema“, kes heli ja muusikaga töötab, on ühtaegu Kristusesse uskuv isik, kes tunnistab, et lasta end vormida selle usu sõnadel ja riitustel.“ (Bouteneff 2015, 84).

***

Nõnda on Kristuse sõna oma muusikas elada lasknud ning sedakaudu rahvast õpetanud kaks suurt eestlast. Tobias protestandile omaselt aktiivse kuulutajana, Pärt ortodoksile omaselt passiivse kiirgajana. Kuid mõlemad on oma loomingus Sõna sulased: „Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin.“ (Js 55:10j).

Kasutatud allikad

Bouteneff, Peter (2015) Arvo Pärt: Out of Silence, Yonkers, New York: St Vladimir’s Seminary Press.

Brown, David (2008) God and Mystery in Words: Experience through Metaphor and Drama, New York: Oxford University Press.

Bultmann, Rudolf (2009) „Tõeline kuulutus ja sekulariseerunud kuulutus“ – Sulane, tlk Jaan Lahe. http://www.kaarlikogudus.eu/ajakiri/sulane40.php#RUDOLF (19.05.2016).

Carnegie, David R. (1971) „Kerygma in the Fourth Gospel“ – Vox Evangelica 7, 39–74.

Grenz, Stanley J.; Olson, Roger E. (2002) XX sajandi teoloogia, Tallinn: Logos, 2002, 78.

Gröhn, Constantin (2006) Dieter Schnebel und Arvo Pärt: Komponisten als „Theologen“. Reihe: Ästhetik – Theologie – Liturgik. Bd. 44. Berlin etc: LIT Verlag, 2006.

Kareda, Saale (2000) „„Dem Urknall entgegen“: Einblick in den Tintinnabuli-Stil von Arvo Pärt“ – Kirchenmusikalisches Jahrbuch. 84. Jahrgang, 59–67.

Lepajõe, Marju (2000) Kreeka-eesti Uue Testamendi õppesõnastik, Tartu: Akadeemiline Teoloogia Selts, 2000.

Lossky, Vladimir (1968) The Mystical Theology of The Eastern Church, Cambridge & London: James Clarke & Co. Ltd.

Petti, Urmas (2010) „Mis on liberaalne teoloogia?“ – Sirp, 19.02.2010. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/mis-on-liberaalne-teoloogia/ (19.05.2016).

Restagno, Enzo (2005) „Vestlused Arvo Pärdiga“ – Arvo Pärt peeglis: vestlused, esseed ja artiklid, koost E. Restagno, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 19–119.

Siitan, Toomas (2014) „Sissejuhatus raamatule “In principio. The Word in Arvo Pärt’s music”“. Arvo Pärdi Keskuse kodulehekülg. http://www.arvopart.ee/arvo-part/valik-tekste/in-principio-sissejuhatus/ (19.05.2016).

Tobias, Rudolf (1995) „Andante religioso“ – R. Tobias, In puncto musicorum, koost Vardo Rumessen (Eesti mõttelugu 2), Tartu: Ilmamaa, 78–85.

Вейсман, Александр Давидович (1991) Греческо-русский словарь. Репр. 5-го изд. 1899 г. Москва: Прогресс, 1991.