Proloog

„Sest Sa oled seda väärt!”

Ma mõtlen endale: „Ma olen seda väärt!”

„Tõesti, tõesti,” ma ütlen endale ja teistele: „Ma olen väärt.”

Õnne, rahu, tervist, Jumalat, sobilikku eluaset, head töökohta, piisavalt palju raha, ilusaid sobilikke riideid, käekella, head kohvi, tervislikku toitu, looduslikku make-up’i, meeldivaid suhteid, uut mobiili, vinget arvutit, suurepärast autot, hästipuhastavat tolmuimejat, armastavat, mulle sobivat kaasat, terveid, ilusaid, mulle sobivaid lapsi, sõpru.

Ma olen väärt imeilusat elu.

Ma olen väärt omaenda imeilusat elu.

Oluline on, et ma olen vääriline. Nii on need mõned mainitud asjad elementaarsused mulle, väärilisele. Jumalakartlik väärilisus tänab nende asjade eest Jumalat ja inimesi. Jumal on teinud temast sellise väärilisuse. Aga ei pea tänama, sest need on väärilise inimese inimväärsused emaihust. Aga jumalakartlik väärilisus tänab.

„Tõesti, tõesti ma olen väärt,” ütlen endale ja teistele, sest olen seda väärt!

Sõda, sandistamist, vägistamist, mõrva, Jumalat, aborti, vihkamist, vaeva, ärritumist, halvakspanu, valu, tagakiusu, löömist, hirmu, tagarääkimist, rumalust, lauslollust, ükskõiksust, haigust, vaesust, vargust, orjust, enesekesksust, eneseimetlust, piinamist, vägivalda, surma.

Ma olen väärt omaenda imeilusat elu.

Ma olen väärt iseennast.

Oluline on, et ma olen vääriline. Nii on need mõned mainitud asjad elementaarsused mulle, väärilisele. Jumalakartlik väärilisus tänab nende asjade eest Jumalat ja inimesi. Jumal on teinud temast sellise väärilisuse. Ja kui mitte tema, siis kellegi teise. Aga ta ei pea tänama, sest need kuuluvad inimeseks olemise juurde emaihust. Aga jumalakartlik väärilisus tänab.

Kas Jumal teeb midagi-kedagi, millegi-kellegi arvelt?

Mind, väärilisust ja teda, väärilisust.

Mind.

Episood

Et iga mu sõna oleks armastus.

Et iga mu mõte oleks armastus.

Et iga mu tegu oleks armastus.

Et mu armastus oleks armastus.

Et iga mu pilk oleks armastus.

Et iga mu naeratus oleks armastus.

Et iga mu käe liigutus oleks armastus.

Et iga mu samm oleks armastus.

Et iga mu hingetõmme oleks armastus.

Et ma oleksin üks ja tegelikkus.

Et ei põgeneks ma enam.

Et armastusel laseksin end haarata.

Et igast mu pilgust kiirgaks armastus.

Et igast mu nutust voolaks armastus.

Et igast mu sõnast kostuks armastus.

Et igast mu jalajäljest nõrguks armastus.

Et igas mu käe ja sõrme liigutuses teostuks armastus.

Et iga mu mõte väljendaks armastust.

Et ma oleksin armastus.

Et armastus kannaks mind.

Et armastusest väljaspool ei oleks mind.

Jumal, ma olen Su eest põgenenud ja põgenen.

Olen põgenenud kirikusse ja kirikust välja.

Olen põgenenud palvetesse ja mõtisklusse.

Olen põgenenud sõnadesse ja tegudesse.

Olen põgenenud söömisesse ja joomisesse.

Söömatusse ja joomatusse.

Olen põgenenud inimesse ja inimestesse.

Põgenenud suhetesse.

Olen põgenenud kallistusse ja õrnusesse.

Olen põgenenud üksindusse ja suletusse.

Olen põgenenud tegutsemisse ja tegematusse.

Põgenenud endasse ja endast välja.

Reisimisse ja kodusse.

Sisse ja välja minemisse.

Jumal, Sa ei ole minu Jumal.

Mina olen Sinu.

Mina ei loonud Sind.

Oh, Sa polegi mu väljamõeldis.

Põgenedes Su juurde Sind ei leia.

Sind otsides Sind ei leia.

Kust otsidagi?

Oma põgenevast südamest?

Jumal, olen põgenenud Su eest Su juurde ja Sinust eemale?

Iseenda juurde olen põgenenud, isegi siis, kui enda juurest olen põgenenud.

Ja ta ütles: „Ma olen kuul, ma istun püssitorus…”

Ja ma ütlesin: „Mu kolp on kuuli kodu, ta ootab kuuli koju…”

Kui alustan palvet: Jeesus – siis ka see on põgenemine Su juurest, Jeesus.

Miks, miks ometi tahan ennetada Sind, Sind kõnetades esimesena?

Põgeneda Sinu kõnetuse eest Sind kõnetades.

Põgeneda vaikimisse ja põgeneda lärmi.

Põgeneda enesehaletsusse ja põgeneda eneseülendusse.

Põgeneda õpetamisse ja põgeneda õpetuse võtmisse.

Põgeneda enda alandamisse ja põgenenud ja põgenenud.

Kuuletumisse ja kuuletamatusse.

Põgenenud Jumala otsimisse ja Jumalaga üheks saamisse.

Põgenenud, põgenenud Jumala eest.

Ja pole ma põgenenud, sest kuhugi pole ju põgeneda.

Totter olen olnud ja olen, ja kuul saab mu kätte.

Ta siseneb mu kolpa kuklast ja purustab mu näo, nii et mu oma ema ei tunne mind ära. Aju on segi ja süda seiskunud. Kas tõesti teaksin ja oskaksin Jumalat otsida ning Tema eest põgeneda? Puha totrus see.

Ei ole ma põgenenud Jumala eest, vaid omaenda surma eest olen põgenenud, vältimaks iseenda surma.

Ma tahan olla, ma tahan olla.

Jumala otsija ning armastuse kandja.

Olla Jumala tööriist. Tema sõna. Tema tegu. Evangeeliumi kuulutaja. Seda tahan olla, oh, kuidas tahan. Ja pole ma seda mitte kunagi, kuni surnuks ei saa.

Jumala kuuli eest olen põgenenud. Selle surma eest, mida ta teeb.

Tahtes elada, ma ei ela.

Tahtes Jumalat, Jumalat mul pole.

Ma olen surnud ja pean surema, kui tahan, et oleks… ja oleksin…

Surm peab surema, on ju nii?

Epiloog

Kristus on ju surnust ülestõusnud, surmaga surma surmanud, ja meile, surnutele, surma andnud.

Et oleks… ja oleksin…

Et armastus oleksin.

Et oleksin Jumal Jumalas Jeesuse maal, kus õhuks on Püha Vaim.

Orenti Kampus (1973) on õigeusu vaimulik ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant.