Esiletõstetud lood

„Olgu teil soola enestes ja pidage rahu omavahel!“ (Mk 9:50) (Mt 5:13–16)

Kristel Engman„Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.“ (Mt 5:13–16)

Soolal on tsivilisatsiooni arengus olnud väga tähtis roll. Kui inimkond õppis soola abil liha säilitama, vähenes vajadus nomaadluseks, muututi paiksemaks ja hakati lisaks jahipidamisele tegelema ka teiste elu säilitamise ja arenemise seisukohast oluliste tegevustega, näiteks põllundusega. Soola säilitav omadus on alati äratanud austust ja imetlust. See pole olnud pelgalt maitseaine, vaid ka pühade toimingute juurde kuuluv komponent. Soola salapärast väge kasutati vanal ajal lepingute ja liitude sõlmimisel, aga ka sõjapidamises, hävitades vaenlase maal viljakuse, puistates maa soolaga üle. Sool on olnud käibel maksevahendina ning just tänu soolale on omal ajal arenenud paljud väiksed ja tundmatud kohad õitsvateks kaubanduskeskusteks. Soolakaubandusega tegelemine tagas soliidse sissetuleku. Erilise tähtsuse on ajaloo jooksul omandanud teed, mida mööda soola transporditi, tänapäevast mõistet kasutades olid need strateegilise tähendusega. Üks seesugune oli näiteks Vana-Roomas 242 km pikk Via Salaria ehk soolatee, mis kulges Aadria mere rannikult Rooma. Seda ajaloolist teed mööda on ka tänapäeval osaliselt võimalik liikuda.

Soola on inimajaloo jooksul kasutatud üldlevinud ravimina erinevate hädade korral. Sool pole mitte üksnes elu alalhoidja, vaid mõõdukas koguses on sellel tervisele tervendav mõju. Soolavaeguse korral võib häiruda või aeglustuda rakkude talitlus ja mõju organismile olla tõsine. Tänapäeva arutelud soola rollist inimorganismis on sageli vastuolulised. Selge on aga see, et ükski organism ei ole võimeline eksisteerima ilma soolata. Kui väga paljusid maitseaineid kasutatakse pelgalt toitude maitseomaduste parandamiseks, siis soola tarbimine on inimorganismi jaoks vältimatu.

Vanas Testamendis räägitakse soolast ennekõike seoses seaduse ja ohverdustega: sool annab ohvrile erilise väärtuse. Uues Testamendis on soolal metafoorne tähendus ning seda võib mõista kui jumalikku tarkust või ususädet, mis annab inimesele erilise väärtuse ja väärikuse, aga ka vastutuse olla elavaks ja nähtavaks kinnituseks sellest Jumalast, kes usklikus elab ja tegutseb. Vaimusool on see eriline hoidev, puhastav ja säilitav väärtuslik and, mis meile on kingitud, et me ei peaks enam olema nn usunomaadid. Ehkki jah, usulised katsumused ja võitlused kuuluvad iga kristlase ellu, nii nagu tuletab meelde ka eeloleva pühapäeva teema – usuvõitlus – ning veelgi rohkem toonitab seda peagi saabuv usupuhastuspüha. Usulised katsumused ja kõhklused on loomulik osa meie teel ristiinimesena.

Kes on käinud päikselise ilmaga soolaväljadel, see teab, milline eriline valgusefekt tekib soola ja päikesevalguse koosmõjul. Jeesus ühendab omavahel inimkonna arengu seisukohast kaks väga olulist elementi – soola ja valguse, andes sellega mõista, et meis peab olema nii sisu kui ka oskust meis olevat oma sõnade ja heade tegudega maailmale kinnitada. Kuid seda mitte selleks, et enese tähtsust seeläbi rõhutada ja oma enesetunnet kergitada, vaid et seeläbi austada seda, kes on meie inimlikest taotlustest ja tegevustest kõrgemal.

Mäejutluses, millest pärineb ka jutluse aluseks olev tekstilõik, kõneleb Jeesus teda kuulama tulnud rahvahulkadele, kelle seas oli väga erinevaid inimesi: oli Tema kuulutusse uskujaid ning selles kahtlejaid ja mitteuskujaid, oli neid, kes tulid Teda kuulama lootuses oma probleemidele lahendusi leida, aga ka lihtsalt uudishimulikke uudistajaid. Mõned Uue Testamendi eksegeedid leiavad, et üleskutse olla maa soolaks ja maailma valguseks oli mõeldud ennekõike jüngritele ehk neile pühendunutele, kes olid otsustanud võtta oma elu ja tegevuse eeskujuks Jeesuse. Toonase arusaama kohaselt tähendas „maa“ kogu inimkonda. Kas söandame ka täna mõelda iseendist ja oma rollist kristlastena sellises globaalses mõõtkavas? Vist mitte. Kui nii, siis võime öelda, et meis olev sool on juba maitsetumaks muutunud. Markuse evangeeliumis tuletatakse meile aga meelde: „Olgu teil soola enestes ja pidage rahu omavahel!“ (Mk 9:50). Kristlastena oleme igaüks evangeeliumi kuulutajad: mõned lihtsalt mõtestatumalt, nähtavamalt ja julgemalt kui teised.

EELK-s on tavaks tähistada oktoobri neljandal pühapäeval misjonipüha, mil mõtleme misjonitööle ning jumalasõna valguse kandjatele ja ellurakendajatele ehk misjonäridele, kelle ametis ja kutsumuses väljendub väga reljeefselt Jeesuse misjonikäsk, aga ka nõue olla maa soolaks ja maailma valguseks. Samas on misjonipüha võimaluseks ka meil kõigil teistel mõelda iseendile kui kaastöölistele Issanda põllumaal. Misjonipüha läkituses EELK kogudustele ütlevad misjoniassessor Tauno Toompuu ja EELK Misjonikeskuse juht praost Leevi Reinaru: „Oleme palju kõnelenud iga kristlase misjonäriks olemisest. Tõesti, meil on igal ühel võimalik astuda konkreetseid samme selles suunas, et rõõmusõnum Jeesusest Kristusest võiks tänases heitlikus maailmas olla tõsiseltvõetavaks võimaluseks igale inimesele, kes vajab oma ellu andestust, puhtaks saamist, sellest sündivat rahu ja elujulgust. Meie endi toimiv ja tegus suhe Jumalaga on parim tunnistus,  mida meil on võimalik oma usu kohta anda.“

Misjonipüha on nagu mitmed teised pühad meie kirikukalendris – tänupüha, mil võime olla tänulikud selle eest, et meile on kingitud usku, et meil on kirik, kuhu kuuluda ja emakeelne Piibel, millest jõudu ammutada. See, et saame lugeda Piiblit oma emakeeles, on meie väikest rahvaarvu arvestades muidugi eesõigus, mida ei saa nautida väga paljud rahvad, s.h meie hõimurahvad. Peamine, mille eest saame iseäranis tänulikud olla seisneb selles, et nii nagu jüngrite erilisus ei tulenenud mitte neist endist, vaid Jumalast, on see ka meiega. Seepärast peaks kogu meie elu ristiinimesena olema Soli Deo gloria vaimus.

Sool – ka vaimusool – ei ole pelgalt maitseaine, mida vastavalt maitse-eelistustele või trendidele tarbime, vaid eluks hädavajalik. Seepärast siis olgu meil ikka piisavalt soola, mida tarvitada, aga et seda oleks piisavalt ka teistega jagada. Vaid nii on lootust olla maa soolaks ja maailma valguseks, nagu Jeesus seda oma jüngritelt nõuab.

 

Kristel Engman (1976) on diplomaat ja EELK Lääne praostkonna vikaarõpetaja.

 

 

 

 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English