Gnoosis kui eksistentsiaalne allegooria. Kurt Rudolphi raamat „Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu“. Tõlkinud Jaan Lahe, Jana Lahe, Marju Lepajõe. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus 2014, 550 lk.

Kurt Rudolphi raamat „Die Gnosis. Wesen und Geschichte einer spätaniken Religion“ ilmus esmakordselt 1976. aastal. Raamatu autor, tollane Leipzigi ülikooli usundiloo professor ütleb esmatrüki eessõnas, et ta kirjutas raamatu seetõttu, et juba pikemat aega ei olnud antud teema kohta ilmunud suuremaid tervikkäsitlusi, mis oleksid loetavad ka mittespetsialistidest huvilistele (lk 7; siin ja edaspidi on sulgudes viidatud raamatu eestikeelse tõlke lehekülgedele). Vaatamata sellele, et viimase neljakümne aasta jooksul on gnoosise-uurimises palju toimunud ja ilmunud, tohutult nii allikate publikatsioone, uusi tõlkeid kui ka käsitlusi üksikküsimustest, on jäänud Kurt Rudolphi raamat kuni tänaseni üheks väheseks laiemale lugejaskonnale mõeldud põhjalikuks üldkäsitluseks, mis püüab hõlmata gnostilise usundi kõiki aspekte. See on ka põhjuseks, miks raamatust ilmub pidevalt uustrükke ja miks seda on tõlgitud paljudesse keeltesse. Kui senini oli raamatust ilmunud vaid ühe alapeatüki osa eestikeelne tõlge (vt Kurt Rudolph, „Gnoosise olemus ja struktuur“. Tõlkinud Marju Lepajõe. Akadeemia 10/2001, lk 2215-2140), siis alates möödunud aasta lõpust on raamat eesti keeles kättesaadav tervikuna.

Professor dr dr h.c. mult Kurt Rudolph (sünd 1929. a) on maailma üks tuntumaid gnoosise-uurijaid ja ilmselt on ta samal aastal sündinud, kuid nüüdseks ajast igavikku lahkunud Hans-Martin Schenkega (surn. 2002) olnud ka üks produktiivsemaid gnoosise-uurijaid, kelle artiklid ja raamatud käsitlevad peaaegu kõiki gnoosisega seotud teemasid. Rudolphi suurimaks armastuseks on olnud mandalased, antiikajal tekkinud ja ainsana tänaseni säilinud gnostilise rühmituse liikmed (vt nende kohta lk 367-381), kellega tal on tihedad isiklikud sidemed veel praegugi, Düsseldorfis vanaduspäevi veetes. Need kontaktid said alguse 1970ndatel aastatel, mil Kurt Rudolph viibis kahel korral välitöödel Iraagis, et uurida sealseid mandalasi. Sellest ajast on pärit mitmed raamatus ilmunud fotod mandalastest ja nende illustreeritud käsikirjadest (lk 355-364). Mandlaste kogukonnas hinnatakse Kurt Rudolphit kõrgelt kogukonna ajaloo ja pärimuste uurijana ning tema habilitatsiooniväitekiri, mis käsitles mandalaste loomispärimusi (ilmus raamatuna 1965. a), on tõlgitud ka Iraagi mandalaste suhtluskeelde, araabia keelde. Ka Saksamaal on Rudolph osalenud aukülalisena mitmetel seal elavate mandalaste ristimistseremooniatel.

Kurt Rudolphi “Gnoosis: Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu” (Foto: TLÜ Kirjastus)

Kurt Rudolphi raamat „Gnoosis. Ühe hilisantiikaegse usundi olemus ja ajalugu“ jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa (lk 13-58) käsitleb gnoosist kajastavaid antiikseid allikaid, milleks on gnostilised tekstid, ja gnostikute vastu kirjutanud autorite, eeskätt kirikuisade teosed. Kaua aega tuntigi gnoosist eeskätt üksnes viimaste põhjal ja nagu on näidanud gnoosise-uurija Karen L. King raamatus „What is Gnosticism?“ (2003), on kirikuisade maalitud karikatuur gnostilisest religioonist levinud mitte ainult kirikuringkondades, vaid mõjutanud kuni tänaseni ka gnoosise uurimist vaatamata sellele, et meie käsutuses on suur hulk gnostilisi tekste, mis kirikuisade fantasmagooriaid ei kinnita. King ise kaldub aga paraku samuti äärmusesse, seades kahtluse alla kogu senise teadusliku gnoosise-uurimise tulemused, nagu seda teeb ka temast pisut varem (1996) kirjutanud Michael A. Williams oma raamatus „Rethinking „Gnosticism““. Kurt Rudolphi raamatu teine osa on pühendatud gnoosise olemusele (lk 59-285). Rudolph ei anna küll gnoosise definitsiooni, kuid ta kirjeldab gnoosisele iseloomulikke õpetusi ja praktikaid üksikute alateemade kaupa („Kosmogoonia ja kosmoloogia“; „Antropogoonia ja antropoloogia“; „Õpetus lunastusest ja lunastajast“; „Kogudus, kultus ja käitumisviisid (eetika)“). Selline jaotus on tinglik ja loodud üksnes ülevaatlikuse huvides, sest tegelikkuses moodustavad gnoosises nii kosmogoonia, antropogoonia, lunastusõpetus kui ka religioossed praktikad lahutamata terviku. Nii on õpetus inimese tekkimisest ehk antropogoonia osa maailma tekkeloost (kosmogoonia) ja kuna inimese tekkimine tähendab gnoosises ka jumaliku elemendi (hinge, vaimu, „elusädeme“ või valguse) sattumist ihusse, mis teeb võimalikuks lunastava tunnetuse, siis on inimese loomine üheagselt nii langus (hinge langemine jumalikust sfäärist materiaalsusse, nagu seda on kirjeldanud juba Platon) kui ka lunastusprotsessi esimene aste (endas lunastavat teadmist (kr gnōsis) kandva elemendi asumine inimesse). Osad gnostilised süsteemid rõhutavad seejuures jumaliku providentsi rolli ka hinge languse juures (jumalik valgus on sattunud ihusse kõrgema jumaluse teadmisel ja nõusolekul, et seda saaks mateeriast lunastada). Erinevad religioossed tseremooniad teevad seevastu võimalikuks lunastuse lõpulejõudmise. Näiteks usuvad mandalased, et ristimine ühendab inimese jumaliku valguse maailmaga ja aitab tal pärast surma sinna naasta; viimase toetamiseks on neil olemas ka spetsiaalne suritseremoonia (vt nende kohta lk 375-376).

Raamatu kolmas osa (lk 286-381) annab ülevaate tähtsamatest gnostilistest õpetajatest ja koolkondadest ning lõppeb ülevaatega mandalastest kui viimastest gnostikutest. Mandalasi puudutav peatükk on raamatus üks väheseid, mida autor on aktualiseerinud andmetega mandalaste praegusest olukorrast, mis on pärast kahte Lahesõda oluliselt muutunud – suur osa Iraagi mandalastest elab nüüd diasporaas Euroopas (Rootsis, Hollandis, Saksamaal, Ühendkuningriigis), Ameerikas (USAs, Kanadas) ja Austraalias. Nad moodustavad omavahel tihedalt suhtleva kogukondade võrgustiku, tähistavad ühiselt perekondlikke tseremooniaid (pulmad, ristimine) ning huvituvad intensiivselt oma keelest ja ajaloost.

Kurt Rudolphi raamatu esmatrükk ilmus ajal, mil pärast Teist maailmasõda Ülem-Egiptusest leitud koptikeelsete gnostiliste käsikirjade (vt nende kohta lk 39-58) uurimine oli kõige intensiivsemas faasis. Esimene täielik tõlge kõigist Nag Hammadi teostest ilmus 1977. aastal (James M. Robinsoni koostatuna pealkirja all „The Nag Hammadi Library in English“). 1960-70ndatesse aastatesse jääb ka paljude oluliste gnoosist käsitlevate teoste ilmumime (vt bibilograafiat raamatu lõpus, lk 478-529), samuti toimusid sel ajal ägedad vaidlused gnoosise definitsiooni ja päritolu üle, millest annab hea ülevaate esimese gnoosisele pühendatud rahvusvahelise kongressi (toimus Messinas 1966. a) ettekannete kogumik (ilmus 1967. a Ugo Bianchi koostastuna pealkirja all „Le Origini dello Gnosticismo“). Ettekanded näitavad, milline paljusus valitses neis küsimustes tollal, kuid uurimisseis ei erine selles osas ka tänapäeval. Paljud uurijad käsitlevad gnoosist vaid kristluse-sisese vaimse vooluna, mida on tugevasti mõjutanud keskmine platonism (sellist seisukohta esindas 19. saj-l Adolf von Harnack ja tänapäeval on selle tähtsaimaks eestkõnelejaks Christoph Markschies, kes on muuhulgas ka Harnacki uurija). Kurt Rudolph esindab seevastu seisukohta, mis näeb gnoosises ristiusust sõltumatult tekkinud religioosset suundumust, mida kohtab nii kristluses kui ka väljaspool seda. Sama seisukohta esindavad ka Birger A. Pearson, Karl-Wolfgang Tröger ning ka käesolevate ridade autor. Kuigi suur osa gnostilistest allikatest on ühtlasi ka kristlikud, on säilinud ka mittekristlikke gnostilisi tekste ja seepärast ei ole ühe religioosse liikumise tuletamine teisest möödapääsmatu. Seevastu on aga gnoosises silmnähtav Vana Testamendi ja judaistlike pärimuste kasutamine, mis sunnib küsima, kas ei peaks gnoosise juuri otsima hoopis teatud varase judaismi ringkondadest. Ka Kurt Rudolph on oletanud, et keskkond, milles gnostiline „olemismõistmine“ antiikajal esmakordselt nähtavaks sai, asub Süüria-Palestiina ruumis (vt lk 286-306). Samal seisukohal olid ka tema kaasaegsed Gilles Quispel, Hans-Martin Schenke, Alexander Böhlig ja Carsten Colpe ning veel tänagi pooldab seda hulk uurijaid (Birger A. Pearson, Jarl Fossum, Phame Perkins, Julia Iwersen). Praeguses uurimises on aga rõhk gnoosise päritolu küsimuselt liikunud teistele küsimustele (konkreetsete gnostiliste tekstide intertekstuaalsed seosed jms).

Võrreldes ajaga, mil Rudolph kirjutas oma raamatu, on meie käsutuses rohkem gnostilisi allikaid kui neid oli tollal ja ka gnostiliste koolkondade ajaloolise kujunemise küsimuses on hinnatud paljud senised seisukohad ümber (uuemast uurimisseisust annab ülevaate Kurt Rudolphi raamatu lõpus olev essee „Kurt Rudolph ja tema töö 20. sajandi ja 21. sajandi alguse gnoosise-uurimise kontekstis“, lk 393-444). Radikaalselt on hinnatud ümber ka gnoosise suhted Uue Testamendi kirjutistega (neid käsitleb Rudolph lk 312-320). Kui varasem uurimine nägi peaagu kõikjal Uues Testamendis (v.a. sünoptilised evangeeliumid) poleemikat gnoosisega, siis tänapäeval julgevad vaid üksikud uurijad väita, et mõnedes Uue Testamendi hilisemates kirjutistes (nagu pastoraalkirjad või 1. Johannese kiri) võidaks polemiseerida varase, alles tekkeprotsessis oleva gnoosisega. Ka paljud gnoosist meenutavad motiivid Uues Testamendis, mida varem tõlgendati laenudena gnoosisest, esindavad pigem hilisantiikaja maailmapilti üldiselt kui on spetsiifiliselt gnostilised (vt selle kohta lk 415-418).

Kurt Rudolphi raamatu kõige väärtuslikum osa on kahtlemata raamatu teine osa, mis annab gnoosisest süstemaatilise kirjelduse. Kuigi pealiskaudsel tutvumisel võib jääda mulje, et gnoosise näol on tegemist kirju konglomeraadiga erinevatest ja vastuolulistest ideedest ja müüdimotiividest, peitub näiva kirjususe all kindel hulk põhiideesid, mille kombinatsioonid võivad erinevates süsteemides erineda, ent nende kombinatsioonide hulk on piiratud, ja mis peamine, need on omavahel loogilises seoses. Need ideed moodustavadki selle, mida Kurt Rudolph nimetab „gnoosise struktuuriks“. Ent Rudolphi arvates ei peitu gnoosise sügavam olemus mitte teatud ideedes, vaid spetsiifilises hoiakus (sks Haltung) inimese, maailma ja kogu olemise suhtes, mida iseloomustab distantseerumine materiaalsusest ning suunatus inimese tõelise „mina“, tema sügavaima olemustuuma otsingutele, mis ei kuulu materiaalsesse sfääri, vaid on selle suhtes transtsendentne. See inimese sügavaim olemustuum ühendab inimest jumaliku sfääriga. Konkreetsed müüdimotiivid, mida gnostilistes tekstides kohtab, püüavad seda „olemishoiakut“ (sks Daseinshaltung) üksnes illustreerida ja konkretiseerida, et gnostiline põhisõnum, sõnum uinuvast jumalikkusest inimeses, jõuaks tekstide lugejate ja kuulajateni (on kindel, et nagu piiblitekstid, nii olid ka gnostilised tekstid mõeldud eeskätt ettelugemiseks). Sellises vaates gnostilisele religioonile esindab Rudolph ühte kindlat traditsiooni, mis on mõjutatud teoloog Rudolph Bultmannist (1884-1976) ja tema õpilasest Hans Jonasest (1903-1993). Et mõista Rudolphi käsitlust gnoosisest, on vaja mõista Bultmanni käsitlust kristliku sõnumi demütologiseerimisest ja Piibli eksistentsiaalsest interpretatsioonist, mida käesoleva artikli autor on kirjeldanud põhjalikult artiklis „Sissejuhatus Rudolf Bultmanni teoloogiasse“ (vt Kirik & Teoloogia Nr 29/ 29.06.2012).

Nagu on näidanud Eric R. Dodds oma raamatus „Pagan and Christian in an Age of Anxiety“ (ilmunud ka eesti keeles pealkirja all „Kristlased ja paganad ängistuse ajastul“ 2003. a), oli maailmapilt, mis on Uue Testamendi taustaks, ühine nii juutidele, paganatele kui ka kristlastele. Nii nagu kristlusele spetsiifiliselt omane (mida 19. sajandi teoloogias armastati nimetada „kristluse olemuseks“) ei peitunud Bultmanni meelest mitte tollases maailmapildis, vaid selle taga olevas sõnumis (kr euangelion , kērygma) ja tänu Kristusele võimalikuks saanud uues olemisviisis, mis ei allu patule ega surmale, nii rakendab Bultmanni õpilane Hans Jonas eksistentsiaalset tõlgendust ka gnostilistele tekstidele. Ta näeb gnoosises eeskätt tollase müütilise maailmapildi keelt kasutavat kirjeldust inimese eksistentsiaalsest olukorrast: inimene on võõrdunud oma tõelisest olemusest, unustanud selle ja eksleb maailmas kui pimedas labürindis, kust ta ei leia väljapääsu (võrdpilt pärineb gnostilisest „Naasseenide psalmist“), kuni ta kuuleb „hüüet“ sealpoolsusest, mis äratab inimese vaimu, teeb ta teadlikuks tema olukorrast ning näitab talle teed labürindist välja. Sellisest vaateviisist lähtudes võib kogu gnostilist mütoloogiat näha kirjeldusena inimvaimu teadlikukssaamisest ja nimetada seda mütoloogiliseks saagaks, mis kirjeldab võitlust inimvaimu teadlikukssaamise pärast. Piltide ja sümbolite rikkus, mida erinevad gnostilised tekstid seda kirjeldades kasutavad, on muljet avaldav. Olgu siin toodud neist vaid mõned.

Kui inimene loodi, ei teadnud tema loojad, et temasse satub jumalik element. Üks vaimse maailma olenditest toimetas selle loojate teadmata inimesse, et päästa inimene saatusest olla igavesti maailma loonud olendite ori (selle taustaks on muistses Lähis-Idas laialt levinud arusaam, et jumalad lõid inimese enda orjaks, et ta nende asemel töötaks). Laialt levinud gnostilise paradiisiaia-loo tõlgenduse järgi lõi maailma ja inimesed loonud jumalus paradiisi esimestele inimestele vanglaks, kus nad pidid elama teadmatuses. Kõrgemal jumalusel hakkas aga esimestest inimestest kahju ja ta saatis nende juurde oma saadiku mao kujul, kes andis neile nõu süüa keelatud puust. Seal söönuna avanesid inimeste silmad, st neile sai osaks vabastav teadmine oma jumalikust päritolust, st gnoosis. Karistuseks selle eest ajas inimeste looja Aadama ja Eeva paradiisist välja ja üritas hävitada ka nende järeltulijaid, ent tulutult, sest kõrgemad jumalikud jõud sekkusid iga kord, kui ta seda teha üritas, andes näiteks Noale nõu ehitada laev, milles tema ja ta pere pääsesid veeuputusest. Ühe gnostilise pärimuse järgi sai inimese looja teada, et inimeses on jumalik vaim, mis on võimeline tunnetama tõde. Et seda takistada, pani looja inimesse „vastaka ehk võltsi vaimu“, mis töötab vastu inimese lunastuspüüdlustele. Kogu inimese elu on võitlus tolle „vastaka ehk võltsi vaimuga“. Ühe teise gnostilise pärimuse järgi nägid seitse inimese loonud inglit taevast valgusinimest ja lõid tema eeskujul maise inimese. Too ei suutnud aga tõusta püsti, vaid roomas mööda maad vaglana. Siis hakkas taevasel valgusinimesel maisest inimesest kahju ja ta saatis viimasesse elusädeme, mille tulemusena maine inimene tõusis jalule. Inimese eksistentsiaalset seisundit võrreldakse unega, millest inimene vajab äratust, rännakuga võõral maal, kus tal on vaja teejuhti. Ühes gnostilises tekstis võrreldakse inimest mäkkeronijaga, kes on udus kaotanud tee ega tea enam, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, kuni ta kuuleb häält sealpoolsusest, mis teeb ta teadlikuks tema päritolust ja näitab talle teed.

Selliste piltide abil kirjeldatakse gnoosises inimese teekonda oma sügavama jumaliku aluspõhja juurde. Kui jätta kõrvale värvikas gnostiline mütoloogia, siis on ilmselt üheks põhjuseks, miks gnoosis kui religioon kõnetab ka veel tänapäeva inimesi, see, et gnoosis kirjeldab inimese enesotsinguid. Pole ilmselt juhus, et gnostilised õpetused paelusid omal ajal süvapsühholoogia suurkuju Carl Gustav Jungi (kes nägi gnoosises mütoloogilist kirjeldust inimese individuatsiooniprotsessist) ja et neile võib leida paralleele tänapäeva nn uuest vaimsusest, kus on samuti tähelepanu keskmes inimese teekond oma tõelise jumaliku olemuse juurde, mis kulgeb läbi raskuste.

Kurt Rudolphi ja tema raamatu kohta on ilmunud varem ajakirjas Kirik & Teoloogia:

Ilmus raamat gnoosisest (K&T Nr 157/ 12.12.2014)

Jaan Lahe, Laudatio: Kurt Rudolph 85 – tugev inimene on suurem oma ajast ja oludest (K&T Nr 121/ 4.4.2014)

Tuntud religiooniloolase Kurt Rudolphi raamatud jõudsid Eestisse (K&T Nr 75/17.5.2013)

Mandalaste kohta on ilmunud:

Jaan Lahe, Mandalaste loomismüüt ja selle paralleelid gnostilistes süsteemides (K&T Nr 55/ 28.12.2012)

Jaan Lahe (1971), dr theol., on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi religiooniuuringute dotsent, EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, teenides Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses, ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.