Esiletõstetud lood

Tõeline valgus (Jh 1:9-14)

„Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde.“ (Jh 1:9-14)

Peagi on käes advendiaeg. Aeg enne jõulupühi on läbi ajaloo olnud vaikseks endasse süüvimise, oma elu ja tegevuse üle järelemõtlemise ning Kristuse tulemiseks valmistumise ajaks. Advendinädalate jooksul valmistub kirik pühitsema Kristuse sündimise püha, mil tähistatakse Jumala Poja inimeseks saamist ja esimest tulemist inimeste keskele. Seeläbi elavneb ka aegade lõpul toimuva Kristuse taastulemise rõõmus ootus.

Me kõik ootame midagi. Me ootame, et meie elus oleks rahu ja rõõmu, et kogeksime õnne ja turvatunnet, et võiksime tegutseda südamelähedasel alal ja palju muudki. Siiski käivad nii rõõm kui ka valu inimese elus ühte sammu. On aegu, mille üleelamiseks ei jagu meil oskust ega jõudu. Muserdav koorem võib meid maadligi vajutada ning iga püüe tõsta oma silmad kitsikuses üles Jumala poole võib hoolimata meie pingutustest luhtuda. Alles võib jääda vaid tardunud hinge, vaimu ja ihu kisendav vaikus. Kitsikusest pääsemiseks loodame suurte sammudega teha ühekorraga tasa kõik selle, mida arvame olevat jätnud nii oma kaasteelisele kui ka Jumalale ütlemata või tegemata. Mida pikemat sammu aga püüame korraga võtta, seda keerulisemaks osutub teekond. Küsime, kus on Jumal, kes lõi selle maailma, tegi inimese oma palge järgi ja kes kõike loodut nähes tõdes, et see oli väga hea. Miks näib, et siis kui Teda kõige enam vajame, on Ta meist nii kaugel?

Igaks asjaks on oma aeg, seda kinnitab Koguja. Häda ja valu mööduvad, me tajume taas, et me pole üksi. Õigupoolest antakse meile seda mõista ka lootusetuses, kuid selle ajahetke pimedus röövib meilt nägemise, kogemise, tundmise, usu ja usalduse. Kui kord raskustele tagasi vaatame, siis mõistame, et meid tabanud katsumused on meie teekonna õnnestumiseks olnud ääretult vajalikud. Vajalikud selleks, et võiksime seesmise inimese poolest tugevamaks saada ja et meie sammud viiksid meid kindlamalt Jumala poole. Apostel on kirjutanud: „et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, et mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel“ (1Pt 1:7).

„Vaata, sulle tuleb sinu Kuningas, õiglane ja aitaja!“ (Sk 9:9). Jumala armastus tuleb meie juurde ja puudutab meid Tulijas, Kristuses. Ta tuleb, et olla meiega. Ta tuleb, et leiaksime oma räsitud hingele uue hingamise, uue lootuse ja armastuse. Ta tuleb, et olla elutee igal ajahetkel meile valguse ja rahu toojaks. Jumala valgus saab meis süüdatud ja jääb meis põlema. Ristimise läbi liidetakse meid Jumala laste hulka ning meid saab ümbritsema taevase Isa igavene armastus. Jumal rõõmustab meie pärast väga, Ta uuendab oma armastust meiega ja tunneb hõisates meist rõõmu, kinnitab Sefanja. Need, kes Tema abi järele on kisendanud, kes Teda eluvõitlustes appi hüüavad ja Teda usaldavad, ei jää häbisse, vaid nad saavad teel olemiseks uut rammu.

„Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud Teda vastu“ (Jh 1:11). Kas meis on igatsust Tulijat vaimustuse ja sügava tänuga vastu võtta? Kui palju Kristuse tulemine tähendab meile? Või jääb advendiaeg meie jaoks vaid pühade ettevalmistusajaks, mil mõtleme sellele, kuidas oma kodu piduehtesse rüütada, mida lähedastele kinkida ja mida lauale panna? Võib juhtuda, et pühade möödudes tuleb meie südamesse taas tühi tunne, sest välist hiilgust oli küll kena vaadata, kuid see jäi pinnapealseks, ulatamata meid sügavuti puudutama. Kaunist pühadeajast saab argipäev, kus kõik on endine, kus teised asjad ja tegevused saavad Tõelisest Valgusest tähtsamaks ning meil jälle pole aega ega ruumi Kristusele. Milleks siis või kellele Kristus tuleb?

Meid seatakse ikka valikute ette: kuhu poole me läheme, millise tee valime, kas mõistame rõõmus või valus Kristusele sammukese võrra lähemale minna või hoopis kaugeneme Temast. Jah, olenemata käesoleva hetke elutee suuremast või väiksemast käänakust tuleks meil enam ja enam vaadata Kristusele, sest Temas on arm ja halastus. Temas on lootus ja rahu. Sinna, meie tardunud olemisse, võib elu ja armastuse tagasi tuua Tõeline Valgus ja me võime viimaks taibata, et Jumala Poeg on tulnud ka meie pärast ja meie jaoks. Usk ja usaldus, et Tema on meiega, võib täita meid sügava rõõmuga, mis aitab ületada hinge täitnud kaotusvalu või meid tabanud rasked hoobid. Koos Temaga oma igapäeva teed käies on meil midagi võrratult imelist, millest selles maailmas on puudu – meil on lootus keset lootusetust, meil on taevane rahu keset kitsikust.

Meile antakse võimalus tõsta oma silmad ja vaadata üles, sest Kristus on lähedal. Ta läheneb igaühele oma tasasel moel. Ta tuleb lapsele ja täiskasvanule, keda ristitakse, ja õnnistab neid. Ta tuleb nende juurde, kes leeritõotust annavad, et neid eluteel juhatada. Ta tuleb abielupaaridele, kes altari ees laulatatakse, et nende kooselu pühitseda. Ta tuleb iga pihilise juurde, et kinnitada neile: sinu patud on sulle andeks antud. Ta tuleb neile, kes pühapäeviti ja kirikupühadel kogunevad Jumala sõna ja armulaua sakramendi juurde igatsusega leida oma usule kinnitust. Ta tuleb leinajate juurde, et neid trööstida ja julgustada. Ta on surijate ligi, et viia neid üle aja piiri igavikku.

Kristus ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ (Jh 8:12). Püüelgem siis selle poole, et Kristuse valgus oleks meis ja saaksime osa Tema ligiolust ja elutee juhatusest. Siin on meie võimalus tõeliselt tajuda nii Loojat, meid ümbritsevat maailma kui ka iseennast selles; võimalus algaval advendi- ja pühadeajal kogeda, et Kristus on tulnud ka meie pärast. Vaata, sinu Kuningas tuleb sulle! Kas sa võtad Ta vastu?

 

Kaisa Kirikal (1980) on EELK Tallinna Kaarli koguduse abiõpetaja ja Eesti Kirikute Nõukogu projektijuht.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English