Teatavasti on reformatsiooni tagasiviimine radikaalsele subjektivismile olnud ajalooliselt osa kontroversteoloogilistest püüdlustest ja poleemikast. Subjektivismi ja reformatsiooni olemuslik või isegi konstitutiivne seos avastati või paljastati vaatepunktist, mis ei mõistnud end ise reformatsiooni kaudu kütkestatu ja kohustatuna.

Kui vaadata reformatsiooni pärandile, on tõepoolest võimalik üksikisiku otsustav esiletõstmine. Näitena toon siinkohal teoreetiliselt kõrgel tasemel arendatud positsiooni, millest lähtuvalt – ja toetudes Lutheri „suurtele reformatoorsetele ideedele“ – on pärast aastatuhandevahetust sõnastatud „mõtted protestantluse tuleviku kohta“ (Ulrich Barth, Aufgeklärter Protestantismus [Valgustatud protestantlus], 2004, 389–396).

Esiteks, „protestantluse tulevik“ ei seisne „selle kiriklikustumises, vaid avatuses religioossuse mitmekesistele väljendustele kultuuris ja ühiskonnas“ (392). Teiseks, see ei seisne „klerikaalses eestkostes ega ennatlikus allaheitlikkuses, vaid usuliste ja eetiliste veendumuste vabas, võrdväärses kommunikatsioonis“ (394). Kolmandaks, see „ei seisne ühekujulisustamistes, õlg-õla tundes, osaduslikes õrnutsemistes, vaid indiviidi seestpoolt lähtuvas religioosses tugevdamises. Just selles seisneb ka kiriklike institutsioonide viimne eesmärk“ (396).

Need „põhiarusaamad“ ei ole „tänase päevani midagi oma veenmisjõust kaotanud /…/ ja nende teostamine on jätkuvalt ülesandeks“. Lühidalt: „Protestantlus – see on unistus vabade vaimude religioonist“. Vabadus, subjektiivsus ja individuaalsus – selles seisneb reformatsiooni jäävalt kehtiv panus. See kolmik tõlgendab evangeelne-olemise identiteeti. Seda peab teenima kirik. Kirikutel tuleb niisiis tervitada ja toetada religiooni kasvavat subjektiveerumist, individualiseerumist ja privatiseerumist. Sildistada seda subjektivismiks ja individualismiks on rumal ja kontraproduktiivne (395).

Sellisest vaatepunktist näib mulle tegelikult ka tänaste inimeste kõnetamise kujund liiga ühekülgne ja autoritaarne. Põhiküsimuseks on pigem, kuidas saaksid kirikud aidata kaasa veendumuste võrdväärsele, vabale kommunikatsioonile?

Ent taolist subjektiivsuse esiletõstmist ähvardab oht, et ei arvestata piisavalt subjektiivsuse ja sotsiaalsuse dialektilise põimitusega. Ja tõepoolest, just ka sotsiaalsuse rõhutamine juurdub reformatsiooni põhiarusaamades. Et seda taipamist avada, kasutan näitena Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) eklesioloogilist põhiteksti „Jeesuse Kristuse kirik“ (1994). See Euroopa reformatoorsete kirikute ühistekst kõneleb kirikust viisil, mis on ühenduses teemaga „Reformatsioon – subjektiivsus ja sotsiaalsus“ otseselt oluline.

Tsiteerin: „Kirik on Kristuses valitud Jumala rahvas, mille Püha Vaim kogub kokku ja mida Püha Vaim tugevdab tema teekonnal läbi aja kuni täiuselejõudmiseni Jumala riigis. Selles kõikehaarava Jumala toimimise reaalsuses on kiriku läte ja püsiv alus“ (32). „Võttes vastu Püha Vaimu kaudu Jumala õigeksmõistvat armu Jeesuses Kristuses, seotakse inimesed kokku osaduseks. Jumala Vaim ei tee üksikuks, vaid ühendab /…/. Päästeandide osadus [ehk osasaamine päästeandidest] /…/ on pühade osadus“ (33).

„Kristuse kogemus on alati ühtaegu nii usu vabaduse kui usu vastutuse kogemus /…/. Inimesed taipavad seda, mida üksnes Jumal võib teha, ja vabastatakse nõnda tegema seda, mis on nende ülesanne“ (34). „Kirik on liikmete osadus, kelle ühtsus üksteisega rajaneb ühtsuses Kristusega /…/. Liikmete osadus elab nii, et kõik teenivad võrdõiguslikult ja vastavalt erinevatele, neile Jumalalt antud andidele koguduse ülesehitust /…/. Kiriku ühtsuse alus ei ole temas eneses /…/, vaid Kristuses – Vaimus kohalolevas ja tegutsevas kiriku Is(s)andas“ (35).

Kuidas suhestuvad sellised ja teised sarnased mõtted kirikust teesiga reformatsiooni eriomaselt iseloomustavast subjektiivsusest või subjektivismist? Kas ei või olla, et tendents konstrueerida evangeelset identiteeti subjektiivsusest lähtuvalt, on pinges evangeelse kirik-olemise mõistmisega, nii nagu see väljendub dokumendis „Jeesuse Kristuse kirik?“

Eelmise EKOE täiskogu (Firenze 2012) teoloogiline peaettekanne kutsus üles mõistma reformatsiooni oikumeenilise kategooriana – mitte lõhenemise või eraldumise kategooriana, vaid ühtsuse kategooriana, kuna tegemist on Jeesuse Kristuse poole pöörduva liikumisega (vt Michael Beintker, „Vabad tuleviku jaoks. Evangeelsed kirikud reformi ja reformatsiooni vahel“, K&T nr 44/ 12.10.2012, nr 45/ 19.10.2012). Selle sihiks olevat Kristuse-sideme kujuvõtmine ja seega kiriku olemusliku keskme uuenemine.

Tõepoolest, reformatoorsed usutunnistused, millele erinevad evangeelsed kirikud ühel või teisel moel toetuvad, väljendavad kõik omal kombel taolist kiriku reformatsiooni mõistmist, mille keskmes seisab Kristuse-side ja selle uuenemine – niisiis see, mis on ühiselt kristlik, Jeesuse Kristuse kiriku uuenemine. Nii nagu reformatsiooni usutunnistuskirjad juhatavad Pühakirja mõistmisele, juhatavad need ka selle juurde, mis on reformatsiooniga ühenduses usu ja kiriku jaoks keskne. See keskne mitte ei tee aga üksikuks, vaid asetab ühtlasi suhtesse ja loob osadust.

Kas uuendatud ja kinnitatud Kristuses-olemise ja Kristuse-teadvusega ei muutu ühtlasi elavaks ka kinnitatud ja tugev mina-teadvus ning kinnitatud ja tugev osaduse-teadvus? Ja kas ei toimu see mitte ühe tulenemisena teisest (nt osaduse väljakasvamisena üksikisikute ühinemisest), vaid üheskoos ja samaaegselt? Kui see on nii, kas on siis üldse kohane kõneleda kirikust kui üksikisiku funktsioonist ja kui millestki, mis on ennekõike individuaalsuse teenistuses?

Reformatsioon on pöördumine Kristuse poole. Usupuhastus nii toona kui täna keskendub keskmele – ning just nõnda ühtaegu nii vabastatud ja uuele subjektiivsusele kui vabastatud ja uuele sotsiaalsusele. Ka evangeeliumi kommunikatsiooniks tänases mitmetahulises, keerukas kiriklikus ja ühiskondlikus tegelikkuses sisaldavad potentsiaale ja võimalusi mõlemad: subjektiivsus ja sotsiaalsus. Et jõuda inimese kui osadusliku isikuni, ei piisa ühekülgselt profileeritud subjektiivsusest, aga ka mitte ühekülgselt rõhutatud osaduslikkusest, vaid vajalik on nende dialektiline, Kristusele orienteeritud vahendus tänases päevas ja tingimustes. Kas ei asetse järelemõtlemise viljakas lähtekoht just siin?

Sissejuhatav ettekanne 2017. aasta reformatsiooni juubeli ettevalmistamisele pühendatud rahvusvahelise kongressi „500 aastat reformatsiooni: väljakutse ja tähendus täna“ (Zürich, 6.–10.10. 2013) raames toimunud töötoale „Reformatsioon ja subjektivism“. Avaldamiseks on tekst tõlgitud ja lühendatud.

Vt ka T.-A. Põder, „Teel reformatsiooni juubeli ühise tähistamise poole“ – Eesti Kirik, 30.10.2013; EKOE 7. täiskogu, “Europa reformata: 500 aastat reformatsiooni Euroopas – üleskutse” – Eesti Kirik, 31.10.2012.

Kongressi peaettekanded on ilmunud äsja prantsus- ja saksakeelsetes väljaannetes (vt 500 Jahre Reformation. Bedeutung und Herausforderungen. Internationaler Kongress zum Reformationsjubiläum 2017. Hgg. Petra Bosse-Huber, Serge Fornerod, Thies Gundlach, Gottfried W. Locher. Leipzig: Evangelischer Verlagsanstalt, 2014, S. 380). Koostöös Kirikute Maailmanõukoguga on kohe ilmumas ka ingliskeelne väljaanne.

Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.