Arvamused

Olümpiaadiessee: Religioon poliitikas – mürk või palsam? 

Tänavu on hakatud üha enam ja enam väitma, et me elame postreligioosses ühiskonnas. See tähendab, et me oleks justkui priid meie eludes kunagi määravat rolli mänginud religiooniga seotud dogmaatilistest uskumistest ja kommetest. Ent siiski on tänapäevases ühiskonnas religioon tavaline, kohati isegi domineeriv nähtus, mis on 21. sajandi poliitmaastikul siiski arvestatav ja mõningates regioonides ka domineeriv jõud. Seetõttu on ateistlik narratiiv probleemi ees: teooriat, mille osaks on usu tembeldamine pelgaks agraarajastust ülejäänud illusiooniks, ohustab selle igandliku illusiooni jätkuv märgatavus poliitikas. Järgnevas essees jälgime kahe osapoole väiteid ja käitumist antud vaidluses ning üritame jõuda järelduseni poliitika rollist nüüdisaegsel poliitmaastikul. 

Esiteks: kus ning missuguses vormis näeme me religiooni mõju suurenemist poliitikas? Loomulikult on kõige silmnähtavam näide sellest religioosne fundamentalism, mis on alates 20. sajandi lõpust tormiliselt levinud ning on – vähemalt islamistlikus vormis – sattunud konfrontatsiooni läänemaailmaga. Seega on näiliselt tekkinud kahe poliitilise maailma, liberaalse lääne ja konservatiivse islami, dualistlik vastasseis. Seda on ka rõhutanud mõned konservatiivsemad lääne poliitikud, kes loovad islami fundamentalismist oma retoorikas eksternaalse ,,teise” figuuri, kelle vastu tuleb lääne tsivilisatsioonil võidelda. Siiski on tegemist äärmiselt ühekülgse tõlgendusega, sest religioosne fundamentalism on rahvusvaheline nähtus, mida annab märgata pea igas religioonis ja kultuuriruumis. Isegi religioonides, milliseid stereotüüpiliselt peetakse kaastundlikeks ja tagasihoidlikeks, leidub narmastikel ekstreemseid ja fundamentalistlikke liikumisi. Võtame näiteks budismi, mis on keskmise läänlase jaoks rahu ja tasakaalu religioon. Ka temas leidub, näiteks Myanmaris, küllaga radikaalbudistlikke liikumisi, mis on samuti astumas poliitilisse tegevusse, Myanmaris kohalike moslemite tõrjumise eesmärgil. Ei tasu unustada ka läänemaailmat, kus massiivne parempopulismi tõus on toonud ka religiooni aktuaalsesse poliitikasse, eeskätt just eelnimetatud poliitpooluse poolel. Sel moel mängib religioon poliitikas olulist rolli näiteks Poolas, kus religioossetest väärtustest lähtudes piiratakse seksuaalset pluralismi ja abordiõigusi. 

Religiooni taastulek poliitikasse sel moel läbi fundamentalismi on arusaadavalt tekitanud palju poleemikat nendega, kes peavad religiooni rolli poliitikas vastuvõetamatuks. Toetudes peaasjalikult näiteks Bertrand Russelile ja Richard Dawkinsile, peab ateistide osapool religiooni üldiselt ühiskonnale, nii ajalooliselt kui ka tänavu, kahjulikuks valeteadvuseks, mis soodustab dogmaatilist diskrimineerimist, orjameelsust ja usule vastuoluliste ideede ründamist. Selle osapoole jaoks on usk pigem aegunud, oma relevantsuse läbi elanud. Ta täheldab, et postmodernne kõrgkultuur ja tema ajastu pideva kasvu ja innovatsiooniga seotud majandus ei saa oma kultuurmehhanismi siduda usuliste doktriinide külge, mis kiiresti vananevad ning muutuvad tihti naeruväärseteks (Gellner, E. Rahvused ja rahvuslus. Tõlkinud Anneli Andresson – Akadeemia 1995 nr. 3 lk. 661). Religioon on seega uskmatu jaoks ajalik ning tema üldist mõju poliitikale annab võrrelda mürgiga. 

Millisel moel aga astub religioon poliitikasse? Mõistagi on üldine religioosne doktriin vastuolus ülaloleva postmodernse väitega. Usu jaoks on ta ise ajatu – miski, mis suudab ületada ajaloo epohhide iseärasused ning siiski mõjutada elu ning anda talle tähendust. Seetõttu on religioonil tendents kasutada ära neid praeguse ajastu iseärasusi, mis peaksid postmodernsuse järgi ta just surmama. Võtame näiteks ühe tänapäeva ühiskonna tunnuse: sotsiaalse entroopia. Sotsioloog Ingo Piepers on täheldanud, et ühiskonnas ilmneb entroopia sotsiaalsete pingete näol, mis tekivad inimestevaheliste tehingute ja suhtluste läbi. Neid pingeid annab võrrelda füüsikas näiteks hõõrdejõust tekkinud kuumusega. Mainitud pinged on ekvivalentsed uute võimaluste, kuid seega ka ebakindlustega, mis on sotsiaalsete süsteemide siseste muutuste allikateks. (Piepers, I. „On the thermodynamics of war and social evolution“ – Global4cast, lk 110–111) Sel põhjusel on sotsiaalne entroopia inimestevahelistest suhetest ja tsivilisatsioonidest lahutamatu ning on olnud nende vajalik produkt. Omaette rolli mängib sotsiaalne entroopia just tänapäeval, mil ta on nüüdisaegse ühiskonna üks iseloomustavatest nähtustest. Vastavalt infoajastu nõuetele on tänapäeva elule iseloomulik pidev ja tihe suhtlemine ning kiiresti muutuvad ühiskondlikud positsioonid. See aga tõstab märkimisväärselt ühiskonnas esinevat entroopiat, mille tulemuseks on nt vanade stabiilsete meetodite kadumine. Eelnev ongi üks põhjustest, miks usku poliitikasse tuuakse: entroopia palsamiks. Religioon koos oma doktriinidele tähtsate dogmadega leiab rakendust pseudoreaktsionäärse antiteesina, mis eitab entroopia kaost ja räsivust, ning võimaldab naasmist tagasi traditsioonilise ja stabiilse ühiskonna juurde. Sellise nägemuse realiseerimiseks aga peab religioon paratamatult sisenema poliitikasse. 

Religioosse poliitilise liikumise spetsiifilisemad seisukohad määratakse eelkõige liikumise liikmete poolt, seega ka selle poolt, kuidas nemad religiooni tõlgendavad. Seepärast võivad poliit-religioossete ühenduste sõnumid, poliitiline programm ja radikaalsus, suhtumine mitmesugustesse tänapäeva probleemidesse ja nähtustesse tunduvalt erineda. On selliseid poliitilisi rühmitusi, mis näevad religiooni rakendamist enamasti üksikisiku hingeelu motiveerimiseks ja parandamiseks. Selliste suunitlustega liikumised ei näe, et isik peaks end pühendama välisele jumalale, vaid leidma osa sellest jumalast endas. Taoline doktriin sarnaneb sisult sellega, mida poleemikas filosoof Slavoj Žižek nimetab ateistlikuks kristluseks ehk kristluseks ilma jumaliku Kristuseta. See tähendab, et isik ei pühendu kõrgemale jumalale läbi religioossete rituaalide ja dogmade, vaid omaenda vaimsetes püüdlustes samastub ta Kristuse enda piinadega – sellega, kuidas jumal iseendast võõrandub ja kaotab oma sümboolse identiteedi. (Žižek, S. Christian atheism, vaadatud 31.01.2022) Sellise doktriiniga liikumine piirdubki eelkõige inimese vaimsuse teadlikkusega ning ei hakka lükkama oma piire vastuolulistesse poliitilistesse vaidlustesse nagu abort, abieluõigused jne, sest ta ei näe mingisugust transtsendentset jõudu, mis nõuab kõrgema ideaali eest nendesse sekkumist.  

Vastupidiselt suhtub aga radikaalsem osapool, mis toob religiooni väga otseselt poliitikasse ning ei piirdu vaid isiku vaimsusega. Fundamentalism kinnitub just eelkõige pühakirja kätte, mille tõlgendamine ei jää isiku, vaid eelkõige ideoloogide peale. Teoloog Einar Laigna täheldab, et juhul kui usu tõlgendamine jääb laiadele massidele isiklikuks ülesandeks, siis kaotab usk oma tsentraalsuse ja sõnumi (Laigna, E. „Igavikulisusest – Eesti 2000“ – Eesti 1000, vaadatud 31.01.2022). Poliitika on fundamentalismile üks vajalik võitlusväli, millega religioosset tõde kehtestada. Selle tõe kaitsmiseks võideldakse poliitmaastikul nende voolude ja vooruste vastu, mis on usulise doktriiniga vastuolus. Seega eitatakse mitmesuguseid tegevusi ja voorusi, mida vastasleer peab aga vaieldamatuteks inimõigusteks. Talibani tagakiusav poliitika naiste vastu ja Westboro Baptistliku Kiriku tegevus seksuaal- ja usuvähemuste vastu on ühed tuntumad näited sellest, kuidas usklik liikumine pöördub oma ideaalide saavutamiseks just poliitilise ekstreemsuse poole.  

Eelmises lõigus kirjeldatud poliitika mõjutab religiooni kõige ilmselgemalt tema maine osas. Eitades temale vastuolulisi nähtusi, muutub religioon just nende nähtuste kaitsjate kaudu empiiriliselt selleks, milleks paljud ateistid teda peavad: tagurlikuks, diskrimineerivaks agendiks, mis peab meeleheitlikku taandumislahingut oma epohhi vastu. Tõsi küll, ka see epohh on ilmselt ajutine. Teisalt võib ekstreemsele poliitikale kohendatud religioon langeda ohvriks omaenda dogmadele ja seisukohtadele. Siin on religioonile ohuks väited, mis ilmselgelt tänapäeva kohta ei kehti. Näiteks: et õigustada usku, kui tasakaalu hoidvat jõudu, kasutatakse tihti Dostojevskiga seostatud väidet ,,kui pole jumalat, on kõik lubatud”. Kuid ometi paistab reaalsuses, et just vastupidine on tõene, sest just religioosset fundamentalismi vaadeldes tekib ilme, et jumala olemasolu korral on kõik lubatud. Ehk siis: kui jumal on olemas, on kõik (poliitiline diskrimineerimine, terrorism) lubatud juhul, kui selle eesmärk on inimesed jumalale lähemale tuua. 

Niiviisi funktsioneerib religioon tänapäeva poliitikas – meie ühiskonna paljude hädade pahteldajana. Vastupidiselt paljudele kaasaegsetele jõududele poliitikas peab religioon peaasjalikult end viisiks naasta traditsioonilisemale ja stabiilsemale elule. Seda tehes on poliitikasse adopteeritud religioonil oht saada paljude tänavu üha tavalisemaks muutuvate nähtuste eitajaks. Hoolimata sellest, kui inimlikud ja tihti apoliitilised need ka oleks. Sellisel juhul muutub religioon selleks stereotüüpiliseks mürgiks, milleks paljud uskmatud on teda pikemat aega pidanud. Siiski suudab ka n-ö leebem variant, see ,,ateistlik kristlus” mõjutada positiivselt üht tähtsat aktuaalset valdkonda, vaimset tervist. Luues võimaluse samastuda teise valudega, eemaldab ta jumalalt selle sümboolse identiteeti, mida fundamentalism ta juures just õnnistab, ning aitab sedaviisi inimesel toime tulla reaalsuse valudega. 

Juhan Martten Kull on Hugo Treffneri Gümnaasiumi 10D klassi õpilane.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English