Artiklid

EELK perikoopide abimaterjal 5/14: teine pühapäev pärast nelipüha 1Jh 4:16b–21

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud viiendasse aastakäiku.


1. Tekst

4:17 Codex Sinaiticus’es on „et meil oleks julgust kohtupäeval“ asemel tekstivariant „et meil oleks julgust armastuses“ ja minusklis 1611 „et meil oleks julgust kohtupäeval inimesekssaanu ees“. Salmi lõpus seisab jällegi Codex Sinaiticus’es „oleme“ preesensi asemel futurum.

4:19 Salmil on neli selgitavat või grammatikat parandavat tekstivarianti, neist kaks on tähtsusetud, kuid „meie armastame“ puuduva sihitise täitmine sõnadega „teda“ või „Jumalat“ võib omada tähtsust.

4:20 Codex Alexandrinus’es on „ei või armastada“ asemel „kuidas võib armastada?“

4:21 Väljendil „meil on temalt“ on kaks eri varianti, mis ei muuda õieti midagi.


2. Struktuur ja kontekst

Tihti on kirjatõlgenduses tekste põhjendatult liigendatud, nii ridadeks kui lõikudeks, kuid eriline Johannese koolkonna stiil tahaks justkui teist lähenemist. See peaks arvestama erilise keelega, mida on nimetatud sotsiolektiks, s.t et kuulumine ühiskonnakihti või rühma mõjutab juba muidu nii demokraatlikku ilmingut kui keelekasutust. Oluliste mõtteid äratavate sõnade puhul võib olla see õige, jättes lahti küsimuse, kas Johannese kogudustes siiski päriselt nii räägiti. Pigem võib see olla kirjutatud keel.

Johannese viis kirjutada vähese sõnavaraga ning sagedaste sõnakordustega võiks nõuda teistsugust tekstiliigendust kui vahejooned osade vahel. Seetõttu võib võtta välja rea olulisi sõnu, mille kõrval muud sõnad on paljas täide (ja sõnakorduste tiheduse põhjal tundub, et kordamata sõnade puhul autor nii mõtleski, kahtlus on vaid sõna „julgus“ ja „kohtupäev“ puhul), ning panna need ritta, nagu näha allpool. Teksti liigendamise tunnusteks jäävad nõnda üksnes sõnad ning nende muutumine. Selline viis võimaldab ka näha sõnade kadumist ja esiletõusmist lõigu sees, samuti nimisõna muutumist tegusõnaks, ning see liigendus on avatud nii tagasi- kui edasisuunas (olles seega väga ebatavaline liigendus, pigem lõimede ja lõngade näitamine):

(16) Jumal – armastus – jääja – armastus – Jumalas – jääb – Jumal – jääb – (17) täiuslikuks – saab – armastus – (18) kartus – armastus – täiuslik – armastus – kartus – kartus – kartja – täiuslikuks ei saa – armastus – (19) armastame – armastas – (20) armastan – Jumal – vend – vihkab – valetaja – ei armasta – vend – näeb – Jumal – ei näe – armastada – (21) käsk – armastaja – Jumal – armastagu – vend.

Sellises liigenduses jääb nõrgaks kohaks, kui palju on vaja tõsta esile sõna vormi ja sihitust, kuid juba sõnakorduste esiletoomine on tulemus. 1960. aastate evangelist Wilhelm Busch on öelnud kord rahvahulga ees: „Ja nüüd ma tahan öelda peaasja, niisiis peaasi on see, et see, mis on peaasi, et see võiks jääda ka peaasjaks.“


3.–4. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst

Johannese kirjanduse kohta ajaloos nähakse valdavalt suhteliselt samas vaimus, milles ka kiriku traditsioon, nimelt, et see on sündinud Efesose kandis. On olemas ka arvamusi, et see on kirjutatud Galileas või Süürias, põhjuseks enim ehk sünoptikutest erinev poleemika Ristija Johannese jüngritega, mis pidi olema pigem Jordani jõele lähemal. (See tähendab, et ainult Jh sisaldabki poleemikat Ristija Johannese jüngritega, sünoptikud näitavad Jeesuse ja Johannese kooseksisteerimist väga pärimuselähedaselt ja redaktsiooniline töötlus on õhuke.) Ka on Johannese evangeeliumis väga selged paigamääratlused, nagu Ainon Jordani jões (3:23) või Sychari kaev Samaarias (4:5). Kuid selle põhjuseks võib olla Johannese koolkonna eriline huvi veekogude vastu, kas siis elava vee sõnumist lähtudes või just poleemikas vee tähtsust rõhutava Johannese koolkonnaga, kelle tänapäevasedki pärijad, Mesopotaamia jõgede suudmes elavad mandalasedki tegelevad Jordani teemadega igapäevaelus. Ning Ristija Johannese jüngreid oli ka Ephesoses, nii et ka poleemika võis leida aset seal.

Rääkides 1. Johannese kirja ajaloolisest kontekstist, tuleb soovitada lugeda läbi Martin Hengeli (1926–2009) raamat „Die johanneische Frage“, mis on tõlgitud ka inglise keelde: „The Johannine Question“. See on raamat, mille lugemine võib asendada kogu teoloogiastuudiumi, sest selle viis seostada Johannest sünoptikutega avab Jeesuse pärimust ja selle edasiandmist väga sügavalt. Edasi: selle selgitamisega, kuidas räägivad kirikuisad Johannesest, avab Hengel juba kolmandiku kirikuloost, selle seosed gnoosisega avavad tükikese religiooniloost, ning raamat annab ka ülesande tulevikuks: Pauluse ja Johannese seosed võiks olla üks teoloogia tulevikuväljavaade. Raamatu võimas mägi heidab endiselt varju Jumala loodud maailma suuruse ja lugeja väiksuse vahel.

Esimese Johannese kirja ajalooline kontekst on ühest küljest hästi skitseeritud. On ju see tekst 2. Johannese kirja ja 3. Johannese kirja ning Johannese evangeeliumi vahel. Nendes on võimalik näha koguduse poleemikat vastastega, võimalik näha erinevaid teoloogilisi õpetusi. Samas on võimalik lugeda koguduse naabruses elavatest teistest kogudustest nende õpetustega, nagu Johannese Ilmutusraamatu autori kogudus, mõnevõrra sarnase, kuid samas igal sammul erineva keelekasutusega, Pauluse koolkonda Efesoses, Kolossas, Laodikeias ja Hierapolises (Kl 4:13). Seal on aimata hierarhilisema koguduse teket, millest kõnelevad ehk 2. Johannese kirja sõnad Diotrefese kohta.

Võib üsna selgelt näha, et 1. Johannese kirja autor on kirjanduslike-kerügmaatiliste taotlustega kirjamees, kes kasutab ilmselt juba surnud vanema Johannese nime ja eeltööd. Koolkonnale nime andnud Johannes on 2. ja 3. Johannese kirja autor, kes polnud väga kirjanduslik kirjutaja, pigem suuline autoriteet.


5.–6. Kommentaar ja paralleelid

4:16 Salm kordab 4:8 värsilises kõnes öeldut „sest Jumal on armastus“ proosas. Armastuse mõiste on väga argine, see tähendab kellegi poole pöördumist, kellegagi tegelemist, ja seda seletab jäämine Jumala armastusse. See tähendab, et meie hoiak peab olema täiesti passiivne, me nagu ei peakski midagi tegema, lihtsalt „jääma (kuhugi, kellekski)“. See vastab hästi Pauluse käsuvabale evangeeliumile, mis ütleb, et suurim on usk Jeesuse Kristuse teosse, ilma sellele midagi lisamata.

Armastuse teema siin ei ole seejuures mitte niivõrd reformatsiooni-vastureformatsiooni vaidlus selle üle, millest inimene õigeks mõistetakse, kas usust või armastusest, vaid armastus on siin just nimelt Jumala omadus ja tegu, ning inimese vastus sellele on „jäämine“.

„Jäämine“ toob eesti keelt kõneldes küsimuse, mida inimene tunneb, kuuldes sõna „jääb“, nagu vanas eesti piiblitõlkes. See nagu polekski sõna, sest kui me seda kuuleme või loeme, me ei märkagi seda, sest see on liiga pehme. Kuid just sellist märkamatut, pehmet sõna on 1. Johannese kirja autor nii palju kasutanud. Kas ehk tahab ta panna proovile inimese kuulmisteravuse? Uus piiblitõlge kasutab (võibolla soome keele mõjul) sõna „püsima“, mis on juba tugev. On ju ka sõnad „püsivus“, „püsti püsima“, „paigal püsima“. Sõna „jää koju“ asemele tuli koroona ajal sõna „püsi kodus”.

Kuid „Jumal > armastus > jääma armastusse“ seos läheb teemana teoloogilises sügavuses edasi, tuues siia olevikulise õigeksmõistmise, vihjena kohtupäevale, ja edasi Jumala ilmutuse kristoloogilise mõistmisena, mis on alati seotud teatud sügavalt lahti kirjutatud „venna“ mõistega.

4:17 Näeme, kuidas seesama armastus saab täielikuks, ja seejuures on see ikka veel Jumala armastus, täielikukssaamine toob julguse kohtupäeval. „Et meil oleks julgust“ – siin on ligikaudu seesama „olgu, oleks“, mis esineb varia lectio’na ka Rm 5:1 „olgu meil rahu Jumalaga“. See ei ole meie armastus ega meie julgus, vaid Jumala. Sellega ütleb 1. Johannese kiri sama, mida Jeesus (Peetruse) kirikule: „põrgu väravad ei saa sinust võitu“ (s.t sa ei pea neist väravaist sisse minema; Mt 16:18). Seda lauset on üks varia lectio püüdnud viia tulevikulisse eshatoloogiasse, kuid põhjendamatult. Julgus kohtupäeval on Jumala kingitus Kristuses, mitte ülesanne Kristuse najal, olevikuline kohtupäev on kirjas ka Jh 3:18–19; 5:24–25. 1Jh 2:6 hoiatab languse eest, nõuab õiget elu, see koht siin mitte, rõhutades kindlust selles, et julgus on kingitud. Osadus Kristusega on kindel, tema olemusühtsusest saame osa ka õigeksmõistmise päeval.

4:18 „Kartus“ ei ole mitte Alexandria Philoni Jumala armastamise ja kartuse mõte, mida ta näitab astmelisena – mõni on võimeline vaid kartma, mõni ka armastama, või et kartus on ikka veidi parem kui mitte midagi, armastus aga juba midagi küpsemat. „Kartus“ tähendab patuse teadmatust ja pimedust, seisundit ilma Kristuseta. See võib olla ka poleemiline, need, kes ütlevad, et Jeesus ei ole Kristus, Jumala Poeg ei ole tulnud lihas (1Jh 4:2, 3; 2Jh 7), elavad veel kartuses. Kuid kes tunneb Jumalat, ja just Jumalana, kes on oma Poja andnud, ei pea enam kuidagi kartma kohtu teemasid. Ilus näide hirmust on Js 2:19, mis on Johannese järgi juba möödunud.

„Kartusel on karistus“ ei tähenda, nagu karistataks neid, kes kardavad ega ole saanud täiuslikuks. Kartus ise on juba karistus. Aga kartus on omal kohal, kui pole tuntud täiuslikku armastust.

4:19 Lauses „meie armastame“ puudub sihitis, selle tekstikriitiliselt leitud täiendused tunduvad olevat õiged, rääkides Jumala armastamisest, kuna venna armastamine tuleb alles järgmises salmis. Kuid öeldes „meie armastame“ ületab Johannes meie võimalused. Kui ta nii kirjutab, siis on meie sees üks teine armastaja, ja see armastaja on Jeesus Kristus, kelle Jumal oma armastuses andis meile, maailmale.

Siin lühikeses lauses näeme üleminekut nimisõnalt „armastus“ tegusõnale „armastame / armastan / armastab“. Seejuures on ka arvul ja pöördel tähendus, koguduse täiuslikku armastust väljendab mitmuse „armastame“, eksliku inimese sõna väljendab ainsuse „armastan“.

4:20 Armastus Jumala vastu pole mitte mingi eneseülendus võrdluses ligimesearmastusega, vaid sel on iseseisev tähendus, nimelt on see taevast tulnud armastus leidnud koha Jumala kui Isa ja kristlase kui lapse elus, leidnud koha õdedeks ja vendadeks saamises, kirikus, kus Kristus elab. Sel on ka teine pool, venna vihkamine, mille ekslikkus seisneb vastandis lihaks saanud Jumalale.

See toob sisse uue olulise sõna „nägema“. Sõna olulisust võime näha ka proloogides 1Jh 1:1, 3; Jh 1:14, 18. Jumalaarmastus ja vennavihkamine on seotud Jumala nähtamatusega, mis on sisse juhatatud 1Jh 4:12, ette valmistatud 1Jh 3:2. Kirjas on eriline just see, et Johannese evangeeliumi teoloogiline õpetus, mille järgi Jumal ilmutab end üksnes Jeesuses Kristuses, kantakse üle vendade armastamisele. Jumalat võib näha üksnes siis, kui ta ennast näitab, ja näidanud on ta end Pojas Jeesuses, Jeesus on kutsunud õed ja vennad, keda tuleb nüüd armastada. Armastust ei saa suunata otse nähtamatule Jumalale, siin peab vahepeal olema Jeesus Kristus ja vennad.

Seega pole loogika „nähtavat suudad, nähtamatut ei suuda“ mitte qal vaḥomer (argumentum a minori ad maiorem), ka mitte asjaolud kahel astmel. Siin on lihtsalt lähestikku sama armastuse eri väljendusviisid, ligimese puhul, kellest me ju eemale ei saa, ja Jumala puhul, kellest saame kõndida mööda. Armastus Jumala vastu ei saa olla sõna, mis meie otsest elu ei puuduta, vaid see puudutab meie kogudusekaaslast väga, me kas armastame teda (olles näoga ja teoga tema poole) või vihkame teda (pöörates talle selga), ja selle näo või selja pööramise suurem raamistik on Jumal meie keskel.

Nüüd on kordumise kord käes sõnal „vend“, mis näiteks terves Johannese evangeeliumis (v.a hilisem Jh 21:23) selles tähenduses ette ei tule, üksnes Jh 15:13 „sõbrad“ on lähedane 1. Johannese kirja keelekasutusele. Selline keelekasutus, mis räägib nii selgelt vajadusest armastada teisi kristlasi, jättes otsekui unustusse muud inimesed, on äratanud küsimusi, miks ei ole Johannese kirjanduses üldist ligimese (ja vaenlase) armastust. Kuid tegemist on praktilise vajadusega, ka mujal hellenismis teeb sama religioon vennaks-õeks, mis pole paralleelita Iisraeliski (Jr 22:18). Sõna „ligimene“ ise tähendab lähedalolevat, ning õõnes oleks armastus kogu maailma vastu, unustades seejuures mõned inimesed. Seetõttu see armastuse geto ongi tõeline ligimesearmastus ruumiliselt ligidaloleva vastu. Geto suletus annab sõnale otsesuse. Vaenlase armastamine on ka just selle vaenlase armastamine, kes on näkku löömas või tööle sundimas, mitte mingi ebameeldiva inimese armastamine kusagil kaugel, maailmas.

Ja vennavaen (1Jh 3:12) on üldinimlik konkurentsimõte, venna-õe suhe tähendab lähedalolu ja konflikti ning konfliktist ülesaamist. Vennaarmastus, nagu seda rõhutab 1. Johannese kiri, on ka paratamatu. Väikerühmad hoiavad ikka kokku ja koguduses olid inimesed eemal eelmistest sotsiaalsetest võrgustikest; vaja oli oma võrgustikku, kus vennad aitasid. Sellest räägivad ka 1Jh 3:17; Gl 6:10.

Salmid 1Jh 2:15–17 näitavad suurt maailmavaenulikkust, ning sama võivad näidata ka 1. Johannese kirja kristoloogilised hukkamõistusõnad kristluse teiste koolkondade vastu. See ei jäänud Johannese koolkonnas siiski mitte lõpuni nõnda. Johannese 21. peatüki lisamine 20. peatükile näitab koolkonna avanemist muudele kirikutele / koolkondadele (ja nende avanemist Johannese omaksvõtmiseks).

4:21 Sõna „käsk“ pole näiteks armastuse ülemlaulus 1Kr 13, kuid seda kasutatakse 1Jh 2:7–8; 3:23. Kirjakoht 1Jh 4:21 viib selle aga lähemalegi sünoptilisele eeskujule (Mk 12:29–31 par), vähendades siiski astmelisust (Jumalat kõigest väest, ligimest nagu iseennast) ning võrdlust (nagu…). Esimene Johannese kiri näitab, kuidas koguduses elab armastus, sest armastus on seal leidnud jääva koha.


7. Tõlgendusloolised märkused

Perikoobis kõlab kergesti üldist heakskiitu äratav lause „Jumal on armastus“. Sellele on pööranud tähelepanu ka ateismi klassikud, näiteks inimese teadvuses toimuva maiste igatsuste peegeldamise taevasse sõnastanud Ludwig Feuerbach, kes kirjutab: „Jumal on armastus. See lause on kristluse kõrgeim lause. /…/ Sest jumal pole muud kui inimkonna müstiline liigimõiste. /…/ Armastus on suurem vägi kui jumaluse vägi. Armastus võidab jumala.“ Seejuures unustab ta just sõnumi mõtte: Jumal on see alus, keda lause iseloomustab, sõnad „on armastus“ täidavad lauses öeldise kohta, see on Jumala tegevuse üks iseloomulik avaldumisvorm, tema tegu. Lutheri sõnadega (veidi teisest seosest), Jumala opus proprium.

Kartust on tõlgendatud inimliku või ühiskondliku kartusena. Nii kirjutab Tertullianus (de fuga 9,3; 14,2), et see kartus tähendab hirmu märtrisurma ees. See oli tema ajal aktuaalne, ning Tertullianus viib tõlgenduse suurema karmuse suunas. „Sul pole armastust!“

Uusajal on seda tõlgendatud ka kui pedagoogilist hirmu – hirm õpetab, armastus on õpetuse tulemus.

Augustinus mõtleb, miks 1. Johannese kiri räägib vennaarmastusest palju ja vaenlase armastamisest üldse mitte, ning leiab selle tasakaalustamiseks, et vaenlasest tuleb teha vend, võita ta Kristusele, see on suurim armastus, ja vaenlase- ning vennaarmastus saavad üheks.

Martin Luther King on tõlgendanud kartust kui enese tagasihoidmist ühiskondliku arvamuse vastu astumisel ning armastust kui õige poliitilise otsuse tegemist. Sellega on ta siiski jäänud väga kaugele kirjasõna mõttest ja eesmärgist. Inimese hinges võib olla hirm, ühiskonnas võib olla hirm, poliitika on hirmude ja võimaluste kunst, kuid poliitikas ja psühholoogias leiab inimene julguse ise, ühiskonnastruktuuridest, näiteks häältearvust. Siin aga on selle andnud Jumal.

Kui tulla kartuse juurest armastuse juurde, siis juba Pühakirjas on rida kirjakohti, mis mõtestavad Jumala ja tema rahva suhet lähtuvalt armastusest.

Jr 2:2, mis on seatud Iisraeli kõrberännaku taustale: „Nõnda ütleb Issand: Ma mäletan su noorpõlve kiindumust, su mõrsjapõlve armastust, kui sa käisid mu järel kõrbes, külvamata maal.“ Noorpõlve armastuse või esimese armastuse teema juurde tuleb Pühakiri tagasi Ilmutusraamatus, kus heidetakse Efesose kogudusele ette, et kogudus on „oma esimese armastuse maha jätnud.“ Kogudust kutsutakse üles meelde tuletama, kust ta on langenud, meelt parandama, ning tegema „esimese armastuse tegusid“ (Ilm 2:4–5).

Ho 2:21–22 tõotab Issand oma rahvale, keda ta on karistanud ebajumalateenistuse pärast: „Ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.“ Agenda kasutajatele on tuttav nende salmide seostamine leeripäevaga, kogudusega liitumisega. Vana tava kohaselt on leeritüdrukud riietatud valgesse, mis on alates kuninganna Victoria ajast traditsiooniline pruudi rõivastus.

Eriti Ülemlaulu on tõlgendatud vestlusena Kristuse ja tema Pruudi (koguduse) vahel. Ning Jeesus võrdleb oma kõnedes ennast taevase Peigmehega, kellele on valmistatud pulmapidu (Mt 22:1–14) või keda pruutneitsid ootavad (Mt 25:1–13). See temaatika kajab vastu mitmest KLPR laulust, näiteks 96, 177, 179, 276.

Nunnaordude liikmeid kutsutakse traditsiooniliselt Kristuse pruutideks. Näib, et eriti USA-s on kombeks noviitsi esimese tõotuse päeval aimata järgi laulatuse kombestikku. Lisatud lingi all avaneb video Mary-Kate Duffy noviitsitõotuste päevast (08.09.2014) Shirleys Massachusettsi osariigis. Tseremoonia algas sellega, et isa viis oma pruutkleidis tütre altari ette ja neid saatsid lilleneiud. Huviline võib internetist leida rikkalikult nii foto- kui videomaterjali selle tava kohta.

Nunnarüü osaks on loor, mis tuletab meelde pruudiloori, ning nunnale antakse sõrmus kui märk tema kihlatusest Kristusega. Pirita kloostri varemetest on arheoloogid leidnud kolm kullast nunnasõrmust, millele on kujutatud Kolgata-gruppi.

Püha Augustinuse sõnul on armastus kolmainsuslik, koosnedes armastajast, armastatust ja armastusest endast.

Doonau alamjooksu piirkonnas (Scythia Minor) elanud kristlikud mõtlejad sõnastasid nn teopassiitliku vormeli, millega lahendati Chalkedoni kirikukogu otsuste tagajärjel tõusnud vaidlustest Kristuse olemuse üle. Vormel kõlab: Unus de trinitate passus est carne – „Üks kolmainsusest on kannatanud lihas“.

20. sajandi jooksul kerkis esile teopassiitliku vormeli teistsugune formuleering: vähemalt üks kolmainsusest on kannatanud. 1946. aastal avaldas aatomipommi plahvatustest vapustatud luterlik teoloog Kazoh Kitamori raamatu „Theology of the Pain of God“, mis laiendab ristiteoloogia kolmainsusele. Kontseptsiooni võtsid üle nii reformeeritud kui katoliku teoloogid. 1971. aastal ilmus Jürgen Moltmanni teos „The Crucified God“ ja 1972 Hans Urs von Balthasar „Theologie der drei Tage“. Selles lähtub ta Ilm 13:8 mainitud Tallest, „kes on tapetud maailma loomisest alates“ (nii Vulgata tõlkes: Agnus „qui occisus est ad origine mundi“), avades salmi „Jumal on armastus“ igavese „super-kenosisena“. Armastus on seega ohverdav, märterlusele suunatud, ristilööv, kenootiline kontseptsioon.

Armastus on loendamatu arvu laulude ja luuletuste teema. Internetiavarustes on hõlpsalt leitavad Jaak Joala repertuaari kuulunud laul „Armastus on see“ ning Uno Loobi laul: „Mis värvi on armastus?“

Humoorikas võtmes käsitleb esimese armastuse teemat Juhan Smuul „Muhu monoloogides“. Selle stseeni on unustamatuks mänginud Sulev Nõmmik ja Karl Kalkun filmis „Siin me oleme“: „Küll see armastus oo üks ilus asi! Kut sinilill sarapuu pöösa all vöi kut ütleme piimanöu! Aga siis… aga siis tuleb see toine ja kas tead, sa hakkad kibama kut kirpude käes …“

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 262.

Päeva laul: 263.

Jutluselaul: 314.

Ettevalmistuslaul: 219.

Lõpulaul: 276.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 187, nr 4 / Agenda, lk 73, nr 3.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 567–568 (neljaosaline kirikupalve); lk 571 (ekteenia) / Agenda, lk 66–68.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine II).

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 355 (A).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 187 / Agenda, lk 71, nr 2.


9. Muud tähelepanekud

Jutluse võib koostada ka näiteks teemal „Armunud Jumal“ ja struktureerida järgnevalt:

I Jumala ja inimese suhet väljendatakse Pühakirjas sageli armastuse mõiste kaudu (Jeremija, Hoosea, Ilmutusraamat, Ülemlaul).

II Erilise mõõtme omandab armastus Kristuses (Jumal kui kõrvuni armunud noormees teeb meeletusi – annab inimese eest oma Poja).

III Jumal ootab vastuarmastust (kas ta leiab seda?).

Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatüki 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatükid 8–9 J. Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English