Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

„Tema aga ütles neile: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud, vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.” Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.“ (Ap 1:7–9)

See on ainukordne kevad olnud. Ühelt poolt sõjakevad – meie südameis on lakkamatu mure ja valu Ukraina sõja pärast –, teisalt ordinatsiooniks valmistumine. See on midagi erilist, küllap võime seda meie kuus, kes täna altari ees oma tõotused anname, kinnitada. Igal juhul oleme tänasesse päeva jõudnud. Oleme palvetanud. End täiendanud. Oodanud. Kes kui kaua – mõni ehk juba paarkümmend aastat, aga nagu jutluse aluseks olevast tekstist kuulsime: „Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud.“ (Ap 1:7)

Poeetiliselt

Taevaminemispüha õhtu aastate eest. Olin teenimas Rõuge kogudust Võrumaal ja jalutasin koguduse majast kirikusse jumalateenistust pidama. Imetlesin looduse kevadest pakatavat värskust, võilillede ilu, lindude laulu ja mõtisklesin meie vanarahva ütluse üle, et taevaminemispüha ehk ristipäev on nii püha, et rohi ei kasva ja lind ei laula.

Kasvamist oli raske hinnata, aga linnud laulsid… Sellise ebakõla märkamine, kognitiivne dissonants, teeb tähelepanelikuks. Siin peab midagi olema. Ega me esivanemad siis ilmaasjata! See on justkui vaikus hetkede vahel, justkui seesama 40 päeva kestnud rõõm, milles ülestõusmishommikust tänasesse oleme jõudnud:

On rõõm

Ja enam ei saagi silmist

Ei saa lihtsalt nii lihtsalt

See uhanud puhtaks

Me hinged ja kivid ja ahtrad

Liivapärlikeed pihal

On tulnud ja kümmelnud

Ülestõusmishommiku valguses

Mandrite kehal

On rõõm[1]

Oleme viimased pea kolm kuud lakkamatult vaadanud taevasse, Ukraina taevasse, kus lendavad surma külvavad droonid, lennukid ja raketid, täna pöörame oma pilgu taevasse, kuhu läheb meie Jumal. Taevaminemine, mis tekitas sündmuse toimumise ajal jahmatust, tekitab seda veel tänaselgi päeval.

Mida siis tähendab „üles läinud taeva“? Teoloog Elmar Salumaa on kirjutanud, et „piibellikus käsitluses tehakse vahet taeva kui Jumala olemiskoha ja kreatuurse, loodud taeva vahel, millest esimene on väljaspool aeg-ruumilist piiratust (Salumaa, Elmar. 2009. Süstemaatilise teoloogia käsiraamat. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XVII. – Tallinn: Logos. Lk 236–237).“ Seega, siinkohal pole taeva all mõeldud pilvi ja päikest ning sinist taevalaotust, vaid piirkonda, kus on ajatu igavik. Selles avaldub Jumala transtsendentsus ehk Jumal on väljaspool seda maailma, mida meie igapäevaselt tunneme ja kogeme.

Rahvakalendris on tänase püha keskmes austus maa vastu ja töötegemise keeld. Julgen arvata, et maalähedus on meis säilinud. Ehkki eestlane aina enam linnastub, siis usun, et meie verest pole kadunud mälestus maarahvas olemisest ja meie seas on jätkuvalt palju neid, kes on oma käega seemne mulda pannud ja selle tärkamisest-kasvamisest osa saanud, maad harinud. Teine oli töötegemise keeld. Eriti vaimulikel, aga ka teistel kiriku töötegijatel ei tekita see raskusi, sest kirikus teatavasti tööd ei tehta. Meie teenime.

Dünaamiliselt

„Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate oleme minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni.“ (Ap 1:8) Äsja kuuldud lauset on nimetanud Apostlite tegude raamatusisu kokkuvõtteks. Randar Tasmuthi 2020. aastal ilmunud „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia“ (Tasmuth, Randar. 2020. Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XXXIX. – Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut. Lk 168–169.) nimetab seda kui kogu teose kontseptsiooni geograafilist esitust. See suunab Jeesuse jüngrid olema tema tunnistajad määramata ajaks ja viib sõnumi kuulutajad ring-ringilt avaramale tasandile kuni ilmamaa äärteni, kuhu kuulume meiegi.

Lauset vanakreeka keeles lugedes jäi mulle silma üks sõna. See on dynamin (δύναμιν) – väe – „te saate väe Pühalt Vaimult“. Sõna dynamis algne tähendus on suutlikkus, võime, vägi, jõud ja eesti keelde tuleb siit ka võõrsõna dünaamiline ehk miski või keegi, kes on tulvil sisemist jõudu, jõuline, hoogne; liikumis- või arenemisvõimeline. Seetõttu tundubki mulle, et siinkohal pannakse rõhk väelistele ehk väega ehk dünaamilistele tunnistajatele.

Kuidas võiks eestlane mõista seda väge, jõudu? Kust see dünaamilisus tuleb? Ilmselt on siin erinevad tasandid ja nii nagu meil on mingi salapärane lugu taevaminemispühal vaikivate lindudega, on meil ka oma lugu väega. 2015. aasta Eesti Kirikute Nõukogu läbi viidud sotsioloogilises uuringus „Elust, usust ja usuelust“ ilmnes, et eestlastele on südamelähedane uskuda kõrgemat väge, elujõudu ja energiat (midagi sarnast hinduismis esineva braahmaniga). Selle küsimusega nõustus ja pigem nõustus lausa 66% vastanutest. Samal ajal uskus isikulist Jumalat vaid 28% küsitletutest.

Eelneva üle mõtiskledes kerkis mulle silme ette, kuidas apostel Paulus, nõnda nagu ta tegi seda kord Ateenas Areopaagil (Ap 17:19jj), tõuseb meie armsale Munamäele või miks mitte mõnele olulisele ja rahvarohkele sotsiaalmeedia leheküljele või linnaväljakule ja ütleb: „Eesti mehed (ja tänapäeval ei saa muidugi naisi kõrvale jätta) ja naised! Ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma jalutasin Tallinnast alates läbi metsade ja orgude, põikasin sisse Paidesse, Jõgevale, Võrru ja mujale, kuulsin ma teid rääkimas mitmeis paigus, küll enamasti privaatselt, ehk isegi sosinal ebaisikulisest ehk tundmatust kõrgemast väest, mida te tajute ja tunnete ja usute. See, keda teie tundmatuna usute, on seesama, kellest kuulutas Jeesus ka enne taevaminemist. See vägi tuleb Pühalt Vaimult, tema läbi on tehtud maailm ja kõik, mis siin sees, tema on seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid ja tema sees meie elame, liigume ja oleme.“ Ja see kõne sealt Eestimaa kõrgeimast punktist kostus ring-ringilt külade ning linnade elanikeni ja kui nad seda kuulsid, need eestimaalastest mehed ja naised, siis mõned hakkasid Paulust pilkama, aga teised ütlesid: „Me tahame sinult selle kohta teinegi kord kuulda.“

Mida tegi minu vaimusilmas Paulus, on minu hinnangul see, mida peaksime tegema meiegi, kes täna käte pealepanemise läbi Püha Vaimu väe vastu võtame. Peame ikka ja uuesti tõlkima Jumala sõnumi, tema rõõmusõnumi tänapäeva inimesele arusaadavasse keelde. Kõndima hoogsalt ja arenedes ehk dünaamiliselt temaga läbi metsade ja orgude (ka väljaspool Tallinna elab inimesi). Ka läbi elude ja olukordade, ja olema valmis, et mõnele on meie sõnum rumalus, aga seda enam panema tähele neid, kes on valmis kuulama. Usk tuleb kuulutusest (Rm 10:17) ja see muudab meie elu, annab uue hingamise, mis ületab ka surma piiri ja juhib lunastuseni. Ja mis kõige olulisem – taevaminemispühale mõeldes: usk avab taeva ja teeb meid seeläbi avatud taeva dünaamilisteks tunnistajateks ja selle tunnistuse vastuvõtjateks.

Hariduses kasutatakse mõistet avatud ülikool tähendusega kaugõpe. Avatud taeva puhul ei tähenda see midagi seesugust. Vastupidi – pühakiri kinnitab, et ka taeva läinud Jumal pole kättesaamatu unistus, igatsus, vaid meil on temaga suhe, meil on uus kvaliteet, ja et Jumal võib meile ulatada oma käe läbi aja ja ruumi. Ta teebki seda. Nii tänase päeva vihmases helguses, aga ka raskustes, ka sõjakoledustes.

See kõik sünnib väe abil, mis tuleb Pühalt Vaimult. Ja et see kõik üldse on sündinud, et Jumal on inimkonda sellise armastava ja lunastava pilguga vaadanud, siis võibki see ehk olla põhjuseks, miks meie esivanemad ütlesid, et tänane päev on sedavõrd püha, et rohi ei kasva ja lind ei laula. Aamen.

Jutlus on peetud 26.05.2022 ordinatsioonil Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.


Kätlin Liimets (1973) on EELK Tartu Praostkonna vikaarõpetaja, Miina Härma Gümnaasiumi usundiõpetaja ja Eesti Kiriku toimetaja.

[1] Liimets, Kätlin. Pildipalve. – Eesti Kirik 20.04.2022.