Head teekaaslased – armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt! Kuulakem Jumala sõna nii, nagu selle leiame esimese Johannese kirja 5. peatüki salmidest 4–12: „Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg! Tema on see, kes tuli vee ja verega[1] – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm: Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks. Kui me võtame vastu inimeste tunnistuse, siis Jumala tunnistus on suurem, sest see on Jumala tunnistus, et ta on andnud tunnistuse oma Poja kohta. Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta. Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.“

Esimese hooga võtab tänane kirjakoht natuke kukalt kratsima. Maailma äravõitmine usus, vee, vere ja Vaimu kolmainsus, siis kummaliselt juriidika järele lõhnav jutt tunnistajatest ja asitõenditest ning kirsiks tordil igavene elu… Hmm. Vaadakem siis lähemalt, mis sorti kompotiga võiks siin tegemist olla. Alustades krimimaigulisest jutust asitõendite ja tunnistuste kohta – tutvumine kreekakeelse algtekstiga paljastab kiiresti, et juriidika hõng ei ole selle kirjakoha juures kindlasti juhuslik. Kujutlegem kohtuprotsessi, kus kostja – Jeesuse – advokaadi rollis on Erle Stanley Gardneri krimiromaanide peategelane Perry Mason. Võtmetunnistajateks on kaitse poolelt kodanikud Vaim, Vesi ja Veri. Protsessi eesmärgiks on selgitada välja, kas need, kes on võtnud Jeesuse vastu Jumala Poja, Kristusena, pole äkki haledalt petta saanud. Misjuhul oleks kristlik „püramiidskeem“ muidugi paljastatud.

Need, kes Gardneri romaane lugenud, teavad, et nende kulminatsiooniks on haaravad kohtuvaidlused, mille käigus Mason täiesti võimatuna näivas situatsioonis kübaratrikiga näitab, kuidas ilmselgena näivad tõendid tema kaitsealuse vastu tõestavad tegelikult kostja süütust. Ma arvan, et meie tänane kirjakoht võiks ses osas olla üks Masoni kuulsaid juhtumeid. Kaitse alustaks siin ilmselt usu mõistest, mis öeldakse võitvat ära selle maailma. Kreeka sõna pistis, mida algtekst kasutab, saab tõlkida mitmeti, ehkki kõige tavalisem vaste on tõepoolest usk. Ent teised võimalikud vasted, mille piiblikreeka keele sõnastik annab, on usaldus, veendumus, tõendus, tõotus, vanne ja isegi õpetus. Kohtusaali vakatama pannes osutaks Mason siin elegantselt, et meie tänases tekstikohas võidakse selle sõnaga mõelda hoopis usule kui (kohtulikule) tõendusele. Selle mõtteseose tekitab asjaolu, et tekstis edasi korduvalt kasutatav fraas ’tunnistust andma’ on sõnastatud verbi martyromai kaudu, mis tähendab tunnistamist, kinnitamist, tõendamist. Seega, nii üllatavalt kui see tänapäevase eesti keele taustal ka ei kõla, usk ei ole siin miski, mis alles vajab kinnitamist mõistuse abil hangitavate tõenditega, vaid on ise olulisimaks tõenduseks! Ning see tõend on tagatud vee, vere ja Vaimuga ega kuulu vastuvaidlemisele.

Ehkki Masoni kaitsetaktika selle elegantse lingvistilise paljastusega ei piirdu, tahaksin sellel mõttel veidi pikemalt peatuda. Tänases sekulaarses maailmas oleme harjunud vastandusega usk vs teadmised. Haritud inimene ei peaks midagi ega millessegi uskuma pimesi – usk tuleks teadmiste valgel kriitiliselt läbi katsuda. Mis tähendab, et kahtlus on küpse usu vältimatu osa. Oma Anu Põldsami tõlkes värskelt eesti keeles ilmunud raamatus „Julgus olla“ käsitleb XX sajandi suurimaid teolooge Paul Tillich meile kõigile kardetavasti tuttavat fundamentaalse tähendusetuse ja mõttetuse ängi. Ning ütleb, et küps, elustav usk saab sündida vaid kõige fundamentaalse tähendusetuse ja mõttetuse võimalusele ausa otsavaatamise ja selle n-ö vastuvõtmise kaudu. See on miski, mis sünnib surma, olemise näiva tähendusetuse ja lootusetuse kiuste.Sel pole teadmise turvalist kindlust, see tähendab riskile minekut, mis omakorda nõuab julgust.

Olen nendes seostes vahel mõelnud ameerikaliku ekstaatilise gospelmuusika üle, mis kahtlemata on üks kaunemaid ja omapärasemaid usu väljendusvorme, selle tunnistusi. Keskmise Eesti inimese religioossele temperamendile jäävad sealsed ekstaatilised halleluuja-hüüded muidugi kaugeks ja kohati koomilisekski. Seepärast mulle tundub, et sekulaarses ja usuliselt leiges Eestis oleks meil hädasti vaja kahtleja gospelit. Niisugust spirituaalset muusikat, mis tunnistaks usust kahtluste kaudu. Sest kui vaadata, kuidas on pandeemia ja maailmasündmused viimasel ajal laastanud inimeste vaimset tervist, siis abi oleks hädasti tarvis. Aga lihtsalt halleluuja-hüüetest siin ei piisa. Tarvis on tähendusetus- ja surmaängile ausalt otsa vaadata ja loota, et see viib elustava katarktilise elamuseni, milles – taas Tillichi sõnu kasutades – kõik julguse olla vormid sünnivad uuesti Jumala ülese Jumala väes.

Selline katarsis ei saa sündida ainuüksi olemisängile ausalt otsa vaadates ja ratsionaalselt järele mõeldes. Et see saaks olla elustavaks vastuseks eksistentsiaalsele ängile, peab see tulema Teiselt Poolt. See peab olema Vastus, mitte lihtsalt vastus. Ükski inimkeelne tunnistus ei saa siin olla piisav. Arvan et paljuski just nii tuleb mõista ka tänast kirjakohta. Tulles tagasi ülalarendatud Perry Masoni mõttemängu juurde – kas oleks võimalik mõelda mitte niipidi, et usk on midagi, mis vajab mõistuse valgel tõendamist, vaid niipidi, et usk ise on tõend, võib-olla isegi otsustav?

Ülalkõneldu valgel on selline tõlgendusvõimalus täiesti olemas ja kirjakoha juriidikale toetuv kõnepruuk toetab seda. Taustaks olgu siin taas, et usk on alati riskile minek. Kohtumenetluse kontekstis – ühegi süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse puhul ei saa olla 100% kindel, et kõiki asjaolusid on adekvaatselt hinnatud. Seda näitab kasvõi asjaolu, et on teada piisavalt juhtumeid, mil mõrvas süüdimõistetu on pärast aastatepikkust vangistust osutunud süütuks. Kohtuotsused tehakse parimate teadmiste ja asjassepuutuvate asitõendite ning tunnistuste kaalumise alusel. Just seda teeb ka Johannes oma arutluses. Meil ei ole 100-protsendilist teadmiste kindlust, et Jeesus on Jumala Poeg. Aga meil on tunnistajad ja tunnistused. Neid tuleb kaaluda. 9. salmis on juttu inimeste tunnistuse vastuvõtmisest. Mõte on selles, et kui me juba tavalistes kohtuasjades oleme valmis kujundama otsust tunnistuste põhjal, siis peaks tunnistusi tõsiselt võtma ka usus.

Nendeks tunnistajateks on vesi, veri ja Vaim: Jeesuse ristimine, surm ja ülestõusmine ning Tõe Vaim. Skeptilist kriitikut need tõendid ei veena ega saagi seda teha, sest nagu ülal öeldud – viimselt ei saa ükski puhtratsionaalne kaalutlus ega arutlus sünnitada julgust olla, anda meile juua elavat vett, mis tõepoolest janu kustutaks ja aitaks olla – olla kõige kiuste. Vaja on vastust sealtpoolt, vaja on Vastust. Ja just sellena esitleb Johannes meile usku. Usk on mitte inimlik, vaid Jumala enda tunnistus, milles ületatakse kõik inimlikud kohtud ja kaalumised. See on tõend, mis lähtub mitte välistest kaalutlustest, vaid on Jumala enese istutatud inimese südamesse. Kui mõelda Jeesuse meeleheitele ja alandusele ristil, siis kõigi loogiliste ja ratsionaalsete ootuste põhjal pidanuks see olema ühe ilusa, armastusest tulvil unistuse parastav ja alandav lõpp. Ent osutus paradoksaalselt hoopis millegi täiesti uue alguseks. Minnes hauale Jeesuse ihu salvima, ootasid naised täiesti iseenesestmõistetavalt leida eest surnu. Ent haud oli tühi. Ja just see tühjus osutus õnnestavaks Vastuseks, mis võib tõepoolest kustutada olemise ängi ning mille inimene võib leida armust usu läbi Jeesusesse Kristusesse. Taas kord paradoksaalselt – just (haua) tühjus on jumalik kingitus, mida paljud meist kõikjalt otsivad! Vastus, mille saab inimesse sisse hingata vaid Jumal, kingitus, mitte meie endi kangelaslike mõttearenduste ja tööde-tegemiste saavutus.

Teisiti öeldes – Perry Masoni kübaratrikk meie käsilolevas kohtuprotsessis seisneb näitamises, et kahtlus, mida kohtulike tunnistustega püüti hajutada, on ise vastus. Usk ise on tõendus Vaimu toimimisest ja Elust. Täpsemalt, see ongi elu. See seos saab selgemaks, kui vaadata taas kord tänase kirjakoha kreekakeelset varianti. Tõe Vaimu märgitakse siin sõnaga pneuma – mida vastavalt kontekstile võib tõlkida kui vaimu, hingust, eluvaimu, tuult või tormi (vrd hbr ruah). Kui mainitakse igavest elu, mille usklik Poja kaudu leiab, kasutatakse sõna zōē, mis tähendab elu, eluhingust. Teisiti, Johannes loob siin keelelise seose usu tunnistajana nimetatud Vaimu ja inimese eluhinguse vahel. Kui toome sellesse võrrandisse nüüd ka ülal usu kohta öeldu, siis jõuamegi mõtteni, et küsimusest on Perry Masoni kübaratrikiga saanud Vastus. Usk mitte ei aita elada, usk ongi elu. Täiesti uus kvaliteet, mille avas meile Jeesus oma surma ja ülestõusmise kaudu. Varjatuna püsinud aken meie aastaid umbsena seisnud kopitanud toas, mis on lõpuks ometi lahti lükatud ja kust hoovab sisse värske elustav õhk ning kevadine joovastav sirelilõhn.

Sellega kaitse lõpetab. Ja tõdeb koos Doris Karevaga:

MU JUUKSED KASVAVAD LÄBI LAE

Ja haarduvad pilvede külge

Ja mis nendest saab

seda mina ei näe

ja küsida ka ma ei julge

Sest sealpool on valgus

ja heledad näod

hõljumas pilvesid pidi

ja siinpool on

mardikad tõugud ja teod

ja muld minu põskede ligi

Aamen! Tartus, 21.04.2022.

[1] Vesi sümboliseerib Jeesuse ristimist, veri tema ristisurma. P1997 märkus.

Roland Karo (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja, süstemaatilise usuteaduse lektor ja EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse liige.