Arvamused

Ühisosa otsides: miks on eestlastel ja slaavlastel Eesti kristlaskonnas teineteist vaja?

Ma olen eluaeg tõlk olnud. Ma tõlkisin koguduses külalisjutlustajaid eesti ja inglise keelest vene keelde. Ma tõlkisin kristlastele heebrea tekste, et teha Piibli ideid arusaadavamaks. Töö juures tõlkisin ma Eesti e-residentsuse eeliseid ukrainlastele, itaallastele ja prantslastele, et meelitada neid Eesti majandust edendama. Tõlkisin kirju, vestlusi, läbirääkimisi.

16. aprillil 2022. aastal oli mul au tõlkida Eesti evangeelsete kristlaste ja baptistide liidu (EKB) ajaloo esimese eesti ja slaavi koguduste ühise noorte konverentsi jutlustajate ettekandeid eesti keelest vene keelde. Mu poeg Mikael tõlkis venekeelseid jutlustajaid eesti keelde. Lihtsalt juhtus nii, et professionaalsed tõlgid, kelle poole me pöördusime, olid kõik sel päeval kinni. Ma pole kunagi tõlgiks õppinud, õppisin hoopis majandust. Kuid tean tõlgitööst nii mõndagi.

Tõlkimine tähendab palju rohkem kui korrata ühes keeles öeldud lauseid teise keele sõnadega. Tõlk peab kõneleja arusaadavaks tegema, panema võõrad ideed auditooriumi jaoks tuttavasse konteksti. See konverents oli katse tõlkida eestlastele slaavlaste mõtteid ja vastupidi. Ning tegemist ei olnud lihtsalt keelebarjääri ületamisega. Enamus said ilma tõlgita aru. Kuid lihtsalt sõnadest arusaamine ei tähenda üksteise mõistmist. Just selline mõistmine ongi strateegiline eesmärk. Kas Eestis tegutsevad eesti- ja slaavikeelsed evangeelsed kogudused eksisteerivad paralleelsetes maailmades või on nendel maailmadel ühisosa? Sellele küsimusele otsiti vastust.

Minu jaoks on see küsimus väga isiklik. Ma kuulun venekeelsesse kogudusse. Mu lapsed läksid eestikeelsetesse koolidesse. Kaks nooremat last liikusid hiljem inglisekeelsesse kooli. Kui nad teismelise-ikka jõudsid, sain ma aru, et minu lastel ja kümnetel nendega sarnases olukorras olevatel noortel on probleem. Kui koguduse üritused on puhtalt venekeelsed, muutub sellise noore inimese olukord eriti raskeks. Ta elab justkui kahes maailmas: tema eestikeelses maailmas ei ole Jumalat ning sinna venekeelsesse maailma, kus on Jumal, ei saa ta oma koolisõpru kutsuda.

Valik kristliku elu ja selle maailma vahel, mis on niigi iga noore kristlase väljakutse, muutub veelgi karmimaks. Kakskeelsed noorte üritused oleksid lahendus, aga neid ei olnud olemas. Aastal 2015 alustasime me Molodöžtekatega − kakskeelsete kristlike noortele mõeldud õhtutega. Esialgu oli raske, siis tasapisi kujunes meeskond ja projekt hakkas arenema. Edukamatele üritustele tuli kokku üle 100 inimese: nii eestlased kui venelased, nii usklikud, kui mitteusklikud. Siis tuli pandeemia ja sisuliselt kaheaastane paus.

Aastal 2020 tuli Kõrgem Usuteaduslik Seminar välja noorte juhtide arenguprogrammiga Futuurum. Mu tütar Rebeka otsustas sinna minna. Koos Adele Kuznetsovaga Kohtla-Järvelt olid nad ainsad venekeelsed noored Futuurumis. Kui programmi raames küsiti noortelt ideid EKB Liidu arenguks, tulid tüdrukud välja kakskeelse konverentsi ideega, et eestlastest ja slaavlastest noored saaksid omavahel tuttavaks ja saaksid koostööd arutada. Covidiaegses Eestis võttis idee teostamine umbes aasta aega. Molodöžteka meeskonnale oli see uut tüüpi üritus. Me tegime seda koos EKB Liidu Noosootöö Keskusega, nii et ka korraldajate tasemel oli tegemist eesti ja slaavi kogutuste koostööga.

Me saime üksteisega tuttavaks, arutasime projekti erinevaid visioone ja liitsime need lõpuks ühiseks visiooniks. Me palvetasime koos. Veebruari lõpus puhkenud Vene-Ukraina sõda lõi uue reaalsuse. 6 nädalat enne planeeritud konverentsipäeva ei teadnud korraldajad, kas need teemad, mida püstitati, on selles uues reaalsuses endiselt aktuaalsed, kas noored eestlased ja slaavlased ikka peavad vajalikuks ja võimalikuks nende teemade üle arutleda? Vahepeal oli meil tunne, et me kukume läbi: kord tundus, et venelased ja ukrainlased ei tule, kord tundus, et eestlased ei tule. Ja siis me jälle palvetasime. Konverentsi päevaks oli meil 103 registreerunut, nii eestlased kui mitte-eestlased. Ja see oli meie jaoks Jumala ime. 

Järgnevalt üritan võtta kokku peamised probleemid, mida konverentsil püstitati ja lahenduste otsingu suunad, mida arutati.


Ühisosa − miks nüüd?

Taasiseseisvunud Eesti 31aastases ajaloos toimus EKB Liidu eesti ja slaavi koguduste ühine noorte konverents esimest korda. Miks alles nüüd? Konverentsi ettekannetest, paneeldiskussioonidest ja grupiaruteludest kristalliseerusid sellise ajastuse objektiivsed põhjused. Eelnevate põlvkondade kogemused olid liiga valusad. Ja seda mõlemalt poolt. Sõbralikku tolerantsust oli EKB Liidus alati. Siiski oli reaalse koostegutsemise ja koostööni jõuda raske. Ühisosa konverents sai võimalikuks sellepärast, et nii eesti kui slaavi noored ise jõudsid selleni, et neil on teineteist vaja.


Miks slaavlased vajavad eestlasi?

Baptistiliikumine on õigeusu ja luterluse järel kolmas tähtsaim Eesti konfessioon. EKB Liidu 84 koguduses on umbes 6400 liiget, 72 on eesti ja 12 slaavi kogudused. Pole ime, et vajadust koostöö järgi tunnetasid esimestena slaavi noored. Eesti on Euroopa üks ateistlikumaid riike. Kristlased on usuvähemus. Slaavi rahvad on Eestis rahvuslikud vähemused. Noore inimese jaoks on ühtekuuluvustunne tähtis. Kui sa ühel hetkel avastad, et su usukogukond on 7 korda suurem, kui sulle tundus, on see suureks julgustuseks. Aga selline avastus omab tähtsust ainult siis, kui see toimib praktilisel viisil: kui sa näed usuõdede ja vendade nägusid, õpid nende nimed selgeks, räägid nendega, teed nendega koos asju.

Praktilisi aspekte on veelgi. Näiteks Ida-Virumaal elavad slaavi noored oskavad küll eesti keelt, kuid võimalusi seda praktiseerida ei ole sealsetes oludes kerge leida. Eesti kristlastest noortega suhtlemine oleks lahendus. Kui aga eesti ja slaavi koguduste vahel ei ole praktilisi sidemeid, siis jääbki keel passiivseks. „Me tahame eesti keeles rääkida. Palun, rääkige meiega!“ − selline hüüd kõlas “Ühisosal” päris tugevalt.


Miks vajavad eestlased slaavlasi?

Tundub, et domineeriva kultuuri esindajatena on eesti kristlaste vajadus slaavlaste järgi väiksem. Kuid see ei ole olematu. Väga eredalt tõi selle esile ukraina pagulaste kriis. Eesti kogudustel on siiras soov neid teenida: pakkuda sotsiaalset ja hingehoiuabi, Kristust tunnistada ja lihtsalt armastust väljendada, kuid keelebarjäär on probleemiks. Kohalike slaavlastega saab enamikel juhtudel suhelda eesti, vahest ka inglise keeles. Kuid paljud meie uued ukraina sõbrad oskavad ainult ukraina ja vene keelt. Just sellepärast toimusid mitmed viimaste nädalate ukrainlastele suunatud üritused eesti ja slaavi koguduste koostööna.

Üks hea näide on pärast “Ühisosa” konverentsi Karmeli koguduses toimunud vaikse laupäeva jumalateenistus, mis oli suunatud Rakvere „uutele ukrainlastele“. Ansambel „Glinjannõi Sosud“ Tallinna Betaania kogudusest teenis muusika ja temperamentsete ukrainakeelsete lauludega. Ukrainakeelset jutlust pidas EKB Liidu venekeelse regiooni koguduste noortejuht Oleksii Inno.


Mis edasi: identiteet või integratsioon?

Kui kaks gruppi integreeruvad, siis muutub paratamatult mõlema identiteet. Seda mõtet väljendas väga tugevalt “Ühisosa” viimases paneeldiskussioonis Kohtla-Järve Peeteli koguduse pastor Roman Kuznetsov. Inimese identiteet on ka inimese mugavustsoon. Mul on mugav olla ja suhelda nendega, kes on minuga sarnased. Integratsioon tähendab mugavustsoonist välja astumist, riski võtmist. Ja seda nii eestlastele kui ka slaavlastele. Kas integratsioonist saadav kasu on oma hinda väärt? Vastust selle küsimusele pakkus oma “Ühisosa” ettekandes ukraina-eesti muusik ja jutlustaja Sergii Bilokin. Ta tõi piibelliku näite sellest, kuidas Jeesus Samaaria naisega rääkides ületas rahvusliku, religioosse ja soolise barjääri, mis eraldas tema kogukonda ta vestluskaaslase omast. See oli riskantne, kuid kandis igavesti kestvaid vilju.

Meego Remmel rääkis oma ettekandes, et baptistide identiteet on läbi aegade üsna tugevalt seotud Pühakirjaga, selle uurimisega ja püüdlusega seda ellu rakendada. Baptistid (nagu ka kõik kristlased, muidugi) üritavad leida Piiblist vastuseid elu praktilistele küsimustele, mida üks või teine ajalooline periood püstitab. Kuna aegu oli erinevaid, olid ka küsimused ja vastused erinevad. Riikliku tagakiusamise aeg nõudis ühte hoiakut, vabaduse aeg teist jne.

Jumal ja Pühakiri ei muutu, kuid olukorrad muutuvad, sellepärast peab ka iga põlvkond Piibli uuesti läbi lugema ja enda jaoks interpreteerima. Traditsioon on abiks, kuid sealt ei pruugi me leida niivõrd valmis vastuseid, kuivõrd just eeskuju, kuidas Piiblist Püha Vaimu abiga vastuseid otsiti ja ka leiti. Helle Liht rääkis “Ühisosal” näiteks migratsiooniteoloogiast. Selgub et tänapäeva üks olulisemaid demograafilisi protsesse on tegelikult nii Vanas kui ka Uues Testamendis üsna detailselt käsitletud − oskaks me ainult vastuseid sealt välja lugeda.

21. sajandi kristlastena seisame me silmitsi väljakutsega välja töötada ja ellu rakendada oma migratsiooniteoloogia, kliimateoloogia, biotehnoloogia ja tehisintellekti teoloogia, paraku ka taas aktuaalseks muutunud tuumaajastu sõja teoloogia… Niisugused ülesanded nõuavad kastist välja mõtlemist. Nendega saavad kõige paremini hakkama just mitmekesise koosseisuga meeskonnad, kus liikmete erinevused üksteist täiendavad ja tekib sünergia. Eesti ja slaavi kristlastel on võimalus just taoliseks meeskonnaks saada. Kas me kasutame selle võimaluse ära?

EKB Liidu ajaloo esimese eesti ja slaavi noorte ühise konverentsi toimumise fakt ja elav huvi konverentsi vastu näitavad, et Eesti evangeelsed kristlased tunnevad vajadust mõlema kogukonna sügavama vastastikuse tundmaõppimise ja koostegutsemise vastu koguduste elus. Valmidust selleks näitavad eeskätt noored inimesed, kes on vabas Eestis sündinud ja üles kasvanud ning on vähemal määral mõjutatud mineviku negatiivsetest kogemustest.

Slaavi noorte puhul on huvi koostegutsemise vastu tingitud muuseas üleüldisest soovist integreeruda nii keeleliselt kui ka kultuuriliselt, et suurendada oma arengupotentsiaali, seda nii ühiskonnas kui ka koguduses. Kuna paljud slaavi noored tegutsevad nii eestikeelses kui ka venekeelses keskkonnas, on neile oluline, et kogudus oleks turvaline keskkond, kuhu nad saavad nii oma eesti kui ka slaavi sõpru kutsuda.

Vene-Ukraina sõda tõi Eesti kristlaskonnale nii uued väljakutsed kui ka uued võimalused. Eriti tähtsaks muutub teenistus Ukraina pagulastele, nii sotsiaalne aspekt kui ka evangeeliumi kuulutamine. Selle taustal näevad ka paljud eestlastest kristlased slaavi kristlastega koostöö väärtust. Eesti kogudustel on soov teenida pagulasi ja vajalikud korralduslikud oskused ja võimalused, slaavi kristlased oskavad aga vene ja ukraina keelt.

Integratsiooni protsess ei ole valutu ja riskivaba, kuna tõeline integratsioon eeldab, et mõlemad kogukonnad oleksid valmis mõnevõrra muutuma ja oma mugavustsoonist välja astuma. Samas võib eeldada, et sügavamast integratsioonist on kasu nii koguduse elu praktilistes aspektides kui ka teoloogilises refleksioonis. See kasu on väärt jõupingutusi ja riski võtmist uute teenistusvormide proovimisega. “Ühisosa” konverentsi võib pidada esimeseks sammuks eesti ja slaavi evangeelsete kristlaste ja baptistide üksteisele lähenemise teel.

Igor Raikhelgauz (1977) on ettevõtja, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Tallinna Betaania koguduse pühapäevakooli õpetaja ning raamatute autor.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English