Filipi kirja 3. peatükis (s 4–14) kiitleb apostel Paulus oma rahvusliku ja religioosse päritolu üle. Talle ei ole see üldse ükskõik, kes ta on ja kust tuleb. Kuid Kristuse Jeesusega kohtudes muutub ta perspektiiv nii iseendale kui maailmale mõeldes. Usun, et Pauluse kogemus võib aidata meil täna üksteisele lähemale tulla ja ühisosa avastada. 

„Kui keegi teine arvab, et temal võib olla lootust päritolu tõttu,“ ütleb Paulus, „siis minul veel enam: ma olen ümber lõigatud kaheksandal päeval, olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser, innukuse poolest koguduse tagakiusaja, Seadusest tuleneva õiguse poolest laitmatu.“ (Fl 3:4–6) 

Tõesti, me võime ka oma kogudusest, oma usulisest kuuluvusest teha ebajumala. Paulus ei varja, et ta oli Jumalat kirglikult teenides väga kiivas kõigi suhtes, kes tema usulisest arusaamast erinesid. Seetõttu sai temast kristlaste tagakiusaja.  

Kuid siis kohtub ta teel Damaskusesse Jeesusega, kes küsib otse: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?“ (Ap 9:4). Jumalat teenides oli temast omamoodi saanud Jumala tagakiusaja. See kogemus muudab teda. 

„Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. /—/ Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.“ (Fl 3:7–8, 13–14) 

Me oleme täna siin, et kuulata üksteist. Ma olen küsinud viimastel nädalatel kümnetelt ja kümnetelt Ukraina põgenikelt: „Kust sa tuled?“ Ja siis ma kuulen nende linnade nimesid, mida oleme näinud uudistes. Need lood lõhestavad hinge. Sõja algatajatelt ja õigustajatelt aga kuuleme, justkui nad võitleksid millegi ülla eest. Paraku ei puudu ka religioosne õigustus ning kirik ei häbene siin riigivõimule appi minna.  

Tunnistan, et pole lihtne olnud leida enda sees selgust ja tasakaalu. Ka mina olen oma päritolu ja kogemustepagasiga. Ma olen sündinud Eestimaal. Siin on põlvkondi elanud ja töötanud mu esivanemad. Ma armastan seda maad ja eesti keelt, mida räägib vaid üks miljon inimest kogu maailmas. Sellepärast oleme oma keele osas vahel üpris kiivad.  

Kuid mul on ka oma valud minevikust. Mäletan oma vanaisa palveid juba 70ndatel Eesti vabakssaamise pärast nõukogude okupatsioonist. Ta oli kannatanud Siberi vangilaagrites. Kogenud selle võimu ebaõiglust, noor naine lastega kodus 10 aastat ootamas. Teismelisena joonistasin koolivihiku servale sini-must-valgeid lipukesi. See oli ohtlik. Sundkorras saadeti mindki nõukogude armeesse. Minu isikliku kausta peal oli suurelt kirjutatud „baptist“. See oli nõukogude ajal väga hirmus sõna. Sõjaväest mäletan ka seda, et õppustel panime automaatide otsa täägid ja pidime lööma inimkujulisi põhukotte. Muidugi kujutasid need ameeriklasi. Meile sisendati, et nemad on nõukogude inimeste suurimad vaenlased. Juba kooli ajal olin teinud otsuse, et pigem usun vanaisa kui kooli ajalooõpetajat, sest vanaisa oli elanud vabas Eestis ja tema hoolis minust. Õpetaja õpetas, mida kästi. Me kuulasime vanaisaga Ameerika Häält. Sealt kuulsime esimesest korda Tšernobõli aatomiõnnetusest. Nõukogude uudistesse jõudis see paari päeva pärast.  

Me elasime perega Kiviõlis, kus elanikkonna enamuse moodustasid venelased. Mitte igas poes ei saanud eesti keelega hakkama. Oli konflikte tänavatel koolist koju tulles. Isal tuli mind aeg-ajalt kaitsta. 

Ka meie kogudus oli mitmerahvuseline. Kell 9 hommikul oli saksakeelne teenitus. Seal oli palju noori, sest neil olid suured pered. Kell 11 eestikeelne. Kell 2 päeval venekeelne. Neil noori polnud. Korra kuus oli ühine teenistus eesti-vene tõlkega kantslist. Mu parimad sõbrad olid saksa perede noored. Me suhtlesime vene keeles. Mõned neist oskasid ka eesti keelt. Meil oli ühine ansambel. Laulsime eesti ja saksa keeles.  

See on minu lugu. Meie lood on meile olulised. Jagame neid, õpime tundma üksteise lugusid. Austame üksteise lugusid.  

Aga tuleb tunnistada, et neis lugudes on ka palju eelarvamust tekitavat, valu ja haavu minevikust. Me ei saa oma pilku neist kõrvale pöörata. Need vaatavad meile vastu meie perede läbielamistest, ajalooõpikutest ja oma kogemuste prillidega me mõtestame lahti meie ümber täna toimuvat. Meie lood võivad meid ka üksteisest kaugemale viia. Teame ju, et lugusid lausa luuakse propagandistlikel eesmärkidel, et tekitada lõhesid. Me oleme täna siin, et sellele vastu astuda. Sildade õhkulaskmise asemel neid ehitada. Ja selleks on üks tee. Ma räägin teile loo meie pere ühest traditsioonist. 

Meie peres on neli tütart. Kõige noorem lõpetab sel aastal gümnaasiumi. Kui nad väiksemad olid, tuli nende vahel igasuguseid asju ette. Nagu paremateski peredes. Nad juba teadsid, mida see tähendab, kui emme hüüdis: „Lapsed, issi ootab meid suurde tuppa!“ See oli kutse teistsugusesse reaalsusesse. Nad pidid tulema välja oma toast, oma maailmadest, oma eneseõigustamisest, koos oma viha ja süüdistustega. Aga nad pidid tulema minu juurde. Minu kutse tõi nad välja. Minu kutsele vastamine tõi nad ka üksteisele lähemale. See ei ole üldse lihtne. 

See, et alles täna, aastal 2022, sünnib esimene EKB Koguduste Liidu eesti ja vene noorte ühine konverents, näitab, et see pole ka usklikele lihtne. Tulla välja oma pühadest tubadest. Meie tänasele kokkusaamisele annab veel erilisema tähenduse paljude Ukraina noorte viibimine meie hulgas ja osalemine selle konverentsi programmis.  

Sõbrad, oma tubadest pole lihtne välja tulla. See tähendab oma uhkuse tagaplaanile panemist ning ühele suuremale kutsele alistumist. Isa kutsub meid! Lähme suurde tuppa! Ja siin me siis kohtume mitte üksnes Isaga, vaid ka üksteisega.  

Jeesuse kutse Damaskuse teel tõi Pauluse välja tema pühast ruumist. Korraga ta mõistis, et oli Jumalat teenides hakanud vihkama inimesi. Minu käest küsitakse, et sõja alustaja käib ju kirikus ja lööb risti ette. Paraku ei tee see kedagi kristlaseks. Isegi see, et keegi armastab Jumalat üle kõige, pole piisav. Jeesus ütles, et me peame armastama ka oma ligimest nagu iseennast.  

Paulus kirjeldab seda muutust nii: „Sest tema (Kristus) on meie rahu, kes on mõlemad liitnud üheks ja lõhkunud maha vaheseina – see tähendab vaenu /—/ tehes rahu, ning et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde.“ (Ef 2:14–18) 

Meie Isa kutsub meid täna suurde tuppa. Tema juurde. Ta armastab meid igaüht meeletult. Ta igatseb, et laseksime end lepitada. Kõigepealt temaga. Maailma suured probleemid said alguse Aadama ja Eeva eksimisest Jumala vastu. Paulus ei väsinud kordamast, et on armu saanud patune. Kuid tõeliselt Jumala juurde tulles, andestuse imet kogedes, ei saa me enam vihata üksteist. Teate, me vajame täna Püha Vaimu abi selleks. Maailma suured probleemid lahendatakse, kui sina ja mina, kui meie laseme Pühal Vaimul end Jumala-Isa ligi tõmmata. Tema armastus tervendab meid inimestena, ühiskondade ja rahvastena. Maailma paranemine algab siit. 

Jutlus on peetud 16. aprillil 2022 Rakveres EEKBL-i eesti ja vene noorte ühiskonverentsil “Ühisosa – Точка пересечения“.

Erki Tamm (1969) on pastor ja Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president.