Armsad. 

Jeesus ütles mõistujutu: „Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Variser asutas enda eraldi seisma ja palvetas: ‘Oh Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: sulid, ülekohtused, abielurikkujad, või ka niisugune kui seesamune tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma hangin.’ Tölner aga seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta üles taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: ‘Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!’” (Lk 18:10-13) 

Kes olid variserid? Variserid olid rahva vaimulikud juhid. Nad olid veendunud, et nad on Aabrahami ja Jumala pojad, tõelised Moosese jüngrid ja vaimselt nägijad. Jeesus nimetas neid kuradi lasteks (Jh 8: 44). 

Kes olid tölnerid? Tölnereid peeti rangete juutide poolt patusteks inimesteks, kes lisaks maksupettusele rüvetasid end paganatega suheldes. Kindlasti oli nende seas palju sulisid, nagu näiteks tölner Sakkeus: „Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele, ja kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis ma annan neljakordselt tagasi.” (Lk 19:8) Küllap jäi Sakkeus puruvaeseks. Nii nagu tölner Matteuski: „Ja Matteus tõusis ning järgnes Talle.” (Mt 9:9) 

Kes olid paganad? Need olid inimesed, kes teenisid ebajumalat, kehastasid ebapuhtust ning olid tõelise Jumala ja Tema rahva vaenlased. 

Jeesuse mõistujutu sissejuhatuseks kirjutab evangelist põhjenduse: „Mõnede vastu aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged ja panid eimiskiks muid, rääkis Jeesus selle mõistujutu.” (Lk 18:9) Kas kellegi vastu rääkimine – eriti mõistu – aitab midagi? Kas hakkasid variserid end alandama? Evangelist kirjutab, et Jeesus seletas oma juttu niimoodi: „Ma ütlen teile: seesinane läks alla oma kotta tolle asemel õigeks mõistetult! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.” (Lk 19:14) Siin on lausa kaks seletust. Teine on tavaline igapäevane tähelepanek, eesti keeles kõlab see ilusasti: uhkus ajab upakile, kõrkus käima käpakile. 

Esimese seletusega on pisuke probleem, sest nagu kommentaarides kirjas, on „tolle asemel” sõna-sõnalt: „paremini”. See aga tähendaks, et õigeksmõistmisel on mitu astet. Millist aramikeelset sõna kasutas Jeesus selles kohas, kui Ta üldse seda niimoodi seletas? Ja nii on lugu kõigi Jeesuse ütetega kreekakeelses Uues Testamendis. Pealegi on arami ja kreeka keel nagu siga ja kägu. Seega ei tasu liiga tõsiselt neid võtta, või võtta neid mänguliselt, sest meie eestikeelne tõlge on tõlkest. Seetõttu on üsna mõttetud tähenärimised ja vaidlused sõnade või fraaside üle. Niikuinii ükski neist pole tõene. Kõik on üks tõlgendus tõlgenduse otsa. Ja kui see on nii, siis ela ise ja lase ka teistel elada. 

Aga mainitud astmeline õigeksmõistmine on olemas, õigemini õpetus sellest – puhastustuli: „Surres lahkub hing kehast ja suundub oma viimsesse sihtpunkti – taevasse või põrgusse. Kui inimene, kes Jumala halastuse vastu võttis, vajab enne Jumala juurde minemist veel puhastumist, läheb ta taevasse purgatooriumi kaudu.” Nii on kirjas katoliiklaste juhendis. Ühed on õigemad kui teised. Seda mõtteviisi leidub ka väljaspool katoliiklikku mõtlemist, juba variseride ajal oli seda. Ja kui inimene nii mõtleb ja usub, siis ta on katoliiklane. Usub ja tunnistab, et ühed on õigemad kui teised. 

Mõistukõne ei ole dogmaatiline õpetuslause ega juhend. See on pilt. Pilt millestki. Kirikule aga meeldib juhendada. Ta tahab juhatada, olla õpetaja ja manitseja. Variseri ja tölneri mälestuspäeval juhendab õigeusu kirik inimesi järgnevalt: „Põgenegem variseri hooplemise eest, õppigem tölneri alandlike sõnade kõrgust tundma, ja hüüdkem ohates patukahetsemisega: Oh maailma Lunastaja, puhasta oma sulaseid.” Nagu näha, on eesti keeles igal pool sõna „oh”. Aga kuhu jääb „ah”? 

Oh Jumal, puhasta meid! „Ah, ma puhastan teid,” ütleb Jumal. Kas puhastustules? 

Mõistujutust, pildist, maalist, silmapilgust on tehtud juhend, õpetus, eeskuju. „Põgenegem variseri hooplemise eest” – tähendab, oleme variserid. „Õppigem tölneri alandlikkust” – tähendab, oleme variserid. „Hüüdkem patukahetsusega” – tähendab, oleme variserid. Sest ainult variseril on kategooriad ja astmed. Tölneril seda ei ole. Tölneril on ainult „ole mulle patusele armuline”. Mitte midagi muud. Ta ei kutsu kedagi üles põgenema variseri hooplemise eest, õppima tölneri alandlikkust ega kutsu kedagi patukahetsusele. Tal on ainult „ole mulle patusele armuline”. Tal ei ole astmeid ega kategooriaid ega puhastustuldki mitte. 

Variserlikke palveid on teisigi. Näiteks õigeusu palve enne armulauda ehk armulauapalve, mis algab sõnadega: „Issand, ma usun ja tunnistan, et Sina oled tõesti Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma patuseid päästma, kelle seast mina suurim olen.” Evangeeliumi variseri palve on keeratud vastupidiseks, aga sisu on jäänud samaks. Sisu on võrdlus, astendamine, kategoriseerimine, katalogiseerimine. Küllap selle palve koostaja mõtles, et enese alandamine saab tasutud ülendamisega, sest Jeesus ütles ju nii. Aga küllap siiski Jeesus niimoodi oma mõistujuttu ei seletanud, sest küllap ta teadis, kuidas inimesed seda seletust hakkavad kasutama – hakkavad ennast alandama eesmärgipäraselt. Aga see ei ole alandlikkus, vaid pürgimus. Sa tahad midagi saada peale selle ühe ainsa: ole mulle patusele armuline.  

See armulauapalve algab ja lõpeb võrdlusega, aga võrdlemine on alati variserlik. Seda nii n-ö ülemalt positsioonilt, kui ka n-ö alamalt positsioonilt, mis on kaheldamatult valetamine ehk silmakirjatsemine ehk teesklemine – tahad ja proovid olla keegi, kes sa ei ole. Inimene on selles vale. Tahe ja püüd jäljendada tölnerit tähendab põgenemist enda eest, enda eitamist ja valetamist nii endale kui teistele. Ta annab etendust endale ja teistele, küllap uskudes, et ühel heal päeval ta saab olema nagu tölner, õigesti alandlik ja tõeliselt pattu kahetsev. Ei, ta ei saa seda mitte kunagi. 

Selle variserliku armulauapalve teised variserlikud sõnad on sellised: „Ma ei taha Sinu vaenlaste ees seda saladust avaldada ega Sulle suud anda nagu Juudas.” Kas te panete tähele seda imetlusväärset sarnasust variseri palvega evangeeliumis? „Mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: sulid, ülekohtused, abielurikkujad, või ka niisugune kui seesamune tölner” = „mina olen suurim patune; mitte nagu Juudas”. Kui inimene mõtleb enda suurimaks patuseks või tunneb end suurimaks patuseks, siis elab temas võrdlus, ja niikaua, kui elab temas võrdlus, on ta Jumalast kaugel, sest Jumala inimesel on ainult üks palve: ole mulle patusele armuline. 

Jeesuse mõistujutt on pilt seisunditest, meelsusest, vaimulaadist, olekust. Mitte õpetus õigeksmõistmisest või alandlikkusest.  

Küllap me kõik oleme variserid, etenduste pidajad, valetajad endile ja teistele. Meie jumalateenistused on maagiline-müstiline teater. Kas see on ülekohtune nii öelda? Jälgigem palveid, mida lausume. Mõtteid, mida mõtleme. Tundeid, mida tunneme. Ja kui oleme ausad enda vastu, kas saame öelda, et me pole silmakirjatsejad? Õnnis on inimene, kes seda ei ole, sest tema vaim on vaene. Saa siis vaeseks, vaene loom, unusta oma mina ja järgne Talle. Suudad sa unustada iseenda, iseenda loodud oma mina; toimida, nagu sind polekski, teistmoodi oma ettekujutusest iseendast? Kas see üldse on inimese võimuses? Kas pole see mitte Jumala Vaimu and inimesele? Olla nagu tölner selles mõistujutus. Ilma ilustamata, vabandamata, ilma palaganita. 

Tölner ei alandanud ennast. Ta oli alandlik. Tölner ei võrrelnud ennast. Ta elas ise ja lasi teistel elada. Tölner palus: „Anna meile andeks meie võlad.” Ega lisanud „nagu meiegi anname andeks oma võlglastele” või „kui ka meie andeks anname oma võlglastele.” Ega laskunud arutlusse või vaidlusse, kumb on täpsem või õigem. Ta oli andeksandmine. Tal ei olnud võlglasi, sest ta ei näinud teise pattu, tal oli ainult oma, ja sellest oli talle küll. 

Miks sa pead ütlema Jumalale, et sa annad andeks? Miks? Sa ju ütled. Iga kord. Mida see üldse tähendab? Mis mõte sellel ütlemisel on? Ja veel rituaalselt. Lausume oma palved ära ja lõpetuseks ütleme: palume Jeesuse õpetatud sõnadega. Aga need sõnad ja palved, mida sa enne just ütlesid, kas see polnudki siis juba sinu Meie Isa palve? Mis palve see siis oli? Lihtsalt lobisemine? Väike sissejuhatus rituaalsesse Meie Isa palvesse? Näiteks selline: „Ja tee meid kõlblikuks, Valitseja, et me julgusega ja hukkamõistmatult tohiksime Sind, meie taevast Jumalat, Isaks hüüda ja ütelda: Meie Isa…” Nagu Jumal polekski maailmas käinud, Jeesust olemas olnud. 

Kõlblikuks ei saa me kunagi, seda pole mõtet üldse paluda. Julgust pole vaja koguda ega hukkamõistmist karta, sest Jumal on tulnud inimeseks. Ja Ta pole meile andnud mitte ühtegi rituaalset palvet või palvet, millega lõpetada palvetamine. See palve, mida kristlased palvetavad, see ongi Meie Isa palve või Meie Ema, kuidas keegi tahab. Ja meie Meie Isa palve on selline, nagu me oleme. Meil on võlglased. Jumalal ei ole. Tölneril ei olnud võlglasi, ta ise oli võlgu ja maksis tagasi neljakordselt. Variserile oli terve maailm võlgu. Ja ta palus ilusasti kristlikult: ma annan andeks oma võlglastele. Jumal ei ole variser. Jeesus ei olnud variser. Tölner ei olnud variser. Meie oleme. Meie läheme Jumala ette ja ütleme Talle, et meile ollakse võlgu. Aga näe, Jumal, me anname neile andeks. Kas pole see kõik üks etendus? Pealegi halb etendus. 

Ja me korrutame ja korrutame neid kindlaid sõnu päevast päeva, aastast aastasse, põlvkondade kaupa. Miks? 

Apostel Paulus tegi Jumalast variseri. Jumal sai inimeseks, et ohverdada iseennast iseendale. Seadus, arm ja ohver – nende omavaheliste seoste seletamine võis võib-olla kuidagi mõistetav tema aegsetele. Tänasele inimesele, kel puudub seadus ja ohver Jumalaga suhtlemisel, milleks see teoloogia meile? Pauluse võib selles osas ilusasti lukku panna. Kõik muutus hetkel, mil Jumal sai inimeseks. Kõik muu selle ümber, tuletused ja tõlgendused omavad tähendust ainult kontekstis – kindlad tuletused ja kindlad tõlgendused kindlas kontekstis. Tänapäeva inimesele on vaja muud seletust. Seaduse, ohvri ja armu vahekordade seletamine ei ütle tänapäeval midagi. Jeesuse uuesti seletamine peab algama. Paulus peab jääma tahaplaanile, ajalukku. Kas te siis ei tea, et mitte Jeesust ei pea seletama Pauluse kaudu, vaid Paulust Jeesuse kaudu. Mitte kümne käsuga Jumalat, vaid Jumalaga kümmet käsku. Mitte kiriku dogmaatikaga Jeesust ja Jumalat, sest Jumal ja Jeesus on suurem kui dogmaatika, suurem kui Paulus. Jeesus ei jää mitte iial ajalukku, Ta on ajalooülene, Paulus mitte. Kristlik kirik on seal, kus on Jumal. Piiritu piirideks ei ole meile tuntud kristlik organisatsioon ega endale õpitud dogmaatika. 

Kristlased, te ju palvetate Meie Isa palvet? Ütlete selle olevat Jeesuse antud. Millise Jeesuse? Variserliku või tölnerliku? Inimese jaoks on Jeesus või Jumal selline, milliseks või kelleks inimene Ta tõlgendab, mõtleb või usub. Ehk tema enda nägu – inimene loob Jumala enda näo järgi enda sarnaseks. See tõesti on nii.  

Päevast teise kogu aeg õpetatakse, et Jeesus oli Jumala ohver inimeste pattude eest. Et Jeesus suri inimeste eest ja pärast. Ja et me peame olema tänulikud Talle selle eest. Kas te olete tänulikud? Ja kui ei ole, kas te siis ei tunne süümepiinu? Kas te tunnete süüd, et ei saa aru ohvriteoloogiast? Kui tunnete, siis teadke, et te olete kiriku poolt psühholoogiliselt ahistatud. Mitte Jumala. 

Miks te seda kogu aeg korrutate ja õpetate, seda ohvriteoloogiat? Kas te siis ei tea, et Jumal ei taha ohvrit, vaid halastust. Ja kui Ta ei taha ohvrit, siis Ta ei loo ohvrisüsteemi. Kas te ei näe, kuidas on ära rikutud 51. psalm? Salmis 19 on kirjas: „Jumala ohvrid on murtud vaim, murtud ja lõhki litsutud südant, sina, Jumal, ei põlga.” See tähendab, et ohvriteoloogiaga on lõpp. Ammu enne Jeesust, Jumala inimeseks saamist. Aga ohvriteoloog on psalmile lisanud kaks salmi: „Ehita Jeruusalemma müürid. Siis sulle meeldivad õiged ohvrid – põletus- ja koguohvrid –, siis tuuakse värsse su altarile.” (Ps 51:20–21) Jeesus ei ole Jumala tall või oinas, kes kannab ära maailma patud ning tuuakse ohvriks maailma elu ja pääsemise eest. Jumal ei ole ohvriteoloog. Meie oleme! 

Kes on Jeesus, milline on Jeesus? Kes on Jumal, milline on Jumal? See on inimese eluülesanne päeval ja ööl. Lakkamatult. Ärge võtke eeskujuks ei tölnerit ega variseri. Ei Paulust ega kedagi muud. Isegi ennast mitte. Vaimulikud, miks te pidevalt jutlustes räägite, mida te olete läbi elanud ja kuidas toiminud? Te ei ole inimeste eeskujud. Inimeste eeskuju on Jeesus, ainult Jeesus. Te seletate Jumalat iseenda kaudu. Mida me teada saame? Me saame midagi teada teist. Miks me peame midagi teada saama teist? Te pole ju inimeste lunastajad. Mina, mina, mina. Aga Jeesus ütles minajutlustajatele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina.” (Mk 8:34) Teisiti pole võimalik Jumalale järgneda, Jumala elu elada. Sa kas unustad oma mina või mitte, kompromissi Jeesus siin ega mujal ei jätnud. Variseri jutlus on minajutlus, nähkem seda variseri palvest. Kui sa oled patune ja kõige patusem, miks sa siis ometi ennast eeskujuks tood? Variserid, miks te ütlete, et peaksime õppima tölnerilt? Miks te ise ei ole tölnerid? 

Eneseülendamine ja enesealandamine on üks ja seesama, ühe mündi kaks külge. See on minakeskne toimimine. Ja seetõttu ei andnud Jeesus oma mõistujutule sellist seletus, mis on kirja pandud, sest kui keegi tahab käia Jeesuse järel ehk elada Jumala elu ehk Jumalat, see unustagu oma mina ehk toimigu endale mõtlemata, unustades, et on mingi mina. Inimene on kas variser või tölner selles mõistujutus. Ära põgene enda eest, ära salga ennast. Ära valeta endale ja teistele. 

Üleskutse olla kellegi sarnane tähendab võitlust. Võitled olla keegi teine. Aga igasugune sisemine võitlus päädib alati füüsilise sõjaga varem või hiljem. Ideesõda, sõnasõda, inimeste tapmine. Kirik nimetab end võitlevaks ja võidukaks. Nii kaua, kui peetakse vaimulikku sõda ja sõdu, ei lõppe füüsilised sõjad maailmas. Miks kristlik kirik seda ei näe ega sellest aru ei saa? Paulus oli üks  sõjaõhutajatest. Jumal ei võitle ega pea sõdu. Kellega Ta peaks võitlema? Jeesus ei ole kuradi, patu ja surma võitja! Jeesus ei ole võitja! Sest pole võitlust olnud. Kuidas te sellest aru ei saa? Jumala inimene ei võitle, sest ta on Jumala. Kuradi lapsed võitlevad. Variser võitles oma palves ja palvega, tölner lausus ainult: ole mulle, patusele, armuline. 

Kui Jeesust ja Jumalat saab järgida ainult seisundis, kus on unustatud oma mina, siis alati kui oleme seletanud Jeesust minast lähtuvalt, oleme teinud pattu. Kes meist on patuta, visaku esimesena kiviga. Aga kuidas siis kuulutada Jeesust? Kui ei tea, siis ole vait. Kui leiad end olevat enesekeskne, siis vaiki.  

Jeesuse kuulutamine on looming. Jeesuse kuulutaja on looja. Tõeliselt ja päriselt saab luua ainult vaba inimene. Inimene, kes ei ole seotud võrdlemisega, pürgimisega, enese salgamisega, enese alandamise või ülendamisega, võitlemisega. Tõeliselt, päriselt vaba nagu Jumal. 

Kui Jeesus ütleb ühes kohas, et unusta oma mina, siis teises kohas Ta ütleb, et Jumal ja Tema on üks. See peaks siis tähendama, et sellise inimese minal ei ole piire, nagu Jumalal ei ole piire. Ja kui inimene tõesti on niimoodi, siis on ta nagu Jumal. Ja alles siis kõlab inimese huultelt tõesti rõõmusõnum ja toimib tema tegudes tõesti pääsemine. Siis on ta kristlane. Kristlane ka siis, kui ta pole Jeesusest midagi kuulnud, kristlane ilma Kristuseta, ja ometi Kristusega, sest kes on Jumala inimene, sellega on Jumal. 

Niisiis, mu vennad ja õed, kas ei võiks me maha jätta iga rituaali ja etenduse Jumala teenimisel. Ja lihtsalt olla Jumala inimesed, olla ja elada Jumala elu. Jah, õpetatakse küll, et inimene ei saa elatud ja oldud ilma rituaalideta. Aga Jumalal ju pole rituaali ega etendust. Korduste läbi ei leia Jumalat, Jumal ei lasku inimesse korduste või sageduse läbi. Mingi kindla inimese liigutuse tõttu ju ei hakka Püha Vaim liikuma, aga Ta liigub igal hetkel. 

Ja mis on meie jumalateenistused? Arvestades, et kristlasi on oma kaks miljardit, siis peab ütlema, et meie jumalateenistus on üks reostavamaid tegevusi maailmas. Mitu miljonit küünalt süüdatakse päevast päeva kirikutes? Kui palju looduslikku ressurssi kasutatakse igasugu asjade jaoks, et kristlased saaksid läbi viia jumalateenistusi? Rääkimata sellest, mida kristlased teevad väljaspool kirikut. Kas me ei peaks maha jätma looduse reostamise ja hävitamise jumalateenistuste nimel? Kaks miljardit kristlast loodust hävitamas, seda on liiga palju. Ja tühja oleme teeninud, ja isegi vanatühja küllap. Sellest annab meile tunnistust tänane päev maailmas. Jumal, ole meile, patustele, armuline. Aamen. 

PS. Kui ütled ühe teksti või tekstide kogumiku kohta, et see on Jumala sõna, ja miski muu mitte, siis see on blasfeemia. Kirjapandud või öeldud jumalakogemus ei ole jumalakogemus – kiri või sõna ei ole jumalakogemus. Tõlgitud kirjapandud kogemus on veel vähem tõesem. Seega, ärge võtke Pauluse või evangelistide ja teiste tekste eriti tõsiselt. Tõde te sealt niikuinii ei leia. 

Kasutatud kirjandus: 

Paul, Toomas (1990) „Kommentaarid”. Uus Testament ja psalmid. 

Remery, Michel (2018) Jumalast säutsudes. 

Rienecker, Fritz; Maier, Gerhard (2011) Suur piiblileksikon. 

Teenistusraamat (2014). 

Õigeusu palveraamat (2006). 


Orenti Kampus (1973), mag. theol., on õigeusu vaimulik.