Aeg-ajalt kohtame arvamusi, et välismaal õppimine on justkui uus moesuund, mille poole püüeldakse, ilma seda enese jaoks sügavamalt lahti mõtestamata. Ma mõistan nende inimeste pahameelt, kelle arvates toimub sellisel moel noorte helgete peade väljavool Eestist, mis on meie ühiskonnale kahjulik. Aga kui see lahkumine pole mitte alaline, vaid hoopis ajutine? Veelgi enam praeguses olukorras, kus reisimine pole soovitatud, peame arvestama, et noored on noored vaid korra elus ning selles eas kujunevad suuresti välja ka nende maailmavaated.
Ma mõtlen noore inimese peale, kes tahab minna maailma avastama, kuid kelle initsiatiiv surutakse maha juba eos. Kas see noor ikka oskab piisavalt hinnata meie ühiskonna väärtusi ja näha realistlikult neid ühiskonna kitsaskohti, mis nõuaksid sekkumist? Minu arvates ei näe ta Eestit kuigi objektiivselt. Sageli kehtib ju reegel, et suudame olukorda hinnata hoopis paremini siis, kui näeme seda veidi kaugemalt ja teistes seostes.
Isiklikust kogemusest saan küll väita, et pärast õpinguid vahetusõpilasena aastatel 2004–2005 hakkasin meie koolisüsteemi tugevusi hindama hoopis rohkem. Ning see laienes kogu Eesti eluolule üldisemalt. Usun, et see aasta muutis mind, kui tavalist Lõuna-Eesti noort, palju iseseisvamaks ja enesekindlamaks, aga mis tähtsam, tolerantsemaks ja aktsepteerivamaks erineva suhtes. Ülikooliaegne praktikaprogramm USA-s andis veelkord tõuke leidmaks oma kutsumuse, kui ka nägemaks isikuomadusi, mis on aidanud mind igapäevases töös.
Kui teoloogiaõpingud nii bakalaureuse- kui magistriõppes avardasid minu maailmavaadet pikema aja vältel, siis nii vahetusaasta Ungaris kui ka lühem vahetusprogramm USA-s mõjutasid mu isiksuse arengut justkui kiirendatud versioonis.
Gümnaasiumilõpetajad valivad teoloogiaõpinguid erinevatel põhjustel, kuid paljude jaoks on see võimalus omandada laialdane humanitaarharidus, mis aitab tulevikus maailma mõtestada ning seal hakkama saada. Nendel põhjustel näen ma palju sarnasusi vahetusprogrammidega.
Mis on vahetusaasta eesmärk?
Ma leian, et sellised vahetusprogrammid on väga vajalikud, sest nad arendavad rahvusvahelist suhtlust, pakkudes õpilastele võimaluse luua kauakestvaid piiride-üleseid sõprussuhteid ning aidates paremini mõista erinevaid ühiskondi. Nii avarduvad tulevikus õpilaste väljavaated tööturul ning laienevad rahvusvahelised koostöövõimalused.
Eestist siirdub välismaale õppima märkimisväärne arv noori ning ma usun südamest, et need noored saavad seal väärt kogemuse, mida tulevikus teistega jagada.
On oluline, et noored üle kogu maailma saaksid oma eakaaslaste päritoluriikidest teada võimalikult palju, sest teadmatus tekitab võõra ja tundmatu ees asjatut hirmu. Me kuuleme ja loeme uudiseid kaugetest maadest, kuid kas me tegelikult ka mõistame kõike, mida räägitakse? Tundmata teist kultuuri võib olla keeruline mõista süvitsi nii uudiseid kui ka teisi ühiskonna ilminguid, mis jõuavad meieni igapäevaselt.
Me ju kõik teame seda?
Nendel teemadel inimestega vesteldes on see üldtuntud arusaam, kuidas erinevad kogemused mõjutavad noori. Olen täheldanud teatavat mustrit, et rahvusvahelise kogemuse läbinud noored on üldjoontes tolerantsemad ja avatumad ning huvitatud teistest kultuuridest ja usunditest rohkem kui noored, kel seda kogemust pole. Puutudes erialaselt kokku vahetusõpilastega enne ja pärast vahetusaastat, leian et läbitud kogemus on muutnud noorte maailmanägemust märkimisväärselt. Siiski, ilma teemat uurimata ei saa seda kindlalt väita. Ning sellekohaseid uuringuid ei ole minule teadaolevalt tehtud.
Kas iga üldtuntud arusaama saab tõe pähe võtta, kui selleks puudub teaduslik alus?
Kui suur osa maailma elanikkonnast on kindel, et Jumal on olemas, siis sellegipoolest on teoloogia alustaladeks olnud jumalatõestused. Teoloogina usun, et ilma tõenditeta ei saa me midagi väita. Leian, et praeguses ühiskonnas oleks oluline määratleda, miks on rahvusvahelised kogemused olulised ning kuidas need mõjutavad noorte maailmavaadet.
Inimeste, sh noorte suhtumist teistesse kultuuridesse ning religioonidesse on varasemalt uuritud, kuid seda pole uuritud seoses õpilaste rahvusvaheliste kogemustega. Leidub nii värskemaid kui ka vanemaid uuringuid. Eestis on noorte suhtumist religioonidesse uurinud Olga Schihalejev (Schihalejev 2009, 2013, 2018) longituuduurimustest väärib mainimist Robert K. Young, David S. Dustin, Wayne H. Holtzman (1966: 39–46), kes uurisid 9 aasta vältel bakalaureuseõppe tudengite suhtumist organiseeritud religiooni, mis näitas õpilaste suhtumise muutumist organiseeritud religiooni suhtes. Tudengite toetus organiseeritud religiooni suhtes langes selle aja jooksul.
Lisaks on uuritud, kuidas mõjutab tudengi iseloom tema suhtumist kristlusse. Leslie J. Francis; Susan H. Jones ja Charlotte L. Craig uurisid ühe kursuse üliõpilasi ning leidsid, et nende iseloomutüüp, kas siis introvertne või ekstravertne, ei mõjutanud märkimisväärselt nende suhtumist kristlusse.
Samuti on uuritud noorte kohanemisoskusi ning vahetusõpilasi üldisemalt, kuid uuringuid, mis vaatleks vahetusõpilaste suhtumise muutumist religioonide ja kultuuride suhtes pole ma leidnud.
Veel on tehtud uuringuid, kus määratletakse religiooni mõju kohanemisprotsessis. Näiteks, Charles Hirschman (2003: 1206–1233) uuris religiooni rolli immigrantide gruppide päritolus ja kohanemises Ameerika Ühendriikides. Kuid kohanemise protsessi läbinud õpilaste suhtumist religiooni pole uuritud. Vahetusõpilaste iseloomude muutumist on püütud kaardistada mitmete uuringute kaudu. Näiteks Daisung Jang ja Do-Yeong Kim (2010: 363–367) uurisid vahetusõpilaste isikuomaduste mõju vastuvõtvates kogukondades kohanemisele ehk akulturatsioonile. Seevastu leian ma, et tuleks uurida kohanemise mõju õpilaste isikuomadustele, ning kas ja kuidas muutub õpilase iseloom ja suhtumised vahetusaasta järel.
Lisaks on leitud uuringute järel, et rahvusvahelistel õpilastel on selgem arusaam ka elust üldisemalt. Hajo Adam (Adam et al. 2018:16–29) Rice’i Ülikoolist uuris 1874 tudengit kuue erineva uuringu vältel ning tõi välja, et rahvusvaheliste tudengite maailmavaate ühe ühise joonena näebki ta, et need õpilased tunnetavad nii ennast kui ka kultuuri mõjusid endale selgemalt.
Soovin mõista, kas erinevate vahetusprogramme pakkuvate mittetulunduslike organisatsioonide töö Eestis laiemas pildis mõjutab meie noori ja seeläbi potentsiaalselt formuleerib Eesti ühiskonna tulevikku. Kas me peaksime julgustama noori rahvusvahelisi kogemusi saama või pigem neid harima ennetavalt? Uuritu tulemusi peaks ja saaks usundiõppe tundides koolides kasutada, sest seal ju õpetatakse noortele maailma eripärasid.
Kasutatud kirjandus
Hajo Adam, Otilia Obodaru, Jackson G. Lu, William W. Maddux, Adam D. Galinsky (2018) „The shortest path to oneself leads around the world: Living abroad increases self-concept clarity“ – Organizational Behavior and Human Decision Processes, nr 145, 16–29.
Charles Hirschman (2004) „The Role of Religion in the Origins and Adaptation of Immigrant Groups in the United States“ – International Migration Review, 38/3, 1206–1233.
Jang, Daisung; Do-Yeong, Kim (2010) „The influence of host cultures on the role of personality in the acculturation of exchange students“ – International Journal of Intercultural Relations, 34/4, 363–367.
Schihalejev, Olga (2009) Estonian young people, religion and religious diversity: personal views and the role of the school. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Young, Robert K.; David S. Dustin; Wayne H. Holtzman (1966) „Change in attitude toward religion
in a Southern university“ – Psychological Reports 18, 39–46.
Greete Lepik on töötanud usuõpetuse õpetajana algklassides Tartu Luterlikus Peetri Koolis. Ta on lõpetanud Tartu ülikoolis religioonipedagoogika magistrantuuri ja tal on teoloogia bakalaureusekraad. Aastast 2013 on töötanud Tartu Ülikooli Raamatukogus, millest viimased 6 aastat koordineerib Ameerika Nõukogu rahvusvahelisi haridusprogramme.
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
