„Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõiki saladusi
ja ma tunnetaksin kõike
ja kui mul oleks kogu usk,
nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta,
aga mul ei oleks armastust,
siis poleks minust ühtigi.
Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin
ja kui ma oma ihu annaksin põletada,
aga mul ei oleks armastust,
siis ma ei saavutaks midagi.
Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust,
aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.
Armastus ei hääbu kunagi.
Olgu ennustused – need kõrvaldatakse,
olgu keeled – need vaibuvad,
olgu tunnetus – see lõpeb ära.
Sest poolikult me tunnetame
ja poolikult me ennustame,
aga kui tuleb täielik,
siis kõrvaldatakse poolik.
Kui ma olin väeti laps,
siis ma rääkisin nagu väeti laps,
mõtlesin nagu väeti laps,
arutlesin nagu väeti laps.
Aga kui ma sain meheks,
jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.
Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist,
siis aga palgest palgesse.
Praegu ma tunnetan poolikult,
siis aga tunnetan täiesti,
nagu minagi olen täiesti tunnetatud.
Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm,
aga suurim neist on armastus.“ (1Kr 13)

Ma usun, et meil kõigil oli täna seda teksti väga vaja. Minul küll oli. Lisaks ärevatele aegadele, oleme me kirikuna sisenemas paastuaega. Kõhklus, kas rääkida millestki muust, aga siiski ei… Tahangi rääkida armastusest.

Täna on viimane pühapäev enne paastuaega ning meile on antud jutluse aluseks see imeilus tekst. Minu esimene mõte nädal tagasi seda lugedes oli tõepoolest, et see on parim ettevalmistus paastuajaks, just selliseks peakski süvenemine Jumalasse, koosolemine Jumalaga meid muutma. Kuid tänases olukorras tundub see vajalik ka veel palju laiemalt.

Me saame ja peame rääkima erisustest ja ühtsusest. On ju nimelt tänane tekst säärasel taustal kirja pandud. Korintose koguduses oli omajagu erimeelsusi, millest saame lugeda eelmises peatükis, nii nt on seal kirjas

„Armuandides on küll erinevusi, aga Vaim on seesama, ja teenimisviisides on erinevusi, aga Issand on seesama, ja väeavaldustes on erinevusi, aga Jumal on seesama, kes teeb 
kõike kõikides. Aga igaühele antakse Vaimu avaldus ühiseks kasuks.“ (1Kr 12:4–7)

Või samamoodi rõhutab apostel Paulus ühtse ihu olulisust. Väga tuntud tekst, kus ükski ihuliige ei tohi pidada ennast teistest olulisemaks, on samuti Esimeses Korintose kirjas:

„Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus. Sest meie kõik oleme ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks, olgu juudid või kreeklased, olgu orjad või vabad, ning me kõik oleme joodetud ühe Vaimuga. Sest ihu ei ole üks liige, vaid paljud liikmed. Kui jalg ütleks: „Et ma ei ole käsi, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Ja kui kõrv ütleks: „Et ma ei ole silm, siis ma ei kuulu ihusse”, kas ta sellepärast ei kuulu ihusse? Kui kogu ihu oleks silm, kuhu jääks siis kuulmine? Kui kogu ihu oleks kuulmine, kuhu jääks siis haistmine? Aga nüüd on Jumal seadnud iga üksiku liikme ihu külge, nõnda nagu tema tahtis. Kui aga need kõik oleksid üks liige, kuhu jääks siis ihu? Nüüd on aga küll palju liikmeid, kuid üks ihu. Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!” või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!”, vaid hoopis vastupidi – need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud, ja neid, mis meile ihus tunduvad olevat autumad, ümbritseme erilise auga, ning oma näotuile liikmeile anname rohkem nägusust.“ (1Kr 12:12–23)

See on taust, kuhu peale paigutub tänane tekst, mis paneb meid vaatlema armastust kui midagi iseendast andvat ning selle peale ka vastuvõtvat.

Sageli räägitakse kirikutevahelistes ehk oikumeenilistes kõnelustest lepitatud üksmeelest või üksmeelest lepitatud erinevustega. Kui püüdlus on leida, mis on see üks, mis on see ristiusu tuum, siis tulebki alati mõista, mis on tuum ja mis on n-ö ballast või ääreala. Ja see ei ole üldse lihtne. Me võime küll arvata, et meie siin koguduses või siin Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus või siin Eestis või misiganes muus MEIE üksuses saame asjadest kõik ühtemoodi aru, ent siiski pole see kunagi päriselt nii.

Ning seetõttu ongi hea rääkida lepitatud erinevustest. Lepitatud erinevustest – kui olulisena see praegu kõlab kogu maailmas.

Tänane tekst algab tegelikult juba eelmise peatüki lõpusalmis, kus Paulus ütleb: „Ma näitan teile veel ülevama tee.“ (1Kr 12:31) Ning sellele järgneb armastuse ülemlaul. Tee – samal ajal siht ja eluviis. Samal ajal eesmärk ja teekond. Tee, tõde ja elu, mida Kristus enda kohta ütleb – ma olen korraga ja samaaegselt tee, millel on siht ja millel te käite, tõde ehk viis, kuidas sellel teel käia, ning see kõik ongi elu. Seega on tänane armastuse ülemlaul ka antud meile teetähiseks, suunajuhiks. Sinu sõna on mu jalale lambiks.

Tahaksin siinkohal mõtiskleda veel ühe koha üle tänases tekstis: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse.“ (1Kr 13:12)

Kes meist ei ole teinud seda trikki, et pannud kaks peeglit kohakutti ja näinud iseennast lõpmatu arv kordi. Mul 6-aastane Mihkel avastas selle hiljuti, sest meil on ühes toas nüüd kaks peeglit võimalik just sel moel sättida ja avastus lummas teda. Esmalt muidugi üleüldse oma tagumise poole nägemine, millega me ju kuigi sageli ei kohtu.

Iseenese n-ö lõputu kordamine viib mõtted uitama erinevaid radu pidi. Ühelt poolt küsimus elu lõppematusest, soov elada edasi peeglitagusel maal nagu Alice. Sageli ka soov ennast kloonida kui tööülesanded või muud kohustused üle pea kipuvad minema. Aga tegelikkuses seisab kahe peegli vahel ikkagi üksainumas inimene, üks inimene oma kogu inimlikkuses – nii selles kui talle ootamatult avastatud kukal tegelikult üldse ei meeldi ja ta on valmis oma juuksuri kohtusse kaevama kui ka inimene selles tõdemuses, et kõik need minad, mis välja paistavad, on vaid haledad varjud ja koopiad, mis kaovad niipea, kui sa sammukese kõrvale astud.

Enamik meie peegleid on siledad ja annavad üpris täpse aimduse iseenda olemusest, kui vaid see pöördemoment sisse arvestada, et me näeme iseennast alati vastupidi kui teised. Seda on ju isegi arvestatud kõikvõimalikel veebikoosolekute platvormidel, et üldjuhul tuleb iseennast näha peegelpildis, muidu läheb aju lühisesse. Pauluse-aegsed peeglid aga olid üldjuhul valmistatud mõnest hästi poleeritavast metallist, kas hõbedast või tina ja vase sulamist, ja see kujutis, mis poleeritud metallile tekkis – eks te võite ise kodus pottide pealt järgi vaadata, kui aimamisi kujutluspildiga tegu on.

Päris nägemine, palgest palgesse, tõeline mõistmine, see ongi siinpool raskendatud. Me omame tõlgenduste tõlgendusi, mida me ise oma pooliku mõtlemisega tõlgendame. Isa Christoph Wrembek on oma raamatus „Taevas ja põrgu“ näitlikustanud palgest palgesse nägemise võimsust, kirjeldades seda kui kõikevõitvat armastust, millest inimene ei saa eemale hoiduda, ta ei ole lihtsalt inimlikult võimeline sellest lahti ütlema – nii suure armastusega tõmbab Jumal igaühte meist enda juurde.

Rudolf Bultmann kirjeldab nii Jumalat kui armastust kui miskit, mille üle on üpris võimatu kõnelda, sest me oleme ise selle sees. Tsiteerin: „Armastus eksisteerib ainult kui üks elu ennast määrav jõud; ta on ainult siis, kui ma armastan või olen armastanud, mitte selle kõrval või järel“. Me elame armastuse sees ning me tunneme selle ära, kui armastusega kohtume. Tõepoolest on raske kirjeldada midagi, mis on osa olemusest või millest me ise oleme osa. Ka siin on armastust kirjeldatud pigem sellena, mida ta ei ole. Armastus ei ole näotu, ta ei hoople ega kelgi. Ta ei jäta meelde paha.

See on ilus mõte, ilus hetk, millega paastuaega siseneda ning nendel keerulistel aegadel tuge saada. Tõeline armastus sulatab jäätunud südame, öeldakse tuntud lastefilmis Frozen ehk Lumekuninganna. Iga armastuses tehtud tegu aitab kaasa südamete sulamisele. Palvetame siis, et sulaksid ka südamed, mis tunduvad kui kivid ning mille võimuses on aidata taas jalule rahu ning üksmeel.

Armastus ja aamen.

Triin Käpp (1982), PhD, on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.