Artiklid

„Meie peame tingimata rahvast tundma õppima“: kvantitatiivsetest religiooniuuringutest Eestis anno 2022

Eelmise aasta novembris toimunud konverentsil „Eesti elanike maailmapilt „Elust, usust ja usuelust 2020“ (EUU) uuringu valguses“ õnnestus mul ärritada tervet hulka muidu keni inimesi. Ärrituse põhjuseks olid minu tõdemused ühe spetsiifilise intellektuaalse traditsiooni, Eesti religioonisotsioloogia kohta, mille tipphetked saabuvad viieaastase intervalliga järjekordse EUU uuringu tulemuste presenteerimisel. Mu tõdemused said algtõuke nii seekordse kui ka varasemate EUU uuringute kokkuvõtetest, mis kinnitavad, et need uuringud annavad laiaulatuslikku informatsiooni Eesti ühiskonna religioossuse, uskumuste ja maailmavaadete kohta. Minu arusaam oli erinev. Esiteks ütlesin seda, et religiooni uurimine EUU formaadis on niivõrd kristluse-keskne, et selle põhjal teha järeldusi Eesti ühiskonna kohta laiemalt ei ole lihtsalt õigustatud. Teiseks ütlesin seda, et kuigi Eesti Kirikute Nõukogu (EKN, EUU uuringute algataja ja rahastaja) spetsiifiline huvi kristluse vastu on inimlikult mõistetav, ei ole omaenda naba põrnitsemine võimalike järelduste osas ülemäära kasumlik. Järgnenud ettekannetes ja aruteludes leidsid mu seisukohad aeg-ajalt äramärkimist – üldine sõnum näis olevat, et mingis osas on mul õigus, aga lõppkokkuvõttes EUU ei ole ega saagi olla selline, nagu Atko Remmel tahaks, sest uurimishuvid on lihtsalt kardinaalselt erinevad.  No tee või tina, ma ei saa ka selle seisukohaga nõus olla.

Et kuskilt alustada, võiks proovida tuvastada minu poolt välja toodud probleemide algpõhjust. Mulle tundub, et selleks võib olla asjaolu, et EUU uuringute fookus on mõnevõrra ebamäärane. Liina Kilemit (2021), kes on enda peale võtnud uuringu eestkõneleja rolli (nii palju kui uuringutel üldse eestkõnelejat saab olla), on erinevates populaarteaduslikes artiklites kirjeldanud uuringu fookust nii: „EUU korraldajaks on olnud EKN ja eesmärgid seetõttu rakenduslikud: saada teadmisi, mis aitavad kaasa liikmeskirikute vaimulike ja töötegijate igapäevatööle.“ Sellega põhjendatakse rõhuasetust kristlusele ja pareeritakse tagantjärele ka minu kriitikat: „Seetõttu ei uuri EUU elanikkonna kogu maailmavaatelist spektrit võrdse kaaluga, vaid enam on esindatud kristlusega seotud teemad.“ Seega tuleks küsida: millised on need teadmised, mis aitavad kirikutel oma tööd hästi teha? Kui uurida EUU eelnevate etappide põhjal koostatud koguteoste (2012 ja 2016) artikleid, tagakaante tutvustusi, ja viimaks teemasid, mille üle arutletakse EUU andmete tutvustamisele pühendatud üritustel, siis selgub, et kristlusega seoses huvitavad nii EKNi kui ka paljusid asjaosalisi tegelikult kaks üsna konkreetset küsimust: esiteks, kuidas muutub kristlus, ning teiseks, „kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“ – või, nagu väljendas oma uurimishuvi EKNi president Andres Põder mainitud konverentsi metoodikapaneelis: kui kaugele ulatub kiriku võim?

Esimesele küsimusele vastamisega läheb EUU-l suhteliselt kenasti: kristlus on kõigile asjaosalistele tuttav, küsitluse koostajad enamasti teoloogilise haridusega ja seotud erinevate kirikutega, kuid sellest lähtuvalt uuritaksegi „oma“, st kogudusekeskset (institutsionaalset) kristlust, mistõttu EUU küsitlused kaardistavad suuresti seda, mil määral vastavad inimeste uskumused ja praktikad teoloogilisele standardile. Ka enamik EUU konverentside ettekannetest annavad ülevaate sellest, kuidas kirikuelu ühe või teise nurga alt välja paistab ja kõik see jätab väga tsiviliseeritud mulje, ehkki küsimustiku suunitlusest tulenevalt midagi üllatavat või uudset neis ettekannetes ei ole.

Siis aga jõutakse viimaks konverentsi või sümpoosioni lõpuaruteluni, kus tavaliselt ühel hetkel keegi ikka enam vastu ei pea ja uurib, et kuidas siis sõprade võitmise ja inimeste mõjutamisega jääb? Ja siis läheb iga issanda kord lappama: vestlustes esitatakse erinevaid seisukohti, mis „tunduvad“ või mida „kaldutakse arvama“, mõned neist seisukohtadest on asjalikumad, teised vähem, aga igal juhul ühendab neid üks keskne element – nad ei ole kuidagi seotud EUU andmete tõlgendusega. Nagu öeldud, EUU kaardistab peamiselt standardiseeritud kristlust (vt joonis 1) ega anna sellele küsimusele vastamiseks vajalikku infot ülejäänud ühiskonna kohta. See on aga just nimelt see seltskond, kelle seast sõpru tahetakse võita.  

Joonis 1. Religiooni ja sellest väljapoole jäävat kajastavate küsimuste jaotus EUU 2020 küsimustikus.


Kristlus ja teised maailmavaated

Ei ole miskit uut siin päikese all, ütlevad mõttetargad resigneerunult. Kui arutada selle üle, millest kirikul oma praktilises töös kasu võiks olla, siis leiab kena vinjeti vaimuliku Ado Köögardali (1925) päevaraamatust, kus ta kirjeldab 1912. aastal toimunud debatte Eesti Usuteadlaste Seltsi moodustamiseks. Nimetatud mõtteavalduste käigus märkisid asjaosalised mõndagi, mis – kui nõustuda minu ettekandes väljatooduga – tänaselgi päeval aktuaalne on:

„Paul Kuusik: Meie peaksime ka rahva ebausku tundma õppima, et rahva peale siis kasvatusliselt seda enam mõjuda. /…/

Anton Eilart: Meie peame tingimata rahvast tundma õppima, Eesti hinge, et usku Eesti rahvale koduseks teha. Soojalt ja lihtsalt peame meie nende keskele astuma, et neid kõrgema ideaali poole viia.“

Need, üle saja aasta vanad seisukohad resoneerivad märkimisväärselt äsja siinsamas ajakirjas Jaan Lahe (2022) öelduga: „Kirikul [on] kohustus selgitada kristlikku sõnumit ka kirikuvälistele inimestele. Kirik ei saa seda teha tõsiseltvõetavalt ega intellektuaalselt veenvalt, kui ta ei arvesta seejuures inimeste hariduse ning tänase päeva teadmiste seisuga.“ Nii nende mõtteavalduste kui ka EKNi huvitavate küsimuste valguses on õigupoolest arusaamatu, miks Eesti kvantitatiivsed religiooniuuringud kristlusevälise maailma uurimisse sedavõrd tõrksalt suhtuvad. Kilemiti (2021) sõnul „ka teised maailmavaated leiavad uuringus kajastamist, kuid paratamatult jääb ankeetküsitluse formaat ja maht nende süvitsi uurimiseks mõnevõrra piiratuks.“ Jättes praegu kõrvale küsimuse, millised need teised maailmavaated on, kuidas neid mõistetakse ja konstrueeritakse, huvitab mind hetkel pigem see „paratamatuse“ aspekt, mis neile tähelepanu pööramist takistab. Küsimus „kuidas võita sõpru?“ on ju EKNi jaoks selgelt aktuaalne, ent mingil põhjusel ei kajastu see EUU küsimustikus.

Olles kuulunud kaks korda EUU küsimustikku ettevalmistava ekspertgrupi liikmete hulka – mille väljundiks on midagi soovituste andmise ja konkreetsete küsimuste väljatöötamise vahepealset, sest küsimustiku lõplik vorm on kujunenud alati pärast ekspertgrupi töö lõppu –, on mul siiski tekkinud teatud aimdus, miks EUUd sedavõrd kristotsentriliseks kujunevad. Sellel näib olevat kaks peamist põhjust: see võib tuleneda uuringu koostajate ja otsustajate isiklikust kristlusele keskendunud (uurimis)fookusest, mistõttu tahes või tahtmata hakkavad küsimustikus domineerima küsimused, mis neile endile rohkem huvi pakuvad. See on täiesti mõistetav, ent nagu näha, on selline suunitlus tegelikult kontraproduktiivne. Teine põhjus on esimesega kaudselt seotud, Kilemiti (2021) sõnutsi: „Kõike elanike usku ja maailmavaadet puudutavat ei saa ja ei olegi mõistlik ega otstarbekas küsitlusuuringu käigus uurida. Eriti kiiresti tulevad piirid ette just kirikuvälise religioossuse uurimisel.“ Teisiti öeldes: kvantitatiivse küsitluse metoodika ei võimalda mittetraditsiooniliste religioonivormide ja maailmavaadete uurimist ning need teemad ei mahuks küsimustikku sisse niikuinii.

Mulle tundub see seisukoht natuke liiga resoluutne ja jäik. Hiljuti viidi läbi ateismi uuriv rahvusvaheline kvantitatiivküsitlus Understanding Unbelief (Bullivant et al, 2019), erinevaid kristluse üleminekuvorme kaardistavaid uurimusi on aga veelgi enam (vt nt Storm (2009) analüüs RAMPi alusel), ning alles eelmise aasta lõpus viidi Soome ja Eesti teadlaste ühistöös läbi uuspaganlusele keskendunud uuring, mille andmeid alles analüüsitakse. Ankeetküsitlus ei ole tõepoolest kõige paindlikum uurimisformaat, ent nagu tõestavad kasvõi needsamad näited, on probleem lahendatav loomingulise suhtumisega nii uuritavasse kui ka uurimismetoodikasse. Ka Kanada teadusprojekti Nonreligion in a Complex Future üheks osaks on uute kvantitatiivsete ja kõnekate andmete leidmine, kusjuures asjaosaliste arusaam küsimustiku arendamisest on see, et tuleb küsida palju erinevaid küsimusi, ja nendega, mis näivad töötavat, edasi tegeleda (From Nothing to Something 2020). Eks näidanud ka EUU2020 ise, et kombineeritud lahenduse korral (võimalus oma vastuseid selgitada) on võimalik saada uut infot, millel on isegi teatud statistiline relevantsus. Võib ju vastu argumenteerida, et mittetraditsiooniliste religioonivormide ja religiooniväliste nähtuste uurimiseks on vaja enne kvalitatiivset infot, mida siis mõõtma hakata, ent tegelikult on meil selline teave suuresti juba olemas, seda nii mittereligioossuse, individuaalse religioossuse, uue vaimsuse kui ka kristluse ähmastunud versioonide kohta. Ennekõike oleks tarvis täpsustada arusaama sellest, mis siis õigupoolest on tänase Eesti religioosse situatsiooni uurimise juures oluline, et kõik sellest maksimaalset kasu saaksid.


Kuidas edasi?

Seega, mida teha, et saada Eesti „religioosse maastiku“ kohta adekvaatset kvantitatiivset infot? Kui kõrvale jätta kontseptuaalsed küsimused, siis tuleneb suur osa ülal toodud hädadest ühest kesksest probleemist, nimelt raha puudumisest. Kui seda va krabisevat oleks piisavalt, poleks mingit probleemi teha mitu üksteist täiendavat uuringut: EUU tegeleks kristlusega ja teised uuringud keskenduksid „päris elule“ (nagu seda tihtipeale nimetavad mitteusklikud) ja aitaksid EUU andmed konteksti paigutada. Raha on aga napilt, ja on üsna tõenäoline, et nii see ka jääb, seetõttu ei saa EUUd laiendava küsitlusuuringu teket pidada kuigi tõenäoliseks – ehkki kahtlemata oleks see ideaalvariant. Muidugi on EKNil rahastajana õigus tellida muusika, ent õnnetuseks on EUU näol tegu ainsa põhjalikuma Eesti oma religiooniuuringuga. Lootus seda kaasajastada on suurem kui rahvusvaheliste (WVS või ESS või Eurobaromeeter jt) uuringute puhul, mille religiooni-rubriigid kannatavad paljuski sarnaste hädale all nagu EUUgi – need on ette nähtud religiooni uurimiseks olukorras, kus traditsiooniline institutsionaalne „religioon“ kirjeldab enamust, mis aga suure osa Lääne kultuuri kohta enam tõele ei vasta.

On tõsi, et kestusuuringuna on EUU ühes oma andmetega väärtus omaette, ent ei saa nõus olla, et „me ei saa jääda lõpmatuseni küsimusi timmima“ (Kilemit 2021a). See seisukoht oleks õigustatud, kui religioon oleks staatiline, aga seda ei ole ta teps mitte. Kestusuuringu jaoks on tõepoolest oluline küsimuste esitamine ühel moel, ent adekvaatse võrdluse huvides peaks säilima ka uurimismetoodika (näost-näkku küsitlus). Et viimane on EUU puhul praeguseks muutunud juba kaks korda (kirja teel -> näost-näkku intervjuud -> veebiküsitlus), teeb andmed niikuinii raskesti võrreldavaks, seetõttu on küsimustiku arendamisest ainult võita. Ka on akadeemilises maailmas üha tugevamini hakanud kõlama küsimus, kas traditsioonilised küsitlusuuringud ei ole mitte oma aega ära elanud, ja mul on hea meel, et EUU on oma formaadi osas tegelikult üsnagi paindlik olnud. EUU küsimustiku muutuste seas on huvitavaid leide ja edulugusid, nt kvalitatiivse info kogumise näited EUU2015 ja EUU2020 mõnede küsimuste juures, kus informantidele anti võimalus oma seisukohti põhjendada – need aitavad selgitada religiooniga seonduvaid diskursusi ja annavad seeläbi huvitavat infot usu ja kuuluvuse muutumisest. Samuti tuleb tunnustada mitmikidentiteetide võimaldamise lahendust (ehkki minu meelest oli EUU2015 poolt pakutud primaarse ja sekundaarse identiteedi lahendus parem kui viimati kasutatud „soovi korral vali rohkem kui üks“-lahendus).

Kokkuvõtvalt, EUU põhihäda näib olevat selles, et käsitleb üsna spetsiifilist religioonivormi inimelu kõige olulisema sfäärina. See võib teatud inimgrupi puhul tõele vastata, ent EUU jääb hätta kõigil neil juhtudel, kui see tõele ei vasta, mille juures mängib olulist rolli fakt, et Eesti on üks Euroopa enim sekulariseerunud riike, kus kogudusekeskne kristlus kirjeldab ainult marginaalset osa ühiskonnast. Seetõttu on EUU sisuliselt minoriteediuuring, mida õigustamatult rakendatakse kogu populatsioonile. Kui just ei teki mingit pööret (milles ma kahtlen, sest ühiskondlikud protsessid on märkimisväärselt inertsed, ehkki ei saa välistada erakorraliste sündmuste mõju), siis suur osa ideaalmudelit kaardistavatest küsimustest muutub järjest enam ja enam irrelevantseks, mille peale respondentide aega kulutada ei ole lihtsalt eetiline, ja see ei aita edasi ka praktilises kogudusetöös. Seega, kesktee leidmine olukorras, kus kirik saaks „rakendusliku väärtusega informatsiooni“ ning andmestik kirjeldaks ka elu väljaspool kristlust, ei tohiks minu hinnangul kuigi raske olla – need kaks ongi suuresti üks ja sama. Seega võiks kirikliku standardi kaardistamise kõrval märksa suurem roll olla just religioossuse ähmasemate vormide ja mittereligioossuse tabamisel – nö uurida religiooni läbi selle „varjude“ (Asad 2003, 16) – eesmärgiga leida neist kõigist ühiseid mustreid. Mida täpsemalt võiks uurida, kuidas seda teha, ja millistest kontseptsioonidest seejuures lähtuda, on paraku oluliselt pikem jutt, aga kui Allah tahab, siis kirjutan võimalikest lähenemisviisidest peagi mõnes akadeemilises väljaandes.


Kasutatud kirjandus

Asad, T. (2003). Formations of the Secular: Christianity, Islam, Modernity. Stanford: Stanford University Press.

Bullivant, S., Farias, M., Lanman, J., Lee, L. (2019). „Understanding Unbelief. Atheists and agnostics around the world“ (vaadatud 28. detsembril 2021).

From Nothing to Something: Measuring Nonreligion through Surveys. (2020). Nonreligion in a Complex Future 2020 Fall Workshop Series (vaadatud 30. detsembril 2021).

Kilemit, L. (2021). „Eesti Kirikute Nõukogu värskeimast religioonisotsioloogilisest küsitlusest varasemate taustal“Kirik & Teoloogia nr 518 (10. detsember) (vaadatud 23. detsembril 2021).

Kilemit, L. (2021a). Arutelu konverentsil „Eesti elanike maailmapilt „Elust, usust ja usuelust 2020“ (EUU) uuringu valguses“, 6:25:35 (vaadatud 23. detsembril 2021).

Köögardal, A. (1925). Päevaraamat, 12. oktoober (vaadatud 21. jaanuaril 2022).

Lahe, J. (2022). „Ühe viletsuse lugu ehk teoloogia positsioonist EELK-s ja Eesti ühiskonnas“Kirik & Teoloogia nr 524 (21. jaanuar) (vaadatud 23. jaanuaril 2022).

Storm, I. (2009). „Halfway to Heaven: Four Types of Fuzzy Fidelity in Europe“ – Journal for the Scientific Study of Religion 48 (4), 702–18.


Atko Remmel (1975), dr theol, on TÜ usuteaduskonna religiooniuuringute kaasprofessor ja Tallinna ülikooli vanemteadur.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English