Eesti on väga rikas maa. Meil on kolm luterlikku üldhariduskooli ning üks spetsiifiliselt luterlik kõrgkool. Lisaks neile mitmeid teisi kristlikke ja teoloogilisi haridusasutusi.

Jah, see võib tunduda rikkusena kõverpeeglis, arvestades olemasolevaid inim- ja finantsressursse, kuid siiski olen ma veendunud, et see on meie rikkus, et need olemas on. Rikkusega võib ümber käia väga mitmet moodi – seda kas laialt pillates, ihnsalt endale hoides või jagades ja paljundades. Püüan siinkohal visandada ühe pildi, mis mind viimasel ajal kõnetanud on ning keskendun hetkel ennekõike EELK kõrghariduse ehk EELK Usuteaduse Instituudi (UI rollile) selles pildis, artikli lõpus laiendan selle kogu kristliku hariduse peale laiemalt.

Püüdes hiljuti sõnastada EELK UI visiooni, siis võtsin selle kokku järgmiselt: instituut on mitmekülgne haridusasutus, mis lähtub teaduslikust lähenemisest teoloogiale ning mis toob kokku teooria ja praktika, andes sel moel väärtusliku panuse EELK laiapõhjalisele teoloogilisele arengule ning kujundab religioosse mõtlemise arengut Eesti ühiskonnas. Kindlasti ei ole see üksnes UI roll, vaid laieneb ka teistele teoloogilistele õppeasutustele.

Professor Toivo Maimets kõneles kunagi Metsaülikoolis, et meil on vaja T tähe kujulisi inimesi, pidades sellega silmas inimest, kes tunneb süvitsi omaenda teadusvaldkonda, kuid orienteerub ka kõrvalvaldkondade teemadel ning oskab kaasa rääkida ühiskonnas olulistes küsimustes. Sellel T-l võis süvitsi minevaid harusid olla ka rohkem kui üks, aga tavaliselt üks neist on alati kõige sügavam. Teoloogiaõpingute osas on olulisel kohal ka jumalateenistuslik elu, mis annab T-tähele lisaks ka ristikujulise vertikaalse mõõtme ehk teoloogiline haridus peaks kujundama ristikujulisi inimesi.

Mõeldes spetsiifiliselt EELK UI rollile selle ülesande täitmisel, tooksin välja ühe tabureti, millel on neli jalga, et kindlalt maa peal püsida:

1. Teaduspõhisus koos praktilise väljundiga; 
2. Kommunikatiivsus;
3. Koostöisus;
4. Ühiskondlik sidusus.

Teaduspõhisus koos praktilise väljundiga

Teoloogline haridus peab olema korraga teoreetiline ja praktiline. Oluline on olla kursis teoloogia tänapäevaste küsimustega ning nende arengus kaasa rääkida, samal ajal mitte ka unustada vanu distsipliine ning traditsioone. Aina enam on näha ka interdistsiplinaarsuse rolli. Nii on näiteks minul olnud vaja korraga tunda teoloogilist kui haridusfilosoofilist mõtteviisi. Bioeetika vallas aitab kaasa nii meditsiiniline baasteadmine kui filosoofiline maailmakäsitlus jne jne. Ja see näitabki, et sellele T-tähel peab olema aina enam harusid, et tänaseid probleeme mõtestada, neisse süüvida ning vastuseid otsida. Kuna UI on rakenduskõrgkool, siis on oluline silmas pidada, et teooria ja praktika oleksid omavahel vastastikuses mõjusuhtes, kus teoorias õpitu leiaks tee praktilisse töösse ning praktilisest tööst ilmneksid ka vajalikud edasiuuritavad teemad, mille tulemused kõnetaksid tänast inimest tema otsingutes ja elu küsimustes.

Kõrgemate teoloogiliste haridusasutuste käes peaks olema ka nö ekspertteadmine, mis toetab EELK kui kiriku avalikke sõnavõtte ning kus toimub sisuline uurimistöö vastavalt kerkinud probleemidele.

Kommunikatiivsus

Kommunikatsioon on oluline võtmesõna väga mitmetel tasanditel ning siht- ja sidusgruppide vahel. Esmatasand on sisekommunikatsioon ühe asutuse siseselt, järgmiseks kommunikatsioon EELK-s tervikuna ning kolmandaks kommunikatsioon ühiskonda laiemalt. Avan pisut kahte viimast.

Kommunikatsioon EELK siseselt

Siin on päris mitu olulist võtmekohta, mida sooviksin mainida. Esiteks – vajaduste väljaselgitamine; teiseks – motivatsioon ning kolmandaks – võimalused ehk ressursid. EELK siseselt on kristlikul haridusel mitu olulist väljundit sh vaimulike baaskoolitus ning täiendõpe. Mõlema puhul on tarvilik rakendada kõiki kolme teemat. Nii vaimulike baas- kui täiendkoolituse puhul on oluline, et õppur saaks keskenduda õpitavale, kuid samas oleks seda võimalik tänast ühiskonda arvestades teha seda vajadusel siiski ka töö- ja pereelu kõrvalt. Sageli võib olla vajaduseks paindlik lähenemine, mis on kõrghariduse väljakutse laiemalt. Kui baaskoolituse puhul määrab õppekava ära õpitava sisu, siis just täiendkoolituse puhul on oluline kaardistada nii maailmas olulisel kohal olevad teemad kui ka konkreetsed vaimulike endi vajadused oma töökeskkonnas. On väga raske arutada armulauakäsitluste üle kui tegelikult ollakse tõsises hädas armulaualiste leidmisega. Mis toob omakorda motivatsiooniküsimuste juurde. Mis on see, mis motiveerib õppima ja arenema? Soovitan kõigil personaliküsimustega inimestel vaadata Dan Pinki vastavasisulist Tedi kõnet, mis on üpris silmiavardav ning ühtlasi paneb mõtlema, kuidas saavutada positiivse ja sisemise motivatsiooni alalhoidmist tänases kiriku olukorras, kus enamiku vaimulike jaoks on vaimulikuks olemine siiski vaid üks töökoht kui mitte suisa vabatahtlik töö täiskohaga palgatöö kõrvalt. Ja jõuamegi otsapidi ressursiküsimuseni, kus ma ei tahaks üldse mitte rääkida üksnes rahast, vaid samamoodi ajast, motivatsioonist ning kaasatusest. Vaadeldes tänast EELK olukorda tundub mulle üha enam, et meil puudub täielik ülevaade võimalikust inimressursist ning meie inimeste andidest üle terve kiriku, mis võimaldaks ehk laiapõhjalisemat ülesannete jaotust ning suuremat vastamist konkreetsetele vajadustele. Mul ei ole siinkohal pakkuda kuldvõtmekest olukorra lahendamisel, kuid loodan, et tasapisi meie personalipoliitika on arenemas ning kui juba seadustikku sai sisse kirjutatud atesteerimise võimalikkus, siis seda enam tuleks näha vaeva laiapõhjalisemalt küsimusega, kuhu me oma inimressurssi suuname.

Kommunikatsioon ühiskonda ja ühiskondlik sidudsus

Tooksin need teemad siinkohal kokku ühise punkti alla, kuigi tegelikult on muidugi kõik tabureti jalad omavahe väga tihedas seoses.

Leian, et see n-ö väliskommunikatsioon peaks keskenduma teoloogia ja selle õppimisvõimaluste nähtavakstegemisele ning selle läbi ka õppeasutuste jätkusuutlikkuse tagamisele. Kes on teoloogiaõpingute sihtgrupp? Küllap on vastuseid sellele küsimusele rohkem kui me oskame ette kujutada. Juubeliürituste “Tartu Ülikooli Usuteaduskond 30” raames kuulsin vestlusringides mitmeid lugusid sellest, kuidas usuteaduskonda satuti pooljuhuslikult, kuulutust lugedes, kui ainsa kohana, mis oli veel kandideerimiseks avatud jne. Seega huvilisi võiks ju olla, aga kas ja kuidas see info nendeni on jõudnud, on omaette küsimus.

Kommunikatsiooni alla liigitub ka teaduse populariseerimine. Eesti ühiskonna religioosse kirjaoskuse madal tase on teadaolev fakt. Näen nii usuteaduskonnal kui Usuteaduse Instituudil siinkohal olulist rahvavalgustuslikku missiooni, et viia avalikkuse ette ka teoloogia tänapäevased probleemid ning näidata teoloogia avarust ja mitmekesisust ka laiemale lugejaskonnale. 

Teoloogia üks oluline roll on olla tõlgiks ja vahendajaks sellel, kuidas kiriku sõnum ühiskonnas kuuldavaks teha. UI lisandväärtus on seos meie kahe suurima uskkonnaga – nii luterliku kui õigeuskliku teoloogiaga, mistõttu peaks olema sihiks kõnetada mõlemat suuremat gruppi nii õppimishuvi kui ka teoloogilise kompetentsiga. Olulisel kohal peaks olema ka arvamusartiklite mahu suurendamine avalikus meedias, et laiendada teoloogilist mõttevahetust ühiskonnas. 

Ühiskondlik sidusus toimub ka läbi eelmainitud vaimulike koolituse nii baas- kui täiendkoolituse näol. Pastoraalseminaris on oluline pöörata tähelepanu vaimuliku uuenenud rollile ühiskonnas, mis sageli hõlmab ka töist panustamist mitmetel erinevatel eluvaldkondadel ning seega on oluline käsitleda sellega lähtuvaid väljakutseid ja võimalusi.

Koostöisus

Keskendun siinkohal kahele punktile, mis kõnelevad koostööst EELK siseselt. Neil lisaks on ääretult vajalik koostöö ka nii rahvusvahelist partnerite ja koostöökogudega kui ka Eesti ühiskonnas erinevate osapooltega, kuid see läheks liialt pikaks.

Esmalt siis koostöövõimaluste kaardistamist mitmete erinevate siht- ja sidusgruppide ning partneritega sh EELK praostkonnad, kogudused ja allaasutused, Eesti teoloogilised kõrgkoolid ning muud võimalikud partnerid. Eesti (ja mitte ainult) on niivõrd väike, et ressursse tuleks kasutada võimalikult targalt ning dubleerida seal, kus see annab lisakasu ning ühtlustada seal, kus dubleerimist võib võrrelda raiskamisega. Ka siin on oluline vaadelda teoloogia rakendatavust ning koostööd väga mitmel tasandil.

Teisalt tahaksin rõhutada koostööd mentorite ja juhendatavate vahel. Mentorlussuhe saab alguse baasõpingute raames, kuid lähtuvalt aastal 2018 esitletud EELK mentorluskorrale (välja töötatud aastatel 2017-2018 mentorluse pilootrühma tööna) tuleks kindlasti soodustada mentori ja tema (vaimulikust) kaasteelise koostööd ka vähemalt 5 aastat peale pastoraalseminari lõpetamist. Mentori omamine on oluline ennetamaks vaimulike läbipõlemist ning kapseldumist. Pidev organiseeritud ning arengule orienteeritud suhtlus võiks olla üks motivatsiooni toetamise osa.

Seos kristlike koolide ja teoloogiliste kõrgkoolide vahel

Olen kohanud erinevates vestlustes ka küsimust, et kas meie kristlikud koolid on taimelavaks meie teoloogilisele kõrgharidusele, siis julgen selles sügavalt kahelda. Jah, loomulikult saab huvi tekkida juhul kui teemaga ollakse kursis, see seos on loogiline, kuid siiski ei ole kristlike koolide eesmärk mingilgi moel „toota“ vaimulikke töötegijaid. Julgen öelda, et eesmärk on kraadide võrra madalamal – anda inimestele seda religioosset sõnavara ning julgustada ka selles dimensioonis mõtlema. Seega pigem võiks neid näha teineteist täiendavatena, sarnase eesmärgi nimel töötavatena selles osas, mis puudutab just kristlikku ja üleüldiselt religioosse sõnavara andmist, kuid kindlasti mitte ühe n-ö toruna, et paned lapse ristlikku kooli ja teisest otsast tuleb välja vaimulik või kiriku töötegija.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kõik eelpoolkõneldu on omavahel tihedalt põimunud, sest teoloogilise kõrghariduse eesmärgiks peaks olema hoida Eestis kõrgel teoloogia tase nii akadeemilisel kui praktilisel tasandil, olles samal ajal sisuliseks kaasarääkijaks ühiskondlikul maastikul. EELK jaoks on see oluline, et me väärtustaks iga oma töötegijat ning oskaks temasse panustada vajalikul määral, et meil oleks neid, kes igapäevaselt rõõmusõnumit jagavad ja kuulutavad.

Triin Käpp (1982), PhD, on Tartu Luterliku Peetri Kooli asutaja ning Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja.

Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.