Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud viiendasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

13:3 Sõna kauthēsomai (sh tulevikuline kauthēsōmai) on eesti tõlgete „oma ihu annaksin põletada“ alusena leitav paljudes käsikirjades, eriti hilisemas minusklitraditsioonis. Sellele toetub textus receptus ja hilisematest tekstikriitilistest väljaannetest veel Tischendorfi 8. väljaanne ning varasem Nestle. Ka suur hulk, eriti vanemaid tõlkeid (Luther, Authorized Version, vene sinodaalne tõlge) järgib sama traditsiooni (uuematest näiteks The New Jerusalem Bible, New International Version, New English Bible). Samas seisab olulisemates vanemates käsikirjades sõna asemel kauchēsōmai ’et kiidelda’. Nestle-Alandi 27. väljaandest (NA27) alates on viimane arvatudki põhiteksti. Lisaks argumendile „vanem on parem“ toetutakse siin Bruce Metzgeri sõnul (1975) ka tõdemusele, et kõlalt sarnane kauthēsomai muutus hilisematel sajanditel eriti relevantseks seoses kristlaste martüüriumiga tuleriidal tagakiusamiste ajastul ning hakkaski käsikirjades levima. Seda varianti eelistas kriitilistest väljaannetest 19. sajandil ka Westcott-Horti editsioon. Uuematest tõlgetest järgivad NA27 teksti muuhulgas The New Revised Standard Verison, The Anhcor Bible ja eestikeelne Uue maailma tõlge.

13:13 Mõnes käsikirjas on sõnad ta tria tauta ’need kolm’ kolmiku „usk, lootus ja armastus“ ette tõstetud ja seda eeldatavasti keelekõlalistel põhjustel.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop paigutub peatükkide 12 ja 14 vahele, mille läbivaks teemaks on Korintose koguduses erimeelsusi ja ilmselt üksteisele ülalt alla vaatamist põhjustanud koguduseliikmete üleloomulike vaimuandide küsimus. Peatükis 12 argumenteerib Paulus erisustes ilmneva ühtsuse kasuks, rõhutades Kristuse ihu kujundile toetudes üksmeele olulisust ja erinevuste aktsepteerimise vajadust. Just sellel pinnal saab oluliseks armastus (13. peatüki sisu), mis juhatab sisse 14. peatüki teema, milleks on suhtumine jumalateenistusel praktiseeritud glossolaaliasse ja prohvetlikku kõnelemisse. Esimene kiri korintlastele on tervikuna kiri, milles Paulus käsitleb põhiliselt Korintose koguduses tekkinud probleeme, millest talle on teada antud (vt 1Kr 1:11), ja peatükid 12–14 moodustavad sellest küllalt selgelt piiritletud osa.

Kirja tervikuna võib Jerome Murphy-O’Connorile toetudes (1999) liigendada nõnda:

Sissejuhatus (1:1–9) ja propositio (1:10).

Lõhed koguduses (1:11–4:21).

Keha tähtsus (5:1–6:20).

Vastused korintlaste küsimustele (7:1–14:40):

sotsiaalse staatuse probleemid (7:1–40),

paganlikust kontekstist lähtuvad probleemid (8:1–11:1),

jumalateenistuslikud küsimused (11:2–14:40), s.h perikoop (13:1–13).

Ülestõusmise teema (15:1–58).

Kokkuvõte (16:1–24).

Perikoop ise liigendub kolmeks selgesti eristuvaks osaks (Malina / Pilch 2006):

• Vaimuandide (charismata) ja armastuse (agapē) progresseeruv võrdlus (s-d 1–3),
• agapē kirjeldus (4–7),
• antiteesid, mis rõhutavad agapē ülimuslikkust (8–13).

3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobi stilistiline erinevus eelnevast ja järgnevast tekstist on tekitanud uurijates küsimusi ja on oletatud, et Paulus võis siinkohal kasutada mingit varasemat teksti, iseäranis kui ta selle ise näiteks varem koostanud oli (Orr / Walther, 1976). Siiski ei pea see erinevus muust tekstist ilmtingimata viitama perikoobi võõrale päritolule, eriti kui selle žanri arvesse võtta. Kiri oli mõeldud kogudusele ettelugemiseks ja autor järgis seda koostades antiikse retoorika põhimõtteid, mida talt muuhulgas oodati ka kuulajaskonna seas. Retooriliselt on siin tegu enkoomioni ehk kiidukõnega (ld laudatio) agapē’le. Enkoomion oli antiikretoorikas levinud žanr, kiidukõnesid koostati nii inimeste kui ka elus oluliste väärtuste auks. Esimese Korintose kirja kontekstis täidab see armastuse kiidukõne veel täiendavat retoorilist funktsiooni, olles õpetlik kõrvalepõige ehk digressio. Viimase ülesandeks oli võita kuulajaskonna heasoovlikkust, pakkudes neile hetkelist puhkust ratsionaalse argumentatsiooni jälgimiseks vajalikust keskendumisest. Ühtlasi oli see hetk, mil kõnelejaid julgustati kasutama kõiki oma oskusi, et kuulajaskonda vaimustada ja lõõgastada. Ainsaks tingimuseks oli, et pidi olema mingi seos arutelu all oleva küsimusega (Quintilianus, Institutio Oratoria IV.3). Žanrimuutus põhjendab stiilierinevust küllalt hästi ja sellised muutused on jälgitavad ka teisteski Pauluse kirjades. Siinkohal demonstreerib Paulus, et ta valdab antiikretoorika tehnikaid oskuslikult. Seosed eelneva ja järgneva vahel on tal nii keelelised (viited prohvetlikule kõnele ja glossolaaliale ning üleskutse taotleda ande 12:31 ja 14:1) kui ka sisulised: kõne tempot muutev enkoomion seob kuulaja kõne taustaks olevate alusväärtustega, luues silla kõneleja poolt visandatud ideaali ja kuulajate vahel. Isegi kui Paulusel oli siinkohal mingi eeskuju, siis on ta sidunud selle teksti ülejäänuga nõnda tugevasti, et võib kinnitada: 1Kr 13 on kirja lahutamatu osa.

4. Ajalooline kontekst

Agapē mõistet on eksegeedid avanud erinevatel viisidel. Küllalt levinud on näiteks arusaam, et agapē on mõiste, mis omal ajal ei olnud eriti levinud ja mille Uue Testamendi autorid võtsid kasutusele, et tähistada sellega Kristuse armastust kui armastuse kõrgeimat vormi. Sellele vastavalt peegeldub siis selle sõna kasutuses Uues Testamendis taustaks alati arusaam Jumalast, kes on ise armastus ja kes valab seda armastust välja kõigile sõltumata sellest, kas inimene on seda väärt või mitte. Ja kristlane näeb kaasinimestes neid, kelle eest Kristus on surnud ja keda Jumal armastab ning seetõttu peab kaasinimese suhtes nõnda käituma ka Jumala rahvas. See on isetu armastus, mis taotleb üksnes armastatu heaolu (Morris 2008). Selle arusaama eksegeetiliseks aluseks on Anders Nygreni väga populaarseks saanud käsitlus (1953), milles ta vastandas erōs’t ja agapē’t.Kui viimane juurdub kristlikus idees jumalikust armastusest, mida inimene sellest osa saanult välja elab, siis erōs pärineb Platoni maailmavaatest, milles armastus on inimest Jumala poole viiv jõud. Selle kõrval on Uues Testamendis armastuse kohta veel kasutusel ka sõna philia, mida vastavalt tõlgendatakse sellisena, mis käib agapē’st eristuva tavalise inimestevahelise armastuse kohta. Keeleteaduslikult ei ole see siiski põhjendatud – pigem sõltub sõna tähendus ikkagi lause kontekstist ja nii agapē kui philia on Uues Testamendis kohati kasutusel sünonüümidena (Louw / Nida 1989). Ja teise sajandi alguses kirjutab Ignatios Antiookiast oma kirjas roomlastele (VII.2): „Sest kirjutan teile elavana, armastades surra. Minu armastus on risti löödud, ja minus ei ole mateeriat armastavat tuld.“ Kahel esimesel korral on siin kasutatud sõna erōs ja kolmandal korral moodustist sõnast philia. Ristilöödud erōs on siinkohal üpris ilmsesti Kristus.

Piibli kultuuriteaduslikku analüüsi (social-scientific criticism) kohaselt on sõna „armastus“ Uues Testamendis eeskätt grupikuuluvust tähistav mõiste ja kõige kohasemalt tõlgitav kui kiindumus gruppi või kiindumus teatud isikusse. Emotsioonid võivad seejuures kaasatud olla või ka puududa, kuid armastav inimene seob ennast konkreetse grupi käitumismallidega. Näiteks valguse armastamine tähendab „valgustatud“ isikute gruppi kuulumist. Tegu on kollektivistlikule kultuurile iseloomuliku nähtusega, mispuhul inimesed määratlevad ennast sotsiaalselt ja kultuuriliselt peamiselt grupikuuluvuse kaudu. Gruppi kuulumine tähendab teatud käitumismallide kvaliteeti ja suunda, eriti seda, kuidas grupiliikmed üksteise suhtes käituvad. Käesoleva perikoobi puhul demonstreerib Paulus siinkohal niisiis seda, et inimesel võib küll olla mitmesuguseid üleloomulikke vaimuandeid, kuid kui need ei ole suunatud grupi üldiseks hüveks, on nad grupile kasutud (Malina / Pilch, 2006).

5. Kommentaar

Alljärgnevas on toetutud Malina ja Pilchi (2006) esitatule.

12:31 Sisuliselt algab perikoobi tekst salm varem, kus charismata taotlemiseks näitab Paulus kätte tee (hodos). „Tee“ tähendas nii õpetust kui sellekohast käitumist.

13:1–3 Esimesed kolm salmi kirjeldavad charismata ja agapē võrdlust progresseeruvas võtmes.

13:1 Inimeste ja inglite keel tähistab kõiki keeli, sealhulgas ka glossolaaliat. Vasknõud ja kuljused olid kasutusel templiteenistustel, samuti võrreldi nende heliga ennasttäis kõnelejate juttu.

13:2 Glossolaaliast olulisemaks loeb Paulus prohvetiandi. Viimane markeerib teadvuse teisenenud seisundist lähtuvat kõnet, mille abil avaldatakse evangeeliumi tähendus vahetus elusituatsioonis. Saladuste tundmine viitab müstilisele Jumala tahte taipamisele, omalaadsele ekstaatilisele teoloogiale. Usk ulatub Jumala igapäevasest usaldamisest seisundini, kus inimesest saab Jumala tahte instrument. Mägede teisaldamise kujund on tuntud ka hilisemas rabiinlikus kirjanduses ja see viitab võimatu võimalikuks saamisele. Sõna „kõik“ kolmekordne kasutus tähistab charismata kõikehõlmavat täiuslikku haldamist – ilma agapē’ta on see kõik aga kasutu.

13:3 Taas on siin rõhutatud „kõik“. Oma vara jagamine vaestele oli kiiduväärselt kangelaslik tegu. Teisalt viitab ka enese ihu andmine kiitlemiseks eneseohverdusele, nii et hilisemate käsikirjade asendus ihu põletada andmisega järgib sama mõtet. Ehkki eneseohverdus teiste heaks on üllaim asi, mida tuntakse, on see ilma agapē’ta ikkagi kasutu.

13:4–7 Lõik esitab agapē omadused, järgides hellenistliku retoorika malli, kuidas kirjeldada millegi kvaliteeti. Esitatud on kümme personifitseeritud omadust, põhijoontes eituste kaudu. Loend algab kolmekordse agapē’ga (mõnes käsikirjas kolmas küll puudub) ja lõpus on taas kokkuvõte, kasutades kolm korda sõna „kõik“. See kõik moodustab kiastilise struktuuri jaatus-eitus-jaatus. Kümne omaduse valik ei ole lõplik, vaid pigem stilistiline.

13:8–12 Pärast grupikuuluvuse väärtuste ja sellega seotud käitumismallide kirjeldamist pöördub autor agapē püsivuse juurde. Neis omadustes on midagi igikestvat. Selle demonstreerimiseks esitatakse viis antiteesi, mis kinnitavad agapē väärtuslikkust ja püsivust: mitte kunagi – millalgi (8); poolik – täielik (9–10); laps – täiskasvanu (11); siis – nüüd (12) nüüd kolm – suurim neist (13).

13:12 Viide peeglile juurdub ajastu peeglite (läikimalöödud metallpinnad) tänapäevasega võrreldes kehvas kvaliteedis. En ainigmati ’aimamisi’ on sõna otseses mõttes ’mõistatusena’.

13:13 Kokkuvõtte usk, lootus ja armastus on kõik püsivad väärtused. Ent agapē kui grupikuuluvuse võtmemõiste on neist olulisim.

6. Paralleeltekstid

13:1 Kui jääda eestikeelsete tõlgete vanema sõnaeelistuse juurde, siis paralleelviite ihu põletamisele martüüriumi kontekstis leiab Tn 3.

13:12 „Aimamisi“ versus „palgest palgesse“ allusioon on Moosesele, kellega Jumal tõotas rääkida suust suhu (vrd palgest palgesse), mitte mõistatuste kaudu (4Ms 12:8).

13:13 Usu, lootuse ja armastuse triot on korduvalt kasutanud nii Paulus (1Ts 1:3; 5:8; Gl 5:5–6) kui ka muud Uue Testamendi kirjutised: Ef 4:2–5; Kl 1:4–5; Hb 6:10–12; 10:22–24; 1Pt 1:3–8.

7. Tõlgendusloolised märkused

Pühapäeval enne paastuaega on jumalateenistuse läbivaks teemaks „Jumala armastuse ohvritee“ ning päeva evangeeliumis (Lk 18:31–43) meenutatakse kolmandat ettekuulutust eelseisvatest kannatustest. Pärast kirgastamismäelt lahkumist on Jeesus hoiatustele vaatamata (vt Lk 13:31–33) liikunud sihikindlalt Jeruusalemma poole, kus ta teab, et teda ootavad ees rängad kannatused. Kuid selles teekonnas avaldub eriliselt Jumala armastus. Jumal andis oma Poja selleks, et ta ohverdaks iseenda.

Armastuse loomujooni avab Pauluse osundatud kiidukõne (olgu see siis Pauluse enda loodud või teistelt kristlastelt üle võetud). Perikoop (või sellest valitud lõigud) on üks tekste, mida loetakse tõenäoliselt igal laulatusel, tuues abielupaari armastuse eeskujuks Jumala armastust inimkonna vastu.

Kuna Pauluse tekst on sisult ülirikkalik, on täiesti mõeldav ja mõistlik valida jutluse lähtekohaks kas salm või paar. Või siis pidada üldine teemajutlus armastuse mõiste üle.

Uus Testament kasutab armastuse tähistamiseks erinevaid sõnu, nagu ülal kirjeldatud, aga räägib armastusest ka väga mitut moodi. Näiteks Ef 3:18 kõneldakse armastusest kui millestki, mis ümbritseb inimest (või maailma) igast küljest, armastusel on lausa laius, pikkus, sügavus ja kõrgus.

Uue Testamendi kohaselt on armastus saavutanud suurimad mõõtmed siis, kui keegi annab vabatahtlikult oma elu teise eest. See võib isegi idealistikult meelestatud inimesele olla üsna kujuteldamatu mõte. Paulus kirjutab: „Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra“ (Rm 5:7). Siiski toonitab Jeesus, et just eneseohverdus on armastuse kõrgeim väljendusvorm: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).

Jeesuse armastuse nõuet järgis lõpuni isa Maximilian Maria Kolbe (08.01.1894 Zduńska Wola, Poola – 14.08.1941 Auschwitz), sündinud Rajmund Kolbe. 1910. aastal astus ta Frantsisklaste ordusse, 1918. aastal pühitseti preestriks. Aastal 1919 naasis ta Poolasse ning asutas 1927 Varssavi lähedal Niepokalanówi evangeliseerimiskeskuse (kloostri), mis 1939. aastaks oli kasvanud maailma suurimaks katoliku kloostriks. Evangeliseerimisel kasutati kõige moodsamaid massiteabevahendeid, nende kuukiri ilmus üle miljonilise tiraažiga.

1939. aastal leidsid kloostris varjupaika Poola pagulased, teiste hulgas ka juudid. Selle tõttu vahistati isa Kolbe 1941. aasta maikuus ning saadeti Auschwitzi koonduslaagrisse. Sama aasta juunis avastati, et blokist 14 on kadunud üks mees. Teiste hirmutamiseks ja edasiste põgenemiskatsete ärahoidmiseks otsustati blokis hukata iga kümnes mees. Välja valiti ka Franciszek Gajowniczek, kes hüüdis: „Mu naine! Mu lapsed!“ Isa Kolbe pakkus ennast surema tema asemel ning koos isa Kolbega suleti kümme meest keldrisse, et nad surnuks nälgiksid. Kahe nädala pärast oli neli meest veel elus, nende hulgas ka isa Kolbe. Kuna keldrit oli vaja muuks otstarbeks, hukati nad fenoolisüstiga.

Paavst Paulus VI kuulutas isa Kolbe 17. oktoobril 1971 õndsaks ning Johannes Paulus II kuulutas ta 10. oktoobril 1982 pühakuks. Mõlemal tseremoonial osales ka Franciszek Gajowniczek, kelle asemel isa Kolbe surma läks.

Maximilian Maria Kolbe 1936. aastal (allikas: Wikimedia)

Antiikaja peeglid valmistati pronksist või mõnest muust hästi poleeritavast metallist (näiteks hõbedast), nn „peeglimetall“, heade peegeldavate omadustega ning kergelt poleeritav tina ja vase sulam (1:3) oli kasutusel kuni uusajani. Klaasi hakati Plinius Vanema andmeil peeglite valmistamisel kasutama küll 1. sajandil pKr, kuid esimesel klaaspeeglid on säilinud 3. sajandist pKr. Seega on täiesti omal kohal Pauluse tõdemus, et peeglist nägi tol ajal „tuhmi kujutist“.

Pronkspeegel, Egiptuse Uus Riik (18. dünastia), 1540–1296 eKr, Cleveland Museum of Art (allikas: Wikimedia)

Usk, lootus, armastus

Alates 4. sajandist on teada, et kristlased võtsid ristimisel endale sageli uue nime, mis viitas mõnele kristlikule voorusele. Nende hulgas on katakombide pealiskirjadest tuntud näiteks naisenimed Sophia, Sapientia ja Fides. Alates 6. sajandist on tuntud teoloogiliste vooruste järgi nime saanud pühakute austamine. Bollandistid peavad neid kristlike heategijate ühiskehastuseks ja mitte reaalseteks isikuteks. Siiski peab õigeusu kirik 17. septembril meeles püha märter Sophiat ja tema tütreid, märterneitsisid Usku, Lootust ja Armastust (Pistis, Elpis, Agapē, ld Fides, Spes, Caritas) ning vene keeles on laialt levinud neist tuletatud naisenimed София, Вера, Надежда, Любовь.

Pärimuse kohaselt oli ema Sophia Milanost pärit kristlasest lesk, kes koos oma tütardega asus elama Rooma. Kui keiser Hadrianus sellest teada sai, püüdis ta tütreid meelitada jumalanna Diana kultusel osalema, kuid nad keeldusid. Nad talusid suuri piinu ja surid pea maharaiumise läbi. Usk oli 12, Lootus 10 ja Armastus 9 aastat vana. Nende ema Sophia mattis nad pühalikult maha ning suri ise kolm päeva hiljem.

Püha märter Sophia (Tarkus) ja tema tütred, märterneitsid Usk, Lootus ja Armastus,
16. saj Novgorodi ikoon, Tretjakovi Galerii, Moskva (allikas: Wikimedia).

Sophiast tuletatud venekeelne hellitusnimi Sonja sai Euroopas tuntuks Fjodor Dostojevski romaani „Kuritöö ja karistus“ ning Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“ tegelaste vahendusel.

Usk, lootus, armastus on saanud paljude muusikapalade ja näidendite pealkirjaks, nt nõukogude kirjaniku Nikolai Jeršovi romaan „Вера, Надежда, Любовь“ (1964), Austria kirjaniku Ödön von Horvàthi näidend „Glaube, Liebe, Hoffnung (Ein Totentanz)“ (1932), Bulat Okudžava laul „Kolm õde (Usk, Lootus, Armastus)“.

George Orwell valis oma ühiskonnakriitilise romaani „Keep the Aspidistra Flying“ (1936) motoks kohandatud tsitaadi 1Kr 13:1–7, 13:

„Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks raha, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.

Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks raha, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks raha, siis ma ei saavutaks midagi.

Raha on pika meelega, raha hellitab, ta ei ole kade, raha ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Rahal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Raha lepib kõigega, raha usub kõike, raha loodab kõike, raha talub kõike.

Ent nüüd jääb usk, lootus, raha, need kolm, aga suurim neist on raha.“

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 319.

Päeva laul: 317.

Jutluselaul: 311.

Palvelaul/ettevalmistuslaul: 219.

Lõpulaul: 322.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 97, nr 3 / Agenda, lk 92, nr 1.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 570, nr 5 (neljaosaline kirikupalve) või lk 577, nr 9 (ekteenia)/ Agenda, lk 66–68, nr 1.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 349 (ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 355 (A).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 98, nr 1 / Agenda, lk 96.

Kasutatud kirjandus

Louw, Johannes P. / Nida, Eugene, A. (1988)  Greek English Lexicon of the New Testament Based on Semantic Domains. Vol. 1, New York: United Bible Societies.

Malina, Bruce J. / Pilch, John J. (2006) Social-Scientific Commentary on the Letters of Paul, Minneapolis: Fortress.

Metzger, Bruce M. (1975) A Textual Commentary on the Greek New Testament, New York: United Bible Societies.

Morris, Leon (2008) Pauluse esimene kiri korintlastele, Tallinn: Logos.

Murphy-O’Connor, Jerome (1999) 1 Corinthians. A Bible commentary for Every Day, Oxford: The Bible Reading Fellowship.

Nygren, Anders (1953) Agape and Eros, Philadeplphia: Westminster.

Orr, William F. / Walther, James Arthur (1976) The Anhcor Bible. 1 Corinthians. A New Translation. Introduction with a Study of the Life of Paul, Notes, and Commentary, Garden City, New York: Doubleday.

Quintilianus, Institutio Oratoria, Loeb Classical Edition 1920. https://penelope.uchicago.edu/Thayer/E/Roman/Texts/Quintilian/Institutio_Oratoria/4C*.html#3 (14.02.2022)

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)