Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Nestle-Alandi põhitekstis esineval lugemisviisil on nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne tugi. Varajasim lugemisviisi erinevus seostub sõnaga „esmalt“ („juudile esmalt“), mis on välja jäetud mõnes vanas käsikirjas, sealhulgas Codex Vaticanuses (4. saj) ja sahiidi kopti dialekti versioonides. Bruce M. Metzgeri arvates võib see olla tingitud Markionist, kelle jaoks oli juutide eesõiguse idee vastuvõetamatu. Väiksemaid kõrvalekaldeid põhitekstist esineb veel Bütsantsi enamustekstides, Beza koodeksis (5. saj) ja Athous Laurae koodeksis (8.–9. saj), mis esindavad kõik tekstitraditsiooni, milles on lisatud „Kristuse“ („Sest ma ei häbene Kristuse evangeeliumi“). Mõnel üksikul juhul on välja jäetud sõna „päästeks“ (Codex Boernerianus, 9. saj).

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop on käsitletav üleminekuaklamatsioonina. Sellele eelnevates salmides püüdis Paulus luua positiivseid suhteid Rooma kristlastega, väljendades oma soovi neid külastada. Perikoop lõpetab Rooma kirja proloogi ehk epistolaarse avangu (Rm 1:1–17), kus asub kirja algustervitus ehk exorium (1:1–7) ja kõne sissejuhatus ehk propositio (1:8–17). Proloogile järgneb kirja selgitav ehk epideiktiline (näitav, tõendav) (1:18–11:36) ning manitsev-pareneetiline osa (12:1–15:13). Kiri lõpeb kokkuvõttega (15:14–16:27). Jukka Thurén mainib, et Rooma kirja kohta eksisteerib palju erinevaid liigendusi, kuna tegemist on väga rikka sisuga kirjaga. Samas on kirja argumentatsioon üks ja ühtne (Thurén 2001, 18). Ülemineku aklamatsioon esitab kokkuvõtvalt kirja peamise teema: evangeelium kui Jumala päästev vägi kõigile.

Salmid 16–17 on selgelt kogu kirja temaatiline avang, kuid ühtlasi ka proloogi haripunkt. Sõna „evangeelium“ esineb salmides 1, 9, 15, 16 ja usk salmides 5, 8, 12, 16 ja 17. Tähelepanu ei tohiks keskenduda ainult salmile 17: põhirõhk on evangeeliumi päästval jõul (dynamis,s 16b), kusjuures salm 17 toimib väite peamise põhjendusena. Salm 16b seob kogu kirja kokku (ptk 1–15), kuigi on tõsi ka see, et salm 17 annab suuna sisuliselt peamisele õpetuslikule osale (peatükid 1–11): Jumala õigus usust. Siinjuures tuleks aga märkida, et Jumala õigus üksi ei ole kirja teemana piisav, sest salmid 16 ja 17 tuleks mõtteliselt ühendada. Kuna Jumala õigus on ilmutatud evangeeliumis, siis võiks kirja teoloogia peateema sõnastada järgnevalt: evangeelium on Jumala päästev vägi, milles on ilmutatud Jumala õigus.

3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoobis on tsitaat prohvet Habakuki raamatust Ha 2:4. Paulus tsiteerib arvatavasti Septuaginta teksti, samas kui ka masoreetse teksti versioonid olid levinud (Pauluse versioon esineb ka Gl 3:11) ja seal on silmas peetud õiglast meest (ṣaddīq). Pauluse ajal mõisteti seda indiviidina, kes on lepingu ustav liige, kes täidab lepinguseadusega talle kui lojaalsele juudile pandud kohustusi; nimelt seaduse kui juudi vagaduse ideaali ustav järgimine ja sellele pühendumine. See „õigete“ enesemõistmine on eriti silmapaistev Psalmides (Ps 1:5–6; 5:12; 7:9–10; 14:5 jne), tarkuskirjanduses (nt Õp 3:32–33; 4:18; 9:9; 10:3, 6–7 jne).

4. Ajalooline kontekst

See alapeatükk on juba korra ilmunud „EELK perikoopide abimaterjalina 1/19: üheksateistkümnes pühapäev pärast nelipüha (Rm 10:1–13)“.

Kuigi eksisteerib vähesel määral ka arvamust, et Rooma kiri võiks olla Pauluse ajast hilisem, ollakse üldiselt üsna veendunud Pauluse autorsuses. Rooma kiri kuulub Corpus Paulinum’i nn autentsete kirjade hulka ja see on dateeritav tema kolmanda misjonireisi aega, aastatesse 57–59 pKr, kui Paulus suundus Korintosest Jeruusalemma (Ap 19:21; 20:16). See oli keiser Nero valitsusaeg (54–68 pKr), mil pandi rohkem rõhku seaduse ja korra kehtestamisele Rooma impeeriumis ning anti välja seadusi avaliku korra paremaks tagamiseks.

Ka Rooma kirja puhul ei tohiks unustada, et tegemist on Rooma impeeriumi keskmes asuvale kogudusele suunatud kirjaga ja kirja alguses kasutatakse julgelt kristoloogilist usutunnistust Jeesuse kuninglikust päritolust, „Taaveti soost“ (1:2), mis on evangeelium Jumala Pojast väes (s 4 ja s 9). Seega kogu kirja laiem kontekst arvestab kindlasti ajaloolist imperiaalset olukorda ja kasutab mõisteid nagu „evangeelium“, „Jumala Poeg“, „vägi“ ilma „häbenemata“ (1:16), ilmselt põhjusel, et ususõnum jõuaks ka valitsejate ja võimukandjateni. Seega, kirjas on piisavalt andmeid, et selle adressaadina nähakse Roomat kui impeeriumi keskust.

Kuid samal ajal on kirja väiksem ja kitsam fookus Pauluse peamisel huvil Rooma koguduse suhtes, mille kohta levisid kuuldused „kogu maailmas“ (1:8). Kirja kirjutamise ajaloolist olukorda kujundas kindlasti Apostlite kontsiil 48. aastal pKr ja Antiookia konflikt (Gl 2:11–14). Peale seda oli vaja vastu astuda kogudustesse ilmuvatele juudikristlastele, kes kontsiili otsustele vastupidiselt vaidlustasid Pauluse ja tema apostliameti autoriteeti. Lisaks oli vaja kõnetada ka nii teiseusulisi kui juute.

Rooma kirjal arvatakse olevat mitmeid olulisi eesmärke: a) evangeeliumi ülistamine ehk evangeeliumi levimine Rooma impeeriumi keskuses oleva kõrgklassi seas; b) ettevalmistus Pauluse Rooma külastamiseks ja sealt edasi Hispaaniasse reisimiseks; c) poleemika judaiseeruva kristluse vastu; d) Pauluse apostliameti apoloogia; e) Pauluse evangeeliumi doktrinaalse põhialuse kokkuvõte; f) kirja otseste adressaatide, Rooma kristlaste vaimulike vajaduste parandamine.

5. Kommentaar

1:16 „[M]a ei häbene evangeeliumi“ (ou epaischynomai to euangelion). Siin on järjepidevus Pauluse kinnituse ja Jeesuse traditsiooni vahel (Mk 8:38; Lk 9:26; vrd Mt 10:33). Paulus kinnitab selle tõlgenduse kohaselt, et ta on valmis tunnistama avalikult evangeeliumi ja andma tunnistust selle päästvast väest. Need, kes häbenevad tunnistada Jeesust Markuse 8:34–38 kohaselt, kardavad oma elu pärast. Nii esineb ka 2. Timoteose kirjas üleskutse olla häbenematu, kui oodatakse kannatusi (2Tm 1:8, 12). Verbile epaischynesthai ’häbenema’ vastandub verb synkakopathein ’kannatama’. Kõhklus evangeeliumit „tunnistada“ tulenes hirmust kahju kannatada. Kinnitus, et Paulus ei häbene Rm 1:16, viitab seega nii tema valmisolekule tunnistada avalikult evangeeliumi kui ka hirmust ülesaamisele. Pauluse puhul ei ole need tühjad sõnad, sest ta oli juba palju kannatusi talunud (2Kr 11:23–27).

„[S]ee on ju Jumala vägi päästeks“. See on põhjus („sest“), miks Paulus evangeeliumi ei häbene. Evangeelium on Jumala vägi, mis „on“ päästeks. Jumala vägi (dynamis theou) evangeeliumis tähistab evangeeliumi kuulutamisega kaasnevat tõhusat ja muutvat jõudu. Mujal kirjeldab Paulus evangeeliumi kui „sõna ristist“ (ho logos ho tou staurou), mis on „Jumala vägi“ (1Kr 1:18. Järgnev 1Kr 1 peatüki kontekst selgitab, et evangeeliumi vägi seisneb usklike päästmisele kutsumises: 1Kr 1:23–24, 26–29).

„[I]gaühele, kes usub“. Usk hõlmab Pauluse jaoks kindlasti vaimset nõusolekut. Aabraham, kes toimib usu paradigmana (4:16), uskus, et Jumal võib anda surnutele elu ja tuua esile asju eimillestki (4:17). Need, kes usuvad evangeeliumi, usuvad Jumalasse, kelle Poeg kandis nende patud ja äratati surnuist (Rm 4:25; 10:9; Gl 2:20; vrd 1Kr 15:3–5, 11). Usk on tingimus selles mõttes, et ilma usuta ei saa päästa. Paulus süüdistas juute, et nad ei uskunud (9:32–33; 10:3–8). Oma jutlustamise kaudu kutsus ta kõiki inimesi uskuma Naatsareti Jeesusesse kui Messiasse (10:9, 14–17) ja pidas neid uskmatuse eest vastutavaks. Kuid, nagu eelpool seletatud, evangeelium on jõud, mis toob kaasa pääste ja kutsub usule. Pinge jumaliku suveräänsuse ja inimliku vastutuse vahel esineb ka Rm 9–11, kus Paulus pöördub tagasi inimliku vastutuse ja jumaliku suveräänsuse vahelise suhte juurde.

„[J]uudile esmalt ja siis kreeklasele“. Selles kontekstis on sõna „kreeklane“ samaväärne sõnaga ta etnē ’rahvad’ (mittejuudid, rahvad, paganad). Kuigi sõna hellēnes ’kreeklased’ kasutatakse Rooma kirjas ka kitsamas tähenduses (Rm 1:14, samuti ka Kl 3:11), mis eristavad kreeklasi „umbkeelsetest“ ehk barbaritest, siis siin ja ülejäänud Rooma kirjas (Rm 2:9, 10; 3:9; 10:12) näib see termin tähistavat kõiki mittejuute. Paulus tahab rõhutada evangeeliumi universaalset haaret, nii et see laieneb nii juutidele kui paganatele. Evangeeliumi universaalsus on teema, mis läbib kogu Rooma kirja (vt Rm 2:5–11; 3:9, 22–23, 29–30; 4:9–12, 16–17; 9:24; 10:11–13; 11:32; 15:8–12). Fraas „ juudile esmalt“ on vist viide Pauluse kombele kasutada sünagoogi evangeeliumi kuulutamise lähtepunktina. Ilmne on, et Pauluse misjonipraktika tulenes tema teoloogilisest veendumusest, et juutidel on eriline staatus Jumala rahvana ning nende prioriteet ei olnud pelgalt ajalooline reaalsus, mis Pauluse jaoks oli nüüdseks aegunud. Seda küsimust käsitleb ta Rm 9–11.

1:17 „Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis“. Sõna-sõnalt kreekakeelest: „Sest Jumala õigus temas ilmutatakse“ – kreeka sõna apokalyptetai on tegelikult oleviku meedium-passiivi vormis, mis näitab, et Jumala õigus ilmutatakse (jätkuvalt!) evangeeliumi kuulutamises. Kuigi seda pole sõna-sõnaliselt öeldud, võib tegusõna passiivi tähenduses tõlgendada teoloogiliselt nii, et Jumal on see, kes on ilmutanud oma õiguse – kõnealune õigus on tema oma. Sõna apokalyptetai on Pauluse kirjades ka eshatoloogiline termin (Rm 1:18; 8:18; 1Kr 3:13; Gl 3:23; vt ka 2Ts 2:3, 6, 8).

Et teoloogiliselt koormatud väljendi dikaiosynē theou ’Jumala õigus’ käsitlus oleks nii eksegeetiliselt kui tõlgenduslooliselt niivõrd spetsiifiline ja ülimahukas, siis võib siinkohal ühineda vaid Thuréni kommentaariga: „Et suur osa Rooma kirjast on pühendatud just selle mõiste seletamisele, siis pole praegu põhjust seda seletada. See mõistatus peab ootama apostli enda vastust“ (Thurén 2001, 30).

„[U]sust usku“ (ek pisteōs eis pistin). Tegemist on väljendiga, mis on valmistanud uurijatele raskusi. On palju laiendatud tõlgendusi, mis põhinevad ideel üleminekust ühest usuliigist teise: Vana Testamendi usust Uue Testamendi usku; seaduseusust evangeeliumi usku; Kristuse ustavusest inimeste usuni; väiksemast suuremasse usku; usust kui alusest usuni kui eesmärgini jne. Mil määral neid tõlgendusi kasutada, peab selguma Rooma kirjast enesest, mille peateema on õigeksmõistmise küsimus.

Nagu näitab verb pisteuein ’uskuma’, on Pauluse jaoks sõnal pistis ’usk’ kaks tähendust: 1) öeldud tõe / usaldusväärsuse aktsepteerimine (vrd Rm 4:3; 6:8; 10:9, 16; 1Kr 11:18; Gl 3:6; 1ts 4:14), aga ka 2) sellest tulenev enda usaldamine, sellele toetumine (Rm 4:5, 24; 9:33; 10:11; Gl 2:16; Fl 1:29), mis väljendub eelkõige ristimise algtoimingus, st indiviidi eneseidentifitseerimises Jeesusega tema surmas (Rm 6:3–4), end tema valitsemisele allutamises (Rm 10:9) (Dunn 1988, 43). Fraasi ek pisteōs eis pistin puhul on tegemist rõhulise fraasiga, mille eesmärk on rõhutada ja tuua esile usu keskne tähtsus. Siin on kooskõla salmiga 16, kus pääste on sellel, kes usub (to pisteuonti), ja tsitaadiga Ha 2:4 salmis 17, kus usk on vajalik selleks, et olla Jumala ees õige. Jumala eshatoloogiline töö loob uue antropoloogilise reaalsuse: Jumala õigus ilmub evangeeliumis usu kaudu. Seda, et Jumala päästev õigus tuleb algusest lõpuni usu kaudu, toetab tsitaat Ha 2:4. „Aga õige jääb usust elama.“

Ka siinkohal tasub meenutada Thuréni kommentaari, kus ta ütleb, et teema sõnad ja mõtted ei peagi lugejaile veel siin perikoobis täiesti selgeks saama. Need sõnad oma mitmesuguste tõlgendusvõimalustega peavad kuulajaile kõlama jääma ja neile peamurdmist valmistama (Thurén 2001, 30). Ilmselt on see ka jutlustaja otsustada, mil määral ta kirja edasiste teemade valgel selle perikoobi peateemat avab.

6. Paralleeltekstid

Vanatestamentlik paralleel usu kuulutamisest ja usust elamisest: Ha 2:4; Ps 119:46.

Sünoptiline traditsioon seoses evangeeliumi häbenemise ja salgamisega: Mk 8:38; Lk 9:26; Mt 10:33.

Paulus evangeeliumist kui Jumala väest ja Jumala tarkusest: 1Kr 1:18–26.

7. Tõlgendusloolised märkused

Kolmas pühapäev pärast ilmumispüha saab oma teema päeva evangeeliumist (Mt 8:5–13), milles Jeesusega kohtunud väeülem tunnistab oma usku Jeesuse väesse. Pühapäeva omalaadne paralleel esineb kirikuaasta teises pooles, 22. pühapäeval pärast nelipüha (käesoleval aastal 6. novembril), mille evangeelium jutustab kuninga ametimehe poja tervendamisest (Jh 4:46–53). Mõlemad evangeeliumid jutustavad üsna sarnaste mõttekäikude abil sellest, kuidas Jeesus tervendab ise eemal olles, distantsilt – kui kasutada viimasel kahel aastal erilise sagedusega esinevat sõna – võimukandja poja või teenri.

Neid kahte pühapäeva ühendab ka jutlusetekst Rm 1:16–17, mis käesoleval pühapäeval on ainus, 22. pühapäeval pärast nelipüha aga üks kahest (teine on Ef 6:10–18). Seetõttu saab käesolevat kommentaari kasutada ka kirikuaasta teises pooles. Lisaks on sügisel kavas avaldada kommentaar teksti Ef 6:10–18 kohta.

Mõiste „evangeelium“ tähendab kiriklikus keelepruugis kolme asja:

1) head sõnumit maailma Lunastajast,

2) üht neljast Jeesuse elu ja sõnumit käsitlevast teoses Uues Testamendis, ja

3) raamatut, milles need teosed on kirjutatud või trükitud.

Mõistet euangelion kasutab esimesena Homeros käskjalale makstud tasu tähenduses[1], hiljem hakkab see aeg-ajalt tähendama sõnumit ennast. Verb euangelizesthai tähendab alates Aristophanese teostest rõõmsate sõnumite, näiteks võidusõnumite, toomist. Nii nimisõna kui tegusõna võivad tähendada ka halbu sõnumeid. Mittekristlikus ja piiblivälises kirjanduses kasutatakse nii nimi- kui tegusõna harva.

Pauluse kirjades märgib euangelion suuliselt edasi antud sõnumit Kristuse kannatustest, surmast ja ülestõusmisest kui eshatoloogilisest sündmusest. Euangelion’i sünonüümid ho logos ’sõna’ ja to kērygma ’sõnum’ osutavad, et alati peetakse silmas suuliselt esitatud jutlust (Koster 1999, 1735–1736).

Edward Sri kirjutab raamatus „A Biblical Walk through the Mass. Understanding What We Say and Do in the Liturgy“ (2011, 59), viidates USA teoloogile Jeremy Driscoll OSB-le[2]: „Esimese pühakirjalugemise lõpus ütleb lugeja: „See on Jumala sõna“. Üks teoloog on märkinud, et see teadaanne on otsekui võimas hõige või trompetihüüd, mis tuletab meelde, kui imeline on see meile, inimestele, kuulda Jumalat meile Pühakirja kaudu kõnelemas: „See kuulutus tuleb vastu võtta ülima imestusega. Kui absurdne on pidada iseendastmõistetavaks seda, et Jumal võiks kõnelda meie keskel. Me väljendame oma imestust, me ütleme, et me ei pea seda iseendastmõistetavaks, kui me hüüame kogu hingest: „Tänu olgu Jumalale“.“

Ning veel kirjutab Sri (2011, 66–67) evangeeliumiga seoses: „Evangeeliumijutustused ei ole lihtsalt lood minevikust, kauged ülestähendused mälestustest, mis on seotud Jeesusega. Kuna Pühakiri on Jumala poolt inspireeritud, sisaldavad evangeeliumid Jumala enda sõnu Kristuse elust. Nagu Kirik õpetab: „Kui kirikus loetakse Pühakirja, kõneleb Jumal ise oma rahvale, ja Kristus, kes on omaenda sõnades koguduse keskel, kuulutab evangeeliumi“ (Instructio Generalis Missalis Romani, nr 29).

Evangeeliumi kuulutamine teeb seega Jeesuse elu meie keskel kaasaegseks eriliselt sügaval moel. Me ei ole pinkides pealtvaatajad, kes kuulevad sellest, mida Jeesus kord ammu aegu tagasi Palestiinas ütles või tegi. Me ei kuula uudislugu Jeesusest või loengut esimese sajandi tuntud religioossest figuurist. Kristus kõneleb isiklikult igaühega meist evangeeliumi jumalikult inspireeritud sõna kaudu. Näiteks me ainult ei kuule Jeesuse kohta, et ta kutsus inimesi meelt parandama ja teda järgima, vaid me kuuleme Jeesust meile ütlemas: „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 4:17) Me ainult ei kuule Jeesuse kohta, et ta annab andeks abielurikkumiselt tabatud naisele, vaid me otsekui kuuleme Jeesust ütlemas meile, kes oleme kurvad oma patu pärast: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!“ (Jh 8:11)“

Polykarpose martüürium jutustab, kuidas elatanud piiskoppi püütakse veenda Kristusest lahti ütlema. „Kui aga juht peale käis ja ütles: „Vannu, ja ma lasen sind vabaks; sajata Kristust,“ vastas Polykarpos: „Kaheksakümmend ja kuus aastat teenin ma teda, ja ta ei ole mulle midagi ülekohut teinud; ja kuidas saaksin teotada oma kuningat, oma lunastajat?““ Kui Polykarpos tunnistab enda kristlane olevat, püüab prokonsul teda veel hirmutada metsloomade ette heitmise ja tuleriidale saatmisega, kuid Polykarpos jääb vankumatuks ning mõistetakse lõpuks tulesurma (Polykarpose martüürium IX–XII).

Ka Justinuse ja tema kaaslaste martüüriumis ütlevad veretunnistajad prefekt Rusticusele: „Meil on soov saada lunastatud, et see saaks meile pääsemiseks ja kindluseks meie käskija ja lunastaja hirmsama ning ülemaailmse kohtunikuistme ees. Nõndasamuti aga ka ülejäänud märtrid ütlesid: Tee, mis sa tahad. Sest meie oleme kristlased, ja iidolitele me ei ohverda.“ Rusticus laskis märtrid hukata pea maharaiumise läbi (Justinuse martüürium V).

Randar Tasmuth on juhtinud tähelepanu sellele, et Ap 1:8 on tuntav teatud kontsentriline misjoniidee. Evangeeliumi kuulutamine algab Jeruusalemmast, jätkub Juudamaal Jeesuse rahvuskaaslaste juures, seejärel liigub samaarlaste juurde (rahva juurde, keda ei peetud päris juutideks, kuid keda ei saa pidada ka päris paganateks), ja sealt edasi ilmamaa ääreni. Tänu sellele võime ka meie kuuluda Kristuse kogudusse siin kaugel põhjas, omaaegse arusaama kohaselt asustatud maailma kõige kaugemas servas.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 245:1–4.

Päeva laul: 57.

Jutluselaul: 285.

Palvelaul / ettevalmistuslaul: 161.

Lõpulaul: 247.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 83, nr 1 / Agenda, lk 90, nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosaline kirikupalve, lk 13 (ilmumisaeg), või ekteenia, lk 23 (ilmumisaeg I) / Agenda, lk 90–91.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (üldine I).

Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 358 (D).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 84 / Agenda, lk 91.

9. Muud soovitused

Austus evangeeliumiraamatu sõnas kohalviibiva Kristuse vastu leiab erilise väljenduse õigeusu liturgias. Jumaliku liturgia algusosas võetakse aujärjelt evangeeliumiraamat ning see kantakse ümber aujärje vastupäeva liikudes pidulikus protsessioonis (väike sissekäik, mikrē eisodos, Малый вход) läbi kujuseina põhjapoolse ukse välja ning läbi kuninglike uste taas altarisse. Kui protsessioon siseneb läbi kuninglike uste, laulab koor tersanctus’t(trisagios hymnos, Трисвята́я пéснь). Liturgialoolaste sõnul on siin säilinud mälestus jumalateenistuse iidsest algusriitusest, kus varakambrist võetud evangeelium kanti liturgia alguses kirikusse.

Evangeeliumiraamatu ees kantakse põlevat küünalt, mis sümboliseerib Ristija Johannest, Jeesuse teevalmistajat.

Väikeses sissekäigus kantav evangeeliumiraamat võib teinekord omandada erakordsed mõõtmed, nagu see Moskva Lunastaja Kristuse katedraalis aeg-ajalt kasutatav raamat, mida peab kahe mehe jõul kandma.

Kasutatud kirjandus

Dunn, James D. G. (1988) Romans 1–8. Word Biblical Commentary 38. Dallas: Word.

Koester, Helmut (1999) „Evangelium I.II“ – Religion in Geschichte und Gegenwart. Handwörterbuch für Theologie und Religionswissenschaft. 4., vollständig neubearbeitete Auflage. Hans D. Betz et al., Hgg., 2, 1735–1741.

Metzger, Bruce M. (1994) A Textual Commentary on the Greek New Testament. A companion volume to the United Bible Societies’ Greek New Testament. 4th rev. ed. London, New York: United Bible Societies.

Sri, Edward (2011) A Biblical Walk through the Mass. Understanding What We Say and Do in the Liturgy. West Chester: Ascension Press.

Thurén, Jukka (2001) Rooma kiri. Tallinn: EELK Usuteaduse instituut.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–9 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)

---

[1] Samas tähenduses kasutab mõistet ka Septuaginta, näiteks 2Sm 4:10: dounai euangelia.

[2] Jeremy Driscoll, „What Happens at Mass“, lk 40–41.