„Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele. Issand on ligidal! Ärge muretsege ühtigi, vaid teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.“ (Fl 4: 4–7) 

Armsad kirikulised, Paulus lausub sõnad „Olge ikka rõõmsad Issandas, taas ma ütlen olge rõõmsad“ mitte oma elu kaunimal hetkel, vaid ta ütleb need vangis olles. Kiri filiplastele on kirjutatud apostli vangipõlves, mis lõppes surmaga. 

Siinkohal mõistab Paulus rõõmu teisiti kui meie tavaliselt. On ju levinud arusaam, et olla rõõmus, peab sattuma ruumi ja aega, kus ei ole kurbust ega valu, kus tegeletakse sellega, mis on hea ja mis pakub lõbu ning valmistab rõõmu. Levinud on ka ütlus “rõõmu rikkuja“ või „rõõmu röövel”. Rõõm on justkui midagi, mis sõltub teatud välistest tingimustest ja mida saab ära võtta. Paulus ei mõtle rõõmu all head tuju õnnestunud päevast või eduelamust kordaläinud ettevõtmisest. Tema rõõmusõnum puudutab jõulusõnumit: olge rõõmsad, sest Issand on ligi, teile on sündinud lunastaja! 

Paulus mõtleb seda rõõmsat jõulusõnumit, millega ta on ikka oma kogudusi kinnitanud, seda et Jumala armastus ja andestus inimese vastu on võtnud kuju ja saanud avalikuks Jeesuses jõulusõimes.  

Jumal tuli Jeesuses inimese juurde. 

Inimene ei pea enam jääma kaugele Jumalast oma eksimuste või ebaõigluse tõttu. Jeesuses Kristuses on Jumal tulnud tooma andeksandmist ja päästet kõigest sellest, mis lahutab meid Jumalast. 

Jõulud annavad meile võimaluse vaadata maailma läbi teistsuguse prisma, mitte läbi selle, mida meil ei ole (ja mida me kingituseks tahame), vaid läbi selle, mis/kes meil on. Et meile, inimkonnale on kingitud jõulusündmuses Issanda ligidal olemine ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine. Ja see rahu ei tule maailma läbi võimustruktuuride või isiklike suurte pingutuste, vaid läbi jõululapse sõimes, selles sõimes hingab elu saladus, seal on kuulda maailma südamelöögid… Seal on kõige-väline, kelle kingapaelu ei ole me väärilised kinni siduma, tema on tulnud meie maailma, meie lähedale.  

Aga kuidas me seisame seal sõime ees, kas tänuütlemisega anudes ja paludes? Kuidas meie tunnistus Kristusest saab jõulude ajal kuuldavaks?  

Kas me vahel seisame sõime ees nagu üks uskmatu mees kaelkirjaku puuri ees, kes vaatab kaelkirjakut ja ütleb, et sellist looma ei ole olemas, teda ei ole olemas! 

Kui me seisame jõulude ajal sõime juures ja vaatame sõime, kas me näeme seal inimeseks saanud Jumalat? Või ütleme, et Jumalat ei ole olemas? Sest ma ei tunne teda ära oma argipäevas ja isegi kui ma usun, kuidas ma üldse saan kindel olla Jumalas, sest nii palju valu ja vaeva on maailmas, nii palju ebaselgust ja ebakindlust ning see ei lõppe ega lõppe ära. Kus on Jumala ustavus ja armastus oma loodu vastu? 

Armas kirikuline, Jumala ustavus oma loodu vastu, tema kinnitav jah-sõna tuli nähtavale juba loomises. Tema lõi kaosesse korra, tema lõi maailma. Jumal lõi ka inimesed, ja isegi siis, kui inimesed ütlesid Jumalale „ei“, minnes mööda  tema tahtest, ei jätnud Jumal inimest maha ning otsis teda aias (seda, end alasti tundvat ja puude taha peitnud inimest), küsides „kus sa oled?“ Viimselt jäi Jumal inimestele ustavaks ka siis, kui nende patt oli nii suur, et veeuputus tuli maa peale, või kui inimesed, täis uhkust ja võimu, hakkasid torni ehitama, mis taevasse küündiks. Oma ustavuses lasi Ta ka Aabrahamil kaubelda Soodoma pärast. Tänaseni on kehtiv Jumala tõotus Sefania suu läbi (mida kuulsime ennist siit kantslist): „Ära karda, Siion, ärgu lõtvugu su käed! Issand, sinu Jumal, on su keskel, kangelane, kes aitab. Ta rõõmustab sinu pärast väga, ta uuendab oma armastust sinuga, ta tunneb hõisates sinust rõõmu.“ Kõik see kehtib! Ja öeldakse, et iga laps sünnib siia ilma sõnumiga, et Jumal ei ole inimest ära unustanud, seega iga lapse sünniga tuleb kuuldavale Jumala jah-sõna oma loodule. 

Kõige selgemini on Jumala ustavus ilmsiks saanud just jõuluimes, selles, et Jumal tuli inimese juurde. Inimene ei pea enam jääma kaugele Jumalast oma pattude tõttu. Jeesuses Kristuses on Jumal tulnud tooma andeksandmist ja päästet kõigest sellest, mis lahutab meid Jumalast. Paulus kinnitab, et Kristus ise on Jumala lihakssaanud jah-sõna inimkonnale. Kristuse sünnis, surmas ja ülestõusmises on Jumala täielik „jah“ inimese päästeks ja andestuseks. Jumal tuleb maailma, et leida inimest ja et inimesed leiaksid Teda. 

Armas kirikuline, oma argipäevas me kogeme, et me ei saa midagi tasuta, kõige eest tuleb maksta. Iga meie häda on justkui karistus meie eksimuste eest. Me oleme eemaldunud Jumala juurest ja meie viletsuses on justkui kuuldavale toodud süüdistavad sõnad: „sinu patt, sina maksad“. Aga advendiaja ootuses ja ärevuses tuleb kuuldavale jõulusõnum: Issand on ligidal – Jumala tulemises inimese juurde; Kristuse teel sõimest ristile lausub Jumal oma ustava kinnituse inimesele: „sinu patt, mina maksan“. 

Selles Jumala kinnituses „jah, sinu patt, mina maksan“ võtab Jumal meid vastu. Selle kinnituse kaudu saame me oma piire aktsepteerida ja eksimustest välja tulla. Selle kaudu, et me oleme jaatatud on meil võimalus ka andestust paluda uhkuse, kadeduse ja ägeduse pärast, mida teised meis näevad ja mis meis olemas on. Jumala jah-sõnas Kristuses saame me uuesti alata. Sellepärast saab ka Paulus kinnitada isegi vangis olles, olukorras, kus inimlikult ei ole lootust, „olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Ärge muretsege ühtigi.“ 

Öeldakse, et kui inimeste suurim mure oleks finantsmure, küll Jumal oleks saatnud meile lennuka mõtlemisega ärikonsultandi. Või kui meie suurim mure oleks tervis, küll me saaksime osa ühest imelisest ravitsejast. Kui meie suurim mure oleks sõda ja vägivald, küll meile oleks saadetud kindral. Aga kuna inimese, meie raskem koorem kanda on meie süüd, eksimused, aga ka ebaõiglus, siis tuli Jumal meie juurde andestava ja halastava Päästjana. 

Jumal tuleb maailma, et leida inimest ja et inimesed leiaksid Teda. Meister Eckhart ütleb, et nii nagu Jumal sind eest leiab, nii võtab Ta sind ka vastu, mitte nii nagu sa oled olnud või tahad olla, vaid nii nagu sa oled! 

Kui Jumal võtab meid vastu, siis selle kaudu me saame ka oma piiridega leppida ja eksimustest välja tulla. Meid on armastatud ja meile on andestatud, sellega on meile antud võimalus ka andestust paluda. Sellepärast saab Paulus ka kinnitada: teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises. 

See Pauluse rõõmusõnum – Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal! on ka kutse kohtuma Jumala armastusega, mis on jäänud meile truuks, isegi kui meie ei ole oma asjadega hakkama saanud ja Jumalale truuks jäänud. Sest Jumal otsib meie eludes just neid kohti, mida me tahame varjule jätta. Olgu see siis tööalane auahnus; väike kadeduseuss: miks neil on ja minul ei ole; või meelsus, kus pean teiste teadmisi ja arvamusi väheoluliseks ja oma arvamust eriti olulisteks. Ma usun, et meie kõigi eludes on asju, mis põhjustab häbi ja sunnib meid vahel väljuma mitte ees- vaid tagauksest. 

Ühes Rootsi koolis oli kombeks, et istuma jäänud õpilased pidid lahkuma koolist tagaukse kaudu. Ühel kooli lõpupäeval ootas selle tagaukse juures üks suur ja tähtis kaupmees. Mööduv tuttav küsis, mida ta teeb kõrvaltänavas. Kaupmees vastas: täna saab mu poeg lõputunnistuse ja kui läheb hästi, siis ta lahkub koolist eesuksest. Aga kui ta jääb istuma, siis tuleb ta siit tagauksest – ja siis peab ta tundma, et tal on isa, kes teda armastab. 

Armas kirikuline, Jumal ootab meid ka seal tagaukse juures – Jumala saamine inimeseks ja tema armu ja andeksandmise tulemine maailma, on tulemine meie elu varjulistesse kohtadesse, tulemine kõrvaltänava tagaukse juurde. Ta ei otsi oma kinnitust kõrgelt vaid madalalt. 

Jõuluimes Jeesuse vägevus tuleb alandlikkuses ja nõrkuses (väetis lapses) just selleks, et meie väetite juures tegutseda. Et meie, need nõrgad, kes ahastuses ja vihas toome oma hädakisa Jumala poole, saaksime lohutust. Sest ületöötamise all kannatavat inimest ei lohuta lood edu võimalikkusest, kus suure tööga saab rikkaks. Või oma inimlikke nõrkusi, masendust ja depressiooni kogevat inimest ei lohuta teadmine, et pidava enesearendamise käigus lahenevad tema probleemid. Ent kui keegi ütleb, et on Jumal, kes sinust teab, kellele sa korda lähed, kes on tulnud sealt teiselt poolt rahulikku ja õndsat olemist, et sinuga jagada sinu vaeva ja süüd. Jumal, kes on tulnud inimesele lähedale, ainult see Jumal võib mulle ja ka sulle lähedaseks saada. Kõik erinevad religioonid osutavad oma sõrmega Jumalale kõrges. Kristluses aga osutab Jumal inimese poole ja kinnitab, sina oled minu oma! Mina olen sinu ligidal!  

Armas kogudus, sellepärast on meile saanud osaks midagi imelist ja võimsalt jõulusündmuse kaudu Jumalas ja ma ütlen veelkord: Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! Issand on ligidal! Aamen! 

Jutlus on peetud 2021. aasta 4. advendipühapäeval Tartu Ülikooli Jaani koguduses. 

Elo Süld (1979), PhD (usuteadus), on Tartu Ülikooli islamistika lektor ja Tartu Ülikooli Aasia keskuse juhataja, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige.