Näen valgust, tunnen su soojust

ülestõstetud pihkudega.

Silmad on sunnitud taevasse,

häbist voolavad nad tühjaks, kaladeks merre.

Kellele mu sünged mõtted meeldivad,

neelaku need pealegi oma mustadesse aukudesse.

Mus on palju uhkust, seepärast korjatakse

operatsioonilaual lõhki lõigatud südamest okkaid,

mille olin endasse torganud,

joostes läbi kibuvitsapõõsaste.

Uha mind puhtaks aurava kasevihaveega.

Vaheta mus verd, vaheta mus verd,

puhasta mind kõigest,

mis on taas läinud mürgiseks.

Ainult sina saad muuta, mida mina ei saa.

Ja mina saan muutuda.

*

oled kiletiivaline olend

minul tiibu enam pole

mul on muhud mul on käsnad

ka võib öelda – olen kole

oled sametine olend

minul karvu enam pole

minu organ kumab nahast

ka võib öelda – miskit pole

oled värviline olend

minul närvegi ei ole

mul on südamik kui vahast

ka võib öelda – mind ei ole

oled tundlatega olend

minul tundeidki ei ole

olen loobund heast ja pahast

minul tahtmisi ei ole

oled päris olev olend

minul olemist ei ole

mina sajan metsa maha

olen kauge järve ohe

oled ringisibav olend

minu tuulelennus ole

sinu silm kui hõberaha

ole elav ole tore

Kristina Viin (1985) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna magistrant, kunstnik ja luuletaja.