Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

“Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.” (Mt 5:9)

Rohkem kui 40 aastat tagasi olin üliõpilane Tartus. Elu oli mõttetu, sest kõikjal olid Brežnevi pildid ja kommunistlik loba. Siis juhtusin minema ühte kirikusse. Seal oli minu silmis vana mees, kes luges just seda kirjakohta. Olin jahmunud – kuidas saab keegi keset seda absurdi rääkida õndsusest, sellest, et inimene saab olla õnnelik. See on tõesti rõõmusõnum siin maailmas ekslevale inimesele. Ja seepärast olen soovitanud Mäejutluse õndsakskiitmisi lugeda igaühel, kes igatseb lohutust ja julgustust.

Teine advent on rahu püha. Tänane teema on rahu. Õndsad on rahu tegijad. Vaatleme seda kolmest perspektiivist, mis on kristlase jaoks juhiseks igas olukorras. Need on usk, lootus ja armastus.

Usk on vahekord Jumalaga. Kristlastena usume, et meie Jumal on armuline. Niisugune arusaamine kujundab meie eneseteadvust – me oleme veendunud, et kõik, mis meiega siin maailmas toimub, ei ole juhus ega saatus, vaid on viimselt armulise Jumala tahtmine. Me ei ole saatuse mängukannid, meie ei ole kurjuse meelevallas. Meie Jumal tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid.

Mida siis meie saame teha? Meie saame tunnistada oma usku Kolmainu Jumalasse, kes on armuline. Ning ei pea muretsema selle pärast, kas see kellelegi kohale jõuab. Nagunii on kusagil keegi, kellel kõrvad on seda kuulda, nii nagu juhtus minuga.

Usu vastand on hirm. See tuleneb solipsismist – arvamusest, et inimene ei ole võimeline Jumalat tunnetama ning Jumal ei ilmuta ennast inimesele. Just sellest tuleneb ärevus ja agressiivsus, mis inimesest välja pressib vägivallana. Kui sa kohtud hirmunud inimesega, kes on agressiivne või koguni vägivaldne, siis jää rahulikuks. Ise rahulikuks jäädes püüa rahustada ka teisi. Kuid samas ole valmis kaitsma ennast, kaitsma oma armsaid ja oma kodu. Kui liigud selliste inimeste keskel, siis võiks sul kaasas olla pipragaasi balloon.

Usuga on selline häda, et usu üle ei saa vaielda. Usu üle saab ainult kakelda. Eks kuuleme selle kohta uudiseid ju tänaselgi päeval kogu ilmast. Ka meil siin Eestis on asjad sedamoodi. Rahu tegemine algab armulise Jumala tunnistamisest hirmunud inimestele. Aga rahu tegijad on valmis kaitsma end ja oma väärtusi vägivalla eest.

Siis, kui hägustub inimese usk armulisse Jumalasse, tahavad inimesed hakata kõike kontrollima. Nii on seda juhtunud aegade jooksul ka kirkus. Mõned kujutavad ka tänapäeval endale ette, et kiriku ülesanne on kontrollida inimeste maist elu. Aga eks ole ju kiriku ülesanne juhatada inimesi kaduvusest kadumatusesse. Kiriku ülesanne on keskenduda õnnistusele, tunnistades armulisest Jumalast.

Hirm avaldub ka meie avalikus elus. Viimati oli Kose kirik kinni rohkem kui 500 aastat tagasi, kui 1482 vene väed selle maha põletasid. Ei fašistid ega isegi kommunistid ei keelanud Kose kirikus jumalateenistusi pidada, aga 30 aastat iseseisvas Eestis just seda valitsus tegi – kirikud pandi kinni.

Aga isegi sellisel ajal saame me lugeda piiblit. Keegi on kokku lugenud, et piiblis on 365 korda üleskutse: Ära karda! Iga päeva jaoks on meile kirjakoht, et armuline Jumal kinnitab meie usku, et oleksime vaprad.

Lootus on suhe maailmaga, nii loodusega kui ka ühiskonnaga. Jumal on saanud inimeseks, Kristus on meie eest surnud ja üles tõusnud. Inimese elul on mõte, iga inimene on tähtis. Ilmalikus kõnepruugis tähistame seda sõnaga inimväärikus.

Niisugune arusaamine kujundab meie enesehinnangut. Jumal hoolib minust. Mina olen Jumala jaoks tähtis. Seepärast tahan ma elada oma elu väärikalt. Aga eks teame ju ka meie, et igaüks meist kord peab siit maailmast ära minema. Ka kõige ilusamad ja rikkamad varisevad kord siit kaduvusest. Ja just seetõttu me igatseme kadumatust, januneme õndsuse järele.

Kristlikust lootusest tuleneb ka meie kindlus, et viimselt võidab õiglus. Kuigi pattu langenud maailmas võidutsevad ebaõiglus ja ülekohus, siis nende jaoks, kes igatsevad õndsust, ei mõju selle maailma kord ja korralagedus ängistavalt, ei aja meelt heitma. Sest nähtava ebaõigluse ja ülekohtu varjul toimetab armuline Jumal, kelle jaoks meie oleme tähtsad. Ning ükskord pääseb õiglus võidule nagunii.

Millegi osas selguse saamiseks on alati abiks see, kui uurime, mis on selle vastand. Lootuse vastand on meeleheide. Juba kolm tuhat aastat tagasi kaebles Koguja, et kõik on tühi töö ja vaimu närimine. Lootuse kaotanud inimene hakkab põgenema, olgu mõnuainete uima või enesehävitusse või psühhosomaatilistesse haigustesse. Kui inimesel pole lootust, siis ta põgeneb tegelikkusest. See on eskapism.

Lootus hõlmab ka meie vahekorda loodusliku maailmaga. Nüüdsel ajal räägitakse igal pool looduse kaitsmisest. Sulgeme elektrijaamad. Ja kui küsida, kust me siis saame elektrit endi mobiiltelefonide laadimiseks, siis vastus on varnast võtta – aga igal pool on ju seinas pistikupesad! Mu meelset on enamus öko jutust eksitav. Alustada tuleks sellest, et igal aastal suureneb elanike hulk maakeral 100 miljoni inimese võrra. Viie aastaga tuleb maailma juurde sama palju inimesi kui elab kogu Euroopas. Ja igaüks tahab mitte ainult süüa ja puhast vett, vaid ka mobiiltelefoni. Aga meile räägitakse sellest, et Eestis tuleb elektrijaamad sulgeda.

Kristlikust perspektiivist muidugi me hoolime loodusest, sest see on ju meie Jumala looming. Aga meenutagem, et 10 tuhat aastat tagasi ei olnud siinkohal Eestimaad, vaid oli ühe kilomeetri paksune jää. Siis toimus katastroofiline kliima soojenemine, nii et nüüd saavad siin elada isegi tumeda nahaga inimesed. Võtkem siis kogu öko juttu hoopis rahulikumalt. Ja pealegi, kristliku lootuse kohaselt see maailm saab ükskord otsa nagunii. Õigupoolest kristlased ju lausa ootavad selle maailma lõppu. Peetruse esimeses kirjas on meile kinnitus, et taevad lähevad põlema ja langevad raginal kokku.

Pattu langenud ehk entroopia seadusele allutatud maailm saab kord otsa, aga meie lootus ei hävi iialgi. Meie oleme tähtsad armulise Jumala jaoks ja ükskord paneb tema kehtima õigluse kõiges ja kõikjal.

Armastus on vahekord inimesega. Apostel Paulus oma esimeses kirjas Korintlastele 13. peatükis kinnitab, et usu ja lootusega võrreldes kõige tähtsam on armastus. Kristlikust armastusest tuleneb meie enesekindlus. Julgus armastada patust inimest, vaatamata sellele, kui ohtrad on tema patud. Just nii nagu meie Jumal armastab meid, kuigi me oleme patused.

Armastus on ennekõike teise inimese mõjutamine. Nii nagu toome pühadeks koju jõulupuu ja süütame küünlad, ikka selleks, et mõjutada. Formaalselt on armastus seega konflikt, armastus on olemasoleva seisundi muutmine. Nii nagu vanemad kasvatavad oma lapsi neid mõjutades ehk armastusega, ja õpetajad mõjutavad noori kasvama niisugusteks, et nad suudaks elada inimestena inimeste keskel. Ja kirikus me räägime armastusest selleks, et me tunnistades armulisest Jumalast inimesi mõjutada.

Armastus teeb imesid, aga meie jõust ei piisa. Kui mu aias kasvab ohakas, siis ükskõik kui palju ma sellele ohakale armastust ei osutaks, ometigi ei hakka sellel kasvama apelsinid. Me petame ennast, kui arvame, et meie suudame maailma ära parandada. Selles pattu langenud maailmas umbrohi ei hävine, kurat tuleb ikka ja jälle meid kiusama.

Seepärast hoolitse enda eest. Sinu vajadused on olulised, need lähevad korda ka Jumalale. Sinu unistused on olulised. Seepärast hellita end vähemalt kord nädalas. Mine kirikusse armulauale ja pärast söö sefiiri kooki. Sest külvata saame vaid seda, mida oleme lõiganud. Hari oma hinge aeda, hoolitse iseenda eest. Mõjuta oma lähedasi armastusega. Külva õnnistust neile, kes sind kiusavad, kes vägivallatsevad meie kõigi kahjuks.

Mõned arvavad, et kristlik armastus peab olema vastupidine selles maailmas levinud egoistliku armastusega. Justkui peaks kristlik armastus olema omakahjupüüdlik. Justkui oleks tõeline kristlane see, kellel on kogu aeg paha olla ja kes tegutseb alati omakahjupüüdlikult.

Egoismi puhul tõesti inimene armastab teist ainult omakasu pärast. Õigupoolest polegi see ju armastus, vaid teise inimese kasutamine objektina. Egoistlik armastus ei ole armastus, vaid on manipuleerimine. Mõistagi kristlik armastus ei ole teisega manipuleerimine enda kasuks, kuid kristlik armastus ei ole ka omakahjupüüdlik ega ennasthävitav. Kristlik armastus on teiste mõjutamine ühiste huvide edendamiseks.

Armastuse vastand on ükskõiksus. See on atomism. Niisuguse arvamuse kohaselt ei olegi inimesel vaja teisi inimesi. Ühel aatomil ei ole vaja teist aatomit. Pigem teine aatom segab minu kui aatomi hõljumist eneseimetluse roosas udus. Ja sellise segaja suhtes on atomist vaenulik. Nii paljunebki vihkamine. Ja vihkamine on konflikt, see on mõjutamine, just nii nagu armastus on mõjutamine. Aga nende erinevus on ju ilmselge. Sest vihane saab olla üksinda. Aga õnnelik ei saa olla üksinda, nii nagu abielus ei saa olla üksinda. Ikka on vaja teist inimest.

Kokkuvõtteks. Nonkognitivitslikust epistemioloogiast tulenevad solipsism, eskapism ja atomism. Selle falsifitseerimiseks on kohased retsiprookse suplementaarsuse implikatsioonid – usk, lootus ja armastus.

Küllap kohtud sa oma elus inimestega, kelle usk on moondunud hirmuks ja väljendub lausa vägivallana, küllap kohtud sa oma elus inimestega, kelle lootus on kängunud meeleheiteks ja nad on paanikas maailma pärast, küllap kohtud sa oma elus inimestega, kelle armastus on hangunud ükskõiksuseks või nad lausa vahutavad vihast. Siis ütle sina endale: mina olen ristitud Kolmainu Jumala nimesse, Jeesus Kristus on minu eest surnud ja üles tõusnud. Tee enda kaitseks ristimärk vähemalt oma mõttes. Ja külva õnnistust.

Kui oled noor ja tugev, siis pillu enda ümber õnnistust nii nagu vanasti talumees külvas seemet oma külimitust. Kui sa oled juba vana ja vaevatud, siis olgu su taskud täis õnnistust, mida puistad enda ümber, nii nagu vanasti perenaine poetas kanadele teri. Seda õhutab meid tegema tänane kirjasõna – õndsad on rahu tegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.

Aamen.

Jaanus Noormägi (1961), mag. theol. (teaduskraad), on EELK õpetaja reservis.