Eesti gümnaasiumiastme usundiõpetuse õpetajate professionaalsed valikud usundiõpetuse õpetamisel

Eestis kipuvad religiooni õpetamise üle käivad vaidlused tuliseks minema. Nii oli see sada aastat tagasi usuõpetuse rahvahääletuse puhul ja on kaasajal usu- ja usundiõpetuse küsimuses. Ent arusaamad sellest, mida õigupoolest koolis õpetatakse, võivad asjaosalistel kaunis erinevad olla. Seepärast on oluline empiiriliste uurimuste tegemine usundiõpetuse kohta. Euroopa religiooniõpetuses on tõusnud üheks keskseks küsimuseks õpetaja roll. Õpetajate empiirilisele uurimisele keskendub ka järgnevalt tutvustatav doktoritöö (Härm 2021).

Eestis kirjeldati usundiõpetust alles 2010. aastal kehtima hakanud riiklikes õppekavades. Selleks ajaks oli taasiseseisvunud Eestis usundi­õpetuse õpetamis­traditsioon juba ligi 20 aastat vana. Uue riikliku õppekava põhjal suurenes gümnaasiumiastmes tunduvalt valitavate õppeainete maht. Usundiõpetus on nende valikainete hulgas, mille ainekavad on riiklikes õppekavades kirjeldatud. Gümnaasiumi usundiõpetuse ainekava (Valikõppeaine „Usundiõpetus“ 2011) sisaldab õpetamise üldaluseid ning kahte 35-tunnise kursuse kava: „Inimene ja religioon“ ja „Eesti usuline maastik“. Neile võib lisanduda süvendav kursus.

Aine­kavad annavad raami, mida õpetada konkreetses õppeaines vastavas kooli­astmes, kuid õpetajatel on õppekava elluviimisel põhiroll. Religiooniga seotud kursuseid õpetatakse gümnaasiumis märksa enam kui põhikoolis (Härm, Schihalejev 2019, 95), ent põhikooli ja gümnaasiumi õppekava moodustavad sisulise terviku. Kuna Eesti hariduse infosüsteemi andmetel kursuste nimed kooliti erinevad, on põhjust arvata, et päris sama pole ka õppesisu. Täpseid andmeid selle kohta pole ja puudub ülevaade, kuivõrd usundiõpetuse ainekavast õpetamisel kinni peetakse ja selles sõnastatud õppe-ees­märke saavutada õnnestub. Ka ei ilmunud koos õppekavaga usundiõpetuse ainekavaga kooskõlas olevaid õpikuid ega õppemetoodilisi materjale. Sellise olukorra tõttu võib kooliti usundiõpetus suuresti erineda ning usundiõpetuse sisu ja õppekvaliteeti mõjutab tugevalt õpetaja isik ja tema professionaalsus.

Uuringu eesmärgiks on analüüsida Eesti gümnaasiumiastme usundiõpetuse õpetajate professionaalseid valikuid riikliku usundiõpetuse ainekava raamistikus. Usundiõpetuse õpetajatega tehti aastatel 2015–2016 22 poolstruktureeritud intervjuud. Uurimus keskendus munitsipaal- ja riigigümnaa­siu­midele, kuna ainult neis on usundiõpetuse puhul kohustuslik riikliku õppe­kava põhiseisukohtade järgimine. Erakoolid võivad õpetada ka usuõpetust, tegemist on enamasti kon­fessionaalse õppesisuga ja selle õppimine on õpilastele vabatahtlik. Ülevaate intervjueeritud õpetajate vanusest, haridusest jms annab tabel 1.

Tabel 1. Andmed intervjueeritud õpetajate kohta

Ilma teoloogilise kõrghariduseta õpetajatest umbes pooled (kuus õpetajat) olid õppinud mingis vormis kas religiooni­peda­googikat, teoloogiat või religiooniuuringuid ja ülejäänud viis õpetajat olid religiooni vallas iseõppijad. Neist, kellel oli religioonialane kõrgharidus, oli pooltel ka teine kõrgharidus või magistrikraad mõnel muul alal. Intervjueeritute seas oli nii ennast religioosselt määratlenud (15 intervjueeritut, kõik kristlased) kui ka religioosselt määratlemata õpetajaid. Intervjuude analüüsimisel kasutati peamise meetodina induktiivset sisu­analüüsi. Õppe-eesmärkide analüüsimisel kasutati ka diskursusanalüüsi intervjuudes kajastuvate eri paradigmade konstrueerimiseks.

Uurimuse teoreetiline raamistik toetub  religiooniõpetuse õpetajate professionaliseerumise kontseptsioonile (Freathy et al. 2016) ning Oddrun M. H. Bråteni (2013) õppekava kolme dimensiooni (rahvusülest, rahvusriiklikku ja piirkondlikku) ja nelja tasandit arvesse võtvale metodoloogiale (vt joonis 1). Samuti on kasutatud hariduse komp­lekssuse kontseptsiooni (Bakker 2016), mis võimaldab esile tuua intervjueeritud õpetajate isikupäraseid ja loovaid lahendusi õpetamise käigus tekkivatele probleemidele.

Joonis 1. Eesti usundiõpetuse õpetajate tegevusruum

Järgnevalt lühidalt uurimistöö tulemustest, järeldustest ja õppeaine võimalikest tulevikuperspektiividest.

Õpetajate arusaamad usundiõpetuse õpetamise üldpõhimõtetest

Osa õpetajaid kirjeldas usundiõpetust kui usuvabadust austavat õppeainet. Teisalt toodi esile, et üldhariduskoolis ei peaks eelistama ühtegi konfessiooni ning leidus neidki õpetajaid, kelle arvates peaks usundiõpetus aitama õpilastel valida endale soovi korral sobiva usundi. Üks ja seesama õpetaja võis jagada mitut nimetatud seisukohta. Osa õpetajaid on kokku puutunud õpilaste ja lastevanemate eelarvamusega usundiõpetuse suhtes. Kardetakse konfessionaalset usuõpetust. Intervjuudest ilmneb, et ebakindlus kaob, kui usundiõpetust on mõnda aega õpetatud.

Kõik õpetajad jagasid ainekavapõhist arusaama, et õpilaste teadlik maailmavaateline ja religioosne mõjutamine õpetaja poolt ei ole koolis sobiv. Osa õpetajaid vaatles seda teemat laiemalt kui usundiõpetusepõhiselt, leides, et selline mõjutamine ei ole kohane ka teistes õppeainetes.  Avaldati ka arvamust, et täiesti neutraalne õpetamine ei ole võimalik, kuna nii õpetajatel kui ka õpilastel on oma maailmavaade. Kui mõned õpetajad tõid esile vaid selle, et õpetaja ei tohiks otseselt oma vaateid propageerida, siis teised rõhutasid, et õpilaste mõjutamine võib toimuda ka varjatumates vormides ning on osalt paratamatu.

Õpetaja isiklik religioossus võib mõjutada mõne kristlasest õpetaja näitel seda, et ta pühendab põhjendamatult palju aega oma arusaamade tutvustamisele. See võib kujundada ka õppematerjalide valikut. Ent isiklikud eelistused mõjutavad õpetamist ka nende õpetajate puhul, kes end religioosselt ei määratle. Õpetajate eneserefleksiooni oskus aitab kaasa ainekava kohasele erapooletule õpetamisele ja väldib oma religioossete arusaamade õpetamist üldjagatud seisukohtade pähe.

Kõik õpetajad märkasid õpilaste hulgas religioosset sallimatust, olid mures selle ilmingute pärast ja püüdsid oma tundides pingeid maandada. Nad jälgisid, et nad ise ja samuti õpilased suhtuksid austavalt erinevatesse maailmavaadetesse, usundeisse ja nende esindajatesse.

Õpetajad toetusid suuresti riikliku õppekava usundiõpetuse ainekava põhiseisukohtadele, et leida sobiv lähenemine usundiõpetuse õpetamisele. Ainekava olemasolu on oluline, et õpetajatel oleks ühine arusaam sellest õppeainest. Ent selles olevate seisukohtade elluviimiseks vajavad õpetajad ainepõhiseid koolitusi oma professionaalsuse arendamiseks.

Õpetajate õppe-eesmärkide valikud

Õpetajatega tehtud intervjuudes tulevad esile kolm õppe-eesmärkide diskursust: maailmakodaniku kasvatamise, eurooplase identiteedi kasvatamise ja enesetundja kasvatamise diskursus.

Maailmakodaniku kasvatamise diskursuses kirjeldavad õpetajad peamise õppe-eesmärgina põhiteadmiste jagamist maailma suuremate tänapäevaste usundite kohta. Õpetajati võib erineda, mida nende teadmiste all silmas peetakse, kuid tihti keskendutakse usupraktikatele. Õpetajad leiavad, et teadmised religioonide kohta on õpilastele vajalikud edaspidises tööelus, reisimisel ja meedia jälgimisel.

Eurooplase identiteedi kasvatamise diskursuses rõhutatakse identiteediküsimusi ning kristlusel nähakse olulist rolli Euroopa ja Eesti kultuuriruumi kujunemisel. Rohkem tähelepanu pööratakse religiooni osale ajaloos. Olulisel kohal on kultuuri ja religiooni vahelised seosed ning kultuurierinevuste tundmaõppimine.

Enesetundja diskursuse puhul on keskmes religioon kui nähtus. Tähelepanu pööratakse põhiliselt õpilaste oskusele kujundada ja väljendada isiklikke põhjendatud arvamusi religioossete küsimuste kohta. Käsitletakse ka õpilaste jaoks olulisi eksistentsiaalseid küsimusi. Kesksel kohal on õpilaste endi küsimused, õpetatava seosta­mine õpilaste kogemus- ja mõttemaailmaga ning õpilastele võimaluse andmine reflekteerida nende endi maailmavaadet.

Kõigis diskursustes kajastub sallivuse teema, ent arusaam sellest, mida või keda tuleks „sallida“, erineb diskursuseti. Maailmakodaniku kasvatamise diskursuses on selleks erinevad usupraktikad, eurooplase identiteedi kasvatamise diskursuses aga kultuurilised erinevused ja kombed. Enesetundja kasvatamise diskursuse puhul on tolerantse suhtumise keskmes religioon kui nähtus ja mingit religiooni omaks tunnistav inimene.

Osa õpetajaid kasutab põhiliselt ühtainust diskursust. Enamasti siiski õpetajad kombineerivad õppetöös kahte või kolme õppe-eesmärkide diskursust ja vahetavad neid lähtuvalt kontekstist. Nii võib õpetaja õppeaastati ja klassiti kasutada eri diskursusi. Valikut mõjutavad näiteks õpilaste vanus, nende huvid ja eelteadmised. Kui aga õpetaja keskendub peamiselt ühele diskursusele, siis võivad osa ainekavas esile toodud õppe-eesmärke jääda nõrgalt käsitletuks või hoopis välja. Seega määrab õppetöö kvaliteeti õpetajate oskus arvestada õpilaste eripärasid ja nende toimetulek õpetajatöö komplekssusega.

Selgeid seoseid õpetajate eluloolise tausta ja eri diskursuste kasutamise vahel intervjuudest ei ilmne. Näiteks ei näi olevat seotud religioosne kuuluvus ja kasutatud diskursused. Ent õpetajate hariduslik taust paistab mõjutavat seda, milline diskursus on õppe-eesmärkide puhul esiplaanil. Õpetajad, kelle jaoks on olulisim enesetundja kasvatamise diskursus, on kõik õppinud kas religioonipedagoogikat või teoloogiat. Võimalik, et selline haridus annab õpetajale suurema kindluse religiooni käsitlemisel ja julguse seostada religiooniteemasid õpilaste endi eluga.

Õpetajate valikud õppesisu osas

Tavaliselt toetuvad õpetajad õppetöös ainekavale ja õpikutele. Intervjuudest ilmnes, et usundiõpetuse õpetajad ei saa õppesisu valikutes piisavalt tuge kummastki. Ükski intervjueeritud õpetaja ei lähtunud eeldusest, et õpilased on põhikoolis läbinud usundeid tutvustava kursuse. Nii on õpetajate üks peamisi ülesandeid õppesisu valikul liita ainekava järgi põhikooli mõeldud ainesisu oma töökavasse. Ühtpidi on see ainekavadest tulenev probleem, kuid laiemaks põhjuseks võib pidada tõsiasja, et tegemist on valikainega, mida õpetatakse suhteliselt vähestes põhikoolides. Õpetajate otsused, millal ja millises mahus suuremaid religioone tutvustada, on erinevad ja sõltuvad suurel määral õpetatavate kursuste hulgast.

Õpetajad võivad usundiõpetuse kursused nimetada ja valida nende õppesisu lähtudes õpilaste ootustest, sest valikaine õpetamine koolis oleneb sellest, kui palju õpilasi seda valib. Valikainele iseloomulikult võivad õppeaastati ja kursuseti erineda õpilaste hulk, vanus ja eelteadmised, mis paneb õpetajale lisakoormuse õppesisu õpetatavale heterogeensele rühmale sobivaks kujundamisel. Suur hulk usundiõpetuse õpetajaid rakendab ainekavas olevat soovitust kaasata õpilasi töökava koostamisse. Õpilased soovivad, et käsitletaks eri usundeid. Ent samas pakuvad neile huvi ka usuelu nähtused, millega nad ise on kokku puutunud, ja eksistentsiaalsed teemad.

Õpetajad võivad jätta aine sisust lähtuvatel kaalutlustel õpetamata teemad, millega õpilased on nende arvates enne tutvunud, näiteks pöörata vähem tähelepanu kristlusele. Ent nad võivad jätta käsitlemata ka teemad, mis on olulised õppeaine terviku seisukohalt, kuna nad neid ei tunne või ei oska käsitleda. Seega vajavad õpetajad ainekavaalaseid koolitusi.

Intervjuudest selgus, et kursuse sisu võib suures osas sõltuda kasutatava(te)st õpiku(te)st. Ainsat gümnaasiumi riiklikule ainekavale vastavat õpikut (Jürgenstein, Schihalejev 2011) õpetajad kasutasid ja hindasid eriti selle õpiülesandeid. Seega kujundab kasutatavate õpikute valik õppesisu olulisel määral, mistõttu tuleks õppekava kohaste õpikute väljaandmisele rohkem tähelepanu pöörata. Kuid loomulikult peavad õpetajad oskama neid õpikuid ka tõhusalt kasutada.

Intervjuude analüüsimisel tuli esile, et ainekava ja õpikute kõrval kujundavad usundiõpetuse õppesisu  õppematerjalid. Kuid nende valimisel ja valmistamisel tulid enam nähtavale õpetajate isiklikud maailmavaatelised eelistused. Ilmnes, et õpetajatel pole alati piisavalt oskust õppetöös kasutatavaid materjale kriitiliselt analüüsida. Paistab, et religioonipedagoogilise hariduse olemasolu soodustab kriitilist suhtumist ja aitab vajaduse korral õppematerjali maailmavaatelist kallutatust ära tunda. Õpetajad avaldasid soovi eriilmeliste metoodiliste materjalide järele, näiteks on vaja õppematerjale selle kohta, kuidas toetada õpilaste religiooniinfo otsinguid ja õpetada neid leitut kriitiliselt analüüsima.

Õppemeetodid ja hindamine

Usundiõpetuse õpetajad kasutasid mitmekesiseid õppemeetodeid. Kõik nad kasutasid piltide ja videotega illustreeritud loengut, millele võisid liituda aktiivõppemeetodid. Õpetajad nägid loengut paindliku vormina uue materjali tutvustamiseks, eriti sobivate õpikute ja õppematerjalide vähesuse tõttu. Olulisteks või lausa kõige tähtsamateks õppemeetoditeks pidasid õpetajad arutlust, diskussiooni, vestlust ja vastuste otsimist õpilaste küsimustele. Nende meelest oli tähtis lasta õpilastel tundides kõnelda ja oma arvamusi sõnastada. Selle õnnestumiseks tuleb õpetajatel vaeva näha.  Arutuse all olevad teemad ja probleemid peavad õpilasele korda minema või tuleb õpetajal need näidete varal õpilastele lähedale tuua. Õpetajad kasutasid ka loovtegevusi, nähes nende eesmärgina eelkõige õpilaste aktiveerimist. Teisalt teadvustati, et nende läbiviimine nõuab oskust ja arvestamist mitmete asjaoludega, näiteks rühmade eripäraga.

Õpetajad kutsusid tundi külalisi, kuid nende valimisel näib olevat vähe süstemaatilisust. Külalisteks võisid olla kas mõne valdkonna spetsialistid või religioonide autentsed esindajad. Osa õpetajaist viib õpilasi regulaarselt õppekäikudele. Nad leiavad, et kuna paljudel õpilastel ei ole religiooniga kokkupuutumise kogemust, jääb ilma õppekäiguta kursus teoreetiliseks. Lisaks kristlikele pühakodadele külastatakse sünagoogi, kohtutakse moslemite ja krišnaiitidega, käiakse muuseumites jne. Õppekäigud annavad võimaluse tutvustada Eesti religioosset mitmekesisust ja kristlike konfessioonide erijooni. Õppekäigud ja külaliste käimine koolis annavad õpilastele suhtlemisvõimaluse eri religioone esindavate inimestega, kellega nad muidu ei pruugiks kunagi kokku puutuda.

Hindamist usundiõpetuses mõjutab tugevalt asjaolu, et tegemist on valikainega. Seetõttu oli hindamine vahel pigem tööle motiveerimise kui saavutatud õpiväljundite kohta tagasiside andmise funktsioonis. Samas sooviksid õpetajad siiski ka kontrollida õppe-eesmärkide saavutamist. Ent kuna usundiõpetust ei peeta „tähtsaks“ õppeaineks, puuduvad vahendid, et õpilasi motiveerida õpiväljundite saavutamise nimel pingutama. Pealegi tajusid õpetajad, et õpilaste koormus kohustuslikes õppeainetes on väga suur. Seega peab just valikaine õpetaja suutma luua õpilastel sisemise motivatsiooni kaasa töötada. See eeldab õpetajatelt suurt pedagoogilist võimekust, muu hulgas ka mitmekesiste õppemeetodite kasutamist, et teha tund huvitavaks, ning jälgimist, et õppesisu oleks õpilaste jaoks relevantne.

Järeldused

Eesti usundiõpetuse õpetajate olukord professionaliseerumise raamistikus (Freathy et al. 2016) on vastuoluline (vt joonis 1). Selle esimene tasand, religiooniõpetuse õpetajahariduse institutsionaalne struktuur, on olemas. Ent gümnaasiumi valikkursuste õpetaja kvalifikatsiooninõuet on madalamaks muudetud ja õpetajad tõdevad, et täiendkoolitustele jõuavad nad eri põhjustel harva. Samuti on olukord vastuoluline teise tasandi, nimelt professionaalse eneseorganiseerumise ja professionaalse poliitika puhul. 2010. aastast on usundiõpetus kirjeldatud põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades. Ent tegemist on pelgalt valikainega ja see mõjutab märgatavalt usundiõpetuse õpetamise korralduslikku külge ja õppeaine staatust. Usundiõpetajate aineliitu enam ei eksisteeri, kuid liituda saab usundi- ja usuõpetuse õpetajate meililisti ja Facebooki grupiga. Korraldatakse erialaseid koolitusi, on olemas usundiõpetuse koduleht, toimuvad olümpiaadid ja antakse välja Pille Valgu nimelist stipendiumi. Religiooniõpetuse õpetajate professionaliseerumise raamistiku kolmanda tasandi (professionaalse teadmise) puhul on tähelepanuväärne, et vaid osal õpetajatest on üht või teist tüüpi ametiteadmisi.

Eesti hariduses on kinnistunud jagatud arusaam munitsipaal- ja riigigümnaasiumi usundiõpetusest kui mittekonfessionaalse usundiõpetuse mudelist lähtuvast õppeainest, mis tutvustab eri religioone ja mida tuleb õpetada võimalikult erapooletult. Oluline mõju võis selles olla usundiõpetuse kirjeldamisel riiklikes õppekavades ja seepärast peaks usundiõpetus olema neis kirjeldatud edaspidigi. Edasist uurimist vajaks, kuivõrd usundiõpetuse õpetajad suudavad mittekonfessionaalse religiooniõpetuse põhimõtteid õppetöös rakendada. Viimase kohta ei võimaldanud kasutatud uurimismeetodid ulatuslikumaid järeldusi teha.

Valikainetele on antud gümnaasiumi riiklikus õppekavas märkimisväärne maht. Siiski võib õpetajatel ressursse professionaalse tegutsemise jaoks nappida ainuüksi seepärast, et tegu ei ole põhiainega. Vajaks uurimist, milliseid eesmärke näevad õpetajad valikainetel õppekava kui terviku seisukohalt ja kuidas nad loodavad neid paremini saavutada.

Tulevikumudelid

Eelnevalt tutvustatud uuringu põhjal on koostatud kolm mudelit Eesti usundiõpetuse võimalike tulevikustsenaariumite kohta, pidades silmas seda, mis laadi professionaalsust õpetajatelt ühel või teisel juhul oodatakse. Need on esitatud kokkuvõtlikult tabelis 2.

Tabel 2. Usundiõpetuse õpetajate professionaalsuse seos õppeaine rõhuasetustega. Või­ma­likud mudelid eestikeelsetes munitsipaal- ja riiklikes gümnaasiumides

	I mudel: usundiõpetus iseseisva distsipliinina	II mudel: usundiõpetus mõne teise õppeaine teenistuses	III mudel: usundiõpetus kui elamus
Õppeaine korraldus ja rõhuasetused	* iseseisev valik- või suunaaine * lähtub religiooni­uuringute perspektiivist * süstemaatiline ja laia­haardeline religiooni eri aspektide ja eri reli­gioonide käsitlemine	* mõnda põhiõppeainet täiendav valik- või suunaaine * lähtub humanitaar- või sotsiaalteaduslikust perspektiivist	* valikaine või kooli huviring * lähtub religiooni­uuringute perspektiivist * religiooni mõne aspekti tutvustamine
Eeldatav õpetajate professionaalsuse laad	* akadeemiline reli­gioonipedagoogiline haridus (religiooni­pedagoogika magistri­õpe)	* religioonialase täiendõppega humanitaar-, sotsiaal- või kunstiainete õpetajad * oskus luua seoseid eri õppeainete vahel	* akadeemiline reli­gioonipedagoogiline haridus (religiooni­pedagoogika magistriõpe) * oskus kasutada õpilas­keskseid õppemeetodeid
Tugevad küljed	* riiklikus õppekavas olev ainekava ja vastava haridusega õpetajad * toetab usundiõpetuse õpetajate professio­naalsust * toetab religioonialaste pädevuste kasvu ühis­konnas	* toob esile religiooni seoseid teiste aladega * laiendab õpilaste silma­ringi	* õpilastele atraktiivne
Probleemid	*valikainena õpilastele väheatraktiivne	* religiooniteemade käsitlemine kitsast perspektiivist * õppeaine piirid eba­määrastuvad * õpetajate mitte­formaalsete koostöö­võrgustike hääbumine	* kontrollimehhanismide puudumine ainekava, õpikute ja aineliidu kujul * õppeaine piirid ebamäärastuvad
Tugitegevused õpetajate professionaalseks arenguks	* ainekava täiend­koolitused * erinevate ainekava­põhiste õpikute välja­töötamine * õpetajate koostöö­võrgustiku formali­seerimine, aineliidu taasloomine	* mitmekesiste koolitus­vormide pakkumine õpetajate esma- ja täiend­õppes * õppeainete vahel sidemeid loovate õppe­materjalide koostamine	* õppemeetodite alased täiendkoolitused * õppemetoodiliste materjalide väljatöötamine * õpetajalt õpetajale õppimise toetamine

Eeltoodud mudelid lähtuvad eeldusest, et usundiõpetus on riiklikes ja munit­si­paal­­gümnaasiumides valikaine, nagu see on praegu kehtivas gümnaasiumi riiklikus ainekavas. Ent võimalikud on veel kolm varianti: usundiõpetus muutub kohus­tus­likuks, kaob hoopis või tuleb kasutusele konfessionaalse usuõpetuse mudel. Kõik need on aga vähem tõenäolised. Milline kirjeldatud mudel või mudelite kombinatsioon realiseerub, sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb üldhariduse tulevik, milline on haridus­poliitika Eestis ja millised on religiooniõpetuse arengusuunad Euroopas. Ükskõik, milline usundiõpetuse mudel saab tulevikus valit­sevaks, määravad kooli tasandil õpetamise kvaliteedi usundiõpetuse õpetaja teadmised ja oskused.

Kirjandus

Cok Bakker (2016) „Professionalization and the quest how to deal with complexity”. Complexity in education: from horror to passion, edd. Cok Bakker, Nicolina Monte­sano Montessori. Rotterdam: Sense Publishers, 9–29.

Oddrun M. H. Bråten (2013) Towards a methodology for comparative studies in Reli­gious Education: a study of England and Norway. Münster: Waxmann.

Rob Freathy, Stephen G. Parker, Friedrich Schweitzer, Henrik Simojoki (2016) „Conceptualising and researching the professionalisation of Religious Education teachers: historical and international perspectives”. British Journal of Religious Education 2, 114–129.

Toomas Jürgenstein, Olga Schihalejev (2011) Usundimaailma suured küsimused: ideed, kogemused, arvamused, vastused: gümnaasiumi usundiõpetuse õpik. Tallinn: Koolibri.

Silja Härm, Olga Schihalejev (2019) „Isetehtud või riiklik ainekava? Gümnaasiumi usundiõpetuse õpetajate õppesisu valikud”. Usuteaduslik Ajakiri 2, 91–117.

Silja Härm (2021) Eesti gümnaasiumiastme usundiõpetuse õpetajate professionaalsed valikud usundiõpetuse õpetamisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

„Valikõppeaine „Usundiõpetus“. Gümnaasiumi riiklik õppekava, lisa 8”. Riigi Tea­taja I, 2, 2011 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1140/1201/1002/VV2_lisa8.pdf (7.01.2018).

Silja Härm (1969), PhD, on EELK Usuteaduse Instituudi õppejõud ja ajalehe “Eesti Kirik” levijuht.