Arvamused

EELK Usuteaduse Instituudi missioonist ühiskonnas ja kirikus

I have a dream..

Martin Luther King

„Mul on üks unistus“ – need baptistipastor Martin Luther Kingi sõnad on meile kõigile hästi tuttavad. Nagu meil kõigil on unistusi, nii on neid ka minul ja ma olen võtnud endale juba ammu põhimõtteks, et unistada tuleb suurelt, sest nagu ütleb müstik William Blake „Lendamist tuleb õppida kotkastelt ja mitte varestelt“. Ma unistan ühiskonnast, mis väärtustaks haridust, haritust ja vaimsust oluliselt rohkem kui praegune Eesti ühiskond. Kus end ka mittereligioosseteks pidavad inimesed mõistaksid neid, kelle elus on oluline religioon ega peaks neid elus peksa saanud luuseriteks, naiivseteks idealistideks või lausa idiootideks. Kus kristlased ei vaataks mittekristlastele nagu rumalatele ja pimedatele paganatele, kellele peab moraali lugema või keda tuleb lausa põrguga hirmutada. Kus kristlased aktsepteeriksid ka neid kristlasi, kes on nendega sama meelt küll ristiusu põhisisu osas, aga eri meelt üksikutes usuküsimustes, ega peaks neid mittekristlasteks.

Üheks heaks ravimiks selliste probleemide vastu on religiooni-alane haridus. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituut on andnud seda juba väga kaua – eeskätt tulevastele kirikuõpetajatele, kuid aina enam ka hingehoidjatele, lihtsalt religioonist huvituvatele inimestele ja teistele sihtgruppidele. EELK Usuteaduse Instituut on ajas muutunud nagu kõik õppeasutused. Kunagi peeti endastmõistetavaks, et kõik, kes on asunud õppima teoloogiat, asuvad kirikutööle. Juba ammu pole see nii – teoloogilisi- ja religioonialaseid teadmisi vajavad inimesed mujalgi. Kunagi õppisid Usuteaduse Instituudis vaid EELK koguduste liikmed. Nüüd õpivad seal ka õigeusklikud (kellel on lausa oma õppetool) ja ka teiste konfessioonide liikmed. Kristliku kultuuriloo magistriõppes õpib ka palju mittekristlasi. Instituut on avatud kõigile, kes teoloogiat õppida soovivad.

Instituudi muutumine on seotud muutustega ühiskonnas. Nõukogude ajal lihtsalt ei olnud võimalik teha muud, kui valmistada ette tulevasi vaimulikke ja organiste. Vabas Eestis lisandusid sellele uued ülesanded, millest kõige tähtsam on olnud kuni tänaseni üldise religiooni- ja teoloogia-alase pädevuse andmine. Usuteaduse Instituut on kuulutanud välja konkursi rektori ametikohale (vt uudist) ning sellega seoses on sobiv mõelda instituudi rollile ja missioonile tänapäeva Eesti ühiskonnas ja kirikus.

Elame maal, milles kirikusse kuulub vaid väike hulk koguelanikkonnast ja kus enamikus koolides puudub usundiõpetus. Kirik on püüdnud religioonialase hariduse lünka täita erinevate koolituste, seminaride ja kursuste näol, nagu seda on piibli- või teoloogiaseminarid, järelleer jms. Ka Usuteaduse Instituut on pakkunud juba pikemat aega erinevaid täienduskoolitusi. Esimest aastat on ta teinud seda muuhulgas Kristliku Rahvaülikooli sildi all. Et kiriku pakutav koolitus on ristiusu-keskne, on ilmselt arusaadav, kuid nii nagu Usuteaduse Instituudis õpetatakse ainet „Sissejuhatus religiooniuuringutesse ja maailma usunditesse“, milles tutvustatakse mittekristlikke usundeid, pakub ka rahvaülikool kursusi erinevate religioonide kohta. Taolisi koolitusi on algaval aastal plaanitud palju. Lisaks sellele on suur osa Usuteaduse Instituudi õppejõududest tegevad aktiivsete teadlastena, kes publitseerivad nii kodu- kui ka välismaal, tõlgivad tekste ja populariseerivad oma kitsamat uurimisvaldkonda.

Instituudi põhiülesanne on küll olnud vaimulike ettevalmistamine EELK-le, kuid seda ei ole võimalik teha, õpetamata neile religiooniuuringute ja teoloogia aineid, mis annavad ülevaate erinevate distsipliinide uusimast uurimisseisust ja probleemidest. Et seda suuta, peavad instituudi professorid end pidevalt täiendama. Viimast eeldab kirik ka oma vaimulikelt, kuid ka koguduseliikmed vajad pidevat enesetäiendamist, mida nii instituut kui ka mitmed kogudused neile ka pakuvad. Praktika näitab, et huvi sellise täiendõppe vastu on küllaltki suur.

On oluline, et instituut jätkaks vaimulike ettevalmistamist akadeemiliselt kõrgel tasemel, sest üksnes põhjaliku, tänapäevast ühiskonda arvestava õpetamise tulemusena on neil võimalik ühiskonda ja kirikuliikmeid kõnetada. Sama oluline on aga ka pidev täienduskoolituse andmine ning teoloogia kui teaduse arendamine, sest teoloogia on kiriku aju ning mida tugevam on teoloogia, seda tugevam on kirik.

Kuigi vastan kõigi formaalsete kriteeriumide järgi Usuteaduse Instituudi rektorile esitatavatele nõuetele, olen otsustanud isiklikel põhjustel mitte kandideerida. On aga oluline, et Usuteaduse Instituut saaks endale uue juhi, kellel on värske pilk, uued ideed ja tahe ning energia Usuteaduse Instituudi arendamiseks. Vajame inimest, kes orienteerub hästi nii kirikus kui ka hariduse vallas, kuid kellel oleks ka elementaarne teadustöö kogemus, sest ilma selleta ei saa juhtida õppeasutust, kus töötavad pidevalt teadustööga tegelevad professorid. Ega asjata ole ka ülikoolides (instituut on küll rakenduskõrgkool) nõue, et rektoril peab olema teaduskogemus – üksnes siis on ta võimeline mõistma oma juhitava asutuse spetsiifikat. Loomulikult ei eelda keegi rektoritelt, et nad publitseeriksid oma ametiajal aktiivselt artikleid ja monograafiaid, see poleks rektori töökoormuse tõttu lihtsalt realistlik. Usuteaduse Instituut vajab rektorit, kes teeks oma tööd pühendunult ja südamega. Mitte vaid seepärast, et see on tema kohus, vaid seepärast, et ta armastab oma tööd, armastab kirikut ja teoloogiat. Üksnes sellise rektori juhtimisel suudab instituut täita edukalt oma ülesandeid ja anda oma panuse nii meie kirikule kui ka ühiskonnale.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English