Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Käesoleva perikoobi piiritlus on igati sobiv nii kirjanduslikus kui ka sisulises mõttes. Paulus alustab lõiku meievormis, jätkab salmis 3 minavormis ja suunab siis oma soovituslikud mõtted kirja saajatele teievormis, nagu näitab salm 5. Kreekakeelses tekstis leidub variante ehk erinevaid lugemisviise vaid salmides 2 ja 5 ning needki ei too kaasa niisuguseid tõlgenduslikke erisusi, mis juhiksid erinevatele järeldustele.

4:2 Salmi alguses on osades käsikirjades lahku kirjutatud sõnad ho de, mis rakenduvad majapidaja kohta ja mille puhul võib lauset tõlkida ligikaudu nõnda: „See aga uuritagu majapidajate hulgas, kas ta leitakse ustav olevat.“ Suuremas osas kaalukamates käsikirjades nagu papüürus P 47, Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus ja Codex Vaticanus on kirjas liitsõna hōde. Tõenäoline muutus on tekkinud käsikirjade koopiate tegemisel, kui üks inimene loeb aeglaselt teksti ette ja teised kirjutavad kuulamise järgi. See variant sobib hästi kokku järgneva sõnaga loipon ja koos tõlkides: „Neis asjus (ehk üldiselt) uuritagu majapidajate seas, kas too leitakse ustav olevat.“

Veel teinegi nüansierinevus seostub ühe uurimist väljendava sõnaga. Osades käsikirjades pöördutakse tegusõna zēteite asemel lugejate poole käsutavalt: „uurige“; põhiteksti zēteitai aga ütleb sama asja üldisemal ja passiivsemal kujul: „uuritagu“. Oleneb jutluse toonist, kumba nüanssi kasutada, kuna mõlemal variandil on arvukas käsikirjaline tugi.

4:5 Salmis puudub mõnes käsikirjas lihtsalt sõna hos. Relatiivpronoomeniga või selle puudumisega ei muutu lause mõttes miski; Issand kohtupidajana on igal juhul see, kes tuleb ja toob valguse ette pimedusse peidetud asjad.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoopi ja selle kohta kirja kontekstis vaadates, ilmneb, et jutluseks valitud perikoop leidub Pauluse ja koguduse suhet kirjeldavas osas 1Kr 4:1–21, mis liitub eelmise, 3. peatüki teemale. Eelnevalt juhtus Paulus tähelepanu sellele, kuidas kõik, nii olnu, olev kui ka tulev on „teie“ ehk korintlaste ehk kristlaste päralt (1Kr 3:21–23). Põhiline on aga see, et kõik „teie“ ehk kõik koguduse liikmed ja seega kõik usklikud on Kristuse päralt ja Kristus on Jumala Isa päralt. Perikoobile eelnevaid salme on parem käsitleda pigem 1Kr 8:6 kontekstis. Tänasele perikoobile järgneb rida samalaadseid soovitusi korintlastele ja sellega on perikoobi maht sobivalt piiritletud.

Perikoobi saab jagada kaheks teemaks. Teine teema on mõneti esimese tulemustest sõltuv. Esmalt pannakse meid kõiki Kristuse sulaste asemele, kellele on usaldatud midagi olulist Jumala saladustest. Saladusi usaldatakse vaid ustavale majapidajale ning kaks salmi toimivad inimeste igapäevases hoolsas tegevuses ja vastutuse kandmises (1Kr 4:1–2).

Teine teema on õiguse mõistmine, millega Paulus vastandab inimeste peetavat kohtumõistmist esmalt teise ja otsustava instantsi, Issanda kohtumõistmise tõsiasjale. Muude asjade hulgas vaeb Issanda kohus ka seda, kui ustavad on tema majapidajad olnud. Pilk suundub eshatoloogilisele mõõtmele ja Jumala kui isanda hinnangule tema majapidajate üle (1Kr 4:3–5).

Perikoobile eelnev tekst avab enamuse teemasid sellest perspektiivist, mis asetab kogu inimliku mõistmise, enda arvates targaks olemise ja otsustusvõime evangeeliumi, Kristuse risti ja Jumala väe alluvusse (1Kr 1:17–31). Sellele ehitab Paulus üles kirja järgneva teoloogia ja soovitused korintlastele nii isiklikus kui kollektiivses plaanis.

3. Kirjanduslooline kontekst

Perikoop on väike osa mahukast kirjavahetusest Pauluse ja Korintose koguduse liikmete vahel. See sisaldas mitut küsimust ja vastust ning eriti teises kirjas on nähtavad eri aegadel kirjutatud väiksemad kirjad, mis nüüdseks on komponeeritud kaheks kirjaks. Peale kirjade saatmise, saamise ja neile vastamise on näha, et Korintoses pikemalt kohal viibinud Paulus on saanud teavet ka suulisel teel, näiteks tülidest koguduse liikmete vahel Kloe perekonna kaudu (1Kr 1:11). Esimesest kirjast saab näiteks aimu korintlaste saadetud kirjast, milles nad esitasid küsimusi abiellumise ja vallaspõlve kohta (1Kr 7:1) ja millele Paulus siis pikemalt vastab (1Kr 7:2–16).

Paulus alustas esimest kirja idamaise antiikse kirja laadis. Esmalt nimetab ta ennast Kristuse Jeesuse poolt apostliks kutsutud kirja saatjana, siis Korintose koguduse liikmeid kui kutsutud pühasid ja lõpuks soovib neile armu ja rahu (1Kr 1:1–3). Paulus ei ole pelgalt autor, vaid ka apostliks kutsutud saadik ja seega laieneb kirjale ka kutsuja autoriteet. Paulus ise hindab oma asendit Jumala majapidamises kohati nõnda, et on teadlik, et ta ei saa küll alati edastada Jumala sõna otseselt, aga ta loodab siiski, et on oma ütlemistega usaldusväärne just Issanda halastuse tõttu (1Kr 7:25).

Perikoop kuulub ühe autori ja just Pauluse autentsete kirjade hulka. Paulus saatis Efesosest enne seda, kui koostas päriselt esimese Korintose kirja lõpliku kuju, ilmselt ühe nn „eelkirja“, milles ta hoiatas kõlvatute koguduseliikmete eest ja andis nõu kuidas nendega suhelda, mõnes olukorras muuhulgas nendega ka „mitte suheldes“. Sellest saab ülevaate lõigus 5:9–11. Uurijad arutlevad, kas võimalik eelkiri ja selle võimalik teema lõigu 5:9–11 põhjal tõstatab küsimuse esimese Korintose kirja ühtsuse kohta või mitte. Võimalik, et vastusena Paulusele või edasise küsimuste esitamise jaoks apostlile kirjutas kogudus kirja, millele viitab oma vastuse Paulus salmis 7:1. Kirja lõpuosas 1Kr 16:8 viitab Paulus soovile jääda Efesosse veel kuni nelipühani, ent kui ta Korintosesse tuleb, soovib ta suuliselt inimeste omavahelisi suhteid korraldada ja õiget õpetust selgitada (4:19). Kuidas ka kirjavahetuse protsess kulges, on esimene Korintose kiri ometi selles mõttes ühtne, et autor on mingil ajal oma kirjavahetust kogudusega kokku võtnud ja ühtseks kirjaks kujundanud (Lang 1986, 7).

4. Ajalooline kontekst

Kirja autor on seega üks isik Paulus, kellele võlgneme tänu mitmekülgse selgituskirja eest ühes tema enda poolt rajatud koguduses üles kerkinud probleemide kohta. Korintos oli Efesose kõrval Pauluse misjonitegevuse olulisemaid keskpunkte. Korintos oli provintsikeskus kaubateede ristumiskohas ning Paulus rajas seal oma teise misjonireisi jooksul koguduse, kus ta viibis umbes aastail 50–52 pKr haritud juudikristliku abielupaari Aquila ja Priscilla juures. Paulus tegutses Korintoses umbes 18 kuud ja äratas juutides meelepaha, kes kaebasid tema peale umbes 51–52 pKr prokonsul Galliole. Gallio oli filosoof Seneca üks vendadest, kes kaebust tõsiselt ei võtnud ja selle tagasi lükkas. Korintoses tegutses ka Aleksandriast pärit juudikristlane Apollos.

Koguduse liikmeskonna enamiku võisid moodustada endised paganad ehk teisisõnu pagankristlased. Pauluse viite põhjal 1Kr 1:11–16 otsustades, juhtisid koguduse mõttelaadi ja põhjustasid osa lahkhelidest juudikristlased. Kokku kujunes koguduses linna kirevast miljööst ja koguduse liikmete eripalgelistest taustadest tulenevalt üksteisele vastu käivate vaadete, uskumuste ja praktikatega kogukond. Osa neist tõstis gnoosist ehk tunnetust kõrgele ja rüütas oma vaate vaimsuse dekooriga. Samas koguduses oli ka nii lodeva elukommetega kui ka abielu alavääristavaid või põlgavaid gruppe.

Koguduse liikmete päritolust tingitud sotsiaalsed erisused elasid edasi ka koguduse sees. Rikkad ja vaesed ei saanud agape söömaajale järgneval euharistia pühitsemisel üksteisega solidaarsed olla ja koos sellega nägi Paulus, et neil puudub sisuline arusaam Kristuse ihust nii euharistiana kui ka koguduse kui osadusliku kogukonna mõistes. Niisugustes tõmbetuultes kujunes Pauluse tegevus nii kohapeal õpetades kui ka kirju kirjutades ja andis lõpuks meile kahest kirjast koosneva värvika ja kasuliku juhiste kogu.

5. Kommentaar

4:1 Paulus kõneleb meievormis, võibolla just osaduse ja ühtsuse tähtsusele kaudselt viidates, ning jätkab peatükis 3 esitatut, mille kohaselt Jumala sõna kuulutajad on Jumala teenrid, kaastöölised ja Jumala hoone ehitajad, kelle tööle alles eshatoloogilises vaates lõplik hinnang antakse. Sulane (hypēretēs) tähistab üldiselt niisugust isikut, kes on kellelegi abiks, nagu olid olnud Markus ja Barnabas apostel Paulusele tema misjonitöö etappidel (Lang 1986, 59). Siinkohal on sõnal ilmselt sama tähendus nagu Pauluse sõnal diakonos salmis 3:5. Mõlemad on vastutavad selle ees, kes neile ülesandeid annab. Kõik kuulutajad on Kristuse teenrid ja Jumala varjatud saladuste majapidajad. Väljendid on hästi mõistetavad, kuna näiteks stoa filosoofid nimetasid end Zeusi teenriteks.

4:2 Ei ole aga põhjendatud arvata, et filosoof oleks siinkohal mõjutanud arusaama oma teenriseisusest, mis kasvanud välja endise variseri jumalatunnetusest. Majapidaja ametinimetuse kordamisega tõstab Paulus esile, et siin ei saa olla nii, nagu ilmalikes oludes sageli ilmsiks tuleb – et majapidaja toimetab midagi kõrvale, kaupleb halvasti või isandale kasu mitte tuues. Jumala ees kehtivad teised kriteeriumid, mida ilmestavad ustavus, usutavus ehk usaldatavus. Paulus väljendab ehk seda arusaama, et ta peab oma kutsuja ja ameti andja (vrd Gl 1:15jj) ülesannet hoopis teistmoodi täitma.

4:3 Apostli mõttekäik pöörduub tema kui apostli kohta käiva hinnangu langetamisele, milles inimeste ajalikul sõnal tähendust ei ole. Siis maksab Jumala eshatoloogiline hinnang, millele Paulus on juba eelnevalt (vt 3:13–15) tähelepanu juhtinud – Issanda päev on see, mis teeb igaühe töö avalikuks. Meie misjonitöö tegeliku kaalu avab viimne kohus. Apostlile ei lähegi palju korda inimeste hinnangud tema tööle, ta ei kuluta energiat oma mainekujundusele, see kaob ju peatselt. Pauluse mõtte rõhk on sellel, et igasugune inimlik instants on vaimulikes küsimustes lõplike otsuste langetamise osas ebapädev.

4:4 Pauluse mõtlemise järjekindlust näitab salm 4, sest ehkki Paulus ise ei oska enda juures süüd näha, allub ka see vaade ebapädevuse tõsiasjale. Paulus kasutab oma kirjades südametunnistuse mõistet ja omistab sellele vajaliku tähenduse, ometi on südametunnistus inimlikkuse tõttu piiratud ega saa olla suurte otsuste langetamise organiks.

Kohut mõistev Issand on Issand Jeesus Kristus, kelle ees kõik avalikuks saavad. Seda toob Paulus oma järgmises kirjas korintlastele selgemalt esile (vt 2Kr 5:10). Ehkki Jumal ja Kristus on isikutena eristavad, kuuluvad nad õndsustegevuses kokku ja nõnda ka viimse kohtu osas. Jumal on kohtu Poja kätte andnud, seesama Poeg on ju see, kes oma asendava lepitussurmaga on inimeste jaoks patu ja surma väe murdnud.

4:5 Inimesed hoidugu kohtupidamisest enne õiget kohtupäeva aega, mis saabub paruusiaga. Paulus haakub siin Jeesuse sõnaga, mis soovitab kohut mitte mõista, et ka teie üle kohut ei mõistetaks (Mt 7:1). Paulus tuletab meelde ka Vana Testamendi motiivi Jumalast, kes peidetusse ja pimedusse ja inimeste südamesse näeb, nagu seda märgitakse Saamueli puhul, kui ta Taavetit kuningaks võidis (1Sm 16:7). Samuti annab Jumal inimestele nende tegusid mööda, tundes nende südameid (1Kn 8:39 jm).

Antiikses maailmas tunti kommet, kus avalikus teenistuses olnud meestele avalikku tänu osutati. Ka siin ei kehti inimlikud autasude omistamised. Oluline on, et kiitus tuleks Jumalalt. Jumal ei ole kitsi isand, vaid see, kes evangeeliumi kuulutajat tunnustab: siis saab igaüks kiituse Jumalalt. Salmis ilmneb ka Pauluse kirjanduslik meisterlikkus, millega ta lõigu 4:1–5 Jumala saladuste ustava majapidaja perspektiivist ka lõpetab.

6. Paralleeltekstid

Kirjade puhul on paralleeltekste harva. Perikoobile on paralleelsalme ja nendega seotud motiive, millest mõnda on analüüsi käigus juba nimetatud. Teenri ja sulase kohta Jumala ees ilmestas Paulus enda ja Apollose võrdlemisega 1Kr 3:5. Jumala teenijate ehk abiliste iseloomujooni ja moraalseid omadusi avas ta pikalt ja üksikasjalikult 2Kr 6:3–10. Hea ja aruka sulase ehk vähemalt väiksemas mõõdus majapidaja kohta oli juba tuntuks saanud Jeesuse mõistukõne arutust ja arukast sulasest (Mt 24:45–51). Selle lõpp sisaldab ka viidet viimsele kohtupäevale.

7. Tõlgendusloolised märkused

Advendiaja kolmas pühapäev on pühendatud Ristija Johannesele, Jeesuse teevalmistajale. Esimese lugemisaasta evangeeliumi (Mt 11:2–10) taustaks on Johannese vangistamine ning hukkamine nelivürst Heroodes Antipase poolt (vt Mt 14:1–12; Mk 6:14–29). Ristija Johannese kohta vt ka siit: https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/jaanipaev/ https://arhiiv.kjt.ee/2018/06/eelk-perikoopide-abimaterjal-jaanipaev-ap-191-16/

Jutluse kirjakoht otseselt Johannest ei nimeta, küll aga kõneleb otsekui vihjamisi Johannese kui Jeesuse sulase ustavusest oma kutsumusele kuni surmani. Tänases Eestis jääb ustavus usu pärast kuni surmani ilmselt paljudele kaugeks, märterlus ei ole kuigi populaarne. Siiski on pandeemia kestes viimasel ajal kerkinud esile küsimus ustavusest oma väärtustele ning hinnast, mida ollakse valmis selle eest maksma.

Tahtmata minna poliitiliseks (ja soovitades järgmisi näiteid käsitleda neutraalselt, ilma jutlustaja poolt hinnanguid andmata või koguduse suhtumist suunamata), tuleb meelde kaks ajakirjanduseski põhjalikku käsitlemist leidnud lugu.

1. Spordiklubi „Sparta“, mille omanikud keeldusid vaktsineerimistõendit küsimast. Terviseamet sulges klubi. Tänaseks tegutseb samades ruumides uue nimega klubi.
2. Elvis Brauerile kuuluv kohvik „Mém Cafe“ ei küsi samuti vaktsineerimistõendit ning on selle tõttu saanud mitmeid hoiatusi ning omanikule on määratud sunnirahasid ja trahve.

4:1 „Kristuse sulane“ (hypēretēs) on sõna otseses tähenduses „alumine sõudja“ (hypo ’all’ ja eretēs ’sõudja’ sõnast eressō ’sõudma’), galeeriori, kes on alumisel tekil aerude juures. Ülekantud tähenduses on see igaüks, kes teenib füüsilise tööga, teenija. Uues Testamendis kasutatakse sõna mitmes erinevas tähenduses: Mt 5:25 – kohtuteener, Jh 18:36 – sõjasulased, militaarne kaaskond, Mt 26:58, Mk 14:54, Ap 5:21 jne – (suur)kohtuteenrid, Lk 4:20 – sünagoogi teener. Sõnaga tähistatakse ka sõnakuulutajat, sõna sulast (Ap 26:16; Lk 1:2).

„Majapidaja“ (oikonomos, oikos ’maja’ ja nemō ’jagama, majandama’) on leibkonna majandusasjade valitseja ning juht, tavaliselt vabakslastu või ori, kellele perepea (paterfamilias) on usaldanud majapidamise juhtimise, arvepidamise tulude ja kulude üle ning teistele sulastele ning ka alaealistele lastele igapäevase moona ning elatise väljastamise (Lk 12:42; Gl 4:2). Lk 16:1, 3, 8 – mõisavalitseja; Rm 16:23 – linna varahoidja.

1Kr 4:1 nimetatakse apostleid Jumala saladuste majapidajateks, nendeks, kelle kätte on usaldatud kavatsused eesmärgiga teha need teistele inimestele teatavaks. Tt 1:7 nimetatakse majapidajaks ülevaatajaid ning 1Pt 4:10 iga kristlast, kes kasutab tema kätte usaldatud ande kaasinimeste heaks.

Nende ridade kirjutaja vanaema sündis kahe maailmasõja vahel Keila mõisas ning on meenutanud, et kohalik mõisavalitseja (jäägu ta nimi siin nimetamata) ei olnud kõige meeldivam inimene, kes eriti ei sallinud lapsi. Võib-olla tundis ta ennast tähtsamana, kui ta tegelikult oli, sest Keila mõis kuulus tol ajal Tallinna ärimehele Alfred Kalmile (meie peres hääldati seda nime palataliseeritult – Kal’m, Kal’mi), kes suhteliselt harva viibis Keilas. Kalm ehitas Kentmanni tänavale suure maja, kus paiknes ja paikneb Ameerika Ühendriikide saatkond. Kinnisvara arendamine ja hooldamine võttis suurema osa tema ajast, mistõttu Keila mõisa majanduselu oli põhiliselt just mõisavalitseja juhtida.

„Jumala saladused“ (rabide kirjutistes misterīn). Exodus Rabba 19 (81c) märgib: „Ta annab teada oma sõna Jaakobile, ja Iisraelile oma määrused ja seadused“ (Ps 147:19). Jumal ütles neile: Mitte ükski teine rahvas ei tohi ennast Iisraeliga segada ega tema saladusi tundma õppida, vaid need peavad olema selles maailmas üksnes teie päralt.

Iisraeli saladusteks peeti 1) Iisraeli traditsioonilist õpetust, 2) ümberlõikamist, 3) Messia päeva saabumise aega, 4) kalendrikuude ja pühade väljaarvutamise reegleid ning 5) erilisi Toora õpetusi.

4:2 „Ustav“ – Baba’ Batra’ 9a – Rabi El’azar (u 270 pKr) ütles: Ka kui ühel inimesel on oma majapidamises ustav majapidaja, peab ta ometigi ise oma raha kokku siduma ja üle lugema, vt 2Kn 12:11: „Nad lugesid ning sidusid kokku raha“.

Exodus Rabba 2 (68b) – Mooses oli väikeloomade karjane (2Ms 3:1). Seda peab silmas Õp 30:5: „Jumala iga sõna on selge“. Jumal annab inimese hoolde midagi suurt alles siis, kui ta on tema mõne väikese asjaga järele katsunud, alles seejärel ülendab Jumal inimest. Vaata, maailmas on kaks suurt inimest, keda Jumal on väikeste asjadega järele katsunud ning kui ta on leidnud nad ustavad olevat, on neid ülendanud. Ta katsus väikeloomade abil järele Taavetit. See viis nad kõrbe, et kaitsta neid röövlite eest. Nii ütles ka Eliab Taavetile 1Sm 17:28: „Kelle hoolde sa jätsid selle väikese karja sinna kõrbe?“ See õpetab, et Taavet järgis mišna õpetuslauset: „Iisraeli maal ei karjatata väikeloomi“ (Baba’ Qamma’ 7:7). Siis ütles Jumal talle: Sa oled olnud ustav väikeloomadega, tule ja karjata minu lambaid, vt Ps 78:71: „Imetajate lammaste järelt ta tõi tema“. Samamoodi on öeldud Moosese kohta 2Ms 3:1: „Ta ajas karja kõrbe taha,“ et neid röövlite eest kaitsta. Siis võttis Jumal tema, et ta karjataks Iisraeli, vt Ps 77:21: „Sa juhtisid nagu lammaste karja oma rahvast Moosese ja Aaroni käega.“

Tanhuma vjšb 45a: Meie õpetaja õpetas: Kes on ustavate seas suurim? On olemas kolme liiki ustavust: pereisa, kes eraldab kümnise sellel määral, nagu on kohane, ja ei lase tõusta kahtlustel tõstelõivu ning kümnise suuruse osas; keegi ei ole ustavam kui see. Siis veel vaene, kelle juurde on midagi hoiule antud ja kes ei püüa seda endale hoida; keegi ei ole ustavam kui see. Ja lõpuks poissmees, kes elab külas vabade elukommetega naiste läheduses ja ei tee pattu; keegi ei ole ustavam kui see.

4:3 „Inimlik (kohtu)päev“ (anthrōpinē hēmera, rabide kirjutistes dinē ’ādām või dinē baśar wǝ’ādām; vastandiks on „jumalik kohtupäev“ dinē šamājim)

Baba’ Qamma’ 6,4: Kui keegi süütab tulekahju kurttumma, lihtsameelse või alaealise osalusel, jättes tule tema valvata, on ta vaba inimliku kohtu alt, kuid süüdi jumaliku kohtu ees.

Baba’ Qamma’ 55b: Rabi Jehošua (u 90 pKr) ütles: Kes teeb neid nelja asja, on inimliku kohtu alt vaba, kuid süüdi jumaliku kohtu ees, nimelt: kes teeb aia sisse augu, et teisele kuuluvad loomad pääsevad välja, kes teisele kuuluva vilja painutab kahjutule ees maha, et see tuld võtaks, kes valetunnistusi sepitseb, et teise vastu tunnistada; ja kes teadis tunnistada teise kasuks, kuid seda ei teinud.

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: violett.

Advendiajal võib Gloria ära jääda.

Alguslaul: 4.

Päeva laul: 10.

Jutluselaul: 145.

Palvelaul / ettevalmistuslaul: 363.

Lõpulaul: 143.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 41, nr 3 / Agenda, lk 118, nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 7 (advendiaeg), või ekteenia, lk 16 (advendiaeg ja kirikuaasta lõpp I) / Agenda, lk 78–79.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 348 (advendiaeg).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 42, nr 1 / Agenda, lk 120.

9. Muud soovitused

Jutluse jaoks on võimalik kasutada järgnevat kolmeosalist skeemi ja toetuda ülal esitatud struktuuri analüüsile, kus jutluse kaks esimest punkti võivad vastata sellele struktuurile.

1. Need on esmalt meie kui Jumala sulaste, abiliste ja saladuste majapidajate kohustused ja omadused. Oleme misjonärid ja sõna kuulutajad ja selles ka vastutavad.
2. Teiseks, hoidugem kiusatusest langetada suurtes asjades otsustavaid ja lõplikke hinnanguid, mõista hukka keda tahes enne aega. Tasub pidada hoogu ka kellegi liigsel ülistamisel, pigem pakkuda toetust ja sõbralikku tunnustust. Paruusia on sündmus, mille poole liigume.
3. Sellest tuleneb kolmas jutluse jaoks sobilik aspekt. Advendiaja jutluses on meie silmad suunatud koos kogudusega Kristuse tulemisele nii õndsusloolises minevikus, selle aasta pühitsuslikus olevikus kui ka eshatoloogilises tulevikus.

Kasutatud kirjandust

Lang, Friedrich (1986) Die Briefe an die Korinther. Das Neue Testament Deutsch, 7. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.

(Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)