Arvamused

Kristlase õigus vaenata?

Lugesin Postimehest osa Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku preestrite ja koguduseliikmete pöördumist peapiiskopi ja piiskoppide poole, et nad ometi midagi ette võtaks õpetaja Meelis Sülla suhtes, kes julgeb Inglismaal Jumalat ja kogudust teenida. Milline jultumus! Meie teda ei ordineerinud ja Meie ei luba tal preestriametit pidada, aga näe, Meelis Süld ei kuula Meid – nõnda on artikli mõttekäik. Pöördumise lõpul terendas link ühe ametivenna artiklile, kus ta väljendab varjamatut põlgust peaministri ja valitsuse suhtes, lõpetades oma artikli lausetega: „Kaja Kallas ja tema valitsus on kaotanud igasuguse legitiimsuse. Kui nad heaga ära ei lähe, siis tuleb neid selleks sundida.“ Kuhu neid peaks sundima, pagendama Egiptusesse, sest nii on Piiblis kirjas? Aga Piiblis on kirjas ka, et kui keegi ei teinud nii, nagu Meie tahame, siis võeti kivi ja visati ja siis teine ja kolmas jne. Ah õige, see, kes nii tegi, oli Saulus, aga meie räägime ju Paulustest, eks ole?

Seega tekkis küsimus, miks Postimees selliseid artikleid avaldab. Aga parem on, kui avaldab. Autoreid, kes ülipidevalt sõna võtavad, käsivad, poovad ja lasevad, peabki avaldama, sest kui sealt muud ei ilmne, siis inimese häirituse tase kindlasti. Kui üks kirikuõpetaja usub, et tema arvamus võiks peaministrile või laiemalt valitsusele sedavõrd korda minna, et hommepäev pillid kotti pakitakse, siis no ei lähe nad heaga jah.

Aga Meelis Süld, kes olnuks preestriameti väärikas esindaja ka Eestis, ju läks heaga. Läks mujale, kus ta saab preestriametis teenida, mille üle on siiralt hea meel. Mida siis veel vaja on, et professionaalsed kristlased taas rahu ei saa? Mida on vaja kirikuõpetajal, kes oma koguduse naisliikmete hulgas kihutustööd teeb, et rohkem nimesid kaebekirjale saada? Sest mees kuulab ehk õpetaja ära ja läheb kalale, aga naine, mida vanem, seda enam usub, mida õpetaja ütleb.

Küsimused muudkui tulevad. Ma nimelt ei saa paljudest asjadest aru. Küsin endalt, kuidas ma ikka olen selline ohmu, et vaatamata pea seitse aastat väldanud akadeemilise usuteaduse õppele, lisaks aastale pastoraalseminaris (vaimulik õpe), ei saa ma aru kuskilt välja ilmunud ulmelistest teemadest Piiblis. Kui inimene on lugenud kasvõi ainult nelja evangeeliumi Jeesuse elust – sellest, mida Ta rääkis, mida õpetas ja mida Ta ootas oma jüngritelt –, ei kirjutataks ju vastavasisulisi pöördumisi. Ma ei mõista, et keegi, kes järgib Jeesuse õpetust ehk teisisõnu on kristlane, on võimeline hävitama teist inimest, seejuures märkamata, mil moel kahjustab ta iseend ja mille vastu astub.

Miks naispreestrite hoiak homoseksuaalsete inimeste suhtes on valdavalt liberaalne? Sest naine on sünnitaja. Kas ema, nähes oma teismelise lapse selgeid kalduvusi homoseksuaalsuse suunas, lakkab teda armastamast? Mehel või isal on kergem oma lapsele selg pöörata, sest nabanööri, millega laps ema küljes on, tal ei ole. „Kerge“ on muidugi vale sõna, sest ei ole midagi hullemat kui tappa armastus oma lapse vastu. Neid peresid, kus seda „häbi“ üle ei elata ja nooruk ukse taha tõstetakse, on konservatiivsetes usuringkondades üsnagi. Ja ka „konservatiivne“ on siin vale sõna, sest see ei tähenda ometi kängunud mõtlemisega inimesi, kes räägivad armastusest pidevalt ja palju ka siis, kui on oma lapse tema orientatsiooni tõttu hüljanud, ka siis, kui see on lõppenud lapse täieliku kokkuvarisemisega psüühiliselt, veel hullem suitsiidiga. Räägivad ikka armastusest ja jäävadki rääkima.

Nüüdseks peaks ju olema selge, et omasooiharus pole diagnoos. Võttes aluseks uuringud, tunnistas Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) 1990. aastal ametlikult diagnoosi kehtetuks. Tasuks enne teada, millest räägitakse, tutvuda uuringutega ja eriti neil, kes seostavad homoseksuaalsust pedofiiliaga jmt. Valdaval enamusel homoseksuaalidel pole pedofiiliaga midagi tegemist, nad on täiskasvanulikes seksuaalsuhtes elavad inimesed nagu heterodki. Pole ühtki uuringut, millest selguks, et pedofiile on homoseksuaalide hulgas rohkem kui heterote hulgas.

Paljud on õrnad sõna homofoob suhtes, seda sõna ei taheta kuulda ega sobivat ka kasutada. Kas seepärast, et suurim homofoob on kapist välja tulemata homoseksuaal? Sest mis probleeme peaks täisverd heteromehel olema geimehega, ma ei näe ühtki. Igaühel on võimalik homofoobiks nimetada keda iganes, nagu on mitmetel jumalasulastel võimalik nimetada inimesi oma artiklites saatanakummardajateks, perversseteks, valetajateks, kiriku lõhestajateks, laimajateks kiriku aadressil, huntideks lamba nahas, ja nimetada nii ka kolleege.

Benediktiini munk Anselm Grün on öelnud: „Vaenulikkus tekib projektsiooni kaudu. Inimene ei suuda enda juures millegagi leppida ja projitseerib selle minule. Ja siis ta võitleb selle vastu minu juures. Vaenlase armastus tõrgub projektsiooni mehhanismis kaasa mängimast. Kui surume alla oma seksuaalsust, ei tohiks me imestada selle üle, et suhtume halvasti ja tõrjuvalt homoseksuaalidesse või inimestesse, kes oma seksuaalsusega teisiti toimivad kui meie.“

Peale mitmete vaimulike avalikku homoviha väljendamist astus Soome luterlikust kirikust välja pea 40 000 liiget. Ei tea päris viimaste andmete järgi, palju Eestis kirikuliikmeid üldse veel kokku on. Huvitav riik oleme ka sellepoolest, et kui mujal maailmas tuleb kristlaste tagakiusamist ette ka veel praegu, siis meie saame sellega ise suurepäraselt hakkama.

Kuidas selliseid kaebekirju ja artikleid kirjutavate kristlaste mõtteviisi mõista? Kas nii, et ma olen kristlane, olen Jumala laps, kõik minu elus on Jumala arm, Tema armu vili? Et mind on õpetatud armastama Jumalat ja ligimest ning ma palvetan, soovides armastust ja õnnistust oma õdedele ja vendadele ja laiemalt kogu inimkonnale? AGA, ma kirjutan kaebekirju, et keegi, kes teeb täpselt sama kui mina – palvetab ja õnnistab – peaks astuma preestriametist tagasi, sest Piibel ütleb nii. Kus kohas Piiblis sellised sõnad kirjas on? AGA IKKAGI, ta ei tohi teha nii, nagu ta teeb, ta teeb valesti ja teda peab hukka mõistma ning karistatama ja haarataksegi esimene kivi ning räägitakse taas armastusest, palvetatakse ja soovitakse kõigile õnnistust… ja ma jälle ei saa aru. Juba kahetsen, et ei järginud soovitust doktoriõppesse minna, peaks vist ikka minema, veel neli aastat teoloogiat, sest nii valesti olen Piiblist aru saanud, eriti Jeesuse õpetusest. Või on vahepeal uus Piibel välja antud? Mis selle algkeel siis on, eesti keel? Tahaksin samuti seda lugeda, et oma silmaga näha kaanonit, mis selgitab, mida tohib homoseksuaalne, biseksuaalne vm seksuaalse orientatsiooniga või sooneutraalne inimene kristlasena teha ja miks ta on patune, kui ta ei tee nii nagu Meie ütleme. Aga eriti tahaks lugeda, milline Piibli kirjakoht lubab kristlasel vaenata, alandada, mõnitada ja psüühiliselt terroriseerida inimesi ega pea seda patuks.

Nii ei oskagi ma teoloogi ja vaimulikuna midagi tarka lisada, aga psühhoterapeudina palun meenutada oma südamele, et inimene on habras, teinekord nii habras, et ka see esimene, verbaalnegi kivi võib kustutada eluküünla. Kas see on asi, mida peab kristlasele meelde tuletama?!

Kui lähed kohut mõistma Piibel pahupidi käes või selges äratundmises, et oled selle ise kirjutanud, siis küsi eneselt, kelle või mille vastu astud, kui viskad kivi inimese suunas, keda sul on käsk armastada. Loodan, et vähemalt see kirjakoht Piiblist on ikka läbi loetud. Kelle vastu sa astud, kui astud Armastuse vastu? Jumala vastu astumine lõppeb alati näoli mullas, sügavas kahetsuses ja palves andestuse järele.


Miina Piir on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik ja Eesti Vähiliidu psühholoogiline nõustaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English