Artiklid

Vastus R. Tasmuthi ettekandele „Kuhu lähed, Eesti teoloogia? Arutlus Uue Testamendi teaduse vaatevinklist“

Kui Randar Tasmuth rääkis eelnevas Uue Testamendi uurimise probleemidest ja võimalustest, siis mina räägin oma vastuses inimestest. Sest teadus, ükskõik mis teadus, käib ikka inimesi pidi ja nende kaudu. Ja räägin ka arvudest, sest ülikool on juba selline koht, kus numbritega mõõdetakse kõike, mida mõõta saab.

Niisiis, seisuga sügis 2021 on Eestis akadeemiliselt Uue Testamendi alal tegutsevaid inimesi neljas teoloogiakoolis mõningate mööndustega kaheksa. Usuteaduskonnas loen suure osa Uue Testamendi aineid pärast kolleegi ja õpetaja Peeter Roosimaa emeriteerumist mina. Lisaks õpetab Uue Testamendiga seotud aineid Ergo Naab ja natuke ka Jaan Lahe. Kui seda olukorda võrrelda eestikeelse usuteaduskonna varasema ajaga kahe ilmasõja vahel, siis on asjad sarnased: toona oli alguses tööl üks õppejõud, hiljem kaks. Usuteaduse Instituudis töötavad head kolleegid Randar Tasmuth, Vallo Ehasalu, taas Jaan Lahe ja mainimata ei saa jätta ka Arne Hiobit, kes on küll süstemaatik, ent omajagu ka Uue Testamendi kohta kirjutanud. Mainisin juba Peeter Roosimaad, tema  on jätkuvalt aktiivne ka emerituuris. Eesti Metodisti Teoloogilises Seminaris õpetavad Uue Testamendi aineid Külli Tõniste ja meie usuteaduskonna vilistlane Anne Saluraid. Nii ongi kaheksa.

Spetsialiseerumisest kõneldes tuleb aga öelda, et puhtalt Uue Testamendi peal on sellest nimekirjast vaid Randar Tasmuth, Peeter Roosimaa ja Anne Saluraid. Teised teevad ka muid asju, siin see koormatuse maht erineb inimesiti, nt Jaan Lahe on pigem religiooniuurija, kes tegeleb ka Uue Testamendiga (nagu ka tänase konverentsi kava seda kinnitab). Vaatasin ka publikatsioone – erineval tasemel publikatsioonide osas on Uue Testamendi ülekaal viie inimese puhul (minu puhul see ei kehti, nii õppetöö kui publikatsioonid on mul umbes pooleks). Publikatsioonide uurimine ja analüüs on siiski asi, mis tänase piiratud ajamahu tõttu jääb käsitlemata. Küll aga võib öelda, et raamatuid on kirjutanud ja koostanud kuus inimest, kui doktoritööd kaasa arvata, siis seitse, neist Uue Testamendi kohta võõrkeeles kaks.

Uue Testamendi alaseid doktoritöid on usuteaduskonnas viimase 30 aasta jooksul kaitstud neljakümnest neli, lisaks üks Tallina Ülikoolis. Doktoritöid on edukalt juhendanud kuus inimest, üks mitte-eestlane (Folker Siegert Münsterist). Viiest eestlasest kolm ei ole puhtalt uustestamentlased ja üks üldse mitte: lisaks Toomas Paulile, Anne Kullile (Peeter Roosimaa juhendajad) ja Roosimaale endale kui juhendajale ka Jaan Lahe ja minu juhendajana taas süstemaatik Anne Kull ja kaasjuhendaja Peeter Torop, kes on semiootik. Nojah, ka Toomas Pauli ampluaa on olnud nii lai, et raske on teda puhtalt uustestamentlaseks pidada.

Kui kaitstud doktoritööde osas on Uue Testamendi suhe muudesse teemadesse üks kümnele, siis kõrghariduse I ja II astme puhul langeb see märgatavalt. Siinkohal on lisatud koondtabel kõigist taasiseseisvumisaja lõputöödest koos Uue Testamendi osakaaluga neist. See on tabel, mille eesmärk on vahendada üldmuljet, mis tähendab, et detaile olen siin üldistanud. Nt on „baka“ lahtrisse arvatud kõik kõrghariduse I astme tööd. Ma ei pidanud siin vajalikuks eristada rakenduskõrgharidust bakalaureuseõppest ja teadusmagistrit ning 3+2 magistrit, kuna selle aja jooksul on Eesti kõrgharidusmaastik teinud nagunii mitmesuguseid uperpalle. Niisiis „baka“ on kõrghariduse I aste ja „mag“ II aste. Samuti ei ole ma eraldi arvestanud Tartu Teoloogia Akadeemia magistreid, ehkki neil oli vahepeal võimalus seda kraadi anda, mida ka tehti. Uue Testamendi alaseks tööks hindasin pealkirjade põhjal kõik need tööd, mis eeldasid Uue Testamendi teksti lugemist just ajaloolist konteksti arvestades (sealhulgas ka apokriivad). Sellise meetodi laenasin hiljuti eesti keeles ilmunud Wilfred Cantwell Smithi raamatust „Religiooni tähendus ja ots“, kus autor seda edukalt rakendab. Usuteaduskonna puhul on andmed võetud meie kodulehelt, teiste koolide puhul olen toetunud Usuteaduslikus Ajakirjas avaldatule (sestap siis viimase aasta andmete puudumine sellest loendist).

Kuidas nüüd kõiki neid arve hinnata, on iseasi. Jätan siin selle õhku mõtteaineks. Igatahes ei ole Uue Testamendi alaste lõputööde osakaal kõigi teiste teoloogiadistsipliinide taustal just ülemäära suur. Vahest ainult niipalju, et minu poolt eeldatud „usklikkuse faktor“ osutus täiesti paikapidamatuks. Nimelt tekkis mul ülikoolis mingil perioodil tunne, et Uut Testamenti tahavad lõputöös peamiselt uurida just koguduste elus aktiivselt osalevad kristlased ja et teised valivad siis midagi muud üldhuvitavat. Usuteaduskonna vastavate numbrite kõrvutamine rakenduslike kirikukoolide andmetega näitab aga selgesti selle arvamuse alusetust. Igal juhul vajaks küsimus sellest, miks Uus Testament üliõpilaste lõputöö teemana kõikjal nii ebapopulaarne on, eraldi uurimist.


1. oktoobril 2021 toimus Tartu Ülikoolis konverents „Kuhu lähed, Eesti teoloogia?“, mis oli pühendatud Akadeemilise Teoloogia Seltsi asutamise 100., Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamise 30. ja populaarteadusliku kultuuriajakirja Kirik & Teoloogia 10. aastapäevale (konverents on järelvaadatav ja selle kava leiab siin). Avaldame järgnevates ajakirja numbrites konverentsi ettekannetele toetuvaid artikleid – osalt on tegu tekstidega, millest kanti ette oluliselt lühendatult, osalt ettekannete töödeldud kujudega. Põhiettekandeid kommenteerivad lühemad artiklid, mis põhinevad vastusettekannetel.


Ain Riistan (1965), dr. theol., on Uue Testamendi lektor ning religiooniuuringute ja teoloogia õppekavade programmijuht Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ning EEKBL liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English