Arvamused

Igavene armastus – igavene andestus

Nii nagu paljusid eesti teolooge ja loomeinimesi, tabas mindki oma õpingute alguses vaimustus Uku Masingu mõttehiilgusest ja tema käsitlus „elusamusest“. Ühelt poolt kogu aade, mis oli ühtaegu väga selge ja ilus, muutus aga oma paljususes keerukaks ja vastuoluliseks selle poole päriselt püüeldes. Eelkõige just inimeste ja armastuse tõttu, ning ma ei kahtle – ka oma ettekujutuste ning kangekaelsuse tõttu.  Kui oled algselt silmi särama pannud toimetustesse uppumas, kas see sama „elusamus“ võiks jätkuda? Samavõrd kui ahvatleb vajadus päriselt ja ehedalt „elada“, näib haaravat ka igatsus aeg-ajalt eluolust kõrvale hüpata ja kuningas Saalomoni eeskujul näha tühisust ning ehk seeläbi maailma väärtused uuesti ilmale kanda. Vahel selleks, et oma või teiste tühisemaid tundeid ja tahtmisi mitte ületähtsustada, vahel et mõista oma rahulolu või puudusi. Selleks et mitte harjumuspärasusse ning iseenesestmõistetavusesse ära uppuda. Mõned eluolust kõrvalepõiked on igatsuslikud ja vabatahtlikud, mõned välistest valusatest asjaoludest tingitud ja sunniviisilised. Aga mõlemal puhul on need vajalikud kõrvalepõiked, mis oma kogemusega meid loovad, et siis jälle võimalusel hüppevalmis tagasi „ellu“ sukelduma panna.  

Me võime vaadelda elu isiklikul tasandil, kus tegeleme iseenda vaimu arendamisega ning teisest küljest näha ennast kui toimiva ühiskonna liiget, kellel on teiste inimeste ja oma riigi ees teatud kohustused ning ka ootused. Just see teine aspekt ühiskondlikul tasandil võib tekitada vahel soovi elust kõrvale hüpata ning siinkohal peaksimegi küsima „miks?“. Miks on inimesed, kas teadlikult või alateadlikult, ise või sunniviisiliselt ühiskondlikust elust välja astunud? Kas „väljaastumine“ väljendub lihtsas soovis valimistel mitte hääletada, igasuguse suhtlemise vältimist, enesehävituslikult põgenemist teatud ebatervislikesse harjumustesse või vaenulikku protestimeelsuse avaldamist? Mida me ei pane tähele, et ühiskonnana võime olla üksikisiku haavajaks? 

Mulle on meeldinud Vello Salo ütlus, et täiuslikkus saab olla seotud vaid teispoolse maailmaga. Üks kristlikest tavadest (tean, et vähemalt idakiriku kombe kohaselt) on kaaslaselt vestluse lõpus andestust paluda. Enda meelest me pole kedagi haavanud, aga kuna oleme ebatäiuslikud, puudub tegelik teadmine. Kuna õige tunne on soovida teisele armastusest head, siis vabandataksegi. Iga hetk võib olla ekslik. Siinkohal ehk võiks lugejal meenuda paar piinlikku seika oma teismeeast, mil ahmisime uljalt kogemusi sageli enne mõtlemata (sest Artur Alliksaare sõnadega: „on hurmav juhustele anduda…“), mis praegu, loodan, paneb muigama või naerma. Minul on neid eksimusi küll kuhjaga varuks. Mõningaid vigu ei pruugi ma mäletadagi, sest ma ise ei mõistnud neid vigadena. Puudusid teadmised ja kogemused. Mõned vead piirduvad vabandusega ja elu kulgeb tavapärasel viisil edasi, mõnedel võib olla palju traagilisem tagajärg ja eksimused toovad pöördelisi muutusi. Mõned algselt tundunud vead on hiljem osutunud hoopis ainuõigeteks. Mõningaid eksimusi kanname kaasas läbi elu ja seda palavamalt igatseme andestuse ja usu järele. Kuningas Taaveti laulud olgu sel puhul Vana Testamendi näiteks. Selle kristliku kombe järgi vastatakse kaaslasele andestusega, kuna Jumal on andestav.  

Kristlik käsitlus on paratamatult duaalne ning on olemas õige ja vale. Vana Testamendi tarkuskirjandus eristab „õigeid“ ning „eksinuid“ ning tarkuskirjandus žanrina iseenesest võib kirjanduslikus mõttes samaaegselt hõlmata väikežanritena endas õigete ülistamist ning rumaluse pilkamist. Pilkamine siinkohal tähendab pigem eksimuse väljatoomist ja eksinu hukatusliku saatuse kirjeldust. „Saalomoni pärandis“ märkab seda eelkõige „Õpetussõnades“, aga pilkamise enda kohta on öeldud nt Õp 17:5: „Kes kehva pilkab, teotab tema Loojat.“ Etioopiakeelses raamatus „Kebra Nagast“ („Kuningate ülevus“ – Looming (1992), tõlk Kalle Kasemaa, 7, 957–958) kirjeldatakse ideaali ja Saalomoni kui täiuslikku valitsejat: „Oma käsud andis Saalomon kannatlikkuse ja leebusega, ja kui keegi oli eksinud, andis ta sellele armu, sest oli tarkuses ja jumalakartuses korraldanud oma koja asjad; ta manitses rumalaid leebusega ning kohtles ümmardajaid leebuses; ta avas oma suu tähendamissõnadega ning ta kõne oli magusam puhtast meest…“ (tõlk. Kalle Kasemaa). Leebe kõne ja andestus ei tähendanud sellegipoolest karistamatust: „/…/ sest ta tõepoolest tundis ära need, kes olid seadusest üle astunud, ning ta karistas neid ja pani nad kartma, nii et nad ei teinud enam iial teist korda kurja, vaid elasid rahus ja kartuses kuninga ees“ (tõlk. K. Kasemaa). Islamieelne araabia luuletaja an-Nābiġa aḏ-Ḏubyānī on oma ülistavas luules võrrelnud kuningat an-Nuʿmān III kuningas Saalomoniga koos järgnevate tarkussõnadega, mida Jumal olevat Saalomonile öelnud: „Kes kuuletub Sulle, temale toon ma head tema kuuletumise eest/sellisel viisil, nagu tema kuuletus Sulle ning Sina suuna teda õigele teele//Kes ei kuuletu Sulle, teda nuhtle karistusega/[mis] surub alla ebaõiglase ja ei rahuldu alandusega“ (tõlk. A.Vijard). 

Ideaalse ühiskonna kirjeldus tundub liiga keeruline reaalsuses, ent suured aated ongi etaloniks millegi poole püüdlemisel. Kaasaegses riigijuhtimise mudelis puudub ainuvalitseja ning lihtinimesed on saanud suurema vastutuse ühiskondlikult riigi tasandil. Siinkohal oleks täiuslikust valitsemisest kujuteldu ja ühiskondliku vastutuse kõrval hea paralleel laste kasvatamisest. Lapsevanematena soovime alati lastele head – neid kaitsta, õpetada, teatud määral isegi hellitada. Kõige ebameeldivam tunne on olla range – see nõuab pingutust ning vastutasu heale soovile on sageli trots ja ehk isegi solvumine. Lapsed õpetavad oma vanemaid olema ranged, kui on armastust ja ka teadmist. Püüame olla ranged ilma solvamata ja teisiti hinge rikkumata. Sõltuvust tekitavadest ainetest, harjumustest või maailma kuvandit esitavatest loosungitest eemale hoidmine või selgitused nendel teemadel on kujunenud kaasaegses maailmas eraldi väljakutseks. Ka armastuse mõiste võib olla läbi aegade moondunud. Me ei saa veendunult öelda, et seda mõistame, enne kui ise võiksime end enam selles osas puhastada ja küpsemana tunda. Vajame ise tarkust. Argise elu teatud ebameeldivused suruvad peale uute ootamatustena, väsitava infomüra või ületöötamisena ja vahel saavad nii paraku summutatud ka vaimsed väärtused. „Kahe riigi õpetuse“ praktika kukub sellisel juhul läbi, kuna reaalsuses on nendes kahes riigis samaaegselt ikkagi keeruline rahus eksisteerida. 

Täiuslik maailmakodanik ei pruugi olla puhas humanistlikus mõttes. Seadused on erinevad eri riikides. Humanistlik maailmakäsitlus ei pruugi olla puhas vaimses või religioosses tähenduses. Enamik konflikte on olnud ja jäävad alati olema vastavalt inimeste erinevatele sisemistele kompassidele. Ja ka vaimsed väärtused on erineva mõõdupuuga määratlevad, kui määrajaiks ongi inimesed ise. Kõige teravamalt saame eksida, kui me oma väärtuste või sõnumite selgitamise asemel esitame ainult hinnanguid või halvakspanu. Seetõttu mäletagem lugupidavalt vabandada ja andestada ning seejärel jätkata uute sõnade või tegude leiutamist oma sõnumite edastamiseks, nagu lastele, nii ka kaaselajatele. Inimene on habras, tugevus tuleb teispoolsest maailmast. Kristliku õpetuse tähenduses on sama oluline või olulisem veelgi vabandada Täiusliku ees, loota ning püüelda igavese andestuse ja igavese armastuse poole, nagu Ülemlaulus püüeldakse armastatu poole.  


Alice Vijard (1982) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja Tallinna Ülikooli araabia keele õpetaja. 

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English