Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud kolmandasse aastakäiku.
1. Perikoobi tekst
Lisaks mõnele tavapärasele väiksemale probleemile käsikirjades, mispuhul mõnes kohas erineb kreeka tekstis sõnade järjestus või on lisatud sidesõna (nt kai salmis 33 „ja kuidas sina siis ütled: Te saate vabaks?“ ning de salmis 35 „aga poeg jääb alatiseks“) on märkimisväärne, et salmis 34 on mitu Lääne teksti varasemat käsikirja jätnud välja sõnapaari tēs hamartias, s.t „kes teeb pattu, on ori“, mitte „patu ori“. Nestle-Alandi tekstikomitee hinnangu kohaselt on sel puhul tegu kas stilistilise parandusega, kuna tēn hamartian esineb samas lauses vahetult eespool või siis, et tugevamini rõhutada sõna „ori“ mõju.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop koos sellele järgneva lõiguga 8:37–59 on osaks Jeesuse ja juutide vahel Jeruusalemmas lehtmajapühadel toimunud sündmuste ja peetud kõnede reast 7:14–10:21. Antud juhul kuulub tekst pühadele vahetult järgneval päeval juhtunu hulka, mis saab alguse abielurikkuja naise intsidendiga templis (8:2–11) ja areneb edasi ilmutuslikuks kõneks:
1. Jeesus on maailma valgus 8:12–20.
2. Jeesus ei ole sellest maailmast 8:21–29.
3. Vaidlus juutidega 8:30–59, s.h
1) tõest, vabadusest ja orjusest 8:30–36 (perikoop),
2) Aabrahami lasteks olemisest ja Jeesuse Isast 8:31–59.
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoobis arendatud mõttekäiku tuleb kõigepealt mõista ühe komponendina evangeeliumi laiemas narratiivis. Autor on lugejat varustanud juba eelnevalt ainesega, mis mõtteseoste abil aitab tekstis esitatut taibata. Juba evangeeliumi proloog (1:1–18) juhatab sisse võtmeteemad: see, mida kirjeldatakse, on ilmutus Jumalalt, mis saab teoks vastasseisude maailmas, kus vastanduvad valgus ja pimedus, ilmutuse vastuvõtmine (s.t usk ja äratundmine) ja mitte vastuvõtmine (s.t mitteuskumine ja mitteäratundmine). Perikoobis ja sellele järgnevas esitatu eksplitseerib samu teemasid.
Mis puudutab Jeesuse kõnesid, siis on lugeja juba korduvalt kokku puutunud sellega, et Jeesus ei kõnele oma kuulajatega argiselt, vaid, vastupidi, argisust ületavalt, ilmutuslikult (vt nt Jh 3 vestlust Nikodeemusega ja Jh 4 vestlust Samaaria naisega). See kõik tekitab nii usku kui uskmatust ja nende kahe vahel kõikumist (vt Jh 6:66–69). Uskmatuse ilmekamaiks näiteks on just lehtmajapühade sündmuste sisse juhatamine teatega, et juudid otsisid võimalust Jeesust tappa (7:1). Seesama teema raamistab ka Jeesuse tegevust ja kõnesid lehtmajapühadel (7:11–13, 19, 25, 30 jt). Perikoobis esitatut on raamistatud kõigi kirjeldatud motiividega: tegu on argist ületava ilmutuskõnega, mis leiab aset nii usu tekke kui ka taastuva vaenulikkuse piiridel (salm 30: „Kui ta seda rääkis, hakkasid temasse uskuma paljud“), ent mis ometi areneb kohe uuesti vastasseisuks (päädides salmiga 31: „Ma tean, et te olete Aabrahami järglased, kuid te otsite võimalust mind tappa, sest minu sõna ei mahu teisse“).
Kirjanduslikult algab konflikt vahepeal uskumise algeid ilmutavate kuulajatega üsna kohe, kui Jeesus kinnitab, et nad võivad tema sõnasse jäädes tõde tunnetada ja vabaks saada (8:31–32). Mispeale kuulajad ei saa sellest aru (nagu Nikodeemus uuesti sündimisest Jh 3 või Samaaria naine elusast veest Jh 4) ning ärrituvad. Hilisem kontrast ainult süveneb (8:44–45): „Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema on mõrtsukas algusest peale, ta ei püsinud tões, sest temas ei ole tõde. Kui ta räägib valet, siis ta räägib enda oma, sest ta on valetaja ja vale isa. Aga et mina kõnelen tõtt, siis te ei usu mind.“
Kindlasti on oluline tähele panna ka seda, et see süveneva konflikti taustal avalduv ilmutuskõne päädib salmidega 58 ja 59: „Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.“ Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.“ Esimeses kasutab Jeesus enesele viidates väljendit egō eimi, mis on Septuaginta tõlkes Jumala nimi. Ja teises kinnitatakse veelkord kuulajate otsust Jeesus hukata. See päädib evangeeliumi lõpus Jeesuse ristilöömise ja ülestõusmise sündmustega, mille käigus saab lõpliku kinnituse ka kogu evangeeliumi läbiv usu teema (20:30–31): „Jeesus tegi jüngrite ees veel palju muid tunnustähti, mida ei ole sellesse raamatusse kirja pandud, aga need on kirja pandud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu tema nimes.“
4. Ajalooline kontekst
Eksegeete on aeg-ajalt hämmeldama pannud see, et juutide vastus salmis 33 „Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud“ ei pea paika: Aabrahami järglased olid ju nii Egiptuse kui Babüloonia orjapõlves ja ega roomlaste all elamine palju parem polnud. Antud juhul ei kirjelda see väide siiski mitte ajalugu, vaid sellega rõhutatakse esiisa Aabrahami suursuguse kaudu ka iseenda suursugusust. Ehk siis Jeesuse kinnitust, et nad võivad tõe kaudu vabaks saada, tajusid kuulajad rünnakuna oma aule ja väärikusele ja reageerisid sellele vastavalt. Toonases aule orienteeritud ja au kaitsmist rõhutavas kultuuris oli selline reaktsioon ootuspärane. Samas oli hellenistlikus retoorikas küllalt levinud vabaduse mõiste poleemiline kasutus – vaba inimene ei ole mitte see, kes on ühiskonnas vabade staatuses (ja nt ise orjade omanik), vaid vaba on see, kes on vaba seesmiselt, vaba oma kirgedest, vaba moraalses ja usulises tähenduses. Jeesus teeb siin sedasama.
Omaette küsimus on, et mis siis ikkagi on „maja“ (oikia) salmis 35, kuhu ori alatiseks ei jää, aga poeg jääb? Antud teksti kontekstis on selleks ilmselt just Aabrahami „maja“, s.t et Jeesus ütleb, et ehkki tema kuulajad peavad Aabrahami oma isaks, on nad tegelikult orjad ja nende jätkuv kuulumine Aabrahami majja ei ole nii iseenesestmõistetav kui nad eeldavad. Seda kinnitab ka salm 37 ja järgnev. See viimane asjaolu mõjub kinnitusena, et sõnapaari tēs hamartias väljajätmine salmist 34 vastab paremini teksti algsele intentsioonile. Nii on seda käsitlenud ilmselt ka The New Jerusalem Bible väljaandjad, kes on selle tekstiosa asetanud lihtsalt märkusena aparaati.
5. Paralleeltekstid
Sõna alētheia ’tõde’ esineb evangeeliumis 25 korral erinevates seostes. Tähendus, mille evangelist antud perikoobis esitab, on tõe seotus Jeesuse isikus avalduva ilmutusega, vrd 1:14, 17; 5:33; 14:6. Samas näeme, et Jeesus seob tõe taipamise tema jüngriks olemisega vrd 3:21; 4:23–24; 18:37 ja tõe mittetaipamine on ilmutuse vastuvõtmisest keeldumise tagajärg vrd 8:45; 18:38. Samas on tõe seotus vabadusega leitav ainult käesolevas perikoobis.
6. Tõlgendusloolised märkused
Usupuhastuspüha (luterliku reformatsiooni aastapäev) ei ole õndsuslooline püha, vaid ajaloolise sündmuse mälestuspäev, kuuludes seega kokku näiteks vabariigi aastapäeva ning võidupühaga. Traditsioonilise väite kohaselt naelutas Martin Luther 1517. aastal kõikide pühakute päeva eelõhtul Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, millega ta soovis alustada dispuuti kiriku sisemiseks uuenemiseks.
On ajaloolasi, kes peavad seda sündmust hilisemaks vagaks legendiks, kuna Luther ei kõnele sellest sündmusest ise mitte kuskil ja sündmust mainib esimesena pärast Lutheri surma Philip Melanchthon. Melanchthoni sõnul naelutas Luther teesid 31. oktoobri õhtul ainult lossikiriku uksele, kuigi Wittenbergi ülikooli põhikiri nõudis väitlusteeside avalikustamist linna kõikide kirikute ustel (mida kinnitab Georg Röreri märkus). Kindel on see, et 31. oktoobril saatis Luther teesid Mainzi peapiiskopile Albrechtile. Siiski on Melanchthonist alates hakatud kõnelema Lutheri haamrilöökidest, mis raputasid kogu Euroopat.
Teesid on ilmunud eesti keeles Urmas Petti tõlkes Usuteaduslikus Ajakirjas 1/2000 ning Lutheri teoste kogumikus „Valitud tööd“ (Avatud Eesti Raamat, Tartu: Ilmamaa, 2013).
Abot 6,2: „Rabi Jehošua ben Levi ütles: Päev päeva järel tuleb Taevane Hääl Hoorebi mäelt ja kuulutab ja ütleb: Häda neile inimestele, kes alandavad Toorat, sest igaüht, kes ei tegele Toora õppimisega, nimetatakse laiduväärseks. Sest on öeldud: „Kuldne rõngas sea kärsas on ilus naine, kel on rikutud kombed“ (Õp 11:22).
Ja on öeldud: „Ja tahvlid olid Jumala tehtud ja kiri oli Jumala kiri, mis oli uuristatud tahvlitesse“ (2Ms 32:16). Ära loe harūt [uuristatud], vaid herūt [vabadus], sest pole sul muud vaba meest, kui vaid see, kes tegeleb Toora õpetusega. Ja kes iganes tegeleb Toora õpetusega – vaata, ta tõuseb ühes kõrgemale. Sest on öeldud: „Mattanast Nahalieli ja Nahalielist Bamothi“ (4Ms 21:19).“
Vabadusel on kaks aspekti: vabadust millestki ja vabadus millegi jaoks. Elmar Salumaa kirjutab „Süstemaatilise teoloogia käsiraamatus“ (Tallinn: EELK UI, 2008, 425–427, eriti lk 425): „Kui on juttu vabadusest, siis tuleb alati silmas pidada kaht määrava tähtsusega küsimust: millest vabastatakse ja mille jaoks või milleks seda tehakse.“ Kristlase jaoks on vastus see: Kristus on ta vabastanud patu ja surma needuse alt, vabastanud täitma Jumala tahet.
Jh 8:32 – tunnetate tõde.
Sanhedrin 1,18a,55 (Jeruusalemma Talmud): Mis on Jumala pitser? Rabi Bebai (u 320 pKr) on öelnud, et rabi Reuben (u 300 pKr) on öelnud: ’emet [tõde]. Mida tähendab ’emet? Rabi Bun (Bun I, u 325 pKr, Bun II, u 370 pKr) on öelnud, et see on elav Jumal ning igavene Kuningas.[1] Reš Lakiš (u 250 pKr) on öelnud: ’ [alef] on tähestiku alguses, m [mem] on selle keskel ning t [tav] lõpus. See tähendab Js 44:6 järgi: „Mina, Issand, olen esimene“, sest ma ei ole sündinud mitte kekkestki teisest; „ja ei ole muud Jumalat kui mina“, sest mul ei ole kaaslasi; „ja viimase juures olen ma seesama“, sest ma ei anna oma jumalikkust mitte kellelegi teisele.
Jh 8:34 – igaüks, kes teeb pattu, on patu ori.
Genesis Rabba 22 (14d): Rabi Berekja (u 340 pKr) ütles Rabi Šimon ben Ammi [tegelikult rabi Šmuel ben Ammi, u 325] nimel: Ps 32:1 on kirjutatud: „Taaveti õpetuslaul. Õnnis on see, kes on välja tõstetud üleastumise kohale [nii midraš], kelle patt on kinni kaetud.“ Õnnis on inimene, kes on üle oma patust ja kelle patt teda ei valitse. Sest on kirjutatud 1Ms 4:7: „Patt luurab ukse ees.“ Kirjutatud ei ole ḥaṭa’at robeṣa [patt kui naissoost sõna], vaid kirjutatud on ḥaṭa’at robeṣ [patt kui meessoost sõna]. Alguses on patt nõrk nagu naine ja hiljem saab ta tugevaks nagu mees. Rabi Akiba (surn u 135 pKr) on öelnud: Alguses on patt nagu ämblikuniit, kuid lõpuks on see nagu laevaköis, vrd Js 5:18. Rabi Jitshak (u 300 pKr) on öelnud: Alguses on patt nagu teekäija, hiljem saab ta peremeheks, vt 2Sm 12:4: „Tema ei raatsinud võtta oma lammastest ja veistest, et valmistada rooga teekäijale, kes ta juurde oli tulnud“, vaata – teekäija – „ja ta võttis vaese mehe utetalle ja valmistas mehele, kes ta juurde oli tulnud“, vaata – peremees.
Jh 8:36 – kui nüüd Poeg teid vabastab.
Midraš Ps 36 § (125b): Rabi Johanan (surn u 279 pKr) on öelnud: Iisrael orjastati Egiptuses ja Mooses tõusis ning vabastas tema; siis orjastati nad Paabelis ning Taaniel, Miisael ja Asarja tõusid ning vabastasid tema; siis orjastati nad Eelamis, Meedias ja Pärsias ning Mordokai ja Ester tõusid ning vabastasid tema; siis orjastati nad Kreekas ja hasmonid [Mattatias] ning tema pojad tõusid ning vabastasid tema; nad orjastati uuesti jumalavallatu Edomi [Rooma] poolt. Siis ütlesid Iisraeli lapsed: Vaata, me oleme sellest väsinud, et meid orjastatakse ja vabastatakse ja ikka uuesti orjastatakse. Nüüd ei taha me, et meid vabastab liha ja veri, vaid meie vabastaja on Issand Seebaot, kelle nimi on Iisraeli püha!
Inimese võimekust või võimatust oma tegude kaudu õndsaks saada on põnevas võtmes käsitlenud Anton Hansen Tammsaare romaanis „Põrgupõhja uus vanapagan“, jättes romaani lõpus küsimusele siiski üheselt vastamata.
7. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: punane.
Alguslaul: 160.
Päeva laul: 161.
Jutluselaul: 278.
Ettevalmistuslaul: 159.
Lõpulaul: 163.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 296, nr 2 / Agenda, lk 126, nr 3.
Kirikupalve – Intranet, Neljaosaline kirikupalve, lk 36 (usupuhastuspüha) või ekteenia, lk 32 (Kiriku / koguduse nime- ja aastapäev) / Agenda, lk 126–127.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 297, nr 1 / Agenda, lk 128.
(Alapeatükid 1–5 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 6–7 Joel Siim, toimetanud U. Nõmmik.)
[1] Notarikon’inalugedes tõlgendatakse sõna ’emet lausena ’elohim melek tamid ’Jumal, igevene Kuningas’.
