Artiklid

Paul Tillichi käsitus Jumalast (1. osa)

Sõnum Jumalast, kes on ilmutanud end Jeesuses Kristuses, on kristliku kuulutuse kese ja seepärast on ka õpetus Jumalast oluline igas teoloogilises süsteemis. Kuidas kõnelda aga Jumalast sekulariseerunud inimesele, keda traditsiooniline kristlik terminoloogia ei kõneta? Selle küsimuse ees seisis noor Paul Tillich (1886–1965), olles Berliinis Moabiti töölislinnaosas pastoriks. Sama küsimuse eest leidis Tillich end ka pärast I maailmasõda, mil ta alustas tööd Berliini ülikoolis. Ka haritlastega suheldes koges ta, et traditsioonilised usulised ja teoloogilised mõisted ei kõneta neid. Kui see oli nii juba ajal, mil valdav enamik Euroopa riikide elanikest olid vähemalt formaalselt mõne kiriku liikmed, siis palju põletavam peaks see küsimus olema tänapäeval, mil kirikute liikmeskond Euroopas kahaneb järjekindlalt. Ka Eesti kirikud on haaratud tollesse protsessi ja pole mingit alust loota, et kristlik või teoloogiline keel kõnetaks meie inimesi rohkem. Seepärast võiks Paul Tillichi tõstatatud küsimus olla aktuaalne ka siin ja praegu.

Tillichi kõnelemine Jumalast ja Kristusest puudutas paljusid tema kaasaegseid, kuna see oli ebakonventsionaalne ja mõjus uudsena. Paljud tema lugejad hakkasid tema teoste mõjul juba lapsepõlves omandatud usulisi mõisteid, mille sisu üle ei oldud võib-olla isegi kuigi palju mõeldud, nägema uue pilguga – need omandasid otsekui uue elu ja hakkasid korraga sügavalt kõnetama. Paljud Tillichi mõtted leidsid tugevat vastukaja ka mittekristlastest haritlaste hulgas ja nii mõnedki neist avastasid tänu temale uudse vaatenurga kristlusele. Ehk suudab Tillich kõnetada ka tänapäeva Eesti haritlasi.

Paul Tillich on öelnud, et teoloogia on kõnelemine Jumalast (kr theos („Jumal“); logos („sõna“, „kõne“)) ja seepärast on teoloogia põhiküsimuseks küsimus Jumala kohta (Tillich 1956: 193). Oma 1959. aastal ilmunud essees „Usulise keele olemus“ ütleb Tillich, et sõna „Jumal“ on sümbol (Tillich 2019: 121). Oma juba paar aastat varem ilmunud „Süstemaatilise teoloogia“ II köites (1957) ütleb ta, et kõigel, mida religioon ütleb Jumala, Tema omaduste, Tema toimimise ja Tema manifestatsioonide kohta, on sümboolne iseloom ja Jumala mõiste mõtet ei tabata absoluutselt, kui sümboolset väljendusviisi mõistetakse sõnasõnalt (Tillich 1958: 15). Samas teoses väljendab Tillich sama mõtet veelgi radikaalsemalt, öeldes et kõik mida Jumala kohta saab öelda, on sümboolne; see väide ise aga ei ole sümboolne (samas, 15–16). Seejuures ei tohi „sümboolset“ mõista „reaalse“ vastandina, mida Tillichi arvates tehakse siis, kui „sümbol“ vahetatakse ära „märgiga“ (samas, 15) või kui reaalsust kui sellist samastatakse empiirilise reaalsusega (Tillich 2008: 852). Sümbol on hoopis miski, mis viitab reaalsusele, mis on sümbolist suurem, sest sümbol avab meile olemise kihte, mida ei ole võimalik teisiti hoomatavaks teha (Schüssler/Sturm 2015: 48). Seepärast püüavad käsitused, mis rõhutavad selgelt kõigi Jumala kohta käivate väidete sümboolset iseloomu, mitte Jumala tõelisust vähendada, vaid hoopis vastupidi – anda Jumalale ja kõigile tema seostele inimestega rohkem tõelisust ja võimsust, kui neile võiks anda mittesümboolne tõlgendus (Tillich 2008: 854).

Arusaam teoloogilistest väidetest Jumala kohta kui sümbolitest tugineb veendumusele, et inimlik keel ei ole võimeline Jumalat adekvaatselt kirjeldama ning nõnda jääb kõik see, mis me Temast räägime, vaid inimlikuks katseks väljendada seda, mis jääbki viimselt väljendamatuks (Lahe 2020: 121). Ideed Jumala adekvaatsest kirjeldamatusest kohtab juba varakristlikus teoloogias nn negatiivse teoloogia näol (kõige radikaalsemalt Basilidesel ja Dionysios Areopagital). Keskagses teoloogias selgitab Jumala kirjeldamatuse ja kirjeldatavuse vahekorda Aquino Thomas oma õpetusega analoogiatest. Nii nagu Tillich seletas, et sümbolid, mida Jumala kohta kasutatakse, ammutavad oma ainest materiaalsest maailmast („lõplikust olemisest“) ning kannavad seda analoogia põhimõttel Jumalale üle (Tillich 1958: 15), väitis ka Thomas, et me saame rääkida Jumalast vaid analoogiate abil, mis on laenatud maisest maailmast. Ta eristas kahte liiki Jumala kohta käivaid väiteid – metafoorseid väiteid, nagu seda on näiteks Vanas Testamendis esinev väide, et „Issand on minu kalju“ ja otseseid väiteid, nagu seda on näiteks nii Vanas kui Uues Testamendis leiduv väide, et „Issand on hea“. Thomas rõhutas aga, et ka viimaseid ei tohi võtta ühemõtteliselt, sest kuigi näiteks viimases väites võib võrrelda Jumala headust meie omaga, ei ole Tema headus ometi samane meie headusega, vaid erineb sellest. Probleem on aga Thomase meelest selles, et me ei saa rääkida Jumalast muidu kui keeles, mida me kasutame ka loodud asjade ja olendite kohta – ilma selleta ei saaks me Jumalast üldse rääkida (Lahe 2020: 115).

Siiski on Tillichi meelest võimalik rääkida Jumalast kahel viisil – sümboolselt ja mittesümboolselt. Kui räägime sümboolselt, nimetame Jumalat kõrgeimaks olendiks, kelles kõik lõplik on ühendatud ülimas täiuslikkuses. Kui räägime mittesümboolselt, ütleme, et Ta on viimne tõelisus, olemine ise, olemise põhi, olemise vägi (Tillich 2020: 121). Tillichi meelest on oluline eristada Jumala mõistes neid kaht elementi ning see eristamine peaks lõpetama viljatu diskussiooni, kas Jumal on isik või mitte:

„Me võime nendele vastu väita: kui räägitakse “tingimatust”, siis arvatakse, et sellest, millest räägitakse, räägitakse otseses mõttes. Seda võiks nimetada skolastikute kombel “olemine ise” (esse qua esse, esse ipsum). Niisugune väljend ei ole sümboolne. Aga oma seoses tingimatuga peame rääkima sümboolselt. Me ei saaks kunagi astuda Jumalaga ühendusse, kui Ta oleks üksnes “olemine ise”. Oma ühenduses Temaga kohtame Teda meie olemise ülimal astmel – kui isikut. Seda saab seega sümboolses kõnelemisviisis Jumalast väljendada kahetiselt: Ta on see, kes transtsendeerib lõputult meie isikuks olemise kogemust, ja samal ajal see, kes on meie isikuks olemise suhtes nii adekvaatne, et me võime Talle öelda “SINA” ja Tema poole palvetada. Mõlemad elemendid peavad jääma. Kui meil on vaid tingimatu element, siis ei ole võimalik seos Jumalaga. Jääb üksnes mina-sina suhe, nagu me tänapäeval ütleme, kaotame jumaliku, tingimatu elemendi, subjekt ja objekt ning kõik teised polaarsused transtsendeeritakse. See on transtsendentse tasandi esimene element. Teise elemendi puhul on tegemist Jumala atribuutidega, sellega, mida Tema kohta võib öelda: et Ta on armastus, halastus ja vägi, kõiketeadev, kõikjal kohalolev ja kõikvõimas. Need atribuudid oleme laenanud omaenese omadustest. Seepärast ei saa neid sõna-sõnalt Jumalale üle kanda. Kui seda tehakse, siis viib see loendamatute mõttetusteni, mis on üks religiooni mitteusaldamise põhjusi. Nende omaduste sümboolne iseloom peab jääma püsima — vastasel korral muutub igasugune kõnelemine jumalikust mõttetuks. Transtendentse tasandi kolmas element tegeleb Jumala toimingutega. Me ütleme näiteks: Ta on loonud maailma; Ta on saatnud oma poja; Ta viib maailma täiusele. Kõigis nendes temporaalsetes, põhjuslikes ja nendesarnastes väljendusviisides räägime samuti Jumalast sümboolselt. Vaatleme näiteks lühikest lauset “Jumal on saatnud oma poja”. Väljend “on saatnud” implitseerib ajalisust. Jumal on aga meie ajalisusest kõrgemal, kuigi Ta ei ole kõrgemal igasugusest ajalikkusest. Lause sisaldab ka ruumi metafoori. “Kedagi saatma” tähendab kedagi ühest kohast teise liigutama. Ka see on sümboolne väljendusviis, kuigi ruumilisus on üks element Jumala loovas põhjas. Kui öeldakse edasi “Ta on saatnud”, siis tähendab see sõna-sõnalt võetuna, et Ta on midagi põhjustanud. Sellega on Jumal allutatud põhjuslikkuse kategooriale. Ja kui me siis kõneleme “Temast ja Tema pojast”, siis kõneleme kahest eri olendist ja rakendame Temale seega substantsi kategooriat. See kõik on mõttetu, kui võtame seda sõna-sõnalt. Kui seda võetakse seevastu sümboolselt, on see kristliku kogemuse sügav väljendus ning Jumala ja inimese suhte väljendus kõrgeima kristliku kogemuse kohta. Kui meil ei õnnestu teha tänapäeva inimesele selgeks, et me räägime ülaltoodud väljendeid kasutades sümboolselt, lükatakse meid õigusega tagasi kui inimesi, kes elavad veel ebausklikes ja absurdsetes kujutlustes““ (samas, 122–123).

Tillich on ülimalt kriitiline teoloogilise vaateviisi suhtes, mida ta nimetab „supranaturalismiks“. Viimase all mõistab ta Piiblis ja kiriku traditsioonis leiduvate Jumala kohta leiduvate väidete sõnasõnalist tõlgendust. Tema põhiargument supranaturalismi vastu on, et kui lõplikust maailmast laenatud kategooriaid rakendatakse Jumalale, muudetakse Jumal ise lõplikuks. Ruumiga seostatuna asetatakse sel juhul loomuliku inimmaailma kõrvale üleloomulik jumalik maailm; ajaga seostatuna väidetakse Jumala loomistegevuse puhul selle algust ja lõppu. Kausaalsusega seostatuna muudetakse Jumal üheks põhjuseks teiste põhjuste kõrval. Substantsi mõistega seostatuna muudetakse Jumal ise üheks substantsiks teiste kõrval (Tillich 1958: 12). Kõige rohkem häirib aga Tillichit „olemise“ mõiste rakendamine Jumalale (samas, 11–12):

„Jumala olemine on olemine ise. Jumala olemist ei saa mõista kui ühe oleva eksistentsi muu oleva kõrval või selle üle. Kui Jumal oleks üks olev, siis oleks ta allutatud lõplikkuse kategooriatele, iseäranis ruumi ja substantsi omadele. Isegi kui teda võiks nimetada „ülimaks olemiseks“ „kõige täiuslikuma ja võimsama olendi“ mõttes, ei oleks olukord teistsugune. Jumalale rakendatuna muutuvad superlatiivid deminutiivideks. Nad tõstavad ta pealtnäha kõigist olenditest kõrgemale, kuid asetavad ta tegelikult nendega samale tasandile. Paljud teoloogid, kes kasutasid väljendit „ülim olend“, mõtlesid põhimõtteliselt midagi muud. Nad pidasid silmas ülimat kui absoluutset, kui midagi, mis on kõrguses, mis on igale teisele olendile (ka kõrgeimale olendile) kvalitatiivselt kättesaamatu. Niipea kui kõrgemale olendile omistatakse lõpmatu vägi või tingimatu vägi või tähtsus, lakkab ta olemast olend ja muutub olemiseks endaks. Nii mõnedki eksitused jumalaõpetuses või ka apologeetika nõrkused oleks olnud välditavad, kui Jumalat oleks mõistetud esmalt olemise endana või olemise alusena. /— / Sest kui Jumal ei ole olemine ise, siis on ta olemisele allutatud, nagu kreeka religiooni Zeus on sõltuv saatusest. Olemise enda struktuur oleks siis tema saatus, nagu ta on kõigi teiste asjade saatus. Aga Jumal on iseenese saatus“ (Tillich 2008: 847–848).

Tillich heidab supranaturalismile ehk „tavapärasele teismile“ ette, et see on teinud Jumala taevaseks, täielikuks isikuks, kes troonib maailma ja inimese kohal (1). Ta ütleb, et ateismi protest taolise kõrgema isiku vastu on õigustatud, sest taoliselt kujutletud Jumal ei saa kedagi tingimatult puudutada (samas, 858).

Tillich kritiseerib nn tavapärast teismi ka oma teoses „Julgus olla“, milles ta kutsub üles seda ületama:

„Teism võib tähendada Jumala täpsustamata jaatamist. Teism sellises tähenduses ei ütle, mida see mõtleb, kui see kasutab Jumala nime. Sõna „Jumal“ traditsioonilistest ja psühholoogilistest konnotatsioonidest tingituna võib tühi teism luua Jumalast rääkides aukartliku meeleolu. Poliitikutele, diktaatoritele ja teistele, kes soovivad retoorikaga oma kuulajaskonnale muljet avaldada, meeldib kasutada sõna „Jumal“ just sellises tähenduses. See tekitab kuulajates tunde, et kõneleja on tõsiseltvõetav ja moraalses plaanis usaldusväärne. Eriti tõhus on see juhul, kui nad suudavad oma vaenlasi ateistideks tembeldada. Kõrgemal astmel meeldib inimestele, kel puudub kindel side religiooniga, end ometi teistideks nimetada. Seda mitte mingil kindlal eesmärgil, vaid seetõttu, et nad ei suuda taluda maailma, kust puudub Jumal, ükskõik mis see Jumal siis on. Nad vajavad sõna „Jumal“ teatud konnotatsioone ja kardavad seda, mida nad nimetavad ateismiks. Sedalaadi teismi kõige kõrgemal astmel kasutatakse Jumala nime poeetilise või praktilise sümbolina väljendamaks mingit sügavat emotsionaalset meeleseisundit või kõrgeimat eetilist ideed. See on teism, mis asub teist tüüpi teismi ja selle, mida me nimetame „ületatud teismiks“, piiri peal. Kuid ta on selle piiri ületamiseks liiga ebamäärane. Kogu selle teismitüübi ateistlik eitus on sama ähmane nagu see teism isegi. See võib põhjustada põlgliku meeleolu ja vihase reaktsiooni nende poolt, kes oma teistlikku jaatust tõsiselt võtavad. Jumala nime retoorilis-poliitilise kuritarvitamise taustal võib see eitus ehk õigustatunagi tunduda, aga lõppkokkuvõttes on see sama tähtsusetu nagu teism, mida see eitab. See küünib sama vähe meeleheiteni, nagu küünib usuni teism, mille vastu ta võitleb. Teismil võib olla veel teinegi, eelnevale üsna vastupidine tähendus: see võib tähistada seda, mida me nimetasime jumaliku-inimliku kohtumiseks. Sellisel juhul osutab see neile judaistlik-kristliku traditsiooni elementidele, mis rõhutavad mina-sina suhet Jumalaga. Selles tähenduses rõhutab teism personalistlikke lõike Piiblis ja protestantlikes usutunnistustes, personalistlikku jumalakujutlust, sõna kui loomise ja ilmutuse tööriista, jumalariigi eetilist ja ühiskondlikku iseloomu, inimliku usu ja jumaliku andeksandmise isiklikku loomust, universumi nägemist ajaloolisena, jumaliku eesmärgi ideed, lõputut kaugust looja ja loodu vahel, Jumala ja maailma absoluutset eraldatust, konflikti püha Jumala ja patuse inimese vahel, palve ja vagaduselu isiklikku iseloomu. Sellises tähenduses on teism piibelliku religiooni ja ajaloolise kristluse mittemüstiliseks küljeks. Niisuguse teismi seisukohalt on ateism inimese katse põgeneda jumaliku-inimliku kohtumise eest. See on eksistentsiaalne – mitte teoreetiline – probleem. Teismil on ka kolmas, rangelt teoloogiline tähendus. Nagu igasugune teoloogia sõltub ka teoloogiline teism religioossest substantsist, mida ta mõtestab. Teoloogiline teism sõltub teismist selle esimeses tähenduses sedavõrd, kuivõrd ta üritab tõestada Jumala mingilgi viisil jaatamise paratamatust; tavaliselt arendab see niinimetatud argumente, mis tõestaksid Jumala „eksistentsi“. Ent veelgi enam sõltub see teismist selle teises tähenduses, kuivõrd ta püüab esitada õpetust Jumalast, mis muudab mina-sina kohtumise Jumalaga õpetuseks kahest isikust, kes võivad kohtuda või ka mitte, kuid kelle tegelikkused on teineteisest sõltumatud. Teism esimeses tähenduses tuleb ületada, kuna see on ebaoluline, ja teism teises tähenduses tuleb ületada, kuna see on ühekülgne. Aga teism kolmandas tähenduses tuleb ületada, kuna see on väär. See on halb teoloogia. Seda on võimalik näidata põhjalikuma analüüsi najal. Teoloogilise teismi Jumal on olend teiste olendite seas ja sellisena osa tegelikkuse tervikust. Teda peetakse küll selle kõige olulisemaks osaks, ent siiski osaks ja seetõttu allutatuks terviku struktuurile. Eeldatakse, et ta on väljaspool ontoloogilisi elemente ja kategooriaid, mis moodustavad tegelikkuse. Kuid iga väide tema kohta allutab ta neile ometi. Teda nähakse minana, kellel on maailm, egona, kes on seotud sinaga, põhjusena, mis on lahutatud oma tagajärjest, olemisena, millel on kindel ruum ja lõputu aeg. Ta on olev, mitte olemine ise. Sellisena on ta seotud tegelikkuse subjekt-objekt struktuuriga. Ta on meie kui subjektide objekt. Ja samal ajal oleme meie tema kui subjekti objektid. Ja see on otsustav põhjus, miks teoloogiline teism tuleb ületada. Sest Jumal kui subjekt teeb minust objekti, mis pole muud kui objekt. Ta võtab minult minu subjektiivsuse, kuna ta on kõikvõimas ja kõiketeadev. Ma hakkan sellele vastu ja üritan teha temast objekti, kuid vastuhakk ebaõnnestub ja asendub meeleheitega. Jumal näib võitmatu türannina, olendina, kellega võrreldes kõik teised olendid on ilma vabaduse ja subjektiivsuseta. Teda samastatakse meie aja türannidega, kes püüavad hirmuvalitsuse abil muuta kõik pelgalt objektiks, asjaks asjade seas, mutriks nende kontrolli all olevas masinavärgis. Temast saab kõige selle näidis, mille vastu eksistentsialism mässu tõstis. See on Jumal, kes tuli Nietzsche sõnul tappa, sest keegi ei suuda taluda, et temast tehakse tühipaljas absoluutse teadmise ja absoluutse kontrolli objekt. See on ateismi sügavaim juur. See on ateism, mis leiab õigustuse reaktsioonina teoloogilise teismi ja selle rahutukstegevate tagajärgede vastu. Ühtlasi on see eksistentsialistliku meeleheite ja meie ajal laialt levinud tähendusetuseängi sügavaim juur. Teism kõigis oma vormides ületatakse kogemuses, mida me oleme nimetanud absoluutseks usuks. See on vastuvõetud-olemise vastuvõtmine, ilma et oleks kedagi või midagi, mis vastu võtab. Olemise enda vägi on see, mis võtab vastu ja annab julguse olla. See on kõrgeim punkt, kuhu meie analüüs meid toonud on. Seda ei ole võimalik kirjeldada viisil, nagu on võimalik kirjeldada kõigi teismi vormide Jumalat. Seda pole võimalik kirjeldada ka müstiliste mõistete abil. See ületab nii müstika kui ka isikliku kohtumise, nõnda nagu see ületab ka nii julguse olla osa kui ka julguse olla ise“ (Tillich 2021).

Jumala isikulisuse kohta ütleb Tillich, et sümbol „isikuline Jumal“ on tingimata fundamentaalne, kuna eksistentsiaalne suhe (ja Jumala ja inimese suhe ei saa olla midagi vähemat kui eksistentsiaalne) on ühe isiku suhe teisega. Inimest ei saa tingimatult puudutada miski, mis ei ole isikuline. Kuid väljend „isikuline Jumal“ ei tähenda, et Jumal on isik. See tähendab, et Jumal on kogu isikulisuse alus ja kannab endas isikulisuse ontoloogilist väge. Ta ei ole isik, aga ta pole ka vähem kui isik. Tillichi meelest ei tohiks unustada, et klassikaline teoloogia kasutab mõistet persona trinitaarsete hüpostaaside, mitte Jumala enda kohta. Jumal „muutus isikuks“ alles 19. sajandil seoses Kanti vahetegemisega füüsikaliste seaduste valitsetud looduse ja moraalseaduste valitsetud isiku vahel (Tillich 2008: 858).

Käsitust Jumalast kui ühest olevast teiste seas (mis sellest, et kõrgeimast) on kritiseerinud teisedki 20. sajandi evangeelsed teoloogid (vt näit Brunner 2013: 375-376), kes on lähtunud Jumala teistsugususest kõigi lõplikust maailmast pärinevate kategooriate, sh olemise suhtes (vt Lahe 2020: 121-129). Jumala täielik teistsugusus on Tillichi järgi avastus, mille protestantlik teoloogia tegi usupuhastuse ajal, pöördudes nõnda tagasi jumalakäsituse juurde, mida kohtab juba Vana Testamendi prohvetluses (Tillich 1987: 47 jj). Tillichi kaasajal rõhutas seda ideed eriti Karl Barth, kes kandis Jumalale üle määratluse, mida teoloog Rudolf Otto oli kasutanud „pühaduse“ suhtes – Ta on „täiesti teistsugune“ (ganz Anderes). Ent Tillichi käsitus Jumalast ei piirdu vaid Tema teistsugususe rõhutamisega, vaid rõhutab ka, et Jumal on kõrgemal olemisest. Selle idee võttis Tillich üle Schellingilt, ent selle juured ulatuvad antiikfilosoofiasse. Juba mitmed kreeka filosoofid on väitnud, et Jumal on kõigist kategooriatest nii palju kõrgemal, et tema suhtes ei saa kasutada isegi kõrgeimat kategooriat, milleks kreeklaste arvates oli „olev“. Nii väitis Platon, et Hüve (kr agathon), mille ta samastab Jumalaga, „ei ole olemine, vaid ületab olemise nii väärikuselt kui jõult“ (Riik, VI, 509 B). Samas ei saa tunnetatavad esemed Hüvelt „mitte üksnes võime olla tunnetatavad, vaid ka nende eksisteerimine ja nende olemus tulenevad Hüvest“ (samas). Uusplatoonik Plotinos väitis „Ühe“ (kr to hen) kohta, mida ta pidas kõige oleva aluseks ja samastas jumalusega, et ta on „sealpool olemist“ (vt Halfwassen 2021). Teine nimekas uusplatoonik, Proklos (412-485) õpetas, et jumalusega samastuv olemise läte ehk ürgalge (kr proton) seisab ise kõrgemal nii olemisest kui mõtlemisest. Ka uusplatonismist mõjutatud kristlik teoloog Pseudo-Dionysos Areopagita väitis, et Jumala elupaik on „teisel pool meelemõistust ja olemist“. Tillich tunnistab ka ise, et tema käsituses „Jumalast üle Jumala“ heliseb kaasa midagi Dionysiose jumalakäsitusest (Schüssler/Sturm 2015: 166). On olnud teolooge, kelle arvates tuleneb Jumala täielikust teistsugususest, et Jumala olemine on kõige muu oleva olemisest nii kvalitatiivselt erinev, et ka väide, et „Jumal on olemas“, on problemaatiline. Üks esimesi taolisi teolooge oli 2. sajandil elanud Basilides, kes kasutab Jumala kohta nimetust „mitteolev Jumal“. Ta väidab, et „mitteolev Jumal lõi mittemillestki mitteoleva maailma“. Väidet, et „Jumal on olemas“ on kritiseerinud ka paljud 20. sajandi evangeelsed teoloogid, väites, et sellega degradeeritakse Jumal üheks olevaks nähtuseks teiste seas (vt Lahe 2020: 125-126).

Väites Jumala absoluutset üleolekut kõigist kategooriatest, esitab Tillich aga ometi Jumala kohta mitmeid positiivseid väiteid. Nii on ta püüdnud Jumalat määratleda. Ta pakub välja lausa mitu Jumala definitsiooni. Esmalt modifitseerib ta Lutheri määratlust, mille järgi see „millest su süda kinni hoiab ja millele ta loodab, /—/ ongi tegelikult su jumal“ (Suur Katekismus) ja ütleb, et Jumal on see, „mis inimest tingimatult puudutab“:

„Jumal on vastus küsimusele, mis peitub inimese lõplikkuses (2), ta on nimetus selle kohta, mis inimest tingimatult puudutab. See ei tähenda, et kõigepealt on olemas olend, keda Jumalaks nimetatakse ja siis järgneb nõue, et see peab inimest tingimatult puudutama. See tähendab, et see, mis inimest tingimatult puudutab, muutub inimesele Jumalaks (või ebajumalaks) ja see tähendab ka, et inimest saab tingimatult puudutada üksnes see, mis on talle Jumalaks (või ebajumalaks)“ (Tillich 2008: 820).

Seejärel määratleb Tillich aga Jumalat meie „olemise alusena“ (3) või „olemise sügavusena“ (vt samas, 847–851). Loomulikult kehtib mõlema määratluse kohta see, mis kehtib religioosse keele kui sellise kohta – see on metafooride ja sümbolite keel. Tillich püüab siin ruumiliste metafooride abil väita midagi Jumala kohta, kes ei ole ruumiline. Tillichi Jumala-määratlused võimaldavad aga pidada religioosseks ka inimest, kes ise ennast selleks ei pea. Nii ütleb ta ühes oma kuulsas jutluses:

„Kogu olemise lõpmatu sügavuse ja ammendamatu aluse nimeks on Jumal. Toda sügavust mõeldakse sõnaga „Jumal“. Ning kui see sõna teile palju ei tähenda, siis teisendage see ja kõnelge oma elu sügavusest, oma olemise lähtest, sellest, mis teid tingimatult puudutab, sellest, mida ilma mingite põiklemisteta võtate tõsiselt. Kui teete seda, siis võibolla peate unustama mõndagi, mida olete õppinud Jumala kohta, võibolla koguni selle sõna enda. Sest kui olete tunnetanud, et Jumal tähendab sügavust, siis teate temast palju. Siis ei või te end enam pidada ateistiks või uskmatuks, sest siis te ei saa enam öelda või mõelda: elul pole mingit sügavust, elu on lame, olemine on ainult pealispind. Üksnes siis, kui saate viimast öelda täiesti tõsiselt, olete te ateistid, muidu aga mitte. Kes teab midagi sügavusest, teab ka Jumalast“ (Tillich 2009: 55).

Märkused

1 Vt ka Tillichi kriitikat tema teoses „Julgus olla“, milles ta vastandab tavapärasele teismi Jumalale oma käsituse „Jumalast üle Jumala“ (Tillich 2013: 490–496). „Tavapärase teismi“ jumalakäsitust on hästi iseloomustanud Mölder/Jakapi/Volt, kes ütlevad, et traditsioonilise teismi pooldaja võib väita, et Jumalast saab mõelda kui teadvast ja toimivast isikust sõna otseses mõttes, ainult et kui meil esinevad samad omadused, mis on Jumalal, piiratud kujul, siis temal ülimal ja täiuslikul moel. Vt Mölder/Jakapi/Volt 2018: 147–148.

2 Tillich jõuabki oma „Süstemaatilises teoloogias“ õpetuseni Jumalast alles pärast olemise käsitlemist. Analüüsides inimese olemisele omast lõplikkuse kategooriat, jõuab Tillich järeldusele, et lõplik viitab loogiliselt lõpmatusele. Inimvaim viitab lõpmatule ka siis, kui ta on suunatud oma lõplikkusele. Lõplikus ja lõpmatus on korrelatiivsed mõisted. Mõiste lõpmatus „suunab vaim oma enda piiramatute võimaluste kogemisele… Inimvaim võib lõputult edasi minna seeläbi, et ta transtsendeerib kõik lõpliku nii makrokosmilises kui ka mikrokosmilises suunas. Aga vaim ise jääb seotuks oma kandja lõplikkusega. Lõplikkus on ennast piiritult transtsendeeriv lõplikkus“ (Tillich 1956: 223). Tillichi käsitus inimese lõplikkusest kui teest lõpmatuse juurde on sarnane Karl Rahneri käsitusega (vt Lahe 2021: 18–19).

3 Nii määratles Jumalat juba uusplatonismi rajaja Plotinos. Vt Halfwassen 202118. Ka Karl Rahner ja Wolfhart Pannenberg kasutavad Jumala kohta väljendit „olemise alus“. Esimene neist kasutab paralleelselt sellega ka väljendit „absoluutne alus“.

 Järgneb järgmises numbris. Kasutatud kirjanduse nimekiri ilmub järgmise osa lõpus.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute kaasprofessor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English