„Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.” (Mk 12:41–44)

Et paremini tänast evangeeliumi teksti mõista, vaatame natuke ettepoole. Markuse evangeeliumi 11. peatüki alguses sõidab Jeesus kuninglikult Jeruusalemma. Praegune tegevus toimub Jeruusalemma templis, ilmselt templi eesõues, kuhu naisi tulla lubati. Templis kõneleb Jeesus inimestele ning vaidleb ägedalt kirjatundjatega. 12. peatükk algab tähendamissõnaga viinamäe rentnikest, mille sõnum kuulajatele on väga karm. Järgnevad vaidlused maksuraha, ülestõusmise, suurima käsu ning messia päritolu teemadel. Jeesus hoiatab oma kõnes rahvast nende kirjatundjate eest, kes on silmakirjalikud ja ebaõiglased, mis väljendub konkreetselt lesknaistelt majade äravõtmises.

Pikk ja väsitav päev seljataga, on Jeesus istet võtnud ning lihtsalt vaatleb inimesi, kes tulevad ja oma raha aardekirstu  panevad. Õhtusest ajast, pikkadest ja kindlasti väsitavatest vaidlustest ja kõnedest hoolimata jätkub Jeesusel piisavalt empaatiat, et jälgida inimesi väga tähelepanelikult, nii et miski ei jää talle varjatuks.

Kui lesknaine oma piskut kirstu paneb, köidab see niivõrd Jeesuse tähelepanu, et ta käsib jüngritel kohe enda juurde tulla ja seda vaadata. Ta tahab, et nad näeksid midagi, mis on oluline: lesknaise sisemist hoiakut ja sisemist vabadust. Jeesus ei räägi naisega ega too teda ka eeskujuks. Oluline on siin hoopis muu.

Meid on õpetatud ilmselt kõiki korjandust tehes kirikus mitte vaatama, palju keegi annetab. Nii on ka mind õpetatud vaatama inimesele silma, kui ta annetust teeb. Inimesed tunnevad teinekord piinlikkust oma piskut annetuskarpi panna. Korjanduse tegijal on ka seepärast hea mitte teada, palju keegi annetab, et poleks kiusatust mõnele huvilisele hiljem öelda, palju keegi karpi pani. Raha teema on niivõrd privaatne ja tundlik, et on muutunud peaaegu tabuteemaks. Ometi on meie panus, mis me sellesse korjanduskarpi paneme, ka täna elulise tähtsusega kiriku ja koguduse toimimisele. Soovime kõik tulla jumalateenistusele sooja valgesse ruumi ka pimedal ajal, soovime et kirikus oleks need, kes inimesi vastu võtavad, neid ära kuulavad, vajadusel aitavad. See on hea põhjus seda lugu erilise tähelepanuga lugeda.

Raha, mida lesknaine aardekirstu paneb, on väga väike. Kui mõtleme praegusele päevapalgale, mida tavainimene saab, siis see summa võiks jääda kusagile 1 euro kanti.

Jeesus ütleb, et lesknaine annab kõik mis tal on – kogu oma elatise. Võimalik, et naisel polnud enam ka kodu, võibolla oli see nn alla neelatud nende poolt, kelle käes oli raha ja meelevald. Kirjatundjad võisid olla samaaegselt juristid ja nii oli neil hea võimalus petta neid, kes neid usaldasid. Kõige haavatavamad olid tol ajal ühiskonnas just lesed.

Oluline on loo juures see, et naise tegu esile tõstes joonistuvad välja kaks vastandlikku sisemist hoiakut, millest ühte Jeesus taunib, teist aga toob esile. Ühte esindavad kirjatundjad, keda Jeesus süüdistab silmakirjalikkuses. Nad püüavad endast luua meeldivat kuvandit teistele näitamiseks, kuid kes nad tegelikult ei ole. Välise usuvagaduse alla on peidetud haavatavate ühiskonnaliikmete petmine ja paljaks koorimine, neilt viimase võtmine.

Teisalt, lesk, kes paneb kaks peaaegu väärtusetut münti aardekirstu, ei häbene lasta inimestel näha teda sellisena, nagu ta on. Tema annab Jumalale kõik, mis tal on, seega ta annab palju rohkem kui teised. Lesknaine on seesmiselt vaba andma endast kõik. Tema turvatunne ei sõltu rahast.

Tavaliselt inimesed kalkuleerivad, kui palju nad saavad annetada, tavaliselt just nii, et see nende elu kuidagi  ei mõjutaks. Lesknaine annab kõik ja see muudab tema elu. Ta annab kogu oma elu Jumala kätte.

Vaeses lesknaises peegeldub vastu Jeesuse enda pühendumus. Ka Jeesus andis endast kõik, läks vastu oma kannatusele ja surmale, oli valmis andma ennast jäägitult Isa käsutusse. Kui Jeesus oleks andnud oma elust vaid natuke, siis poleks meil täna evangeeliumi, kirikut ja ka tänane maailm oleks hoopis teistsugune.

Markuse evangeeliumi samas peatükis kiidab Jeesus ühte kirjatundjat, kes küsib temalt suurima käsu kohta ning teeb Jeesuse jutust järelduse: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et  tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.“ (Mk 12:32j)

Meie jaoks tähendab see, et ka pelgalt annetus kogudusele pole see, mida Jumal meilt päriselt ootab. Armastada mõistusega ja jõuga tähendab teadlikku elu muutva valiku tegemist.

Kirikuajaloos on tohutult näiteid, kus kristlased on loobunud kõigest materiaalsest, et saavutada sisemist vabadust ja julgust olla, kes nad on, anda endast kõik, teenides Jumalat ja ligimest. Mõelgem näiteks  Franciskusele Assisist või ema Teresale. Nende eeskujul on läbi sajandite lugematul arvul usklikke loobunud kogu materiaalsest selle nimel, et saavutada sisemist vabadust, mis oli lesknaisel tänases loos. On ka teistsuguseid näiteid. Meie usuisa Martin Luther läks kloostrisse, otsis armulist Jumalat, leidis aga Tema kloostrist välja tulles perekonnaelu elades ning julguses jääda iseendaks, truuks oma põhimõtetele, nende eest ka endast kõike andes seistes. Me kõik teame, kui palju see omakorda muutis maailma…

Kuidas on meie endiga? Kui palju meie käitumist mõjutab, mida teised arvavad? Kas julgeme olla need, kes oleme ja ennast ka armastada?

Olles loodud Jumala näo järgi, kes on armastus, on igal inimesel võime endas annet armastada Jumalat ja ligimest nagu iseennast teadlikult arendada. Seejuures armastada ennast tähendab tervet enesearmastust, mis tunnistab, et Jumala loov armastus on ka minus olemas, nii nagu igas ligimeseski.

Kelles tõstab pead isekus, ahnus ja püüd ainult väliselt luua endast ilusat kuvandit, kaotab selle võime. Tõelise armastusega kaasneb lahkus, vabadus olla ehe ja tõeline, aga ka julgus olla ligimesele avatud ja seega ka haavatav.

Juhtusin vaatama ETV+ telekanalilt mitmest osast koosnevat sarja „Jumala lugu” , (esilinastus National Geographic 2017) kus ühes osas Morgan Freeman uuris erinevate religioonide jumalakäsitlusi ning osales uuringus, kus mõõdeti muutusi inimese ajutegevuses ajal, mil ta mõtleb Jumala peale või mediteerib. Muutused toimusid ainult neil, kes tõesti Jumalale suutsid või oskasid keskenduda. Osa lõpus püüdis saatejuht sõnastada kogetut, millest minu jaoks jäid kõlama mõned mõtted: Kõiki religioone seesmiselt ühendav printsiip on armastus ning sügavaim olemus kõike ühendav Jumala vaim või ühtne jumalik printsiip (hinduismis brahman). Jumal on nähtamatuna kohal kõiges ilusas – looduses, muusikas, kunstis ja muidugi igas inimeses. Jumalale mõtlemine aktiveerib inimese otsmiku ajusagarad, muudab midagi meie ajus ja seega midagi meie suhtumistes ja hoiakutes. Mõtlesin selle koha pealt edasi: kui palju siis muudab meie hoiakuid veel sügav palve ja meditatsioon, kogu oma elu usaldamine palves täielikult Jumala hoolde? Nii ei ole turvatunne enam selles, mis meil on, vaid selles, kes me oleme. Armastavas keskkonnas võib ka ligimene olla, kes ta on – turvaliselt.

Apostel Paulus ütleb: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada….” (Rm 13:8).

Ülle Reimann on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse diakon.