Pealkirjas äratavad lugeja tähelepanu loodetavasti kaks pisut provotseerivat nüanssi. Esiteks on siin paralleelselt kasutatud Vana Testamendi kristlikku tähistust ja Heebrea Piibli neutraalsemat tähistust. See märgib üht muutust 20. sajandi lõpu- ja 21. sajandi alguskümnendite piibliteadustes. Teiseks äratab ehk tähelepanu sõna „religiooniuuringutes“, selle asemel et kasutada meie kiriku-, kultuuri- ja haridusruumis levinud sõna „teoloogias“ või neutraalsemat „usuteaduses“. Ka see märkigu viimaste kümnendite muutust, veelgi enam aga üht olulist muutust Eesti ühiskonnas ja akadeemilises ruumis.
Selleks et neid muutusi kaardistada ja nende najal mõned teesid püstitada, siin arvamust avaldangi. Vastavalt arvamusloo formaadile teen seda ilma pikemalt põhjendamata või sekundaarkirjandusele viitamata. Need jäägu ühe tulevase tõsisema, akadeemilise kirjutise jaoks. Praegu huvitab mind, kas liigun oma mõtetega enam-vähem õigel teel. Igasugune vastukaja, eriti siinse ajakirja veergudel on teretulnud.
Ühiskondlikud muutused maailmas ja Eestis
Mõtlesin pikalt, kuidas järjestada punkte, millest tahan kirjutada, ja sain siis aru, et üks suurem ühiskondlik muutus tuleb esmalt ära nimetada, sest see määrab paljut sellest, millest edaspidi kirjutan. On ju nii, et meie elu on nii Eestis kui kogu maailmas muutnud infotehnoloogiline revolutsioon. Interneti arengus on saavutatud kriitiline punkt, millest alates on uue info hankimine mõttekas kõigepealt internetist ja siis alles paberallikatest. Sotsiaalmeedia ning konverentsiäpid nagu Zoom on viinud rahvusvahelise suhtluse absoluutselt uuele tasemele. Seega on juba mõnda aega määranud meie elukorraldust teabevahetuse ja kontaktide plahvatuslik kasv.
Muidugi tuleks Eesti oludes rääkida ka kiriku- ning kultuuriloolistest tõsiasjadest nagu kirikute rolli silmatorkavalt heitlik muutumine. Arvestamata varasemat, on viimase viiekümne aasta jooksul olnud kirik nõukogude perioodil alternatiivkultuuri rollis, ärkamisajal rahvusliku ja usulise ärataja rollis, iseseisvuse perioodil kahaneva liikmeskonna ja identiteedikriisi, viisakamalt öelduna, eneseleidmise rollis, viimastel aastatel ambitsioonika, ehkki väheneva mõjuga alalhoidja rollis. Kuna aga keskmine Eesti elanik ei ole ei ateist ega usuvaenulik, vaid tihti teatud religioossete küsimustega, ehkki religioosselt harimata ja kirikusse mittekuuluv inimene, siis võiks Eesti olukorda kirjeldada lühidalt ka nii, et kirikute kõrvale on tekkinud suur, ilmselt isegi kirikute liikmeskonnast suurem grupp kristlike institutsioonide väliseid inimesi, kes tunnevad huvi usu ja usundite vastu. Viimaste jaoks on mõni spetsiifiline kristlik konfessioon või kirik üldse üks paljudest usuelu väljendumise võimalustest.
Aga mis on siis muutunud viimaste aastakümnete jooksul Vana Testamendi ehk Heebrea Piibli akadeemilises uurimises? Jagan need muutused viieks, muidugi tinglikult, sest päriselus ei saa neid asjaolusid nii hõlpsalt üksteisest lahutada. Need aspektid on akadeemilise interdistsiplinaarsuse kasv, rahvusvahelistumise mõju kasv, uurimismaterjali mitmekesisustmine, akadeemilise teoloogia fragmenteerumine ning ühiskondlik mitmekesistumine.
Akadeemiline interdistsiplinaarsus
Akadeemiline interdistsiplinaarsus tähendab erinevate teaduserialade põimumist ja nendevahelist koostööd. Põhimõtteliselt on piibliteadused olnud evangeelses, eriti luterlikus akadeemilises ruumis genuiinselt interdistsiplinaarsed. Piiblieksegees evangeelses teoloogilises kontekstis on eeldanud Piibli sõnumi lakkamatut aktualiseerimist, milleks on omakorda vaja üha rohkem teada teksti kirjutamise ajastu kohta. Juba 18. sajandil kujunes välja arusaam, et piibliteaduste juurde käib täpne filoloogiline argumenteerimine ning et erinevaid piiblikäsikirju ja -versioone tuleb omavahel võrrelda. Alates 19. sajandi lõpust on alanud ja süvenenud dialoog ajaloo- ja arheoloogiateadusega, siis klassikalise filoloogia, judaistika, assürioloogia, kirjandusteaduse ning uuemal ajal sotsiaalteadustega.
Nii Vana kui Uue Testamendi teadus on olnud laia akadeemilise kandepinnaga ning Euroopas ja Põhja-Ameerikas suure tellijaskonnaga (kirikud) erialad. Piibliteadlasi on olnud ja on maailmas suhteliselt palju. Seepärast on olnud dialoog teiste erialadega ka väga intensiivne. Piibliteadustes toimub laiemas mõttes humanitaar- ja sotsiaalteaduste taustal palju eesrindlikku. Kaasaegne Vana Testamendi teadus on erakordselt mitmekesine ja interdistsiplinaarne, kaugele üle ühe või teise konfessiooni teoloogia piiride.
Rahvusvahelistumine ja usundiülesus
Kuna suhtlemine on vabas maailmas muutunud üha tihedamaks ja piiriülesemaks, on piibliteadused muutunud väga rahvusvaheliseks. Isegi siis kui piibliteadusi teha mõnes suuremas keeles, ollakse tegelikult rahvusvahelised, sest piibliteadustes suheldakse põhiliselt inglise, aga selle kõrval aktiivselt ka näiteks saksa, hispaania ja prantsuse keeles, isegi uusheebreakeelset rahvusvahelist suhtlemist olen oma silmaga näinud. Ja ühe Soome vanatestamentlasega on mul õnnestunud Ben Sira raamatust rääkida ka eesti keeles.
Rahvusvahelistumine tähendab pikka aega omas tempos arenenud akadeemiliste ruumide tihedat kontakti ja sellega metoodilist sünteesi. Mitte kunagi varem pole nii palju erinevaid lähenemis-, analüüsi- ja tõlgendusviise olnud korraga kasutuses kui praegu. Ja mitte kunagi varem pole olnud ligipääs sellele kõigele nii hõlbus kui tänapäeval.
Rahvusvahelistumine toob aga iseäranis Vana Testamendi teaduse puhul paratamatult kaasa konfessiooni- ja teoloogiaülesuse. Just Heebrea Piibli uurimise alal satuvad kokku kristlased ja juudid; rahvusvahelistumisele lisaks on kontakti- ja dialoogivajadust süvendanud Teise maailmasõja ja holokausti tagajärjed. Saksakeelne Vana Testamendi teadus on pärast sõda tugevalt avanenud juutide suunas, USA-s on juutidest akadeemiline pagulaskond alates 1950. aastatest olnud tihedas kontaktis kristlike piibliteadlastega ning Iisraelis on üles ehitatud erakordselt tugev akadeemiline Heebrea Piibli uurimine, mis on tihedas kontaktis nii Euroopa kui Põhja-Ameerika teadlaskonnaga. Seega on euroopalik evangeelne Vana Testamendi teadus tasapisi (lisaks konfessioonidevahelisele koostööle) muutunud tõeliseks Heebrea Piibli uurimiseks – just nii tulebki seda eriala tänapäeva teoloogiaülesuse tingimustes nimetada.
Uurimismaterjali mitmekesistumine
Oma panuse on piibliteaduste drastilisse muutumisse andnud ka uurimismaterjali rohkenemine ja mitmekesistumine. Kolm arheoloogilist avastust või avastuste lainet on põhimõtteliselt muutnud asjade käiku. Esimene oli akkadikeelsete savitahvlite leidude laine ja kiilkirjalise keele dešifreerimine 19. sajandi keskel, mis juba 19. sajandi lõpuks põhjustas kriisi veeuputusloo jms päritolu küsimuses. Teiseks avastati 1928. aastal Ras Šamras iidse Ugariti linnriigi savitahvlitel kirjandus, mis on tänaseks muutnud arusaamist Heebrea Piibli vanemast osast, sest see on suure osa teadlaste jaoks nüüd läänesemiidi kultuuriruumi loomulik osa. Kolmandaks sai 1946. aastal alguse Surnumere-äärsetest koobastes peitunud käsikirjade leidude laine. See on raiunud lahti vahepeal imelikul kombel kivistunud arusaama Vana Testamendi teksti kanoonilisusest ning praeguseks räägitakse nii heebrea käsikirjade kui ka kreeka jt vanades keeltes versioonide paljususest. Isegi kõrvalise tähtsusega Septuaginta uurimine on nihkunud Surnumere käsikirjade uurimise mõjul tagasi epitsentrisse, sest lõpuks ometi tunnistatakse vanade kreeka tõlgete olulist kohta kahe tuhande aasta taguste piibliraamatute versioonide virrvarris.
See kõik tähendab omakorda, et Heebrea Piibli uurijad on väga avatud dialoogile teiste erialadega, ükskõik kui ilmalikud need on, sest igasugune abi keerulise käsikirjalise situatsiooniga hakkamasaamiseks on väga vajalik. See võib tähendada mõnikord, et nõrgeneb kontakt konfessionaalsete teoloogiatega, eriti seal, kus mõnda konfessionaalset teoloogiat püütakse kitsendada dogmatistlikuks või fundamentalistlikuks. Kui üks käsikiri või selle ühe käsikirja üks tõlgendusvõimalus tunnistatakse ainuvõimalikuks, ei suuda enamus piibliteadlasi sellega kaasa tulla, sest nad on harjunud oma igapäevases töös tegelema sadade käsikirjade ja mitme tekstiversiooniga.
Teoloogia fragmenteerumine
Paradoksaalsel kombel on piibliteaduste ja eriti Heebrea Piibli teaduse interdistsiplinaarne ja rahvusvaheline tendents tähendanud teoloogia, eriti (rahvuslikust) konfessionaalsest teoloogiast eraldumist. Kuna aga ka teiste klassikaliste teoloogia distsipliinide nagu Uue Testamendi teaduse, kirikuloo, süstemaatilise teoloogia ja praktilise teoloogia dünaamika on kujunenud üha eripalgelisemaks, siis võib rääkida laiemalt teoloogia fragmenteerumise tendentsist. Heebrea Piibli teadlased kipuvad tänapäeval olema rohkem kontaktis oma kolleegidega välismaal ja teoloogia-väliste erialade esindajatega kui oma kiriku kogudustega. Ja samamoodi ka süstemaatikud, kirikuloolased jt. Olen pidanud seda juba pikema aja jooksul tõdema, sest näen, kui erinevad on mu Eesti kolleegide suhtlusringkonnad välismaal. Neid ühe laua taha kokku naljalt ei too, üksteist tuntakse vähe. See on süvendanud Eesti teoloogide üksteisest lahku kasvamist, aga sama kehtib ka teiste maade kohta. Sellest saadakse ka aru ning õnneks on Eestis süvenenud arusaamine erinevate erialade teoloogide omavahelise tihedama kontakti vajadusest.
Aga nõnda võiksin ju arvata, et olen sattunud identiteedikriisi: kas olen teoloog või religiooniuurija või löön kõike ühe mütsiga ja ütlen, et olen lihtsalt piibliteadlane? Sõltumatu? Tegelikult muidugi kriisi ei ole, sest teoloogial ja religiooniuuringutel ei ole selget piiri. Seda kõike tahtis eelnev tegelikult väita. Piibliteadustes, iseäranis Heebrea Piibli teaduses ei ole võimalik seda piiri tõmmata. Olulisem on uurimisküsimus, meetod ja publik, mille jaoks uurimisküsimust lahendatakse. Iga uus uurimisküsimus nõuab uut unikaalset meetodikombinatsiooni, meetodid võivad olla pärit ükskõik millisest humanitaar- või sotsiaalteaduste nurgakesest. Põhimõtteliselt võiks sellist teadust nimetadagi religiooniuuringuteks. Aga on olemas veel publiku ehk tellija faktor. Sõltuvalt tellijast peab teadlane valima keele, mida ta räägib, asetuma konteksti, millesse ta räägib ehk oma uurimise tulemusi serveerib. Teatud konfessiooni teatud koguduses jutlust pidades tuleb kasutada selle koguduse keelt – muidu ei saa keegi mitte midagi aru. Mõnele teisele, kirikuvälisele ühiskonnagrupile kõneledes ei saa aga kindlasti kasutada mõnele spetsiifilisele kogudusele omast keelt – sellest ei saadaks jälle seal aru. Religiooniuuringutes kasutatav keel on ehk mõnikord sobivam. Aga lõppkokkuvõttes: paljut oleneb publikust, rohkem kui küsimusest, milline on teadlase enda usutunnistus või kas ta on mõne usulise kogukonna liige.
Ühiskondlik mitmekesistumine
Nõnda on juba tellijate küsimus püstitatud. Läänemaailmas üldiselt väheneb kristlike kirikute ja koguduste mõju. Eestis on see tendents iseäranis tugev. Kogudustesse kuulub võib-olla viiendik ühiskonnast. Aga Piibli ja sellega seotud usuliste küsimuste suhtes on siiski huvi laiem kui ainult kirikutes. Eestis on kujunenud olukord, kus kultuurilooline, kirjanduslik, aga ka konfessiooniväline usuline huvi akadeemiliste piibliteaduste tulemuste suhtes võib väljaspool kirikuid olla suurem kui kirikute sees. Tunnetan nii kiriklikku kui kirikuvälist huvi Eestis selgelt. Seega võib rääkida ühiskondliku vajaduse ehk tellimuse mitmekesistumisest. Ja siin ei saa ükski teoloog, näiteks luterlik teoloog, enam hakkama spetsiifilise, näiteks luterliku teoloogilise keele ja vastustega. Vaja on olla kontaktis ühiskonnaga palju laiemalt.
Heebrea Piibli teadus tänapäeva religiooniuuringutes
Õnneks tuleb piibliteadustele appi loomupärane ja aja jooksul süvenenud interdistsiplinaarsus ning rahvusvahelistumine. Heebrea Piibli teadus ei ole enam ammu kitsalt evangeelse teoloogia aladistsipliin. Ta on palju rohkem. Tema uurimismaterjal ulatub kaugele üle Piibli piiride, tema uurimistulemustest huvituvad nii kristlased kui juudid kui konfessioonivälised inimesed.
Kui räägin Heebrea Piibli teadusest ja mitte kitsalt Vana Testamendi teadusest, kui räägin selle eriala kohast tänapäeva religiooniuuringutes ja mitte kitsalt mõne konfessionaalse teoloogia osana, siis saangi tulemuseks, et Heebrea Piibli uurimisest tuleb rääkida religiooniuuringute kontekstis. Aga see pole veel kõik. Ka teoloogia kitsamalt, ka igasugune konfessionaalne teoloogia on kirjeldatud arengutest palju võitnud, mis siis et sellise teoloogia huvi on jäänud aja jooksul kogu ühiskonna taustal ahtamaks. Kui ei langeta just fundamentalismi ja dogmatismi, siis ei ole konfessionaalsed teoloogiad olnud kunagi nii heas olukorras kui praegu. Kandepind on palju laiem, kokkupuude maailmaga on palju suurem, analüüsimise ja argumenteerimise kvaliteet palju küpsemad ning rahvusvaheliselt paremini kindlustatud, misjoni võimalused oluliselt paremad – mida rohkemat küll üldse tahta?
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol. habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika kaasprofessor, EELK liige.
