Miks pinge?
Miks kohe alguses see pinge? Mis on pinge?
Pinge tekib potentsiaalide vahest. Jõe puhul tekib pinge allika ja merepinna kõrguste vahest. Kõige elava juures avaldub pinge, pinge on kasvamise, säilimise ja kahanemise protsesside vahel, oma tõekspidamise kõvahäälse ütlemise ja nn sõpruse säilitamise vahel või ainelise heaolu lisamise ja keskkonna hoidmise vahel.
Pinge on kõikjal olemasolev paratamatus.
Pinge on reaalsuse ja nn normaalsuse vahel, algse loodupärase ning langenud loomupärase inimese vahel. Elmar Salumaa eristas nõnda Jumala näo järgi loodud ja sellest langenud inimest, kes nüüd „oma loomuse“ järgi elab.
Kõik mingil hetkel praktilises elus reaalne ei oma väärtust olla nimetatud normaalseks.
Inimese elu ongi valikute tegemine ja pingete lahendamine. Nii ka hariduse alal.
Hariduse üle arutletakse sealgi, kus arutlejate pädevus klassikaliste mõõdupuude kohaselt on küsitav. Mõni arvab, et prestiiži aitab tõsta teadmusühiskonna kategooriast pidev rääkimine ja rõhutamine, et haridus on teadmusühiskonna toimimise funktsioon. Teadmusühiskonna „narratiivi“ peetakse seejuures heaoluühiskonnale vajalikuks tüvijutustuseks või seda seesmiselt konstrueerivaks mehhanismiks, mis on juba ette heaks kiidetud nagu üks eeldusmõiste.
Jätan puudutamata nn teadmusühiskonna määratlemise pika teema, see tõstatab liiga palju küsimusi, kus peale sellele väljendile omistatava tähtsuse põhjendatuse jääb sageli kesiseks ka arusaam teadmuse sisust. Ei ole alati selge, mida soovitakse teada ja miks, mida sellega tehakse ja mida üks või teine oletatav teadmine meiega teeb.
Hans Gadamer küsis, missugune teadmine on tõesti teadmist väärt? Eriti kui samal ajal ei tõstatata väärtusfilosoofia küsimusi. Kõike teadaolevat hõlmata ei jõua ja juba üksnes siit tekib pinge. Ei pruugi olla ette kindel, et näiteks isegi iga tõeseks osutuv teadmus on teadmist väärt. Kas surmahetke, mõne haiguse või õnnetuse ette teadmisest on kasu? Missugustesse loogilistesse vastuoludesse astutakse, kui konstrueeritakse püüdlus ette teatavat sündmust vältida ja kui see ikka ei õnnestu?!
Sissejuhatuseks esitatu on vaid üks näide mitmetest haridusala teemadest ja narratiividest, millega me kokku puutume ja mis ka kiriklikku haridust mõjutavad. Mainisin teadmusühiskonna ideaalkujundit sellepärast, et siin avalduvad korraga nii unistus-ihalus kui ka määramatus-haldamatus.
Kuidas meil haridusvaldkonna terminite haldamine õnnestub?
Miks ma seda esile tõstan?
On vähemalt kaks tegurit, mis sunnivad usuteaduslikul haridusel end paigutama suurte ülikoolide jaoks harjunult tavapärasele multidistsiplinaarsele haridusmaastikule:
- usuteaduslike haridusasutuste akrediteerimised;
- igapäevase kaasa rääkimise võime ilmalikul haridusmaastikul.
Mõlemad eeldavad meilt enda positsioneerimise võimet maailmas, kus kõneldakse ja mõeldakse teiste eelduste kohaselt, kuid mitte alati teiste terminite kaudu. Mõistete määratlemise alast kasvuruumi on nii meil Usuteaduse Instituudis kui ka suurtel ülikoolidel, nende koolitajatel ja välishindajatel.[1] Küll aga on küsimus, mida terminite puhul mõistetakse. Meid teoloogidena aitab ajaloo tundmine. Palju kasutatakse diskursuse mõistet.
Diskursus ongi üks kummaline kujund. Ladina discursus on siia-sinna jooksmine, ringi jooksmine. Inglise sõna discourse tahab küll õpetada meile esmalt ettekande pidamist. Kuidas lasta kõnel, arutlusel, jutlusel või vestlusel voolata. Siit pääseme juba edasi, sest sellise arusaama puhul mõeldakse hea diskursiivse mõtlemise all järjekindlalt väitelt väitele kulgevat mõtlemist.
Kui tahame oma instituudi usuteadusliku hariduse puhul kasutada diskursuse mõistet, võib alustada sellest, et diskursiivne mõtlemine on väitelt väitele kulgev mõtlemine. Laiemalt ka sama eesmärgi saavutamise raames erinevate inimeste mõtlemiste koostoime.
Repliik oma noorusajast: Mäletan, kuidas me minu esimese kõrgkooli aegsete kursuslastega 1973–1978 moodustasime mõnes ajas üsna sarnaselt mõtlevate ja käituvate noorte kollektiivi. Eriti kui olime suvises maalilaagris. Kas me olime siis teiseks õppeaastaks juba välja kujunenud diskursuslased!
Paradigma. Kreeka paradeigma tähendab mustrit, mudelit või näidist, mille järgi hakatakse midagi tegema nagu skulptuuri, maalingut. Samas võib paradeigma olla ka olemasoleva eseme koopia või ärakiri. Ladina keeles vastab paradeigma sõnale exemplar kui hea näidis või muster soovitavast.
Ümbritsevad mõttemustrid mõjutavad meid ja meie kaudu maailma. Aga ka meie mõjutame oma läbimõeldud mõttemustritega maailma.
Kunagi kohtusid kaks meest, kellel olid erinevad mõttemustrid, erinevad paradigmad. Diogenes ja Aleksander. Missugune võiks olla Diogenese paradigmale järgnev järel-maailm, temast eeskuju võttev Nachwelt? Vähenõudlik, looduslikult üsna puhas, otsekui üks toimiv ringmajandus, kus liigset rämpsu ei ole. Aga Makedoonia Aleksandri mõttemustrite ja soovide järel-maailm? Ei ole lihtne ega ühene vastata. Esmalt tulid sõjad ja surnud inimesed, siis aga kerkis Aleksandria linn – aga siis tõlgiti ka Septuaginta – ja siis hakkasid paar sajandit hiljem toetuma Uues Testamendis kasutatud kreekakeelsed väljendused ja mõtete arendused.
Oletan, et Diogenes võis mõtelda oma järel-maailmast. Inimese mõtlemine oma järel-maailmast on tema pikaldase küpsemise üks tunnusi, kuna sellega kaasnevad loovad mustrid ja järgimise jaoks soovitavad väärtuskujundid.[2]
Jah, meenutame Raffaeli romantilist maali „Ateena kool“. Platon ja Aristoteles kõnelevad õpilaste keskel kõrgeimatest ideedest ja sellest, kuidas need maailmas avalduvad. Filosoofiliselt räägivad nad oma paradigmast, õpilaste jaoks kujundavad diskursusi. Kooli nimetus paljudes keeltes pärineb kreeka sõnast schola, selle tähendus oli aga jõudeaeg.
Kool ei ole siis esmalt maja ega isegi mitte institutsioon, vaid arenguvõimalustest täidetud aeg. Infrastruktuur ja institutsioon kujunesid õpetaja ja õpetatavate olemasolul nende ümber. Kas sessioonõpe tähendab jõudeaja rohkust? Keskajast tunneme skolastiku nimetust. Kes ta siis oli ja kas meil võiks olla temaga midagi ühist? Scholastikos on inimene, kas kasutab jõudeaega õppimiseks. Seega Scholastikos on inimene, kellel on siht ja kes kasutab aega targasti, õigesti, pidades aega kalliks ja „ostes seda kokku“ (Ef 5:16).
Ent diskursused on ka ühiskondlik-poliitilised mehhanismid, kus gruppide huvid kujundavad nende eesmärke ja sõnastusi. Diskursustest saab ideoloogia osa ja jõupoliitika instrument. Selle tõsiasja taustal on oluline küsimus, missuguste väärtuste kaudu on huvid esindatud ja kuidas need kujunevad? Lähtume jälle antiigist.
Paideia on karakteriga vaba isiku kasvatamine keskkonnas, kus kasvatajal peab olema vabadus oma meetodites. Silmas peetakse niisuguse vaba isiku kasvatamist, kellel on välja kujunenud vastutus. On selge, et niisugune pidi olema ka õpetaja. Hiljem on kreeka paideia mõistele hakanud vastama meile rohkem tuntud klassikaline lastetuba. Kus me neid täna näeme?
Õpetamine on kasvatamise osa. Ladina tegusõna educo,(educavi, educatum, educare) on meile hoopis tuntum. See tähendab üles või suureks kasvatamist, toitmist, elatamist, ülal pidamist. Cicero kirjutas: nos patria genuit et educavit (meid isamaa sünnitas ja üles kasvatas). Huvitav, mis seos oli haritud Johann Voldemar Jannsenil Cicero pärandi tundmisega, kui ta meile hümni sõnu luuletas?
Educare. Jah, just, kedagi üles kasvatama ja üles ehitama! Inglise education ning ehk ka accomplishments on mõistetav kui head kombed, lihv, võimed, oskused. Paraku me sõltume kirikus ja instituudis nendest ühiskonnas täna domineerivatest mustritest, millega koos inimesed kirikusse tulevad. Paratamatult me ka toodame osalt niisuguseid tulemeid, mis on mõjutatud meid ümbritsevatest mustritest. Oluline on küsida, mis siis vajab muutmist ja kuidas seda teha?
Reaalsus ei pea olema ja enamasti ei olegi normaalsus ega ka mitte nn uus normaalsus. Kui normi näha kujundina, mille poole püüelda, saab sellest reaalsuse hindamise alus ja meie püüdlustele suunaandja, orientiir.
Repliik: Lastetoa puudumist püütakse ohjeldada keeldude, käskude, karistuste juriidikaga. Kasvatamatus kui reaalsus on paideia puudumise tagajärg. Kus on põhjus, millega tegeleda? Ei ole õige tagajärgi karistada. Paideia ei teostu kui kulmu kortsutamist tahetakse juba ette kriminaliseerida. Meenutagem nõukogude aja lõpul linastunud grusiinlase Thengiz Abuladze filmi „Patukahetsus“ (1984). Diktaator, kelle välimuses olid kokku sulatatud Hitleri ja Stalini näojooned ja käitumismustrid, jälgis linna elanike nägusid. Keegi midagi ei rääkinud, aga sõnu ei olnudki vaja. Kui mõne nägu ei säranud teda nähes, vaid oli pilvine, järgnes karistus, sest diktaator tundis enda puudutatuna, mitte aktsepteerituna.
Paideia on kasvatus, kus seatakse läbimõeldud sihte. Neid antiikseid meenutusi on kasulik usuteadusliku hariduse juures meelde tuletada. Need hariduse alusmõisted on ka nagu suurema terviku aspektid, aga me saame panna need aspektid isiku arenemise sihiteadlikkust teenima.
Kui olin 10-aastane, viis emapoolne vanaisa mind vahel Hirveparki jalutama ja küsis, kas mul on meeles viis voorust, mida ta mulle õpetas. Need voorused olid ausus, töökus, tahtejõud, heasoovlikkus, sõbralikkus. Harimise eesmärk on vilja kandmine, meetodiks üles kasvatamine, toitmine, ehitamine. Vanaisa ütles sedagi, et haridus on inimeses see, mis jääb järele ka siis, kui üksikud teadmised ununevad.
Kuidas läheb väikese rahva väikesel kirikul ja väikesel instituudil?
Oluline on identiteet, mis on üksikisiku, organisatsiooni ja rahva kultuuri üks kandjatest. Identiteet ja identiteeditunde kasvatamine paideia ja harimise ühe osana aitavad kaasa viljakandva isiku kasvamisele. Pilgud minevikku aitavad seda mõista. Nii oma rahva ja oma kiriku ajaloo mõtestatud uurimine kui ka suurem tagasivaade koos kujutlusvõimega avavad meile midagi tarkusest, kuidas tänasest päevast edasi minna.
Juutide iseseisvuse mõtte üks sõnastusi sai kirja juba 1Mak 2:19 ja see teoloogia toimis Iisraelile endale nii tarkuse allikana kui ka püsima jäämise kinnitusena:
Isegi kui kõik rahvad kuninga valitsuse all oleval alal teda kuulda võtavad, nõnda et igaüks loobub oma vanemate jumalateenistusest ja alistub tema käskudele, siis mina ja minu pojad ja minu vennad tahame käia oma vanemate lepingu kohaselt.
Väikerahva Iisraeli ajaloolisel tarkusel oli rahva säilimise jaoks vajalik sisu. Tänane Iisrael rajati mais 1948, kaks aastat pärast Usuteaduse Instituuti. Olgu seesugune tarkus ka meil. Olgu meil peale oma leivavilja ja piima, puhta vee ja metsa ka teoloogiline, kiriklik varustuskindlus.
Nagu Eesti maakarja ja Tori hobuse säilitamine on kulukad, nii on meil ka oma hariduskeskuse pidamine kallis. Kallis, aga püsimiseks vältimatu. Kallis asi ongi kallis ja seega mitte loovutatav ega peenrahaks vahetatav. „Kui te ei usu, siis te ei püsi.“ (Js 7:9b) Seda lauset kordas professor Evald Saag sageli. Identiteedi säilitamine on eluliselt vajalik ja see on visa tööga ka võimalik. Umbes 15 aastat tagasi öeldi mulle peaaegu tõsimeeli, et oma hariduskeskus on kallis, ostame tasemeõppe sisse mõnest teisest riigist, nagu me Hongkongis või Lõuna-Koreas endale raamatuid trükime või nagu kusagil mujal meile särke õmmeldakse. Teoloogia on ju vist sama igal pool! Palju meil aastas teolooge vaja on. Kas kolm? Nende välismaale õppima saatmine on odavam kui instituudi pidamine. Eks tulnud siis kogu aeg lihtsaid asju selgitada, väsitav oli see küll.
Üks Jaan Kaplinski luulerida tema noorusajast õpetab meid olema identiteediga hoolas ja ettevaatlik:
Üks kotka kiljatus, üks ühepäeviku lend
kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?
Lõpetan teoreetilisema osa kokkuvõttega: Mõisted on mõttekultuuri talad ja arendusalad, nende kasutaja ja rakendaja on aga haritud sihiteadlik isik.
Kuidas vaadeldud kujundeid kasutada, mis pildi annab meile Pühakiri, kui liigume sihiteadliku inimese otsimise juurde? Mis on siis meie ülesanne kirjul haridusdiskursuste mänguväljal, kus meist suuremad institutsioonid suundi mudivad? Mis on üldse ülesanne?
Ülesanne on eesmärgipärane tegevus, mis on inimesele väljastpoolt antud. Teadlikul inimesel on ka ülesandeteadlikkus.
Meie ülesanne seisneb niisuguses teenimises, kus ordineeritute teenimisamet teostub üldise preesterluse teenimisameti kontekstis ja tervikus. Hariduse alased pädevusnõuded on avarad ja seepärast ei hakka ma neid siinkohal loendama. Nende üle saab arutada õppekavade tekstide põhjal. Mõtete kogumiseks aitab kaasa üks professor Evald Saagi lauseid: „Otsustavaks saab see, kuidas on korraldatud kullasseppade väljaõpe!“
„Mina teen inimesed kallimaks puhtast kullast, inimlapse kallimaks Oofiri kullast.“(Js 13:12)
Kuld ongi kallis, inimvara on hindamatu. Vaimulikud on nagu kullassepad, kes kallile kullale kuju annavad. Kullaseppade arsenalis on palju mitmekesiseid töövõtteid. Väärtusliku tulemuse annab nende rakendamine ühe kujundi, ühe mustri, ühe eesmärgi teenistusse. Niisiis üks paradeigma. Erinevate õppeainete mitmekesisuse keskel ja pinges juhib meid üks eesmärk ja eeskuju, üks vormiv põhimõte.
Määrav on, missugune osa meie teadmistest ja tunnetusest saab meie karakteri osaks, meie isikut kandvaks selgrooks, seesmiseks kaanoniks ja mõõdunööriks.
Sihiteadlik inimene õpib nii seda, mis on õppekavas ette nähtud kui ka seda, mida otseselt ei pea, aga milleks schola annab võimaluse.
See on teoloogilise hariduse paideia, üles kasvamine ja üles kasvatamine, toitmine, educatio, mille käigus omandatakse haridus ja kujuneb karakter. Huvitav on, et ka kreeka charaktēr on märk või kujund, mis on graveeritud või vajutatud müntidele või pitsatile.
O charaktēr tou prosōpou on isikuline pitser, näo pitser. Karakter on märk, mis on vajutatud isikule, teda eristav tunnus. See tunnus kujuneb aja jooksul ning soovitud kuju võtmisele aitab kaasa paideia, kullasseppade väljaõpe. Omandatav haridus on suurem kui õppekavaga pakutav.
Väljaõppe väljund ja mõõt on kuulutus
Usuteaduslik väljaõpe on suunatud kuulutusele. Akadeemiline töö on samuti kuulutus, üks kuulutuse tahk, mis leiab aset õppeasutuse kitsamas ringis ja toimib juuretisena nagu haputaigen. Kateeder ja kantsel on omavahelises ringliikumises ning need on kiriku kuulutustegevuse fookuspunktid. Evald Saag ütles kord ühele eksami keskpäraselt sooritanud mehele: „Professorit sinust ei saa, aga praost küll.“ Saag oli prohvet, mehest sai hiljem abipraost. Saag nägi selgelt, kuidas erinevad oskused ja talendid tuleb suunata tööle õigetesse kohtadesse ja neid seal toetada. Niisiis:
„Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimese valmistada abistamistööle Kristuse ihu ülesehitamiseks, kuni me kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda.“(Ef 4:11–13)
Kui teenimine teostub läbi isiku ja õige eeskuju alusel (Fl 1:27–30), siis kujuneb sellest kuulutav teenimine. Hariduse mitmetahulisusel peab olema eesmärk ning miski ei soodusta eesmärgipärasust rohkem kui eeskuju. Eeskujud annavad kuju!
Vaimulikuks kujuneb isik, kelle elu on Kristuse keskne, piibellikult põhjendatud ja evangeeliumile suunatud.
Kristlikus kuulutuses peegelduvad nii kuulutaja kui ka tema väljaõppe protsess. Seepärast võiks kuulutuses olla veel suurem rõhk ühiskonnale kristliku eeskuju andmisel. Eeskuju annab kuju.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et usuteaduslik haridus on eesmärgipäraselt omandatav teadmiste, oskuste, veendumuste, harjumuste ja käitumise tervik. Sihiteadlik inimene kasutab võimalust lasta end Sõnal kujundada loodupärase inimese taastamise suunas.
Usuteadusliku hariduse omandamine on sihiteadlik teadmiste ja oskuste omandamine ning mõtestamine, mille käigus võetakse seljast vana inimene tema tegudega ja rõivastutakse uude inimesse, kes pidevalt uueneb tunnetama oma Looja näo kohaselt (Kl 3:9–10 järgi).
[1] Ühe välishindamise komisjoni liige küsis kord UI-d külastades ja meie dokumentidega tutvudes oma komisjoni juhilt, et mis asi see diakoonia on?
[2] Immanuel Kanti kategooriline imperatiiv on ka nagu soovitatav ja üldiselt rakendatav väärtuskujund. Targa königsberglase eetiline paradeigma.
Ettekanne on peetud EELK Usuteaduse Instituudi 75. sünnipäeva konverentsil „EELK UI 75: missioon eile, täna, homme“ 14. mail 2021. Vaata ettekannet siit.
Loe ja vaata ka sama konverentsi ettekannetest:
Andres Põder, „EELK Usuteaduse Instituudi missioon ENSV päevil“, video
Randar Tasmuth (1955), dr. theol., Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi usuteaduskonna dekaan ja Uue Testamendi professor.
