Esiletõstetud lood

Teeniv armastus (Jh 17:6–10)

„Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes.“ (Jh 17:6–10)

Meie ja nemad, omad ja võõrad, kohalikud ja sisserännanud, vanad olijad, uued tulijad, patune ja püha. Need on väga sagedased vastandite paarid meie igapäevases elus. Inimkond elab aegade algusest alates vastandite mõjuväljas. Aeg-ajalt on vastandumine ka arenguimpulss, mis paneb inimest või inimrühma teatud kindla eesmärgi nimel koonduma. Kuulsime äsja evangeeliumikatket, milles Jeesus tõmbas samuti väga selge joone omade ja teiste vahele – omad on need, kes Jeesust järgivad, ja teised need, kes evangeeliumist ei hooli. Jeesus ütleb: „Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad!“ (Jh 17:9).

Nii nagu vanas Iisraelis oli iga poja kohustus suurendada isa au, on ka teenija kohus kogu oma olemusega anda tunnistust oma Issandast. Jeesuse tegevuse eemärk oli anda tunnistust Isast, kes Tema maailma oli läkitanud. Ka iga uskuv hing tunnistab oma usuga, et ta ei ole sellest maailmast, vaid kuulub Jumalale. Nad on jõudnud selgusesse – nad teavad, kes on Jeesus ja teavad, et ka nemad on Jumala lapsed. See on eriline seisus, võimalus, aga ka kohustus elada Püha Vaimu juhituna taevariigi kodanikuna maailmas, täites neid kohustusi ja ülesandeid, mis meile on usaldatud. Ristikiriku ajalugu koosneb lisaks suurtele sündmustele ka väga paljude usklike, eriliste isikute elust ja tegevusest.

Täna, emadepäeval, mõtleme muidugi ennekõike pühale neitsi Maarjale, kes on ristikirikus piiritu emaarmastuse eeskujuks. Ta on armastuse ja kannatuse kehastus, emaduse, hoolivuse ja piiritu armastuse sümbol. Armastatuim ja austatuim pühakute seas. Neitsi Maarja on kogu inimkonna kaitsepühak ja tema poole pöörduvad eestpalve sooviga miljonid kristlased. Nad paluvad, et Maarja kostaks ja paluks nende eest, nii nagu Kristus on kord palunud kõigi omade eest. Ka meie siin Haapsalus saame tänuliku meelega rõõmustada, et meie kiriku juurde kuulub ristimiskabeli näol Maarja kabel. Täna 25 aastat tagasi pühitseti Maarja kabelis toomingapuust altar, mis on pühendatud emadusele ja iseäranis neile emadele, kes mõrvati või surid nõukogude võimu kuritegeliku režiimi korraldusel. See on mälestus kõigist emadest, kelle sovetlik vägivald viis Siberi jäljetutesse haudadesse. Oleme täna altari nende emade mälestuseks ehtinud lilledega ning peatselt mälestame kõiki ajast igavikku kutsutud emasid.  

Üks emadest, keda täna tahan meenutada, on 16. sajandil elanud Katharina Luther, kes sünnitas 6 last ning lisaks neile kasvatas üles mitu kasulast. Katharina roll evangeelses kirikus oli märgiline – temast sai evangeelse pastoriproua prototüüp ning nende kodust evangeelse pastoraadikultuuri eeskuju. Nii kiriku uuendaja Martin Luther kui ka Katharina olid väga tugevad isiksused. Nende mõlema elu oli pühendatud Jumala ja ligimese teenimisele nende isikuomaduste ja oskustega, mis neile oli kingitud. Martin Luther on abielu kohta öelnud: „Kõik Jumala teod selles ilmas on varjatud ja Jumal on imeline, kuna ta peidab need maailma. Kes suudaks kirjeldada, milline Jumala kingitus ja suur arm on abielu?“ Ehkki Katharina elu oli värvikirev, jäi see siiski reformaator Martin Lutheri tegevuse varju. Inglastel on ütlemine, et iga suurmehe selja taga on võimekas naine. Seda näeme, kui mõtleme tänapäeval tuntud paljudele edukatele meestele ning küllap oli see nii ka Katharina Lutheri puhul. See, mida meil on täna Katharina Lutherilt õppida, on ennekõike julgus uskuda, armastada ja pühenduda Jumala teenimisele ja ligimese hüvanguks.

Teeniv armastus on üldjuhul miski, millest enamik emasid alateadlikult lähtub. Itaalias armastatud pühak Padre Pio on öelnud, et kes tahab armastada, olgu valmis kannatama. See paratamatus on vältimatu nii mehe ja naise kui ka ema ja lapse suhetes.

Tänapäeva inimesi iseloomustab soovimatus kannatada. Kristlikus sõnastuses – ristist hoiduda. Matteuse evangeeliumis ütleb aga Kristus: „Kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt“ (Mt 10:38). Seega, kui tõesti tahame olla koos Jeesusega ja soovime, et meie elu lõpeks Jumala linnas, siis on selleks üksainus tee – ristitee. Et vabaneda ristipelgusest, tuleb meil tõsta pilk Issandale. Nagu on öelnud 1947. aastal evangeelse mariaõdede kloostri asutaja ja pikaajaline juht, kristlik kirjanik ja vaimne juht ema Basilea Schlink:  „Mis Jumalalt tuleb, on üksnes hea. Ta ei pane su õlgadele kunagi rohkem, kui jaksad kanda. Iga takistus valmistab sind ette igaveks eluks.“ Seega ei peaks me kartma kannatusi, vaid neid võtma iseenesestmõistetavustena või kui suudame, siis nagu Jumala hinnalist kingitust, mille kaudu ta meid enda juurde kutsub. Õnnetu on, kes peab oma risti kandma üksi ja sihitult, toetumata lähedastele ja Kristusele. Käesoleva pühapäeva teema – Taevariigi kodanikuna maailmas – tuletab aga meelde, et Kristusesse uskuvat inimest eristab mitteuskujatest midagi suurt ja olemuslikku. Võtme selle erinevuse mõistmiseks annab täna loetud evangeeliumitekst, kus Kristus ütleb: „Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna“ (Jh 17:6).   

Veendumus, et Jumala lapsed saavad elada Jumala armus kõigil oma elu hetkedel – ka raskustes – on suurim, mille ema oma lapsele saab edasi anda. Teadmise, et inimene ei ole Jumalale oma elu rajades kunagi üksi. See on turvatunne, nagu on ema ja lapse suhteski. Lapsele on Jumala hoolitsuse ja armu vahetuks kuvandiks ema. Igale lapsele on tema ema kõige parem, ilusam ja kallim ning emasid pingeritta seada on sama küsitav kui kõige kaunimate naiste või tugevamate ja võimekamate meeste valimine. Küllap mõtleme täna igaüks oma emale suure tänutunde ja hellusega südames.

Dirigent Eri Klas on kunagi oma emast rääkides tõdenud: „Olen kogu elu oma ema üle kõige armastanud, Ta oli minu jaoks kõik – kasvataja ja õpetaja, aga ka minu suurim kriitik ning nõuandja. Päeval, mil ema siit ilmast lahkus, kaotasin oma kõige kallima, lähedasema ja parima sõbra. Ema õpetas mulle, et iga päev, kui saad silmad lahti teha ja ärgata, on nagu sünnipäev, millest tuleb rõõmu tunda.“ Iga ema annab oma lastele pagasina eluks kaugelt rohkem, kui sõnadesse on võimalik tagantjärele panna. Emad istutavad lastesse oma väärtusmaailma – arusaama sellest, mis hea, mis kuri, mis õige, mis vale. Ja isegi kui meil elu jooksul tuleb sellesse korrektuure või täiendusi teha, siis ei muutu emalt kaasa saadu vähem tähtsaks.

Täna on emadepäev ja tänupüha. Sel päeval mõtleme ehk rohkem kui tavaliselt ema rollile lapse, pere, rahva ja ühiskonna arengus. Samas võiksime endalt igaüks küsida, mida saaksime teha, et meie emad oleksid rohkem hoitud, rõõmsad, terved ja puhanud, et emad tunneksid end turvaliselt ja kaitstult. Usun, et kõige algus on märkamises ja empaatias. Kui suudame abivajajat märgata ja teda toetada, oleme juba midagi algatuseks ära teinud. Emadel on ühiskondades kandev roll, aidakem neil siis seda rõõmu ja uhkusega kanda! Ilusat emadepäeva, head (Eesti) emad, mehed, tulevased emad ja tulevased isad!


Jutlus on peetud 14. mai 2017 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Haapsalu Püha Johannese kirikus.


Kristel Engman (1976) on diplomaat ja EELK Lääne praostkonna vikaarõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English