Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku.

1. Perikoobi tekst

Käesoleva aasta Jeesuse taevaminemise püha jaoks valitud tekst lõpetab Luuka evangeeliumi jutustuse. Perikoobi määratlus Lk 24:46–53 ei ole õnnestunud ja seda põhjendatakse allpool. Teksti vaatlus algab seega salmist 46 kaks salmi varem salmiga 44 ning perikoobi ulatus olgu siinse käsitluse jaoks Lk 24:44–53.

24:44 Üksmeelselt edastavad käsikirjad Jeesuse ütluse algust „Need on minu sõnad“ väljendiga houtoi hoi logoi mou. Sellega markeerivad kõik olulised käsikirjad Jeesuse järgnevaid sõnu kui logos’t. Erisustest saab nimetada vaid seda, et käsikiri D (5.–6. saj pKr) pakub väikesi nüansierinevusi, mida saab tõlkida nagu „kui ma veel olin koos teiega“ või „minu veel koos teiega olles“. Need aga ei muuda salmi tõlke sisu.

24:46 Lause lõiku „Nõnda on kirjutatud, et Messias pidi kannatama,“ esitab osa käsikirju kujul: „Nõnda pidi Messias kannatama“ ja lisaks sellele esitab üsna arvukas grupp käsikirju koguni pika lugemisviisi: „Nõnda on kirjutatud, et nõnda pidi Messias kannatama“.

24:47 Lause lõik „peab kuulutatama meeleparandust pattude andeksandmiseks“ on mõnedes käsikirjades esitatud kujul: „peab kuulutatama meeleparandust ja pattude andeksandmist“.

47:48 Jeesusest ja temaga aset leidnud sündmustest tunnistavat lühikest lauset „Teie olete nende asjade tunnistajad“ on kildsõna de ja sidesõna kai liitmiste ning sõnade järjekorra muutmiste teel nüansirikkalt üsna mitmes variandis edasi antud. Siiski on kõikide nende lugemisviiside puhul lausete tähendus üks ja seesama. Tõenäoliselt on Luuka evangeeliumis nii tähtsal kohal olev tunnistamise ehk tunnistuse andmise teema ka kopeerijatele nõnda oluline olnud, et nad on siin kreeka keele süntaksi pakutavaid rikkalikke värvinguid ära kasutanud.

24:49 Selles lauses on mõnes käsikirjas lisatud väljendile „ma läkitan“ eesliide eks ning seda saab eesti keeles tõlkida kujul „ma läkitan välja“. Üsna huvitav on aga teine tekstilooline ilming, nimelt et väga vähestes käsikirjades on „Isa“ välja jäänud ja lauset saab lugeda nõnda, et „ma läkitan teie üle oma tõotuse“. Siiski on siin tegemist vähemtähtsate ja ajaliselt hilisemate käsikirjadega. Kolmanda joonena nähtub, et väiksem grupp käsikirju lisab geograafilise täpsustuse ning suurema hulga käsikirjade lugemisviisi „Teie aga viibige selles linnas“ asemel annab Jeesus nende tekstide kohaselt korralduse: „Teie aga viibige Jeruusalemma linnas“.

24:51 Selle salmi juures on huvitav tekstikriitiline erisus see, et väike rühm käsikirju ei edasta lause lõppu „ja ta kanti üles taevasse“. Lause lõpeb selle teada andmisega, et Jeesus lahkus nende juurest õnnistades.

24:52 Siinkohal on mõned käsikirjad jätnud ära viite kummardamisele ning teatavad lühidalt, et „nad pöördusid rõõmuga tagasi Jeruusalemma“.

24:53 Evangeeliumi viimases lauses lisab palju olulisi käsikirju ülistamist tähistava tegusõna aineō ning selle lugemisviisi kohaselt nad aina „ülistasid ja tänasid Jumalat“. Ent sellega ei ole veel kõik öeldud. Arvestatav hulk käsikirju lisab lausele lõppu sõna „aamen“ ja sellisel juhul lõpebki kogu evangeelium kinnitusega „aamen“.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoopi ja selle paiknemist vaadates saab selgeks, miks seda ei saa alustada salmiga 46, sest salmis 46 jätkub salmis 44 alanud Jeesuse kõne, mida korraks katkestab salmi 45 lühike selgitus selle kohta, kuidas Jeesus jüngrite mõistuse avas. Salmi 45 lõpus on algtekstis koolon ning üleminek salmist 45 salmi 46 on selgelt nähtav ka eestikeelses tõlkes. Perikoop Lk 24:44–53 jaguneb kaheks osaks:

1. Jeesuse selgitav kõne Pühakirja ehk meie mõistes Vana Testamendi rakendamisest enda kohta (salmid 44–49). Kolmeosalisena mõistetud Pühakiri annab tunnistust Jeesusest, millele tuginedes on võimalik avada jüngrite mõistust (nous) ja järgnevalt võtta vastu teadmine Messia ülestõusmisest (anastasis). Jüngritest saavad kuulutajad ja tunnistajad, kes selle täide viimiseks peavad veel ootama ülevalt antavat väge (salmid 47–49).

2. Evangelisti teadaanne Jeesuse lahkumisest jüngrite juurest ja osade käsikirjade alusel tema üleskandmisest taevasse (anapherō) ja jüngrite jätkuvast Jumala ülistamisest Jeruusalemmas (salmid 50–53).

Vaadeldavale originaalse sisu ja kompositsiooniga perikoobile Lk 24:44–53 eelneb Jeesuse teine ilmumisjutustus Lk 24:36–43, mis haakub mõne motiivi poolest Jh 21 jutustusega ja millega perikoop 24:44–53 otseselt liitub, kuna järgnevalt kirjeldatud tegevus leiab aset samas kohas ja ilma ajalise eristamiseta. (Võib võrrelda omavahel salme Lk 24:36 ja Jh 20:19 ning neile järgnevaid jutustusi.) Seetõttu saame siinkohal rääkida ka liitperikoobist Lk 24:36–53, mille jooksul Jeesuse teise ilmumise kirjeldamine lõpeb teatega taevassevõtmisest. Kõnesolev Jeesuse teine ilmumisjutustus liitub sujuvalt Jeesuse esimese ilmumisjutustusega Lk 24:13–35, sest järgnev sündmustik leiab aset samas kohas, Jeruusalemmas, kus olid koos need üksteist ja nende kaaslased (Lk 24:33).

3. Kirjanduslooline kontekst

Siinkohal laieneb perikoobi kontekst juba mõõtmetesse, mida on sobiv vaadelda kirjandusloolise kontekstina. Nagu eelnevast selgus, on Jeesuse taevasse võtmise perikoop liidetud otseselt kahele omavahel seotud Jeesuse ilmumisjutustusele. Jeesuse ilmumine kahele jüngrile Emmause teel ja Emmauses on ainukordne motiiv evangeeliumides. See pikk jutustus kirjeldab nädala esimese päeva ehk ühe kaheosalise Jeesuse ilmumise sündmusi (Lk 24:13) kahes etapis. Luuka esitusviis erineb selles osas Johannese evangeeliumi esitusviisist, kus on kirjeldatud Jeesuse kolme ilmumist, millede vahel on ajalised vahed (vrd Jh 20:19–23; Jh 20:26–29 ja Jh 21:1–22).

Jutustusest on näha, kuidas autor juhib ja avardab sammhaaval lugeja arusaamist. Emmauses olles avardusid kahe jüngri silmad kahes etapis (24:31). Esmalt selgitas Jeesus Pühakirja (24:25–27) ning seejärel õnnistas ja murdis leiba (24:30). Teisel korral andis Jeesuse veelgi üksikasjalikuma kirjapõhise selgituse, mis avas jüngrite mõistuse (24:44–46). Luukas juhib oma lugejad nägemise aluselt niisugusesse olukorda, kus mõistmine hakkab aset leidma Pühakirja alusel.

Vormilooliselt on tegemist Jeesuse ilmumisjutustusega evangeeliumi žanri kontekstis, millel on motiivisarnasusi Johannese evangeeliumi lõpuga. Kirjanduslooliselt on tegemist ühe autori, Luuka redaktsiooniga. Kogu Jeesuse tühja haua ja selle leidmise jutustusele (Lk 24:1–11 [12]) järgneva kompositsiooni (24:13–53) pärimuslooline suhe Johannese evangeeliumi Jeesuse ilmumisjutustustega on omaette põnev uurimisteema. Seoseid Matteuse evangeeliumi lõpuga on vähe. Markuse evangeeliumile hiljem liidetud lõpp (Mk 16:9–20) annab aga tunnistust sellest, et selle koostamise ajal olid Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumid juba kirjalikul kujul olemas.

4. Ajalooline kontekst

Erinevalt Jeesuse kannatusloo variatsioonidest ilmneb perikoobis selgelt, et Luukas ei ole kasutanud juba kirjaliku kuju saanud Markuse evangeeliumi, kus algselt Jeesuse ilmumisjutustused puudusid. Samuti ei ole Luuka evangeeliumit lõpetavatel jutustustel kirjanduslikku seost Matteuse evangeeliumiga. Tõenäoliselt on Matteuse ja Luuka evangeeliumid valminud suurel määral samal ajal, ent erinevates geograafilistes piirkondades.

Evangelist Luukast ümbritsenud kogukond sai evangelisti varustada lisamaterjalidega, mida autor on kasutanud lisaks Markuse tekstile, üldisele suulisele traditsioonile ja Jeesuse sõnanduste allikale Q. Evangeeliumi lõpus leiduvate Jeesuse ilmumisjutustuste puhul ei saa Q allika hüpoteesi kasutada. Luukas on talle kasutada olnud eripärimuse põiminud originaalseks jutustuseks, näidates üles suurt meisterlikkust. Evangeeliumi lõpliku kirjaliku kuju saamise võib paigutada juudi sõja (66–70 pKr) ning Jeruusalemma laastamise (70 pKr) järgsesse aega.

5. Kommentaar

24:44 Salmis rajatakse alus perikoobi mõistmisele. „Sõnadega“ (logoi) viidatakse kogu Jeesuse varasemale õpetusele laiemalt, mida evangelist Luukas on hoolega kirja pannud (vrd Lk 1:1–4). Jeesuse ülesäratamisele surnuist järgnev jüngrite teadmine ei ole absoluutselt uus, vaid toetub kõigele sellele, mida Jeesus on õpetanud, siis „kui ta alles oli nendega“. Uuemana tundub lisandunud põhjalikkus, mis jätkab 24:27 alustatud selgitustega, eristades Moosese Seadust, Prohveteid ja Psalme.

24:45 Kreeka nous tähistab arusaamise võimet. Nüüd ilmneb, et see inimene, kes mõistab Jeesust, mõistab ka kirju. Salm võib anda tunnistust sellest, et Luukas tundis 2Kr 3:14–16 kirjalikul kujul.

24:46 Tavaliselt viidatakse kolmanda päeva nimetamise juures salmile Ho 6:2. Erinevalt Pauluse poolt 1Kr 15:4 tsiteeritud vana traditsiooni kohasest passiivi vormist (äratati üles) kasutas Luukas siin aktiivi vormi (üles tõusma).

24:47 Salmi lugedes näeme Luuka jaoks olulisi rõhuasetusi. Esiteks, kuulutamisest saab kohe jüngrite peamine tegevus. Teiseks, jüngrite kuulutus algab meeleparandusele kutsumisest, millega on seotud pattude andeksandmine. Kolmandaks algab kuulutustöö Jeruusalemmast ja kandub siis teiste rahvaste juurde.

24:48 Tunnistuse andmine on kogu kuulutustegevust kandev hoiak. Jüngrid on alati tunnistajad (martyres).

24:49 Tunnistuse andmine ei ole võimalik omast väest. Sellega ei saa kohe isepäi alustada, kuna enne on vaja oodata, kuni Jeesus läkitab jüngrite peale oma (Isa) tõotuse. Selleks tuleb veel oodata Jeruusalemmas, kuni neid rõivastatakse või rüütatakse väega kõrgustest (eks hypsous). Jeesuse sünni juures laulsid inglid ja hüüdsid: „Kirkus kõrgustes Jumalale“ (Lk 2:14). Nüüd aga koidab peatselt aeg, mil kirkus kingitakse Jeesuse tunnistajatele ja kuulutajatele.

24:50–51 Jeesus õnnistab oma jüngrid tööle. Taas sõlmib Luukas evangeeliumis esinevad motiivid kokku tähenduslikuks kangaks. Erinevalt Sakariasest, kes õnnistas rahvast Jeruusalemma templis (Lk 1:22), teeb Jeesus seda väljaspool linna Betaania kandis. Osa käsikirju piirdub teadaandega, et Jeesus lahkus seda tehes neist. See meenutab Jeesuse eemaldumist Emmauses (vrd 24:31). Teine grupp tekste lisab, et ta võeti üles taevasse.

24:52–53 Esmakordselt kirjeldab evangelist seda, et jüngrid kummardasid Jeesust. Varem on see au saanud evangeeliumi tekstide kohaselt osaks üksnes Jumalale. Kuid kohe järgmise salmiga seob evangelist Jeesuse kummardamise ja Jumala tänamise üheks tervikuks. Petlemmas karjastele ette kuulutatud suur rõõm (Lk 2:10) on nüüd osaks saanud jüngritele, kes ootavad veel selle kuulutamise jaoks vaja minevat väge kõrgustest.

6. Paralleeltekstid

Kui perikoopi vaadelda koos vahetult eelneva lõiguga 24:36–43 ühe ja sama Jeesuse ilmumisjutustuse osana, tuleb veelkord viidata paralleelile, millesse on põimitud elemente koguni kolmest ilmumisjutustusest Johannese evangeeliumi lõpus (Jh 20:19–21:22). Luukas on ära märkinud ka kala söömise Jeesuse poolt, mida on Johannese evangeeliumi lõpus seostatud mitte Jeesuse ihulikkuse reaalsuse tõendamisega, vaid Jeesuse ja Peetruse omavahelise suhte selgitamisega.

Otsene paralleel pärineb aga vaid Luukalt endalt Apostlite tegude raamatu algusest 1:1–11. Jüngrite õpetamine leiab kajastamist Ap 1:3, korraldus oodata isa tõotust koos selgitusega, et see seisneb Püha Vaimu anni saamises, leidub Ap 1:4–5. Järgnevalt toonitatakse taas Jeesuse tunnistajaks olemist, mille sõnastus näitab, et tunnistamine hõlmab ka kuulutamist (Ap 1:8). Jeesuse taevasse võtmise pildi juures meenuvad kaks valgeis rõivais meest, kes kõnelevad üles äratatud Jeesusest (Lk 24:4–7 ja Ap 1:10–11). Seejuures kõneleb Ap 1:11 ka Jeesuse paruusiast.

Luuka kirjutatud Apostlite tegude raamatut tuleb lugeda kohe pärast evangeeliumi lugemise lõpetamist, ilma et loetaks vahepeal Johannese evangeeliumit. Miks Luukas esitab oma teise teose alguses mõningaid detaile ja kohanimesid teisiti kui evangeeliumi lõpus, ei ole teada.

7. Tõlgendusloolised märkused

Kristuse taevaminemise püha kohta vt ka varasemate aastate abimaterjale siit ja siit.

2021. aasta taevaminemispüha evangeeliumiks on Luuka evangeeliumi viimased salmid, omal kombel Jeesuse „testament“, viimane tahteavaldus. Järgnevalt on toodud mõned lausungid erinevatest judaistlikest allikatest.

Jeesuse tahe on see, et tema jüngrid ei kapselduks endasse, vaid läheksid maailma kuulutama „head sõnumit maailma Lunastajast“ (sarnaselt on varasemal ajal eesti lugejatele selgitatud mõiste „evangeelium“ tähendust Uue Testamendi alguses). Ka juudi õpetlased on misjonitööle pisut tähelepanu pööranud, kuigi judaismi võib pidada mittemisjoneerivaks religiooniks.

Šir Hašširim Rabba 1:3 (85a): Kui keegi toob mõne loodu [s.t inimese] šekiná tiibade alla [s.t temast saab proselüüt], siis sellele arvestatakse nõnda, nagu ta ise oleks tema loonud, kujundanud ja valmistanud.

Apostlite tegude raamatu alguses annab Jeesus korralduse, et kristlik misjon peab algama Jeruusalemmast (1:8). Sealt alates levib see otsekui kontsentriliste ringidena esmalt Jeruusalemma ümbruses, siis Samaarias ja jõuab lõpuks välja „ilmamaa äärteni“, meie kodumaa kaasa arvatud.

Vajjiqra’ Rabba 24 (122d): Rabi Levi (u 300 pKr) ütles: Kõik päästeks vajalikud annid, õnnistused ja julgustused, mida Jumal sel ajal (s.t Messia päevil) annab, lähtuvad üksnes Siionist: pääste (ješu‘a), vt Ps 14:7: Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! Võimus (‘uz), Ps 110:2: Sinu võimuse valitsuskepi läkitab Issand Siionist. Õnnistus (beraka), vt Ps 134:3: Õnnistagu Issand sind Siionist. Sarvehüüd (šopar), vt Jl 2:15: Puhuge sarve Siionis. Kaste ja õnnistus ja elu, vt Ps 133:3: Nagu Hermoni kaste, mis langeb maha Siioni mägedele. Sest sinna on Issand seadnud õnnistuse, elu igaveseks ajaks. Õpetus (tora),vt Js 2:3: Siionist lähtub Seadus ja Jeruusalemmast Issanda sõna! Abi ja toetus (‘ezra wesa‘ada’), vt Ps 20:3: Ta läkitagu sulle abi pühast paigast (tema kätetöö pühaduse pärast) ja toetagu sind Siionist (tema kätetöö erakordsuse [sõnamäng ṣijjon ’Siion’ ka  ṣijjun ’erakordne’; vt Hs 39:15 – märgikivi] pärast).

Haggada Berešit 53 (alguses): Palverännulaul. Ma tõstan oma silmad mägede poole jne (Ps 121:1). See on, mida on öeldud Ps 20:3: Ta läkitagu sulle abi pühast paigast. Kui Jumal tuleb Iisraeli lunastama, lunastab ta tema ainult Siionist alates, kuna sealt algas maailma loomine, nagu on kirjutatud Ps 50:2: Siionist, kõige ilu täiusest, on Jumal kirkuses välja tulnud. Millal? Vt Sk 14:4: Sel päeval seisavad ta jalad Õlipuude mäel jne ning iisraellased ütlevad: Ma tõstan oma silmad mägede poole jne (Ps 121:1). Siis läheb Issand välja ning võitleb nende paganate vastu (Sk 14:3). Sellepärast on kirjutatud Ps 20:3: Ta läkitagu sulle abi pühast paigast! Sellepärast hüüab Püha Vaim ja ütleb: Oh, et Iisraelile tuleks pääste Siionist! (Ps 14:7)

Misjonitöö on võimatu ilma Püha Vaimuta. Lahkumiskõnedes (Jh 14:26; 15:26; 16:7 jt) nimetab Jeesus Vaimu Lohutajaks (paraklētos ’juurdekutsutu’, vrd ld advocatus).

Megilla 13a: Kolmandal päeval pani Ester kuninglikkuse ülle (Est 5:1); siin peab olema „kuninglikkuse rõivad“. Rabi El’azar (u 270 pKr) ütles, et Rabi Hanina (u 225 pKr) on öelnud: See õpetab, et ta pani ülle Püha Vaimu; siin seisab: „pani selga“ (wattilbaš), ja seal (1Aj 12:19) seisab: „Vaim tuli sangarite peamehe Amaasai peale (labeša – võimalik ka tõlkida: ’ümbritses teda’)“.

Valges rüüs mehed ütlevad, et Jeesus tuleb tagasi samal kombel nagu ta lahkus – pilvedel.

Sanhedrin 98a: Rabi Alexandrai (u 270 pKr) ütles: Rabi Jehošua’ ben Levi (u 250 pKr) vastandas kord [järgmised salmid]: „Vaata, taeva pilvedega tuli keegi, kes oli Inimesepoja sarnane“ (Tn 7:13), ja: „Alandlik ja sõidab eesli seljas“ (Sk 9:9). Kui Iisrael on selle ära teeninud, tuleb ta taeva pilvedega, kui nad ei ole teda ära teeninud, tuleb ta vaesena, sõites eesli seljas.

Ta‘anit (Jeruusalemma talmudis) 2,65b, 59 polemiseerib 4Ms 23:19 alusel kristliku Messia vastu: Rabi Abbahu (u 300 pKr) ütles: Kui inimene peaks sulle ütlema: „Mina olen Jumal“, siis ta valetab; „Mina olen Inimesepoeg“, siis seda ta lõpuks kahetseb; „Mina tõusen taevasse“, nii võib ta öelda, kuid ta ei suuda seda teha.

8. Liturgilised soovitused

EELK Kirikuseadustiku kohaselt (§ 24 lg 1) kuulub Kristuse taevaminemispüha suurte kirikupühade hulka, mida tuleb pidada ettenähtud päeval ja mida ei saa asendada mõne teise pühaga (§ 24 lg 2). Hooldatavas koguduses võib suure püha jätta pidamata üksnes praosti loal (§ 23 lg 4).

Liturgiline värv: valge.
Alguslaul: 122.
Päeva laul: 124.
Jutluselaul: 247.
Ettevalmistuslaul: 121.
Lõpulaul: 86.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 170, nr 1 / Agenda, lk 106, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 22 (Taevaminemispüha), või ekteenia, lk 29 (Taevaminemispüha) / Agenda, lk 106–107.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (Taevaminemispüha).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 170 / Agenda, lk 107.

9. Muud soovitused

Jutluse jaoks on võimalik kasutada järgnevat kolmeosalist skeemi:

1. Jeesus valmistab oma jüngreid ette oma lahkumiseks. Ta meenutab neile oma õpetussõnu, näitab Pühakirjast, et tema on Messias ja selle põhjal avab jüngrite arusaamise. Vaid see, kes mõistab Jeesust kui Messiat, saab aru ka Pühakirjast.

2. Jeesus annab meile ülesande kuulutada ja seda saab teha vaid, olles kogu oma loomusega tema tunnistaja. Oma agarus ei ole siin ajendiks, jüngril on vaja teada ja tunda, et ta on ehitud väega kõrgustest.

3. Jeesus on ka meid tööle õnnistanud ja tema õnnistus on jääv. Tema lahkumine ei muuda seda põhiasja. Jünger on see, kes kummardab ja tänab Kolmainsat Jumalat.

Rahvakalendris on Kristuse taevaminemispüha peetud nii suureks ja oluliseks, et sel päeval isegi rohi ei kasvavat. Rahvakalendris kutsutakse taevaminemispüha ristineljapäevaks või suureks ristipäevaks, vastandatuna teistele ristipäevadele, mis eelnevad taevaminemispühale. Kolm nädalat varem oli tuuleristipäev, sellele järgnes linnuristipäev ja viimasena nädal varem leheristipäev (või ka heinaristipäev). Põhjalikumalt võib huviline ristipäevade kohta lugeda siit. Võib arvata, et sõna „rist“ on siin eesti keele jaoks mugandunud sõna „Krist(us)“, nagu osutab sõna „ristiusk“ etümoloogia. Tegemist ei ole risti-usuga, vaid Kristuse-usuga, soome keeles kristinusko, vene keeles hristianstvo, mis mõlemad on tuletatud nimest Kristus, Hristos.

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, alapeatüki 9 R. Tasmuth ja J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)