Igale reaktsioonile peab toimuma ka vastureaktsioon. See on ainult loomulik. Tihti on vastureaktsioonid inimese taipamise eest varjus, vahel isegi peidetud, seepärast nende toimumisest aru saada pole alati nii lihtne. Meie kiirele ühiskondlikule arengule vastukaaluks toimuvad ka mitte vähetähtsad tagasimõjud. Peadpööritava kiirusega liikuv tehnoloogia areng on käevangus üha rohkem individualiseeruva maailmapildiga. Rääkimata rahvastiku plahvatuslikust kasvust eelmise sajandi jooksul. Sellest tingitult oleme silmitsi nii maailma ajaloos korduvate probleemide kui ka täiesti uute nähtustega. Kliimamuutus, maailmavaadete polariseerumine, aina süvenevad vaimsed haigused – nimetades vaid mõningaid. Kaugeltki ei ole see ammendav nimekiri, pigem väike osa väljakutsete rägastikust, mille rõhumist hakkavad alles järgnevad generatsioonid talumatult tundma, kui me kollektiivselt neile häid lahendusi ei leia.
Kui varasemas ajaloos eksisteeris üsna ratsionaalne kirjutamata reegel, et esmalt mõtle enda peale ja siis alles teistele, siis nüüd on olukord mõnevõrra teistsugune. Aina vähem näen, et üldse teiste heaolu teadvustatakse. See ei ole kindlasti universaalne kõigi inimeste puhul, kuid pöördepunkt on minu meelest ületatud. Enne valgustusaega oli maailma subjektiks Jumal ja inimesi sai mõista vaid Jumala väljendusena. Valgustusajal võeti aga uus suund ning subjekt kukkus tohutu kiirusega taevasest sfäärist profaansesse. Tänapäevaks on inimese üleüldine hoiak pigem endasse suunatud, sest kognitiivses piiratuses saame lõplikult ainult iseendas kindel olla. Ma ei oska seda sildistada ei heaks ega halvaks, aga mulle näib, et see külvab uut moodi usaldamatust inimeste vahel. Teatud määral skeptilisust teise vastu aitab inimesel jääda kahe jalaga maa peale, isegi kui olukord ootamatult muutub. Kõhklus hetkeks laseb inimesel kõik olukorrad enda peas läbi mängida, isegi need, mille realiseerumist ta ei tahaks. Ja see on hea, sest muidu oleks inimene ootamatu ees abitu. Probleem ilmneb nüüdisajal selles, et hetkeline kõhklus on asendunud konstantse skeptilisusega. On levinud arusaam, et kuna ma ei saa olla teises lõplikult kindel, siis ei ole mõtet üldse teisi usaldada. Selline mõtlemine on paljude probleemide tuumaks.
Usaldus on sotsiaalne funktsioon, mis võimaldab inimkonnal korda saata justkui võimatuna tunduvat. Pole ime, et inimajaloos on progress saanud võtmesõnaks, et eristada meid muudest loomadest, sest meie võime koos toimida on võrreldamatu. Usaldus võimaldab paljudel üksikutel indiviididel olla koherentne kollektiiv, kelle intellektuaalne kapatsiteet on mitmekordistunud. Võimalused sotsiaalse kapitali suurendamiseks on paremad kui eales varem – kõigil on päevas hetk, et saata mõni sõnum või teha telefonikõne. Sotsiaalmeedia ajastul pole enam otsest tarvidust näost näkku kohtuda. Inimesed on muutnud enda suhtlemise tõhusamaks, kuid seda ainult kvantitatiivsel tasemel, sest suhete kvalitatiivsus on märgatavalt langenud. Rohkem kui kunagi varem, on meie võime usaldada kahtluse alla seatud. Totaalset usaldust iseloomustab meie jaoks naiivsus. Midagi, mida võiks mõnelt lapselt oodata, kuid täiskasvanult kindlasti enam mitte. Saksa mõtleja Martin Buber ütleb, et enne kui tekib eraldus subjekti ja objekti vahel, peab eksisteerima Mina-Sina suhe maailmaga ja alles selles hetkes muutub teadmine eraldatusest võimalikuks. Lapse sisemine tung on mõista maailma suhtena, seega on lapsel palju lihtsam usaldada, tema jaoks ei eksisteeri veel Mina-Tema barjääri. (Buber, M. (1923). Mina ja Sina. Ilmamaa.) Laste näiline naiivsus usaldada on petlik, sest tegelik naiivsus on usaldus kõrvale heita. Laste rikkumatusest rääkis ka Jeesus (Matteuse 18:1–3):
„Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?” Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!““
Paul Tillich, rääkides sellest, kuidas saada jagu oma usulisest kahtlusest, kirjutas: „Kahtlus on ületatav mitte selle represseerimise kaudu, vaid läbi julguse.“ (Tillich, P. (1956). Dynamics of Faith. New York: Harper & Brothers.) Ma arvan, et sedasama mõttekäiku saab rakendada ka usaldamisele, eriti seepärast, et rääkides usaldusest, ei räägi me millestki, mis oleks väga erinev usust. Julguse eelis on, et ühest küljest ta ei eita kahtluse olemasolu, kuid teisest küljest lubab kindlusega kahtlusest võitu saada. Julgus ei vaja tõsikindluse turvalisust. Julgus eeldab pühendumist, olla julge on palju nüansirikkam, kui ideeliselt võiks arvata, aga kõik inimesed on selleks võimelised.
Ma ei väida, et usaldades üksteist me kindlasti saame kõikidele globaalsetele ja igapäevastele muredele vastuse, see ei saagi iseeneses olla lahenduseks. Leida lahendusi tähendab minna süvitsi probleemiga ja hakata kõiki aspekte peegeldusena neutraliseerima. Seda usaldus teha ei saa. Küll aga aitab usalduse julgus ületada usaldamatust, mis nii paljusid raskusi põhjustab ja lahenduskäike takistab, muutes koostöö vaevaliseks. Kui mitte midagi muud, siis usaldada ja olla usaldatud kinnistab meie ühtekuuluvust ja kergendab üksikisiku koormat.
Timoteos Pilli (2000) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna bakalauruseõppe tudeng.
