Aastaks 2021 on küll möödas 2010. aastate alguse moetrend, mis trükkis igale võimalikule riideesemele tribal stiilis geomeetrilisi mustreid, kuid endiselt levivad laialt küsitlused, mille järgi võid teada saada oma hingelooma, halloween’i pidudelt leiame Disney Pocahontase kostüüme ja 9 euro eest inimese kohta saab Varbola linnuse lähistel ööbida „ehedas indiaani Tipis.“ („Tipi.“ Preeriakoda (vaadatud 02.02.2021) „Mängime indiaanlasi“ pole sugugi lause, mida kuuleb ainult õhinal laste suust, vaid töökollektiivid korraldavad tõsimeeli suvepäevi „indiaanikülades“ ning sõdadest kauboide ja punanahkade vahel on saanud tüüpiline teemapidu. Kõige selle juures kipub ununema, et indiaanlased pole vaid tegelased Kentuki Lõvi raamatutest, vaid päris inimesed tänapäeva suurimate ja mõjukaimate riikide aladel ning nad võitlevad siiani iga päev ellujäämise ja väärikuse eest. Väikerahvad, kes väärivad austust, mille väljateenimiseks eestlasedki sajandeid võidelnud on.
Indiaanlane on ju tegelikult vale sõna. Inglisekeelset indian’i kasutavad kõnealuste rahvaste kohta veel ainult väga põikpäised, ütleks, et sama tüüpi inimesed, kes keelduvad eesti keeles „neegri“ asemel midagi muud ütlemast, sest „kogu aeg on nii olnud!“ Õnneks on seda aina laialdasemalt asendama hakanud sõna native ehk kohalik. Seega, kui räägime indiaanlastest, räägime tegelikult Ameerika põlisrahvastest. Väljend ei tähista ei rahvast, usundit, ühtset keelt ega midagi muud, mida saaks õppida või omaks võtta.
Isegi korrektsem „Ameerika põlisrahvas“ on väga üldistav väljend ning üritab kahe sõnaga tähistada tervet mandritäit rahvaid ja kultuure. Seega viitab iga indiaanilaager oma nimetusega justkui kõigi nendega korraga arvestamisele, aga me ju teame, et see pole võimalik ning keegi seda ei ürita. Selle asemel on iga indiaanilaagri teemaks karikatuuri väljendamine, mis lihtsustab traditsioonide päritolu, sulatab kümneid omanäolisi rahvaid üheks ning muudab nende elemendid sisututeks kaunistusteks. Nii on kotkasulest, mis paljudes kultuurides on olnud vapruse ja pühaduse ülim sümbol, saanud suvaline juuksekaunistus, mis laagrist lahkudes prügisse visatakse.
Tänapäevaks on paljud ameerika põlisrahvad eurooplaste toodud haiguste ja süsteemse tõrjumise tõttu kadunud. Koos nendega on kadunud ka nende spetsiifiline maailmatunnetus, keel, kombed. Surnud rahva esindajaks end vist keegi pidama ei hakka. Ehk on see austusest, ehk kainest mõistusest. Kuid seda austust võiks jätkuda ka elavatele, paljukannatanud rahvastele. Järelejäänud suguharud Ameerika Ühendriikides elavad reservaatides, mis on tihti vaid murdosasuurused nende põlistest elualadest. Nad ei pääse ligi kohtadele, kus nad on traditsiooniliselt toitu kogunud, jahti pidanud, oma usuga seotud riitusi läbi viinud. Reservaadid mõnitavad oma nimega fakti, et suguharude jätkusuutlikkuseks vajalikud tingimused on viidud miinimumini ning kõik on ilus vaid paberil. Näiteks suure kanjoni ääres elavad rahvad ei näe selle staatust rahvuspargina päästva, vaid hukutava faktina, kuna see kustutab nende ajaloolise seotuse selle paigaga ning loob uue, USA-d ülistava narratiivi. (Marshall Terrill, „Native American view of the Grand Canyon’s centennial celebration.“ Arizona State University News, 25.02.2019 (vaadatud 01.02.2021)) Reservaadid, kus neil veel elada lubatakse, on aga imetillukesed ning neist on tihti tehtud vaatamisväärsused turistidele.
Enamus ameeriklasi selliseid tõsiasju ei tea ning moonutatud on ka ajalookäsitlus eurooplaste ja põlisrahvaste suhetest. Põhja-Ameerika koolides õpetatakse endiselt, et tänupüha on ajalooline sündmus, mis sümboliseerib sõprust koloniseerijate ja kohalike vahel, kuid see lugu on suuresti ilustatud või väljamõeldud. (Á. Cain, J. Hadden, J. „The true story behind Thanksgiving is a bloody one, and some people say it’s time to cancel the holiday.“ Insider, 24.11.2020 (vaadatud 01.02.2021)) Samamoodi on avaliku arusaamaga põlisrahvaste eluolust tänapäeval – see on lihtsustatud või liialdatud, stereotüüpidel põhinev ja tihti ignorantne. Näiteks levinud stereotüüp indiaanlaste kasiinodest vastab sel määral tõele, et USA-s on tõepoolest väga palju kasiinosid just reservaatides. Kuid miks? Seal elavad rahvad on paljus kaotanud võimaluse endale eluks vajaminevat hankida traditsioonilisel moel, seega on nad pidanud kohanema. Suhteliselt suurem vaesus, alkoholism ja madalam haridustase põlisrahvaste hulgas piirab nende võimalusi, riik aga ei kohalda reservaatidele samasuguseid makse kui mujal. Nii kasutavad nad ära üksikuid võimalusi, mis neil on, et ära elada. Miks aga on see lihtsalt aktsepteeritud tõsiasi ning selle asemel ei panustata nende rahvuste edendamisse läbi paremate haridusvõimaluste, arstiabi ja jätkusuutlikkuse taastamise? Tõenäoliselt ja kahjuks on tegemist puhtakujulise hoolimatuse, isegi rassismiga, mis on muutnud põlisrahvaste olukorra selliseks, nagu see täna on.
Teades kõike seda tundubki müstiline, kui paljud soovivad tänapäeval endale silti „indiaanlane“. See silt peab muidugi viitama erilisele suhtele loodusega, puhtusele, süütusele, headusele, mida seostame pealiskaudse arusaamaga indiaanlase mõistest. Teine variant on, et „indiaanlasest“ saab kostüüm, polüesterkleit kilepakist ja plastikust sulg juustes. Kummalgi juhul samastab imiteerija end päris rahvastega, kelle ajalugu ja kultuur sellist käitumist aga taunib. Kostüüm ei anna inimesele elutunnetust, põlvkondadega kaasa tulnud ühist traumat ja erilist suhet maaga, kus inimene elab. Valgetest eurooplastest nii erinev kultuur ei peagi valgele eurooplasele läbinisti mõistetav olema, piisab selle austamisest ja väärtustamisest osana inimkultuuri mitmekesisusest.
Kui rääkida endale indiaanlase sildi võtmisest loodusele lähemal seismise nimel, tekib küsimus, miks vajame võõrast kultuuri, et väärtustada omaenda kodu? Eestlasel ei tasu vaadata kaugemale kui veel sada aastat tagasi elusa rahvalaulutraditsiooni poole, et leida meie maale ja rahvale omast loodustunnetust. Need õpetavad meid austama meie omi kuuski ja kaski, soid ja randu. Teise mandri põlisrahvaste suhe nende loodusega pole kuidagi vähem ega rohkem väärtuslik kui meie oma, kuid see on erinev ega arvesta meie kliima, looduse rütmi ja elukeskkondadega. Nemad võisid seostada oma hinge loomadega, keda meil ei elagi, meie seevastu käisime hiies. Jällegi, üks pole parem kui teine, nad on lihtsalt erinevad, kuid mõlemad on oma rahvale olulised ja annavad inimestele tunnetuse iseendast universumi osana, mida me kõik ju vajame. Loodusrahva usk pole universaalne, nagu kristlus või islam, pole ju ühelgi neist pühakirjagi, mille järgi näpuga järge vedades õiget eluviisi õppida.
Loodusrahva usk pole universaalne. See ongi probleemi iva. Globaliseerunud maailmas võib tunduda, et kõik kuulub kõigile ja kes nii ei arva, on isekas ja kade. Muidugi on see ahne inimese vaatepunkt. „Kui mina ei saa, ei pea teised ka saama.“ Põlisrahvastel üle maailma peab olema õigus säilitada oma kodu ja sellega seotud usk, muidu on tegemist jõhkra hävitustööga, mis juba sajandeid toimunud ongi. Kes soovib mõtestada oma käitumist läbi esivanemate, looduse ja jätkusuutlikkuse á la indiaanlased, leiab tõenäoliselt sarnaseid põhimõtteid ka mõnest muust usundist või omaenda kodukoha pärimusest.
Mia Marta Ruus (2002) on Tallinna Prantsuse Lütseumi 12. klassi õpilane ning saavutas 2020/2021. aasta usundiõpetuse olümpiaadil kolmanda koha.
