„Kui nüüd selsamal nädala esimesel päeval oli õhtuaeg ja seal, kuhu jüngrid olid kogunenud, olid uksed lukus, sest nad kartsid juute, tuli Jeesus, jäi seisma nende keskele ja ütles neile: „Rahu teile!“ Kui ta seda oli öelnud, näitas ta neile oma käsi ja külge. Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes.“ (Jh 20:19–20)

Enamikel piiblitekstidel on tähendus mitmel tasapinnal korraga ja nii on ka seekordse tekstiga. Ühelt poolt on see kirjeldus sündmusest, mida me äsja meenutasime: ülestõusnud Kristuse ilmumisest jüngritele. Nad olid sulgenud end kuhugi ruumi – kuhu, see tekstist ei selgu – ja nad kartsid, ilmselt seda, et nemadki vangistatakse ja hukatakse nagu nende Õpetaja ja Meister. Nad olid seal kartusest juutide pärast, ütleb evangelist Johannes. „Juudid“ on tema jaoks üldnimetus, lausa sümbol, mis tähistab kõiki Jeesuse vastaseid – mis sellest, et inimesena oli Jeesuski juut. Hitleri-aegsel Saksamaal sellest muidugi rääkida ei tahetud, aga kui praegused Jeesuse uurijad on milleski ühte meelt, siis selles, et Jeesus oli tugevalt seotud juudi traditsiooniga ja et ilma selleta ei ole võimalik mõista ka tema kuulutust.

Jüngrid olid lukustanud end ühte tuppa ja lootsid, et ehk nad pääsevad. Äkitselt, keset hirmu ja meeleheidet, ilmub nende keskele Jeesus ja ütleb: „Rahu teile!“ See on juudi tervitus. Igal rahval on oma tervitused. Meie soovime tervist, kreeklased soovisid rõõmu. Just seda tähendas kreeklaste tavaline tervitus chaire ehk „Rõõmusta!“, mida oma kirja alguses kasutab ka Jaakobuse kirja meile tundmatu autor, kes „soovib rõõmu Iisraeli kaheteistkümnele hajuvil asuvale suguharule“ (Jk 1:1). Juudid soovisid rahu. Heebreakeelne šalom ei tähenda aga rahu üksnes kitsas tähenduses, rahu kui sõja puudumist, vaid see tähendab edenemist, kordaminekut ja heaolu selle sõna igas mõeldavas tähenduses. Kui Jeesus ennast jüngritele näitas ja nad ta ära tundsid, rõõmustasid nad. „Siis said jüngrid rõõmsaks Issandat nähes,“ ütleb evangelist. Ja sellega meie tekst siin ka lõppeb, kuigi tegelikult läheb see edasi nii nagu kogu Jeesuse lugu.

Aga seda teksti võib vaadata ka laiemal tasandil kui kirjeldust ülestõusmise päevast. Jüngrid olid sulgenud ennast lukustatud tuppa hirmu pärast. See on otsekui inimeksistentsi võrdpilt, sest hirm on oluline osa meie eksistentsist. Teatud piirides on hirm normaalne. See on kaitsereaktsioon, mis hoiab meid ohtlike olukordade eest. Aga kui hirm hakkab meid painama, täitma kogu meie elu, röövima meie elurõõmu ja elujulgust, ei ole see enam normaalne. Ma tean, et selline sügav, eksistentsiaalne hirm ei ole kõigile isegi tuttav – on „päikese inimesi“, kes ei ole pidanud seda kogema, aga paljudele on see valus reaalsus (vähemalt ajuti) ja inimloomusele on see olnud omane kõigil aegadel. See saadab inimest läbi tema elu, nii nagu teadmine kurjusest ja surmastki.

Pilt inimesest kui ennast väikesesse tuppa sulgenud olendist hiigelsuures universumis on pilt inimeksistentsist, mida saadavad lõhestatus, ebakindlus, mõttetus ja hirm, mille taga on viimselt üks suur hirm – hirm surma ees. See on pilt inimkonnast, kes püüab ennast enda loodud vahenditega selle hirmu vastu kaitsta, aga kogeb ikka ja jälle, et see ei õnnestu.

Ülestõusmispühade rõõmusõnum ütleb meile aga, et me ei pea jääma oma väiksesse suletud ruumi, mis sellest, et see ruum ei asu meie ümber, vaid on meie sees. Ülestõusnud Kristus, kelle Jumal tõi välja surmast ja hauast, on tulnud meie juurde, et meidki surmast ja hauast välja tuua ning vabastada meid hirmu valitsuse alt. Nii nagu ta tuli jüngrite juurde läbi lukustatud uste, võib ta tulla ka meie sees asuvasse vaimsesse ruumi, vaatamata kõigile „lukkudele“, millega me oleme selle sulgenud. Ta tuleb meie juurde mitte selleks, et meid hetkeks tervitada ja siis kaduda, vaid selleks, et meid kutsuda välja suletusest iseendasse, mille ajendiks on hirm – hirm elu ees, aga viimselt hirm surma ees. Ta tuleb meie juurde, selleks et jääda meiega, et anda meile elu, rahu ja rõõmu, mida üksnes tema võib anda.

Ülestõusmispühade evangeelium ütleb, et see rahu ja rõõm on tõeline, sest See, kes selle meile annab – Jumal – on tõeline ja võib ka meid muuta tõelisteks – sellisteks, nagu me olema peaksime, olla võiksime ja tegelikult ka oma südames olla tahaksime. Ta võib meid muuta iseendasse ja oma väikesesse maailma suletud ning hirmunud olenditest nendeks, kes kogevad Temalt tulevat rõõmu ja rahu ja see muudab meid – nii nagu kohtumine Ülestõusnuga muutis ta esimesi jüngreid

Igatsus taolise rahu ja rõõmu järele on üldinimlik. Seda mõistavad ka mittekristlased ja seepärast peaks ülestõusmispühade evangeelium puudutama mingil kombel ka mittekristlasi, kes selle rahu ja rõõmu järele igatsevad. Ülestõusmispühad on küll spetsiifiliselt kristlikud pühad ja vanimad kristlikud pühad, mida hakati tähistama korra aastas, varem oli Jeesuse ülestõusmist meenutatud igal pühapäeval. Ülestõusmispühad räägivad meile mitte igavese ilmumisest ajalikkuses üldiselt, vaid selle ainulaadsest ja ainukordsest ilmumisest Jeesuse isikus ja tema ülestõusmises.

Kuid nendel pühadel on lisaks sellele ka üldinimlik tähendus, mida võib sõnastada erinevalt. Mina sõnastaksin selle nii: ülestõusmispühade sõnum on, et vaatamata masendusele, ängistusele, lootusetuse- ja mõttetusetundele, mida me kõik ühel või teisel moel kogenud oleme ja mida võiks piltlikult võrrelda pimedusega, ei kuulu viimane sõna sellele, vaid valgusele ja rõõmule, mis võib muuta valgeks ka meie kõige pimedama öö ning et see valgus ja rõõm ei ole meie ettekujutused, vaid on tõelised. Ülestõusmispühade sõnum tuletab meile ka meelde, et tõelisus on suurem kui see, mida me vahetult hoomata suudame, et selles on mõõtmeid, mis ulatuvad ajalikust ja nähtavast sügavamale ja kaugemale. Selle mõõtme kaudu on meil võimalik olla ühenduses igavese, öeldamatu ja väljendamatuga, kõige oleva alusega, mis ei allu ei aja, ruumi ega ka mingitele muudele piiridele. Nimetagem seda alust siis Jumalaks või kuidagi teisiti. Viimaks ütleb ülestõusmissõnum, et sellel ühendusel on sügav tähendus meie eksistentsile – ühendus igavesega võtab sellelt lõplikkuse, vabastab meid surmahirmust ja annab meile julguse – „julguse olla“ (Paul Tillich). Ja mida rohkem on meis seda julgust, seda rohkem oleme me inimesed, seda rohkem oleme me ka kristlased, sest meie olemisjulguse viimne allikas ei ole ju meis enestes, vaid väljaspool meid ja on meist suurem. Selle julguse saab meile anda vaid Kristuses ja tema ülestõusmises ilmunud uus olemine, mille alus ja allikas on see, kes Kristuse surnuist üles äratas. Ma soovin, et ülestõusmise rõõm võiks ulatuda kirikukalendri ülestõusmisajast ka meie argipäeva ja kanda meid läbi kõigist raskustest ja katsumustest. Aamen.

Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.