Vestlesin neil päevil itaallasest prouaga, kes oli tulnud Eestisse pikemaks külla oma siin elavale pojale. Mõtlesin, et ehk meeldiks talle rääkida kellegagi omas keeles ja tahtsin soovitada isa Philippe’i ja missakülastust. Sestap uurisin temalt ta usu kohta.

„Jah, me oleme Itaalias küll katoliiklased, aga vähesed praktiseerivad seda,“ ütles proua ning näitas, et tal on hoopiski käsil paks raamat Krishna kohta. Paavsti pidas ta kurjuse enda esindajaks.

„See on üks paha mees,“ kinnitas see katoliikluse keskmes üleskasvanu. Ta pidas ka suureks õnnestumiseks, et on saabunud Eestisse, mis on üks kõige vähem religioosne maa Euroopas. Ta pidas silmas muidugi kristlust, nagu inimesed ikka teevad, jättes tähelepanuta kõik muud voolud, mis on meil küllaltki elavad ja aktiivses praktiseerimises.

Paljud vaimulikud, sh peapiiskop Urmas Viilma, on korduvalt oponeerinud, et see, kui inimesed kiriku asemel tegelevad vaimsete otsingutega kuskil mujal ja muul viisil, ei tähenda, et nad ei oleks religioossed. (Viilma 2018)

Küsimus tähetolmust

Küsimus, nagu öeldakse, on sõnastuses. Kas uskuda üht Loojat või seda, et kõik on loodud, aga „kuidagi muud moodi“ ning nagu Imre Sooäär mõni aeg tagasi riigikogus peetud kõnes poeetiliselt väljendus – me kõik saame lõpuks tähetolmuks:

„Kõigevägevama ees oleme lõpuks kõik üksi oma tõega. Tema valgusriigis pole küsimuseks abieluvõrdsus või eelarveaugud. Seal on kõik võrdsed ja kõike on külluses. Jumala ees oleme võrdsed olenemata sellest, kas meie kõigevägevam on Taara, Buddha või universumi kvantväli. Kõik on usu küsimus. Mina usun, et tähetolm on see, millest me tuleme ja milleks saame. Ka maine muld on kõigest tähetolm. Ja tähetolmul omakorda on puhas armastuse sagedus. See on minu arvamus. Pole õiget ega valet.“(Sooäär 2020)

Kuhu selles keerises asetub üks keskmine luterlane, kelle sisemiselt ankurdavaks teadmiseks on lunastus ja õpetus õigeksmõistust? Imre Sooääre toodud käsitluses pole ju õiget ega valetki ning see on neil päevil üsna populaarne mõtteviis.

Toomas Paul on eestlaste religioossusest rääkides toonud esile me rahva erakordse armastuse kokaraamatute vastu – raamatupoes valitseb ses osas niivõrd suur üleküllus, et silmnähtavalt pakub inimestele kõik kehaga seotu suurt huvi. Kuidas toituda nii, et olla terve? Milliseid valikud teha, et see oleks ka maitsev?

Toomas Paul nimetab seda ökousuks. „Kui ma otsin, kuhu usk on jäänud, siis ta on läinud sellesse, mida me sööme,“ märgib ta. (Viidik 2013). Samas toob Paul välja selle, et ega raamatupoes olegi midagi sellist võtta, mis annaks huvilisele ülevaate religioonide põhiteesidest ja olemusest. „Kui küsida, mida kirik pakkuda võiks, peaks ta olema arusaadav sellele, kes seda vajab,“ sõnab Toomas Paul. Teisisõnu – kui ei olda atraktiivsuselt võrdne ühiskonnas pakutava meelelahutusega, siis oldagu vähemalt selge sõnumiga.

Ettekandes „Õigeksmõist täna“ toob Wilfried Härle pikemalt välja sama probleemi kaks poolt: keelelise ja sisulise. Ta osutab, et juba termin „õigeksmõist“ on komistuskivi, vastandudes sellele, mida pidasid silmas Paulus ja Luther. (Härle 2017, 236) Tänapäeval me tegeleme sellega, et näidata oma õigust ja seda tõestada, samas kui Paulus ja Luther räägivad Jumalast, kes Jeesuse pärast patuse inimese õigeks mõistab. Ka mõisted õigus ja õiglane, samuti usk on muutunud.

Nõukogude aeg on meie ühiskonnas tugevdanud pilti usklikust kui naiivsest ja lihtsameelsest lambukesest, omistades talle kergeuskliku lollikese kuvandi kellestki, kes kummardab pontsakat vanameest üleval pilvedel ning usub kriitikameeleta kõike, mis kantslit kuuleb.

Eks muudel maadel on omad hädad, mis on muutnud usu sageli karikatuurseks ja lahendusena millekski, mis kõnetab selgrootuid või elus muserdatud inimesi. Pauluse ja Lutheri võidukas ja kõikehaarav usk on kaotanud selles diskussioonis hambad. Vähemalt kuni me ei suuda tekitada tõelist diskussiooni. See on paraku üha keerulisem.

Liiga palju verd

Me oleme oma regioonis olnud kütid ja korilased, see peaks olema meie DNA-s. Korilus peab veel vastu, aga küttimine mitte – jahipilte ei saa enam meedias avaldada, sest need on liialt verised ja lugejatel on loomadest kahju.

Ristile löödud, pekstud ja piinatud Jeesus on ka hirmsavõitu. Mis isa see oma pojaga üldse nii teeb? See on palju valusam ja kõlavam küsimus, kui küsimus isikliku lunastuse järgi. Sama tõdeb ka Härle, märkides, et õigeksmõistu asemel on palju radikaalsemaks küsimuseks saanud see, miks on maailmas nii palju kurja, kas Jumal üldse eksisteerib ja kas võiks leida vähemalt mõne halastava ligimesegi? (Härle 2017, 236)

Härle toob välja, et kuigi me räägime sellest teiste sõnadega, siiski otsime me samu asju: inimesed püüavad leida sotsiaalselt sobivaid gruppe, kes kiidaks nad heaks ja võtaks vastu, nad otsivad ka lepitust iseendaga. Laiemalt räägib see soovist olla aktsepteeritud.

Kui varem tulid inimesed sellega Jumala ette, siis nüüd hüütakse nende vastuste järgi kõikjal mujal. Näib, et kokaraamat võib olla lihtsam tee eksistentsiaalsuse leidmiseks kui Pühakiri.

Otsing käib endiselt, kuid teisel moel. Mõõdupuud on olemas, kuid neidki seatakse teisiti. On mõõdikuid, mis määravad stressitaset, alkoholitarbimise ohtlikkust või ütlevad, kas toitud tervislikult, loed õigeid raamatuid ja kuulad õiget muusikat.

Nende arvukus viitab sellele, et inimene tõepoolest soovib end võrrelda ja teada saada, kuhu ta asetub, mis on ta kuuluvus. Oled sa tark või rumal, tee test ja saa teada!

Kristlane võiks siit kergema vaevaga läbi tulla, arvestades, et tema mõõdikud ei ole siit maailmast ning nendele vastamiseks on vaja armu, mis tuleb Jeesuse läbi usu kaudu.

Kas see võiks olla mõistetav sõnum kellelegi, kes on tulnud tähetolmust ja läheb tähetolmu? Miks mitte? Ühisosa on jutu alustuseks olemas, sest eeldab ju sellinegi käsitus tunnistamist, et igavikumõõt võetakse meilt teise rätsepa poolt ning mitte kilodes, sentimeetrites ega küünardes.

Hoidudes eneseteostusest

Kui nüüd veel vinti juurde keerata, siis võiks tulla Lutheri käsitluse juurde sellest, kuidas inimesel üldse on võimalik oma elus edu saavutada.

„Me ei saa õigeks tehes õiget, vaid seetõttu, et oleme õigeksmõistetud,“ osundab Lutherit Eberhard Jüngel kirjutises „Inimlik inimene“. (Jüngel 2013, 709)

Lutheri selle mõttekäigu kohaselt ei saa ükski maine instants otsustada inimese üle, ei saa teda kuidagi paljastada ega tuvastada. Ka inimene ise ei saa enda üle ühtki sellist otsust langetada. Ja kui inimene seda siiski teeb või teevad teised, siis viimselt Jumala ees need otsustused ja näivused ei kehti. Ehk igavikuperspektiivis kaotab mõtte see, mis on inimene endast ise loonud.

Kas me sellepärast kahtlemegi nii väga oma kuuluvuses ja vajame abistavaid teste, et igavik meis annab märku millestki suuremast? Ja see panebki haarama esoteerika järele ning ostma koju rahutoovaid kive, sest kuskilt peab ju midagi teada saama?

Jüngel tõdeb, et inimeseks olemise juurde kuulub paratamatult vajadus end teostada ja vajadus oma tegevusega elule sisu anda. Tänapäeva inimesele on ehk põrutav kuulda, et Lutheri jaoks on hing sellise arusaama juures maadlemas illusoorse kujutelmaga, nagu ta tõesti võiks end ise aidata. Ainult usu kaudu Kristusesse saab inimene vabaks, ja väljaspool iseennast ta ka jääb vabaks, olles isandaks kõige üle. Eneseteostus, nii nagu tänapäevane karjäärinõustamine seda kujutleb, on seega võimatu. See on valuline tee eikuhugi. Kristlik usk tõstab üles inimliku mina, kes elab tunnustusest, mis tuleb Jumalalt. (Jüngel 2013, 718) Selles on ta tõeliselt vabastatud toimima sellise inimesena, kelleks Jumal on ta loonud ning tema käitumine on igati iseenesestmõistetav.

„Usu keskmes olek ei tähenda passiivsust selles mõttes, et meie elu ja teod oleksid kuidagi ükskõik, vaid see on loov passiivsus,“ kirjutab T.-A. Põder, iseloomustades Lutheri lähenemist usule, mis on alati „tegus asi“ erinevates maise elu vormides. (Põder 2018, 220)

See mõttekäik on otseselt seotud jumaliku õigeksmõistuga, kuid seab inimese ette paraku mõtteteekonna, mis nõuab teatud paradigma muutust. Küllap on sellest lihtsam küpsetada üks tšakraid vabastav vegankook.

Kelle kord on?

On kena, et meie teame, et võime leida osaduse Jumalaga läbi Kristuse ja leida end usus, mis radikaalselt avardab kõiki võimaluste horisonte meie ümber, tehes võimatu võimalikuks. (Põder 2018, 220)

Ent kuidas seda teadmist edasi anda, kui mõisted on muutunud ja Piibelgi saanud nii keerukaks vanaks raamatuks, et selle õigeks mõistmiseks peavad kirikud konverentsidel mahukaid dokumente koostama?

„Usk tuleb kuulutusest,“ ütleb Paulus kirjas roomlastele (Rm 10:17). „Kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.“

Härle möönab, et kuni sõnumit lunastavast armust inimestele teada ei anta, kuni see nendeni ei jõua ja nende usku ei ärata, on see nagu hoius, millest keegi midagi ei tea, mis ei saa määrata elutunnetust, sest ta on küll olemas, kuid pole olemas neile, kes pole seda kuulnud. (Härle 2017, 245–246)

„Seepärast rõhutavad Paulus ja Luther, et õigeksmõistu tuleb kuulutada ja uskuda selleks, et ta inimeste elus toimima saaks hakata. Seepärast on kirikliku ülesande keskmes Jeesusest Kristusest kõneleva evangeeliumi kuulutamine, mille sisuks on inimese tingimusteta õigeksmõistmine, omaksvõtt ja jaatamine,“ kirjutab Härle (samas).

Kes peaks kuulutama ja uskuma? Kas need, kes saavad selle eest palka? Eks neil on kindlasti teistsugune vastutus ja teised võimalused. Kantsel on ju kõrge koht ning kõigil sinna asja pole. Ent on ka podcast’id, raadiosaated, arvamusartiklid, kus kõik, keda Jumala arm on isiklikult kõnetanud, võivad kaasa lüüa.

Ja lisaks – on võimalik teha midagi head, olgu väikest või suurt, ning seeläbi tuua ka maailma midagi head just sellest positsioonist, mis kuulub neile, kes on Jumala armu poolt vabastatud. Lõpuks ei teaks me ju heast samaarlasest midagi, kui tal oleksid olnud ainult head mõtted.

Kasutatud kirjandus

Härle, Wilfried (2017) „Õigeksmõist täna“ – Reformatsioon 500 – vaimsus, kultuurimõjud, perspektiivid. Toim. A. Burghardt, R. Tasmuth, T.-A. Põder.Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.

Jüngel, Eberhard (2013 [1985]) „Inimlik inimene“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Toim. W. Härle, T.-A. Põder. Ilmamaa.

Põder, Thomas-Andreas (2018) „Martin Lutheri ja reformatsiooni tähendus tänapäeval“ – T.-A. Põder, Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 205–232.

Sooäär, Imre (2020) „Hirm on kõige nakkavam viirus“ (07.12) www.err.ee/1199320/imre-sooaar-hirm-on-koige-nakkavam-viirus (viimati vaadatud 29.01.2021)

Viidik, Aivar (2013) „Toomas Paul: Kirik ei suuda rock-kontserdiga võidu joosta“ – Maaleht (25.04).

Viilma, Urmas(2018) „Usundiõpetuse puudumine ajab eestlased esoteerika rüppe“ (13.11) www.err.ee/876591/urmas-viilma-usundiopetuse-puudumine-ajab-eestlased-esoteerika-ruppe (viimati vaadatud 29.01.2021)

Bianca Mikovitš (1974) on ajakirjanik, EELK Usuteaduse Instituudi magistrant ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) liige.