Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) tekstikäsitluste sari keskendub Piibli tekstidele (nn perikoopidele), mida loetakse ja millele jutlustatakse käimasoleva kirikuaasta tähtsamatel pühapäevadel ja pühadel. Tekstikäsitluste sari on unikaalne eestikeelne lugemisvara kõigile, kes huvitatud piiblitekstide tõlgendamisest (eksegeesist), aga ka sellest, kuidas neid on kasutatud ja kasutatakse jumalateenistuse kontekstis. EELK töötegijatele saavad jutluste koostamist või Piibli üle toimuvaid arutelusid toetavad materjalid ligipääsetavaks EELK intranetis. Ajakiri Kirik & Teoloogia on saanud EELK-lt loa nende paralleelseks avaldamiseks. Esimene abimaterjal avaldati 2017. aasta esimese advendi eel. Sari on järjepidevalt ilmudes jõudnud neljandasse aastakäiku. 

1. Perikoobi tekst 

Matteusele omaselt pole erilisi tekstikriitilisi probleeme.  

26:26 Mõnes käsikirjas seisab „ja õnnistanud“ asemel „ja tänanud“. Peale selle on sealsamas dous tois mathētais asemel dittograafiline didous tois mathētais (muudab aoristi partitsiibi imperfekti pöördeliseks vormiks). Kuid see rikuks ilusa vahelduse „õnnistanud murdis … andnud … ütles“. 

26:28 Sõna „leping“ ees leidub sõna „uus“ vaid osas käsikirjades, ilmselt 1Kr 11:25 mõjul. Algne sünoptiline pärimus tõlgendab Kristuse lepingut ilma Jr 31:31 sõnastuseta.  

2. Struktuur ja kontekst 

Lõigu kontekst vastab Markuse evangeeliumile, eelneb see, kuidas Juudas Jeesuse maha müüb, järgneb teekond Õlimäele. Seejuures tundub, et märkus Õlimäele mineku kohta võiks ka ära jääda, sest vestlus jätkub. Õlimägi on sinna toodud ehk vaid ajaloolise olukorra tundmise või ka selle tähenduse märkimiseks: Õlimägi on koht, kus Jumal oma rahvast lahkub ja kus Jumalat oodatakse tagasi. 

3. Kirjanduslooline kontekst 

Erinevad evangelistid on vestlusi Issanda söömaajal andnud edasi erinevalt, tendentsiga neid pikemaks teha (Luukas ja Johannes). Matteus on selles vähesõnaline, ta on pannud olulised teemad selleks eraldi loodud Messia kõnede vormi Mt 5–7; 10; 13; 18; 24. 

Selle juures on raskeks küsimuseks mitte üksnes Matteuse suhe sünoptiliste paralleelidega, vaid ka Matteuse suhe liturgiaga. Kui tekst sisaldab igapühapäevast korratavat teksti, kas seda on võimalik siis kirjutada teisiti? Või asendatakse sünoptiline võrdlus sõnadega liturgiast? Või asutakse tööle, et muuta liturgiat? 

4. Ajalooline kontekst 

Matteuse evangeeliumi ajaloolise konteksti kohta vt seni avaldatud Matteuse perikoopide kommentaare. 

Lisaks võiks öelda, et arvestades koguduse arvatava tekkekoha lähedust Süüria Antiookiale võiks perikoopi seostada Antiookia Ignatiosega. Tema on oma surma kohta öelnud, et „paluge minu eest, et ma saaksin heaks leivaks Kristusele, et lõvid mind hästi jahvataksid“. Seega on armulaud ka müstiliste mõtete allikaks. Seejuures pole see mitte Matteuse loodud, vaid pigem pärimusest üle võetud. Pärimus aga oli Süürias ja ka selle keskuses Antiookias just oma kiireima arengu ja samas parima püsimise keskkohas, oli see ju ka Pauluse linn ja paljude misjonäride peatuspunkt. 

5. Kommentaar 

26:17 Salm ütleb, et tegevus toimub hapnemata leibade päeva esimeselt päeval. Paasa esimene päev on siiski 15. nisán, kuid siin on ettevalmistuspäev, mil haputaigen välja viidi ja paasatall tapeti (see toimus kella 2 ja 6 vahel), ning koht otsiti. Rahvakeeles võis seegi olla „esimene päev“, mida tõestab Juubelite raamat 49:10, 12. 

Salmis esitavad jüngrid küsimuse: „Kus sa tahad, et me valmistame paasapühasöömaaja?“ Järgnevas, 18. salmis kasutab Jeesus lihtsat väljendit poiein to pascha ’paasat tegema’, mis võib olla Septuaginta mõju. Järgnev Jeesuse sõna jüngritele, et need läheksid „selle ja selle“ juurde, erineb oma lakoonilisuses Markuse eeskujust, täpsemalt veenõud kandva mehe kirjeldusest. Lakoonilisuse põhjuseks on seada Kristus kõige keskpunktiks, nii et Issanda paasasöömaaja juures polegi jüngritel ülesandeid, on vaid nende küsimused ja Issanda vastused. 

26:19–20 Lakooniline stiil jätkub, ära jääb ka selgitus ruumi kohta. 

26:21 Salm alustab Juuda teemaga. Miks on see toodud söömaaja loosse, kuigi oma sisult võiks see armulaual olla stiiliviga? Miks ei võiks see esineda vaid lõigus 26:14–16 ja järgnevas, Jeesuse kinnivõtmise loos? Kuid söömaaeg kannab ka prohvetisõna tähendust, see kuulutab Jeesuse äraandmist. Peale selle püüavad kõik evangeeliumid tuua söömaaja seadmise loosse peale armulauaõpetuse ka eklesioloogiat. Sest eks armulaud ole kirikus ja kirik ole koondunud jumalateenistuse ümber, ka oma inimlike külgedega, nagu patused ja ebateadlikud koguduses. Nii lisab Johannese autor siia jalgade pesemise (13:1–20) ja Luukas jüngrite auahnuse (22:24–28). Ka Paulus, kes on püüdnud rääkida, mis on puhast Issanda söömaajas, teeb seda just ajendatuna inimliku ja liiginimliku tungimisest kirikuellu (1Kr 11:23–26 ümbritsev kontekst). „Üks teist annab minu ära“ on Jeesuse sõnum inimese loomuses olevast ekslikkusest. Ja jüngrid mõtlevad, alandlikult ja õigusega, et igaüks meist võib see olla. Nende kurbus aga päästab nad sellest süüst.  

Kirik ei ole nagu mingi „õige erakond“, mis annab inimesele õiged mõtted, kirik on kutsutute hulk, inimesed on oma pattudega. Matteuse õpetuse järgi on kirik corpus permixtum, kus on koos õiged ja ülekohtused (18:36–43, 47–50), käimas Jumala teed ning ootamas kohtuotsust. Matteuse kõne kirikust (Mt 18) just seda näitabki, et koguduse üks ülesanne on tulla toime ülekohtu ja patuga meis enestes. 

26:22 Salm näitab, kuidas jüngrid, „kurvastades väga“, küsivad üksteise järel: „Ega ometi mina, Issand“ (vrd Mk 14:19). Matteus lisab siia tiitli kyrie, mis Markuse alustekstis puudub. Johannesel on sarnane äraandja Juuda väljaselgitamine küsimuseringiga; sama allikat küll ei saa väita. 

26:23 Jeesuse hädahüüd ühendab endas Jumala nõu tuua oma Poeg ohvriks ja inimese kaassüü: oleme süüdi nii oma pattudes kui ka Jeesuse surmas, pahandusi on meie seas igal juhul (Mt 18:7). Kirikus on pahandusi isegi enam, sest kus valgus on suurem, seal häirib pimedus ja kurjus enamgi. Vanded ja sajatused esinevad ka Septuagintas Lv 17:4, 9; 20:3, 4, 5. Selline sajatussõna, „et ta poleks sündinud“, esineb ka Etioopia Eenoki raamatus 38:2. Ära jääb Matteusel küll Markuses esinev viide Psalmile 41 (salm 10): äraandja „sööb minu leiba minuga koos“. 

Kuid kui äraandja küsimus lahendatakse sama „laua ääres“ (õieti ehk samal vaibal lamades), siis miks ei väljenda teised jüngrid nördimust Juuda süü peale? Selle põhjuseks on dogmaatika, põimituna jutustuse sisse. Siin on teemaks Jeesuse kannatus, mitte see, kuidas oleks võinud minna, kui inimesel oleks olnud rohkem otsusekindlust (või ka arutut tormakust). Seetõttu näeme Jeesusele tehtavat kurja, kurja tegija ja tunnistajate hulk aga jäävad vaikseteks. 

26:25 Sama küsimuse esitab ka Juudas. Õieti Juudas „vastab“ – Uue Testamendi ajal oli sõnal „vastama“ ka mingi laiem tähendus: „seepeale ütlema, kostma“. Kuid Matteus teeb siin vahe sisse. Kui teised jüngrid esitasid oma hirmunud küsimuse Jeesusele sõnaga kyrie, siis Juudas ütleb rabbi. Nii on ka mujal; rabbi pole muidu nii juutlikuks peetud Matteusel üldsegi mitte eelissõna, see esineb vaid Mt 23:7, 8 hoiatustes, siin 26:25, ja Juuda suudluse puhul 26:49. Selles suhtes erineb see Markusest, kus 9:5 ja 11:21 ütleb Peetrus rabbi ja 14:45 Juudas, just söögilaua küsimuses. Hellenistlik Johannes aga on sõnaga rabbi leppinud, pidades seda ilmselt vahendiks anda oma tekstile juutlikku värvi. Rabbi nägemine mõiste „õpetaja“ taustal ei muuda Matteuse otsust just palju – „õpetajaks“ nimetatakse Jeesust vaid seal, kus suhe temasse on kauge ja vormiline.  

26:26 Algab söömaaja leiva ja karika osa, kus ka Jeesuse samasus leiva ja veiniga. Juba salmides 1–2 algatati paasakristoloogia, mis näitab, et Kristus valitseb olukorda, tema surm ja äraandmine on midagi, mis on „teada“. Siin pole manitsust halbadele jüngritele, on vaid kindel Kristus, kes läheb surma. 

On oletatud, et see söömaaeg ei olnud mitte paasa, vaid mistahes muu söömaaeg enne päris paasapüha, sest Johannese evangeelium näitab, kuidas Jeesus oli paasasöömaajal juba ristil ja Talmud Sanhedrin 43a ütleb, et „paasa eelpäeval riputati üles Jeesus“. Lisaks ei võinud paasapühal olla koos süneedrion, Küreene Siimon ei võinud põllult tulla, jünger ei võinud mõõka kanda. Kuid paasa kasuks räägib aeg päikeseloojangu järel, ja koht. Jeesuse surma paasasümboolika ehk see, kuidas Jeesus on nii peremees söögilauas kui ka paasatall ristil, on siin Matteusel juba olemas. Johannes vaid kasvatab seda sümboolikat, tuues Jeesuse surma ka kalendris varasemasse. 

Põhjus, miks siin paasapüha ei mainita, võib olla kiriku liturgia mõju, Issanda söömaaeg oli ju iganädalane, mitte üksnes paasa ajal. Ka leiva ja karika sõna paralleelsus võib olla liturgilisest kasutusest. Kui Jeesus ütleb nüüd leiva kohta „minu ihu“, kasutab ta sõna sōma tähenduses „isik“ – see on Jeesus ise, tema asemel on leib.  

26:27 Jeesus annab karika. Need sõnad ei ole ehk olulised mitte üksnes nimisõnade, vaid ka tegusõnade seisukohalt. Rida „õnnistas – murdis – andis – võttis – tänas – andis“ meenutab tuhandete toitmisi kõrbes. Arthur Võõbus on kirjutanud ajakirjas Zeitschrift für die neutestamentliche Wissenscahft geniaalselt lihtsa artikli söömisest Luuka evangeeliumis. Seal näitab ta, et kõik, olgu see toitmine kõrbes, söömine patuse kojas, söömine peale ülestõusmist, viitab Issanda söömaajale, mitte lihtsalt söömisele. 

26:28 Jeesus viib jutu karikalt verele. Kui nimetatakse verd, siis on juttu tapmisest ja surmamõistetu on ise meie keskel. „Valama“ võib olla vere kultusliku valamise mõte Lv 4:7, 18, 25 jm. Tundub et enam veel kui paasapüha teemadering, vabastus, pääsemine, kõik see, mis on Ex 1–19 taustaks, mängib selle kirjakoha taustal rolli just Ex 20–40, sest Jeesus nimetab karikat „minu lepinguveri“, ning Ex 24:8 sõna „võttis Mooses verd ja piserdas rahva peale ja ütles, ennäe, lepinguveri, mille tegi Issand teiega kõigi nende sõnade peale“, mida tõlgib vabalt aramea keelde (ligikaudu samal ajal kirjutatud) Targum Onkelos: „[V]õttis Mooses verd ja piserdas altari peale lepitamaks rahvast ja ütles: Ennäe, lepinguveri, mille tegi Issand teiega kõigi nende sõnade peale“. Lepingu tüpoloogia näitab seda, et mida tegi Mooses Siinail, seda teeb Jeesus ülakambris. 

Vereta pole lepitust, on ka Heebrealaste kirja kokkuvõttev sõna, veremõtted Exodusest kohtuvad siin veremõtetega Golgatal. Veri valatakse „paljude“ (Js 53:12) eest, s.t kõigi eest. Exoduse 24:8 heebrea algtekstis puudub lepitusemõte, kuid Targum Onkelose järgi näib, et Jeesuse-aegses juutluses nähti pattude lepitamist selle koostisosana. Võib olla on see ka Matteuse eriline mõte, et lisada siia Markusel puuduv „pattude andeksandmiseks“, rõhutades, et Johannese ristimine ei toonud pattude andeksandmist, sest kus Markus (1:4) sellest räägib, seal kärbib Matteus (3:11) selle maha, ning paneb selle hoopis Issanda söömaaja loosse. Ja Johannese (tapetud) tall, Jumala Tall (Jh 1:29, 36; 19:37) räägib just pattude lepitamisest ohvriga ja andeksandmisest. 

Ka on näha, et Markus kirjutab jüngrite kohta „ja jõid sellest kõik“, mille Matteus jätab ära. Siin võib ilmneda nii tendents vähendada jüngrite tegevuse ja toimekuse tähtsust ning lasta kõlada üksnes Jeesuse tegevusel kui ka mõte, et Markuse romaanistiil ei sobi liturgiasse, Matteus aga tahab toetada liturgiat (või toetub ise liturgiale).  

26:29 Räägitakse Jeesuse ootusest, mis ei ole iseenesest Issanda söömaaja liturgia osa. Põhjus, miks kõik sünoptikud selle siia kirjutavad, võib olla selles, et Jeesus oma ajaloolises olukorras rääkis Jumala riigi tulekust ja et talle oli omane rääkida sellest kui söömaajast. Oli ta ju toitnud kõrbes tuhandeid, ja nüüd toitis ta jüngreid saabuvate muutuste ootuses. Sama teema oli levinud apokalüptikutel, esseeni ringkondades, Jumala riik on eshatoloogiline söömaaeg (Etioopia Eenok 62:14; Süüria Baaruki Apokalüpsis 29:8; Viimsepäeva eeskiri 1QSa 2:11–22). Kui Jeesus ütleb jüngritele „teiega“, siis näitab ta, et ta on eesistuja seal lauas, Isa riigis, olles Poeg. Sama teema on jüngrite istumapanek kaheteistkümnele troonile (Mt 19:28). 

26:30 Tänulaul võis olla lõpus, paasalooga seotud, kuid võis viidata koguduse jumalateenistusele, kus ka söödi argiselt, mille järel oli palve. Juutidel oli paasapühal selleks nn väike hillel (Ps 114 või Ps 115–118). Kui Kl 3:16; Ef 5:19 mainivad muusikat, siis võib selle mõte olla just selles, et apostli kiri räägib jumalateenistusest, jumalateenistuse ruumist (kodukogudus) ja kogudusest, laul on seal olemas. 

6. Paralleeltekstid 

Nendeks on Mt 14:15–21 par ja 15:32–38 par; edasi Mk 14:12–26; Lk 22:7–20; 1Kr 11:23–26. Unustada ei saa ka Ap 2:42–47; 20:7–12. 

7. Tõlgendusloolised märkused 

Perikoobi tõlgenduslugu on ääretult mahukas, kuna siin puudutab evangeelium eriliselt nii õpetust kui ka liturgiat. 

Kõigepealt on see olnud kunstis tuntud teemaks, kuidas jüngrid on koondunud Jeesuse ümber, pika sileda laua ümber, pilkudega Jeesuse suunas – kes enam, kes vähem –, üksnes Juudas jalg seatud sammuks eemale, käsi hoidmas rahakotti. Armulaua kohta kunstis ja muusikas vt 2019. aasta kommentaari Suureks Neljapäevaks. Siia juurde tahaks lisada Iisraeli kunstniku Adi Nesi (sünd 1966) moodsas võtmes dramatiseeringu Leonardo da Vinci õhtusöömaaja maalist. Adi Nesi teisi piibliainelisi fotosid võib huviline vaadata siit.

Väga harva on kujutamist leidnud stseen, kuidas Peetrus ning Johannes otsivad kohta paasasöömaaja korraldamiseks. 

Õhtusöömaaeg on pannud mõtlema inimesi selle üle, mis on see leib, mis on Jeesuse käes. On see ihu või leib, kas Jeesus on kohal või mitte. Luterlik kirik on jäänud siin katoliku kiriku järellainetusse, arutlema armulauaelementide ontoloogia üle, nähes alternatiive vaid selles, et kas see on päriselt muutunud või ikka ei ole. Seejuures pole see mitte ainus tee. On ju õigeusu kirikus teine lähenemine, puutumata transsubstantsiatsiooniõpetusest, nimelt rõhuasetus Jeesuse ihu eluandval mõjul.  

Originaalne luterlik õpetus armulaual asetleidvast viib selle hoopis ajaloosse. See näitab, et Jeesus andis selle leiva kui oma lunastuse ja andeksandmise täiuse patuse kätte. Patune sööb seda, uskudes, et Jeesus Kristus on andnud iseenda ristisurma minu eest. Selles kohtab ta Jeesuse teed ristile ja Jeesuse tee patuse juurde. Patune aga seatakse lunastatute kogudusse, kus elab evangeelium. Seesama kehtib karika kohta, veri, mida joome, on valatud ristil meie eest. 

Kui nakkuse aeg mööda saab, on oluline tuua kogudusse tagasi karikas, nii et kõik saavad sellest juua. Luterluse algusaegadel on olnud see oluliseks teemaks, otsida vaimulikku, kes annab leiba ja karikat. Selle pärast on reisitud ka ühest vürstiriigist teise, et saada Issanda söömajast osa. 

Eestikeelne armulaud on ilus sõna, tartumurdeline „lavvakerik“ ehk mitte nii väga. Piibel räägib oma kõige läbimõeldumas kohas Issanda söömaajast, seda just 1. Korintose kirjas. See on ehk liturgias ka hea mõiste. „Leivamurdmine“, nagu Apostlite tegude raamatus, on pars pro toto väljend, mis pole süstemaatiliselt väga läbimõeldud. Seetõttu pole luterlik kirik seda ka kasutusele võtnud. 

Agenda sõnad on võetud Pauluselt. Seejuures öeldakse 1Kr 11:23–25 altari poole ja salm 26 koguduse poole. Vaimulikud vahel unustavad ehk, et see on ka Pauluse sõna, ja kaunistavad näiliselt kurba sõnumit sõnadega „ja ülestõusmist“. See pole ehk vajalik, teades, et sõnad on Pauluse tsitaat. 

Liturgias kasutatav väljend „minu mälestuseks“ on olnud teinekord ajendiks pidada Issanda söömaaega mälestussöömaajaks. Algselt on aga sõna anamnesis see, mis Vanas Testamendis zikkārōn, mis tähendab Jumala tegude meenutamist ja kuulutamist. Sellega loetakse Jeesusega Jeruusalemmas sündinu Jumala tegude hulka. 

Kuna käesoleva aasta Suurel Neljapäeval on tähelepanu keskmes püha armulaud selle erinevates seostes ning tähendusvarjundites, on paslik ilmestada seda mõnede mõtetega Martin Lutherilt. 

Lauakõne 1543. aasta kevadest: „Seadmissõnadega [Mitt den verbis consecrationis] tegid mõned endale nii palju hirmu, eriti need, kes oli vagad, ja kellele see oli tõsine asi, nii et nad täiesti värisesid, kui nad ütlesid neid sõnu: Hoc est corpus meum etc. Sest neid tuli öelda ilma igasuguse kogelemata [sine ulla haesitatione]; kes kogeles või ühe sõna vahele jättis, oli teinud suurt pattu. Ta pidi sõnu lugema ilma igasuguste võõraste mõteteta ja nõnda, et ta üksinda neid kuuleb ja kõrvalseisjad mitte. Ka mina olen 15 aastat selline vaga munk olnud. Jumal andku mulle andeks!“ (WA Tr 5:265,36–37; 266,1–6.) 

Kuni Vatikani II kirikukogu algatatud missareformini iseloomustas armulaua seadmist suure hulga ristimärkide tegemine armulauaandide kohal. Lutheri seisukohta ristimärkide suhtes avab üks tema lauakõnedest, kus ta proovis lauakaaslastele näidata, kuidas ta mungana missal ristimärke tegi. Kuna ta aga polnud üle 20 aasta „paavstlikul kombel“ missat pidanud, ei õnnestunud see tal: „Kui Dr. Luther hakkas neid ristimärke kummaliste sõrmeliigutustega [mira gesticulatione digitorum] tegema ja ei suutnud vana tava meenutada, ütles ta: „Marge¹, Jumalaema, kuidas me küll olime missaga vaevatud ja eriti ristimärkidega! Myconius on mulle sageli öelnud, et eluaeg ei osanud ta neid õigesti teha. Ah, me olime vaesed inimesed, ja see polnud muud kui selge ebajumalateenistus [Idololatria], me olime tõelised ebajumalateenrid [veri Idololatrae]““ (WA Tr 5:265,31–36). 

Põhjalikult puudutab Luther Kristuse reaalset kohalolu armulauas oma 1527. aasta kirjutises „Et need Kristuse sõnad (See on minu ihu jne) on endiselt kindlad; sülemlejate vastu“ (Das diese wort Christi (Das ist mein leib etce) noch fest stehen widder die Schwermgeister). „Siiski me tahame, kuigi me selleks kohustatud ei ole, lisaks osutada, milleks see vajalik on, et Kristuse ihu on leivas. Lühidalt öeldes on esimene põhjus Jumala pärast. Sest kui see nii ei oleks, siis oleks Kristus oma sõnades valetanud, sest ta ütleb: „Võtke, sööge, see on minu ihu, teie eest antud.“ Siin on sul põhjus, ilus kurat [schöner teufel]. Sest Jumal on tõearmastaja, mida ta ütleb, seda ta teeb ja suudab teha. Kuna ta nüüd siin ütleb: „See on minu ihu“ ja viitab sõnakesega „See“ leivale, nagu sülemlejad tunnistavad, siis peab seal ka tema ihu olema. /—/ Teine põhjus on meie usu pärast, sest usku Jumala sõnasse on meil tarvis, seda räägitakse meile sellepärast, et me peame uskuma, ja Jumal nõuab ja tahab usku, milles on tema sõna. Nüüd seisavad siin Jumala sõnad, mis haaravad endasse ja hõlmavad Kristuse ihu, et see on seal. Nii nagu on vajalik sõna ja usk, nii on ka vajalik sõnasse hõlmatud ihu, et meie usk oleks õige ja läheks sõnaga kokku [mit dem wort sich reime], kuna mõlemat, sõna ja ihu, ei tohi lahutada. Ja kui ta ka on lahutatud ja on ilma sõnata, siis on ta siiski vajalik, kuna selles on elu ja õndsus“ (WA 23:267,7–14,19–28). 

Isegi surmaohus olles ei luba Luther vaimulikul iseendale eraviisiliselt armulauda anda. 1543. aasta kevadest on säilinud ülestähendus lauakõnest, kus ta temalt küsiti, kas „see oleks teinud õigesti, kes annab iseendale sakramenti, kui ta on juba suremas ja paavstlastelt täielikku [s.t sakramenti mõlemal kujul] saada ei või?“ Luther vastas: „Ei! Sest alati peab vähemalt kaks isikut seal juures olema: üks, kes annab, teine, kes vastu võtab. Nii võib ka naine hädakorral ristida, kuid laps ei risti ennast ometi ise. Kui kedagi ei ole võimalik saada, siis piisab talle usust selle kohaselt: Sinu usk on aidanud. Kui ta aga võib [sakramenti] saada, ei tohi ta seda põlata“ (WA Tr 5:259,23–30). 

Väikese Katekismuse eessõnast: „Kuna paavsti türannia on nüüd kõrvaldatud, siis ei taha inimesed enam armulauale minna ja põlgavad selle ära. Siin tuleb neid kindlasti ärgitada, kuid ometi sellisel viisil, et me ei sunniks kedagi uskuma või sakramenti vastu võtma ja et me ei mõtleks välja mingit seadust ega määraks kindlaks aega ja kohta, vaid jutlustaksime nii, et nad end ise, ilma meie seaduseta, selleks kohustaksid ja meid pastoreid lausa sunniksid sakramenti jagama. Seda tuleb teha, öeldes neile nii: Kes ei soovi vähemalt korra või neli korda aastas armulaual käia, selle puhul tuleb muret tunda, kas ta mitte sakramenti ei põlga ja ongi üldse kristlane, nii nagu pole kristlane see, kes evangeeliumi ei usu ega kuula; sest Kristus pole öelnud: „Jätke see“ või „Põlake see ära“, vaid hoopis: „Nii sagedasti, kui te sellest joote, tehke seda“ jne. Kristus tahab, et seda tõepoolest tehtaks, mitte et sellest loobutaks ning see ära põlataks; ta ütleb: „TEHKE seda““ (WA 30 I:351,10–15; 352,1–6; LUTK 2014:209). 

Armulauast eemalehoidmine oli Lutheri jaoks tõsine probleem. 19. detsembril 1528. aastal peetud armulauda käsitlevas jutluses tunnistab Luther: „Siiski on mõned teie hulgast nii vahvad [fortes], et 5 aasta sees kordagi [armulauale] ei tule“ (WA 30 I:119,20–21). 

1539. aasta lauakõnedes mainitakse kedagi Wittenbergi kodanikku, keda iseloomustatakse sõnaga „jumalatu“, ja kes on rae ees avalikult tunnistanud, et ta pole viisteist aastat armulaual käinud. Kui küsitakse Lutheri arvamust, mida sellise inimesega tuleks teha, ta vastab: „Teda on paras võimudele üle anda. Mina kuulutaksin tema peale esimest ja teist manitsust avalikult ekskommunikeerituks, nõnda et teda tuleb koeraks pidada. Kui keegi tahab temaga seepeale suhelda, tehku ta seda oma südametunnistuse järgi. Kui ta sureb, siis tuleb ta prügimäele [auff den schinde leich] matta nagu koer. Ja ekskommunitseerituna anname ta üle rae seaduste alla“ (WA Tr 4:332,10–17). Luther kasutab siin sõna schinde leich, mis tähendab linnamüüri taga asunud kohta, kus nüliti lõpnud loomi ja kuhu nende korjused maeti. 

Mahaloksunud armulauaveini osas järgib Luther täiesti keskaegseid tavasid, kuid ei suhtu sellesse ohtu samas liiga tõsiselt. 1528. aastal kirjutatud „Teadaandes heale sõbrale sakramendi mõlemast kujust Meißeni piiskopi korralduse kohta“ (Eine bericht an einen guten freund von Beider gestalt des Sacraments auffs Bischoffs zu Meissen mandat) märgib Luther, et paavstlaste arvates „ei saa Kristuse verele maa peal suuremat lugupidamatust osaks saada kui see, et seda maha loksutatakse. Seda on sageli juhtunud ja juhtub edaspidigi, kui ilmikutele sakramenti mõlemal kujul antakse. Sellepärast on kirik õigustatult [ilmikutele] ühe kuju keelanud. /—/ Nii ütlen ma, et palju õigustatumalt kui ilmikutele peab preestritele üks kuju olema keelatud. Sest preestrid on alati rohkem ja sagedamini Kristuse verele sellist lugupidamatust osutanud kui ilmikud. Kui sageli on juhtunud (ja mida ainuüksi juba mina olen näinud, kuulnud ja kogenud), et preestrid on karikast maha loksutanud, mõned tonsuuri peale, mõned kaasula peale, mõned korporaali ja altarilina peale? Kui sageli on karikat ümber tõugatud või raputatud? Kui sageli on neil olnud karikas äädikas või vesi, või kuidas teinekord ka tühja karikat üles tõstnud ja austada lasknud, mis on oma sada korda suurem lugupidamatus (ka kui see üks kord juhtub), kui see, kui ilmikud iga päev karikast maha loksutavad, kuna ükski patt ei ole võrreldav ebajumalateenistusega. Kui ilmikud loksutavadki tilgakese maha, olgu pealegi, nad ei sea siiski ebajumalat üles, nagu preestrid teevad oma vee või tühjade karikatega. Summa: selline kohutav lugupidamatus on preestrite juures nii tavaline olnud ja on, et nad on pidanud sellest palju raamatuid kirjutama, kuidas seda takistada ja ära hoida“ (WA 26:593,23–27,33–36; 594:19–28). 

Kuna karikat enne reformatsiooni üldjuhul ilmikutele ei jagatud, puuduvad omaaegsetest missaraamatutes juhised puhuks, kuidas käituda, kui veini loksub armulaualise riietele. Siin pidi Luther lähtuma analoogiast ja 1542. aastal lahendas ta Wittenbergis juhtumi armulauaveiniga vanade tavade kohaselt. Erfurdi vaimulik Hachenberg teatab, et üks naisterahvas põlvitas pingile altari ees armulauda vastu võtma, kuid läks suuga nii õnnetult karika vastu, et karika sisu loksus tema vooderdatud jakile, mantlile ja põlvituspingi äärele. Seda pealt näinud Luther ja Bugenhagen ruttasid altari juurde ja lakkusid nii hästi kui võimalik veini suure aukartusega naise mantlilt ära. Armulaua järel laskis ta jaki voodrist välja lõigata selle koha, kuhu vein oli peale loksunud, kuna seda ei saanud puhtaks, ja tüki ära põletada. Põlvituspingi äärel laskis ta üle hööveldada ning laastud ära põletada. Hachenbergi sõnul oli juhtum Lutherile nii hinge läinud, et ta olevat ohanud: „Jumal hoidku!“ ja silmad olevat olnud pisarais (WA Br 10:337). 

Paavst Johannes Paulus II entsüklikas Ecclesia de Eucharistia leiduvad huvitavad ning mõtlemapanevad lõigud. 

„55. Omal kombel elas Maarja euharistlikus usus veel enne armulaua seadmist tänu sellele tõsiasjale, et ta andis oma neitsiliku üsa selleks, et Jumala Sõna võiks selles lihaks saada. Kuigi armulaud meenutab kannatusi ja ülestõusmist, jätkub armulauas ka lihakssaamine. Maarja jäi ingli kuulutuse järel lapseootele, temas eostus füüsiliselt reaalses ihus ja veres Jumala Poeg, nõnda haaras Maarja iseendas ette seda, mis teatud määral sünnib sakramentaalselt igas usklikus, kes leiva ja veini all võtab vastu Issanda ihu ja verd. /—/ 

56. /—/ Mida pidi Maarja tundma, kui ta kuulis Peetruse, Johannese, Jaakobuse ja teiste apostlite suust sõnu, mida öeldi viimsel õhtusöömaajal: „See on minu ihu, mis teie eest antakse“ (Lk 22:19)? See meie eest antud ihu, mis saab olevaks sakramentaalsetes märkides, oli seesama ihu, mis eostus tema üsas! Armulaua vastuvõtmine pidi Maarja jaoks tähendama seda, otsekui ta oleks taaskord tervitanud oma üsas seda südant, mis lõi ühes taktis tema südamega, ja leevendades seda, mida ta oli kogenud risti all.“ 

8. Liturgilised soovitused 

Suure Neljapäeva jumalateenistuse peateemaks on armulaua seadmine, millele lisaks meenutatakse väga vana traditsiooni kohaselt Jeesust, kes peseb jüngrite jalgu. 2021. aastal on pühakirjalugemiste keskmes armulaud: selle eeltähendus paasasöömaaja kujul (Ex 12:1–8, 11–14), armulaua pakutav osadus Kristuse ja üksteisega (1Kr 10:16–17) ning armulaua seadmine paasasöömaaja raames (Mt 26:17–30). 

Suure Neljapäeva õhtuse jumalateenistusega algab Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise suur kolmepäevane püha, paasatriduum (triduum paschale). Kui nende päevade jumalateenistusi pidada kogu aasta jaoks ainulaadsete kordade alusel, moodustub otsekui üks pikk üle mitme päeva kestev jumalateenistus. Seda ilmestab ennekõike asjaolu, et Suure Neljapäeva jumalateenistus jääb otsekui lõputa (lõpuõnnistus jääb ära), Suure Reede jumalateenistusel puudub nii harjumuspärane algus kui lõpp ja ülestõusmisöö (või -püha) jumalateenistusel puudub harjumuspärane algus. 

Tavaolukorras võib Suure Neljapäeva jumalateenistusel jutluse järel või jutluse asemel toimuda jalgade pesemise talitus (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 510–511). 

Armulaua lõpupalve järel (või kui eriolukorra tingimustes armulauda ei seata, siis Issanda palve järel) võib toimuda altari tühjakstegemine (denudatio altaris), mille ajal lauldakse või loetakse Psalmi 22 või lauldakse KLPR 92 (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 511). Altarile ja kantslile pannakse Suure Reede värvis tekstiilid või tekstiile ei panda üldse. Võimalust mööda viiakse kirikust ära muud kaunistused, orelit ei mängita enne ülestõusmiöö või -püha jumalateenistust, kustutatakse üldvalgustus. 

Paastuajale erandlikult lauldakse jumalateenistusel Gloria’t, Laudamus’e ajal võib helistada kirikukelli. Usutunnistus võib jääda ära. 

Jumalateenistuse lõpus kirikukelli ei helistata. 

Liturgiline värv: valge või violett 

Alguslaul: 74. 
Päeva laul: 89. 
Jutluselaul: 223. 
Ettevalmistuslaul: 224. 
Lõpulaul: 80 (kui jumalateenistuse lõpus toimub altari tühjakstegemine, jääb lõpulaul ära). 

Päeva palve – Käsiraamat, lk 130, nr 4 / Agenda, lk 96, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 17 (Suur Neljapäev), või ekteenia, lk 26 (Paastuaeg ja Suur Nädal II) / Agenda, lk 97–98. 
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (Suur Neljapäev). 
Armulauapalves öeldakse seadmissõnade esimeses lauses: „Meie Issand Jeesus Kristus, tänasel ööl, mil Tema ära anti…“. 
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 130 / Agenda, lk 98. 

(Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükk 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatükk 8 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)