Mida teha, kui sina ei kuule enam partnerit ja partner ei kuule sind? Mis siis, kui suhte teine pool tundub ebaõiglane, isekas, rumal, pahatahtlik ja sina ebaõiglaselt kannataja ning teine pool tunneb täpselt seda sama? Need on tüüpilised paarisuhte kriisi küsimused. Aga need on ka tööalaste suhete küsimused, need on õpetaja ja õpilase vahelise suhtlemise küsimused ning aina enam näeme, et need on küsimused riigi ja rahva juhtimises. Maailma ehmatab juba mõnda aega see, mis leiab aset USA-s. Eesti ühiskond saab poliitikas toimuva läbi aina teravamalt kogeda omal nahal vastastikkust mittemõistmist ja avalikku või varjatud vihkamist. Ameerikas ei kuule vabariiklased enam ammu demokraate. Demokraadid põlastavad vabariiklasi. On ainult sildid. Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide poliitikud ja toetajad näitavad kõigega, millega võimalik, kui rumal, kitsarinnaline ja harimatu on tänane koalitsioon ja konservatiivsemad parteid näevad liberaalsetes jõududes lausa saatana käsilasi. Ammu ei kuulata. On ainult sildid. Ollakse õnnelikud, kui suudetakse välja mõelda midagi senisest veel vaimukamat, millega teine pool paika panna ja endale plusspunkte teenida. Paradoksaalne on aga selle juures, et kõik me tahame paremat riiki ja ühiskonda. Lihtsalt arusaam „paremast” on veidi erinev. Kui paarisuhtes leitakse ehk sellises olukorras abi paarisuhteteraapiast, siis kust leiaks abi poliitikas ja ühiskonnas laiemalt, et peatada või vähemalt vähendada vihkamist, sildistamist, ärapanemist ja teiste alandamist?
Usun et üheks võimaluseks on uuesti püüda üles leida suurem eesmärk või siht, mida me taotleme või mille nimel me koos teele asusime. Abielus toetleme tõenäoliselt armastuse ja vastastikkuse austamisega täidetud harmoonilist koos vananemist. Mõlemad abielu pooled teavad, et nende õnn sõltub vähem või rohkem teise õnnelikkusest. Nii valus ja alandav, kui see mingil hetkel ka ei tunduks, kui me oleme taas üles leidnud selle abielu ja koos olemise suurema narratiivi – rohkem kui pelgalt hetke tunded ja olukorrad – on lihtsam tuua oma väikesi ja suuremaid „ohvreid” suhte päästmiseks. Mis on aga riigi suur narratiiv? Tõenäoliselt inimväärne ja turvaline elukeskkond, kus meie lastel oleks hea elada. Kristlasena igatsen ja palvetan ma loomulikult selle pärast, et riigis ei võetaks vastu otsusi, mis lähevad vastuollu Piibli põhimõtetega. Mitte nii palju selle pärast, et see on mulle ebamugav, vaid selle pärast, et ma tean, kuidas riigi otsused mõjutavad seda, kas meie rahva üle on Jumala õnnistus või mitte. Aga ma ei saa oodata, veel vähem nõuda mõistmist nendelt, kes ei tunne ega usu Jumalat. Ma ei saa oodata kristlike väärtuste järgi elamist nendelt, kellel ei ole Kristust. Ning kui mina nõuaksin kõigilt minu jaoks ainuõigete kristlike väärtuste järgi elamist, siis oleks tegu ühel või teisel moel vägivallaga.
Ma pean ennast konservatiiviks. Aga mis mulle Kanada juures meeldib, on see, et olude ja aegade sunnil on see riik õppinud elama nii, et kõigil oleks võimalikult hea. Väga erinevad rahvad, kultuurid ja ka usud on pidanud õppima üksteise kõrval elama ja üksteist austama. Mulle ei pruugi meeldida mingid privileegid, mida nõuavad põliselanikud, mulle ei pruugi meeldida LGBT liikumise juhttegelaste hiiglasuured pildid Ottawa tänavatel või vikerkaarelipp riigiasutuse vardas, mulle ei pruugi meeldida mošee minu naabruses. Aga.., samas mulle meeldib, et väike linna keskväljakul asuv lava on kujundatud jõuluajal Petlemma jõulustseenina. Midagi, mida ükski Eesti linn vist enam ei teeks, sest sellega kaasnevat hädakisa ei jõuaks ära kuulata.
Mulle meeldib, et ma saan naabritega rääkida väga vabalt oma kogudusest, usust ja Jumalast, sest kõigil on mingi side kirikuga. Kes kuulub õigeusu kirikusse (mu ühed naabrid on kreeklased), kes presbüteriaani kirikusse (meie armas naabrinaine), kelle vend on preester (üle tee naaber), kes tunneb, et pole ammu kirikusse jõudnud ja peaks taas minema (juuksur). See kõik on kuidagi nii loomulik. Ma mõistan, et multikultuurilisuses ja üksteise mõistmises on omad piirid, aga kuidagi meeldib mulle selline ühiskond rohkem, kui vihaleek silmis, nui neljaks oma õigust ja tõde riiklikuks korraks kirjutada tahtev ühiskond. Olgu need siis liberaalid või konservatiivid.
Mulle meeldiks, kui riik ei soosiks ega toetaks aborte, sest minu hinnangul on see inimelu tapmine. Mulle meeldiks, kui traditsiooniline pere oleks veel enam kaitstud, toetatud ja soodustatud. Mulle meeldiks, kui riiklikud üritused vähemalt oleks alkoholivabad. Mulle meeldiks, kui usk ja koguduses käimine ei oleks ühiskonnas väike veidrus, vaid loomulik elu osa.. Aga ma ei saa oodata, et kõik seda nii mõistavad ja nii elada tahavad. Jumal on jätnud inimestele vaba valiku – armastada või mitte. Valida elu või surm, õnnistus või needus. Kes olen mina, et ma ütlen kellelegi, mida keegi valima või kuidas elama peaks? Küll saan ma paluda, õnnistada ja armastada. Ma saan jagada valgust, kirumata pimedust. Seadused on olulised. Need on ühelt poolt ühiselt aktsepteeritud normide paberisse raiumine, kuid teisalt kujundame me seadustega norme ja standardeid. Aga siiski algavad paljud muutused mitte seaduste vastuvõtmisest või mittevastuvõtmisest, vaid mingist muutusest inimeste südames ja hoiakutes. Olulised muutused algavad ikka enamasti altpoolt üles ja seestpoolt väljapoole.
Kuigi kõik märgid näitavad, et vastuolud ja polariseerumine maailmas aina kasvavad, siis tahan paluda, et selle sees kasvaks kusagil (vähemalt minu enda sees) ka üksteise mõistmine ja armastus. Jumala Sõna ütleb praeguste aegade kohta, et kuri läheb kurjemaks ja püha peab saama pühamaks. Eks me võiks jälgida, et me ei keskenduks nii palju sellele, kui valesti või pimeduses keegi teine elab või mõtleb, vaid püüdma ise elada nii, et meie südametunnistus oleks puhas ja teised meie ümber kogeksid hoolimist, valgust ja õnnistust. Ükskõik, kas nad jagavad minu veendumusi või mitte. Keegi on öelnud, et rumalad otsivad süüdlasi, targad lahendusi. Meil on kõigil iga päev võimalus olla targem kui eile.
Timo Lige (1975) on kauaaegne Hiiumaa muusikaõpetaja, helilooja ja pastor. Alates 2020. aasta sügisest teenib Toronto Eesti Baptisti kogudust.
Arvamus on esmalt avaldatud autori Facebooki seinal 10.01.2021.
