Esiletõstetud lood

Loomist (Kaljo Põllule mõeldes)

Pööripäeva aegu näeb imelist,
kõrvu kuuldub ammu räägitut,
vanarahva pajatatut.
Ei mäletatud enam,
aga ilm sündis uuesti.
Sügava veesilma vaikuses
Ilmalind pläterdas, tühja jalutas,
Ilmapaika otsis, ümber passis,
kaikust ja kaja mõõtis,
seisma jäi.
Kummardas Ilmalind, nokaga sügavas sorkis,
pelgas mulle, muda näppis,
tiris tühjast klombi haralise,
sellel istuma sättis,
muna munes.
Sättis Ilmalind istuma munale,
laotas sulgi laiali,
muna rinna all küpses.
Maigutas ja keret pööras,
koorte vahelt sisu küünitas.
Ilmalind munast valgest
sigitas suuri maid.
Paljuks jätkas:
järvi, kaldaid, metsakünkaid
taevakaare all.
Taeva poole kollane
vete pinnalt tõusis.
Taevasilmi, sabatähti,
Päikest, Kuud Ilmalind
Linnuteele lennutas.

Urmas Nõmmik (1975), dr.habil., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ning Vana Testamendi ja semitistika kaasprofessor, EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Iganädalane uudiskiri

Toeta ajakirja ilmumist!

English