Šokolaadi reklaami juurest Shakespeare’i juurde, Shakespeare’i juurest Johannese juurde, Johannese juurest preestriks. Kuidas sa seda tegid, mis sind ajendas?

Ajendeid ei mõtle tagantjärele välja. Kuidas oma elust ja valikutest rääkida, ennast analüüsida nii, et see vastaks tõele? Ja mis tõde see on, mida mälu esile toob? Iga päev, hetk tulevad meelde uued mälestused, uued seigad, uued assotsiatsioonid endast ja olnust. Tänased minevikupildid endast ja elust pole need, mis homsed. Püüan assotsiatsioonide kaudu ka ise aru saada, mis on mõjutanud, suunanud.

Viimasel ajal olen palju mõelnud oma esimeste Tartu Ülikooli aastate peale. Õppisin kaks aastat arstiteaduskonnas farmaatsiat ja valmistusin tõemeeli proviisori elukutseks. Olen töötanud apteegis, korjanud ravimtaimi, kaalunud mentha piperita ehk piparmündi lehti Tartus Rae apteegi pimedas tagaruumis peale loenguid, 12-tunnised keemialabori pingutused on senini lausa detailselt meeles, nii ka botaanika praktikumi leitsakulised rabamatkad Viljandimaal. Ja siis ka kolm aastat pärast ülikooli õppisin Tallinna Ülikoolis kultuurharidust ja olin kandleõpetaja. Kuni tuli taipamine, õigemini intensiivne otsus, et pean astuma lavakunstikateedrisse ja lavastajaks õppima. Olen tänulik oma teatrikunsti õpetajatele, oma viieteistkümnendale lennule, see oli üks imeline aeg, kus ühine teatrivaimustus meid liitis ja vaimselt toitis. Hommikust hilisõhtuni ühised proovid ja treeningud, lõputud arutelud teatrikunstist ja kirjandusest. Tšehhov, Dostojevski, Ibsen, Stanislavski, Knebel, Grotowski … – mu kirjanduslikud kaaslased päevi ja kuid, aastaid.

Töötasin lavastaja ja õppejõuna 26 pikka aastat, see aeg oli loominguliselt ja eluliselt väga rikastav periood. Ja siis sai ka see tee otsa, tuli Usuteaduse Instituut, sealt algas uus teekond, õigemini uus järk omaenese teekonnal, mida mööda käin praegu. Täna tunduvad just haridusteekonna algused tähenduslikud.

Valge kittel. Sümbolitel, ka rollide sümbolitel, riietusel on elus oluline koht. Vanas anatoomikumis anatoomia praktikumis, keemialaboris ja apteegis veetsin pikki tunde valge kitliga ja nüüd kannan regionaalhaigla hingehoidjana valget kitlit, nüüd siis vaimuliku särgi peal. Omamood tähenduslik seos mu jaoks.

Kuidas jõudsin haiglakaplani ametisse? Lihtne vastus on, et kutsuti ja olin valmis minema. Pikemalt järele mõeldes on see, et hingehoidjana just tervishoiusüsteemis töötan, ehk geneetiliselt juba antud valik. Mulle meeldib nii mõelda. Ema on elukutselt proviisor, elu aeg töötanud apteegis, ema õde oli arst, vanaema oli haiglaõde. Ema mäletan lapsepõlvest ikka vaid valge kitliga ja ravimite lõhnaga. Ta töötas haiglaapteegis ja see keskkond on mulle väga-väga omane, olin väga tihti ema töö juures peale kooli. Ema poolt esivanemad on meditsiini poolel olnud, on aitajad, need kes ravivad.

Teatrikunsti teekond on olnud ilmselt juba ka valmis enne mind. Minu vanavanatädi oli Amalie Konsa, eesti teatri vanaemaks hüütud Vanemuise teatri pikaaegne näitlejanna. Tema oli see hea inimene, kes Tartus peale sõda mu isa ja pool suguvõsa oma hoole alla võttis. Tartu oli puruks pommitatud ja kodud varemeis. Tädi Maali kodu oli ülikooli vastas Werneri kohviku peal (seal on praegugi seinal mälestustahvel), ja seal nad kõik elasid ühes toas, voodid kardinatega eraldatud, kohvrid riietega voodi all. Sinna kogunesid õhtuti Vanemuise näitlejad kaarte mängima ja teed jooma, mõnikord kangemat ka, oli naeru ja lõhverdamist sel raskel ajal, mis aitas üle elada. Vanemuine, Ird ja tädi Maali Tartu lood on minu lapsepõlve pere legendid. Kõik see tundus lapsepõlves ühe toreda maailmana: see, et näitlejad on üks tore seltskond, vabad hinged, vandersellid. Niisiis, kui võtan kokku oma elu valikud, selle, mis elus on mõjutanud, siis see on lõpuni püüdmatu. „Mitte teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid,“ – on üks vastus Pühakirjast. Ühel hetkel ühed uksed sulguvad ja teised avanevad. Ja nii lähedki, alati on mind pere poolt julgustatud uusi uksi avama.

Tunnetan Pühakirja sõnumit väga praktiliselt ja olen tundnud sisemist vajadust minna sinna, kus ma saan aidata, kus saan inimestega koos olla, inimestega suhelda. Ja tõesõna, tunnen seda õnnistusena, et olen saanud teoloogia ja haiglatöö oma hinges ja igapäevatöös kokku viia.

Kas elukutse valikud tulenevad ka sellest, et oled soovinud, nagu oled öelnud, alati armastuse poolel olla?

Jah, võib ka nii sõnastada, võibolla tõesti. Ja ilmselt ka huvi inimese vastu, inimese olemuse ja loomuse, elu mõtte otsimise vastu. Sisemine rahutus, mis mingil hetkel on kasvanud ülisuureks, ei anna hingata ega püsida ja on sundinud teekonda muutma ja uuele rajale minema.

Kuidas sa Piibli või kirikuga üldse esimest korda kokku puutusid, millised olid muljed? Millised olid vaated sinu perekonnas?

Lapsepõlve kodune miljöö ja argipäev on olnud ilmselgelt mõjutajaks ja valikute suunajaks. Olen pärit kristlikust perekonnast, mind ristiti kodus Kaarli koguduse õpetaja Kaide Rätsepa poolt, kui olin kolme ja poole aastane. See sündmus on mul kuidagi väga kirkalt meeles. Elasime perega Lillekülas pisikese kahetoalise korteri ühes toas, esik oli väga kitsukene ja mäletan, kui uksest tuli sisse mustas talaaris pikk mees, kellel oli talaari peal sinine lehviv pikk lint. Mina küsisin, kas Sa oled Jeesus, või ma kindlalt teadsin, et tema on Jeesus. Vastust ei mäleta. Meie ühisköögi kraanist valati kristalltaldrikule vett ja sealt taldrikult piserdas ta mulle toas vett pea peale. Sinisest lindist niipalju, et õp Rätsep oli Oxfordi ülikooli doktor ja see oli kraadi tähis, see pikk sinine sall. Miks ma teda Jeesusega seostasin, arvan, et viisin ta kokku Kaarli kiriku altarimaalil Jeesuse pildiga, ka Jeesusel on sellel maalil üle õla pikk sinine lõuend.

Isaga käisime lapsepõlves koos noorema vennaga pea iga pühapäev Kaarli kirikus. Toona oli see muidugi eriline ja ma häbenesin seda klassikaaslaste ees, seda, et isa on usklik, et käisime kirikus, et pidasime jõule, ülestõusmispühi. Meie klassi poisid nägid ühel pühapäeval, kuidas isa ja vennaga läksime Kaarli kirikusse, pärast narrisid koolis mind. Sain sellest ikka üle, nüüd tagantjärele mõtlen, et see ülesaamine võttis ikka pikka aega. Kodused piiblitunnid Vana Testamendi lugudega, eriti muljetavaldavad olid veeuputuse ja Soodoma ja Gomorra lood, Taaveti ja Koljati võitlus, Simsoni ja Delila kurb lugu, lisaks raadiost soomekeelsed jumalateenistused – kindlasti see kõik ladestus teadvuse kihtidesse.

Kui palju erinevad teater ja kirik? Mis on neil ühist? Kas lavastamine on sarnane jumalateenistuse korraldamisega?

Ühtepidi on teatrikunstil ju religioossed juured, minnes aastatuhandete taha Vana-Kreekasse, kus teatrikunst sündis veini ja viljakusejumala Dionysose pidustustest, bakhanaalidest. Jah, kogu antiikteater on sündinud religioossest väljast, mõjutades aastatuhandete vältel kogu euroopaliku teatrikunsti arengut. Irdus siis religioossusest, muutus ilmalikuks, julmaks meelelahutuseks Vana-Rooma ajastul, püsides paganliku või rahvaliku meelelahutusena varase riigikristluse ajal kuni keskajani. Keskajal sünnib teatrikunst uuesti ja kirikus, kus hakati etendama piibliainelisi lugulaule – laulumänge, müsteeriume. Vanimaist on säilinud Taanieli mäng, mille laulis uuesti ilmavalgele meie Hortus Musicus. Nende vinüülplaat on mu lapsepõlve üks sügavaimad muusikaelamusi. Isal oli korralik plaadikogu ja pühapäeviti oli Hortus Musicuse plaat meie Õismäe kodus mängimas, vaheldumisi Bachi fuugadega.

Samas, kui mõtlen sügavamale, siis teatril ja kirikul olemuslikult pole ühist. Saame küll rääkida religioosseid teemasid käsitlevast dramaturgiast, pühast teatrist Jerzy Grotowski, tema trupi ja loominguliste järglaste otsingutes, tänase päeva teatritegijate vaimsusest ja sügavuti minevatest lavastustest. See kõik on inimest ja tema suhet iseendaga, ligimese ja Jumalaga avav ja mõtestav. Või teisalt, kui mõtleme jumalateenistuse liturgia ülesehituse ja elementide, sümbolite peale, mida võib pidada teatraalseteks. Väga sarnane on inimese psühholoogia poolt vaadatuna koguduse osaduslik atmosfäär kirikus ja teatrietenduse osaduslikkuse atmosfäär teatrisaalis. Teatrietenduse mõju võib olla väga pühalik. Kui mõtlen 1980-ndate lõpu lavastuste peale nagu Jaan Kruusvalli „Pilvede värvid“ ja „Vaikuse vallamaja“ ning Rein Saluri „Minek“ või laulupidude peale, kui laulame „Mu isamaa on minu arm“…

Aga Kirik – kui mõtlen, et see on Kristuse ihu, pühade kogudus, palve koda, Jumala koda, pühitsetud paik. Kus Jumal teenib meid, meie teenime Jumalat. Kus me oleme Jumala palge ees kogu oma elu, ihu ja hingega, oma valude ja rõõmude, vigade, süü ja häbiga. Kahetsuses ja andekssaanuna, lunastatuna, armu leidnuna. Lootuses … Kus me oleme kõige tihedamas kokkupuutes Pühaga, Temaga, iseenda südametunnistusega. Kaalul on elu põhiküsimused, kogu meie tervik, ihu, hing ja vaim on korraga avatuna. Siis on see täiesti erinev teatrikunstist. Olemuslikult erinev.

Teater on mäng. Mäng, mis ammutab elust, võib mõjutada inimest, tema elutunnetust ja väärtuseid. Kusjuures see on mäng, mida ma väga armastan. Mäng on samuti inimesele olemuslikult omane ja vajalik, see on meelte lahutamine ja kokkupanemine, mõnusus ja ka pingutus. Me vajame seda, samuti kui lapsed. Elu ilma mängurõõmuta, ilma kunstielamusteta on kahvatu, kidub. Ka see on Looja and inimesele. Näitleja elukutse on imeline elukutse ja hea näitleja on kui maag, on imetegija. Olen alati head etendust või näitlejamängu vaadates vapustatud, liigutatud.

Lavastamise elemente saab, jah, kindlasti kasutada jumalateenistuse ettevalmistamises, saab lihtsad, vajalikud asjad kokku leppida, kes millal tuleb ja läheb, saab käike harjutada, et kõik laabuks tõrgeteta. Tekste lugeda, mõtestada. Aga jumalateenistuseks me ei harjuta kellegi teise rolli sisseelamist, ümberkehastumist, ei mängi ega kujuta kedagi teist – ei tee seda vaimulikud ega koguduse liikmed. Me oleme seal ise kogu oma tervikuga, oma eluga, iseendana Jumala palge ees, üksteise ees. Usus ja palves, ühises patukahetsuses ja andeksanni armus, armulaua osaduses.

Kas oled lavastamise nüüd lõpetanud või tegeled sellega ka jätkuvalt edasi?

Lavastamine teatris – viimane lavastus oli 2008. aastal „President 1939“ Estonias, mille tegime koos abikaasa Tõnuga.

Millegipärast kujutan ette, et Voldemar Panso suhe kirikusse ja religiooni ning tema vaated selles osas olid avaramad kui enamusel nõukaajal. Reisis ta ju palju vist.

Panso tuleb teisest kultuuriväljast, Eesti Vabariigist. See on teine kultuuritaust, haritus, haridus, lisaks tema enda mõtteavarus. Loen praegu ühe oma väga olulise õpetaja Merle Karusoo äsjailmunud raamatut Voldemar Pansost „Niipalju kui andsid koerale …“. See on koostatud Panso märkmetest, kaasteeliste mälestustest, Panso proovide üleskirjutusest, Karusoo 7. lennu teatriõpingute päevikutest ja hilisematest kommentaaridest ja mõtetest – selline äärmiselt mahukas pilt Pansost, tema kaasteelistest, ajastust, kultuurist. Ning ka teatrikunsti olemusest ja alustest, Panso õpetaja Maria Knebeli ja tema õpetaja Konstantin Stanislavski teatrikunsti meetodist ehk lähenemisest – tegevuslikust analüüsist. Ja lahutamatult teatrikunstiga seotud eetikast. Nii Panso kui kogu eesti teatri järeltulevad põlved ammutavad sellest, oleme ju kõik samast koolkonna puust.

Kuulasin lapsena Tõnu Tepandi plaati, millelt on kohutava mälestuse jätnud „Kiri kodukandist“: „..vanaema on surnud, Olga on surnud, Torsten on surnud..“ Suurepärane lugu! Kuidas surmaga silmitsi seismine sind mõjutab, mis tunded valdavad, kuidas endaga toime tuled?

Kindlasti mõjutab, teeb alandlikuks ja tänulikuks iga päeva ja hetke eest. Oma pere eest. Kõige selle hea ja isegi mitte väga hea eest, mida olen kogenud. Toimetuleku kohta ei oska öelda, ikka tulen toime. Palves. Lähedaste toel. Kolleegide toel. Tunnen tänulikkust ka selle teenimistöö eest, et saan aidata, olla toeks, julgustada, lohutada. Väga oluline on taibata kogu tervikut, kohati see ilmutab end, see, mis on elus tõeliselt tähtis.

Päevapoliitika tuleb otsapidi ka kirikusse nüüd, lõhestab. Mis sind praegusel ajal inspireerib, millest lased end vaimustuda?

Kuidas saakski teistmoodi olla, et päevapoliitika ei tule kirikusse! Pole ju kirik mingi elevandiluust torn kuskil õhutühjas ruumis. Elame ja loome kindlas ajalises ruumis ja kõik see, mis meid inimestena puudutab, tuleb kaasa. Ka kirikusse. See peabki nii olema. Ning ka see, et püüame anda toimuvale mingi tähenduse, mõtestatuse. Kui palju see on korrelatsioonis tervikuga, elu tervikuga, Jumala riigiga, Pühakirja sõnumiga, kes seda oskaks lõplikult hinnata. Olen väga ettevaatlik hinnanguid andma, mis on õige, mis vale, kes on õigem ja kes valem. Igaviku palge ees oleme kõik üsna väetid ja taipamatud. Aga midagi me peame siin ja praegu otsustama, kelle või mille poolt me oleme.

Mind on alati vaimustanud koostöö, ärakuulamine, kokkulepete tegemine, ja see kõige erinevamate osapoolte ja vaadete ja veendumuste vahel. Leida ühisosa ja sellega edasi minna. Inspireerib vanemkaplani ülesandes praegune sotsiaalministeeriumi kaplanaadi ülesehitamine, see, et hingehoidjad lähevad haiglatesse ja hoolekandesse, et hingehoiutelefon on ilusti käivitunud tänu meie heale partnerile MTÜ Tartu Teoloogia Akadeemiale, et teeme koolitusi haiglate ja hooldekodude töötajatele. Et saame koos peakaplan Ove Sanderiga aidata kaasa meie Eesti elu ja inimeste rõõmsamaks, lootusrikkamaks ja armurikkamaks kasvamisel.

Praeguste koroonapiirangute ajal on meie liikumine piiratum. Kas tunned igatsust rohkem liikuda ja kuhu?

Olen hakanud, vastupidi, palju enam liikuma, nimelt sõidan iga päev 30 kilomeetrit rattaga haiglasse tööle ja tagasi. Ma enne ei teadnudki, et nii on võimalik. See on tõesti kingitus, see avastus. Põldude vahel näha sügis-talve hommikul tööle sõites päiksetõusu ja tagasi sõites loojangut!

Mida sa küsiksid 10-aastaselt Katrilt, mida talle ütleksid?

Kelleks sa tahad saada, küsiksin küll seda. Ja ma mäletan, et see oli kolmandas klassis, kui unistasin, et tahan kosmonaudiks saada ja siis et kirjanikuks ja siis et suusatajaks. Ja ma ütleksin talle, et kõik on võimalik. Et kui sa väga midagi igatsed südames, siis sa selle ka saad. Usu ainult. „Paluge ja teile antakse.“

Intervjueeris Ergo Naab.

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on EELK vikaarõpetaja, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, sotsiaalministeeriumi vanemkaplan ning Kirik & Teoloogia kolleegiumi liige.