Märgilise aasta viimsed päevad pühalikud võidutunnid käes läbi pimeduse valgust näevad silmad, õnnistatud armuväes selle aastaga saab otsa palju lõppemas üks kindel ajajoon uue homse usk kui kindel kalju rahulolus luulet sellest loon * Õndsas õnnes võtan tempo maha viibin sundimatult igas hetkes ajas ei ma vaata selja taha ei ka ette, igavikuretkes olen kohal, enda sisse vaatan ainus aeg on siiski siin ja praegu kohut ka ei mõista, kõike jaatan sellel teel on juba nähtud aegu * Kingituseks antud soojad toad ajalise majalise rõõm hästi maitsevad kõik jõuluroad aromaatse, sooja glögi sõõm kõikjal korteris vaid rõõm ja rahu valitseb, sest sündinud on valgus pimedust ei enam siia mahu tunnustäht, see uue helge algus tänu vaimulikest viisidest raadiokõlarist mis kostavad palved veavad välja kriisidest inimkonna vabaks ostavad kogu maa on uue ootuses jõulupüha pühitsetud viivul armastuses, usus, lootuses mis on meile kantud inglitiivul Andre Tamm (1976) on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik.
