Artikli eesmärk on anda lühiülevaade ning tutvustada hingehoiu õppesuuna rakenduskõrgharidusõppe lõputööd. Töö kannab pealkirja „Ülekande teadvustamine ja käsitlemine pastoraalses nõustamises” ning on kaitstud 8. juunil 2020 EELK Usuteaduse Instituudis.

Lõputöös püstitatakse hüpotees, et psühhoanalüüsist pärinev ja paljudes psühhoteraapiates kasutatav ülekande mõiste ja kontseptsioon omab olulist seletusjõudu pastoraalse taustaga nõustamissuhetes. Töö eesmärgiks on avada lugejale ülekande mõistet selle erinevate variatsioonidega ning käsitlemisvõimalustega, kasutades illustreerimiseks näidisjuhtumeid inimestest, kellel on olnud vähemalt üks pastoraalse suhte kogemus. Pastoraalse nõustamisena käsitletakse igasugust nõustamissuhet, kus nõustatav pöördub teadlikult abi saamiseks isiku poole, kes on ordineeritud või ametisse määratud vaimulik.

Töö teoreetiline osa sisaldab ülevaateid nii psühhoterapeutilistest käsitlustest kui konkreetselt pastoraalsele ülekandele suunatud väliskirjandusest. Psühhoterapeutilise kirjanduse kasutamise poolt kõneles asjaolu, et ülekande mõiste pärineb sellest valdkonnast ning paljudes riikides kehtivad nii vaimulikele kui psühhoterapeutidele nõustamistöös sarnased baasnõuded ja regulatsioonid.

Pastoraalset ülekannet käsitlevat kirjandust eesti keeles ei ole. Küll aga on võimalik leida vastavaid teaduslikke artikleid internetist ja mitmed neist on töös tsiteeritud. Vanim tekst, millega lõputööd kirjutades tutvuti, pärineb Lester Raymond Bellwood’i doktoriväitekirjast, mis on avaldatud aastal 1962. Kogu vastava pastoraalse kirjanduse läbilõikes võib näha, kuidas ülekande käsitlemine pastoraalses kontekstis on liikunud kerügmaatilistest käsitlustest tänase päeva kaasaegsete teooriatega kooskõlastatumaks. Siiski on valdkonnas veel pikk tee käia. Teema riivab mitmeid tabusid, millega tegelemiseks pole tihti julgust ning valmisolekut ka pastoritel endil.

Illustratsioonidena kasutatavad juhtumianalüüsid jagunevad kaheks. Üks osa juhtumeid on saadud läbi kirjalike intervjuude. Seoses 2020. aasta märtsis Eesti vabariigis kehtestatud eriolukorraga pole ükski intervjuu teostatud läbi füüsilise kohtumise. Kvalitatiivse uuringu intervjuu küsimused koostati selliselt, et need annaksid just käsitletava teema jaoks olulist infot võimalikest ülekandelistest nähtustest. Kui esmasest intervjuust ilmnes olulisi nüansse, mis võivad viidata võimalikule ülekandele, esitasin vastajale individuaalsed spetsiifilised lisaküsimused seoses pastoraalse suhte ning vastaja lapsepõlvega. Kõigi vastanute puhul on hilisema ümberkirjutuse juures jäetud välja tuntavaks tegevad andmed ning muudetud konfidentsiaalsust rikkuvad aspektid. Kasutatavad initsiaalid ei vasta inimeste pärisnimedele.

Vastajaid oli kokku 15 ning neid esines järgnevatest konfessioonidest: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik ning üks Eesti Kirikute Nõukogusse mittekuuluv kristlik kogudus. Vastajatest 12 olid naised ning 3 mehed. Kuigi mainitud konfessioonides nimetatakse kiriku töötegijaid ja ülevaatajaid erinevalt ning seda teevad ka vastanud originaalintervjuudes, taandan ka nimetused vaimulik ja preester nimetusele pastor. Seda isegi juhtumite otsetsitaatides. See aitab tagada inimeste anonüümsuse ning välistab võimaluse, et lugusid hakataks käsitlema konkreetsete kristlike liikumiste põhistena.

Traumaatilise ülekande vaatlemiseks on kasutatud juhtumeid isiklikust hingehoidlikust praktikast. Ka neist juhtumitest on välja jäetud selgelt äratuntavad detailid.

Ülekanne ning selle avaldumisvormid

Ülekanne (ka tundesiire, transferents) on algselt psühhoanalüütilisest psühhoteraapiast pärit mõiste, mida kasutatakse erinevate nõustamiste juures ning mis iseloomustab üldistatult olukorda, kus patsient kannab terapeudile üle tunded, mis on seotud mõne varasema inimsuhtega tema elus. Ülekande käigus reageerib inimene käesoleval hetkel temaga tegelevale isikule ja olukorrale, justkui oleks tegu tema varasemasse ellu kuulunud inimeste või objektidega. (Kidron 2003, 84) Ülekanded pole seotud inimese teadvustatud käitumisega, kuid võib öelda, et teatud mõttes käivad need kaasas kõigi meie eludes olevate inimsuhetega. Alateadlikult toome oma tänastesse suhetesse kaasa elus esinenud varasemate inimsuhete mõjud. Kõige sügavamalt mõjutavad meid suhted, mis on jäänud meie kujunemisperioodi ehk kogemused vanemate ja vanavanematega, õdede-vendade ning õpetajatega. Terapeutilises kohtumises võib mõjutada värsket teraapilist suhet ka kliendi suhe eelmise terapeudiga. Samamoodi peavad pastorid olema valmis selleks, et inimene kannab talle üle tundeid varasemast pastoraalsest suhtest või selle purunemisest.

Ülekande mõiste sõnastas esmalt Sigmund Freud ning pikka aega on seda seostatud ennekõike psühhoanalüütilise psühhoteraapiaga. Tänasel päeval kasutatakse seda olulise töövahendina siiski ka mitmetes teistes abistava suhte kontekstides, sealhulgas meditsiinis ning coaching’us.

Ülekande liigid

Üldistatult jaguneb ülekanne positiivseks ning negatiivseks ülekandeks. Lõputöös vaatleb autor punkthaaval järgnevaid ülekande liike:

• Seksualiseeritud ülekanne, mis omakorda jaguneb erootiliseks ülekandeks ning erotiseeritud ülekandeks. Erootiline ülekanne sisaldab nõustaja suhtes seksuaalseid tundeid, mille kohta inimene ise saab aru, et need on ebareaalsed. Kõige lihtsamalt ja üldisemalt võib öelda, et me räägime armumistunnetest nõustaja suunas. Sedalaadi tunded võivad olla teinekord väga piinavad ning neid on kirjeldatud isegi valusamana kui tavapärase vastamata jäänud armastuse korral. Teisalt ei takista selline ülekanne reeglina nõustataval väljaspool nõustamissuhet luua küpseid kiindumussuhteid. Tegemist on ülekande liigiga, mida on dokumenteeritud ennekõike meessoost nõustaja ning naissoost nõustatava suhetes. Pastoraalses kontekstis on nüanss tähendusrikas, kuna tänases ühiskonnas on endiselt enamik pastoreid meessoost. Oluline on lisada, et erootiline ülekanne võib siiski esineda eri intensiivusega kõikvõimalikes soolistes kombinatsioonides ning avalduda ka kliendist oluliselt noorema või vanema nõustaja suhtes. Kui seksualiseeritud ülekanne esineb väga intensiivselt ja jõuliselt ning irratsionaalse erootilise kinnisideena, võime rääkida eraldi nähtusest, erotiseeritud ülekandest. Sellisel juhul on seksuaalvahekord nõustajaga midagi, mida nõustatav võib lausa nõudma hakata. Oma olemuselt on see sundkäitumuslik ning võib muutuda nõustaja suhtes ähvardavalt pealetükkivaks. Erootilist ning erotiseeritud ülekannet käsitletakse teraapias erinevalt.
• Vanemlik ülekanne esineb juhul, kui nõustatav vaatab nõustajat alateadlikult oma vanemana või puuduva vanemana. „Isalik ülekanne toimub, kui inimene vaatab teist inimest nagu isa või idealiseeritud isakuju. Teda võidakse vaadata kui võimsat, tarka ja autoriteetset ning inimene võib oodata sellelt isikult kaitset ja arukaid nõuandeid.” (GoodTherapy, 2019) „Emalik ülekanne toimub siis, kui üks inimene kohtleb teist nagu ema või idealiseeritud emakuju. Isikut vaadeldakse tihti armastava ja mõjuvõimsana ning nende käest oodatakse sageli hoolitsust ja lohutust.” (GoodTherapy, 2019) Perekondliku ülekande puhul on võimalik ka õdede-vendade ülekanne. Erinevalt vanemlikust ülekandest ei esinda seda tüüpi ülekannet juhi või jüngri käitumine, vaid võrdsel tasandil meeskonna-põhised suhtluskäigud.
• Idealiseeriva ülekande puhul on nõustatav nõustajast parimal võimalikul arvamusel. Sellise ülekande puhul on võimalik, et klient võib tahta saada selliseks, nagu on tema terapeut või koguduse liige või soovida olla rohkem oma pastori moodi. See võib panna inimese valima oma eriala idealiseeritud esindaja järgi ning tihti saadab neid inimesi valitud alal edu.
• Negatiivne ülekanne ütleb juba oma nimes, et tegu on nähtusega, kus nõustataval tekivad tugevad ebameeldivad tunded nõustaja suhtes. Selliste tunnete hulka võivad kuuluda näiteks usalduse kadumine, hüljatud olemise tunne või armukadedus teiste nõustatavate suhtes. Valdavalt on nende raskete tunnete juured lapsepõlves.
• Traumaatiline ülekanne on ülekande vorm, mida klassikaline (psühhoanalüütiline) kirjandus ei käsitle. Tegu on nähtusega, kus ülekandetunded esinevad inimesel, kes on üle elanud  psüühilist seisundit oluliselt mõjutava trauma. Antud kontekstis räägime inimestest, kes saavad traumateraapiat või vajaksid oma elus traumateraapiat. Nende inimeste seesmised enesekaitsemehhanismid on tihti tavalisest intensiivsemad ning rohkem varieeruvad. Ka ülekande puhul võime nende juures kohata nähtust, kus ühe ja sama nõustaja suhtes esinevad kõikvõimalikud eelmainitud ülekande liigid. Positiivne ja negatiivne ülekanne võivad neil vahelduda kiiresti või eri väljundid esineda sisuliselt samaaegselt. Et mõista taolist ülekannet ning seda, mis on neile inimestele parimaks toeks, peab nõustaja mõistma põhilisi aluseid trauma mõjust inimese elule. Muutused, mida psühholoogiline trauma (eriti pikaajaline ning süsteemne väärkohtlemine) inimeses põhjustab on mitmetasandilised, hõlmates nii emotsionaalse kui füüsilise tasandi. Kui traumakogemus saab alguse lapsepõlves ning ulatub üle põlvkondade, on inimese aju parema poolkera emotsioone reguleerivate tundekeskuste areng kahjustatud juba varases lapsepõlves. Selline inimene on vastuvõtlik tugevalt kiinduma ja klammerduma terapeuti või pastorisse, kes pöörab talle tähelepanu, millest on puudust olnud lapsepõlves. Tugevale tõmbumisele võib siiski vastukaaluks esineda sama nõustatava eemaletõmbumise või nõustaja eemaletõukamise reaktsioon. Judith Herman ütleb raamatus „Trauma and Recovery”, mis on oluliseks alusteoseks traumakogemusega inimestega töötamisel, et traumaatilise kogemuse puhul peame arvestama, et ruumis on lisaks nõustajale ja nõustatavale alati keegi kolmas. Reaktsioonides nõustajale avalduvad selle kolmanda osapoole – traumeerija – kohalolu mõjud. Herman räägib ka sellest, et traumeeritu ülekanne nõustajasse on tihti idealiseeritud, kuid vigu mittelubav. (Herman 1992, 137) Traumaklientidega töötamine ning neile toeks olemine nõuab reeglina erioskusi, kuid pastori võimuses on teadvustada, et ta ei pea võtma nõustatava reaktsioone isiklikult ning hakkama teda seetõttu tõrjuma või vältima. Oma isiklike seesmiste ressurssidega ning Jumala armastuse näitamisega on pastoril võimalik pakkuda just traumeeritud inimeste elus palju muutvat tuge.

Vastuülekanne

Vastuülekande näol on tegu nähtusega, kus lähtutakse nõustaja teadvustamata reaktsioonidest nõustajale. Ülekande läbi on suur tõenäosus, et nõustamissituatsioonis n-ö mängitakse läbi nõustatava varasem elukogemus. Samal ajal on olemas oht, et hakatakse läbi mängima nõustaja varasemat elukogemust. Nõustatav võib teatud juhtudel tuua nõustajas esile tema enda lahendamata probleemkohad. Selle käigus tekib oht, et rollid pööratakse ümber. Kui näiteks nõustataval on olnud juba varasest lapsepõlvest kogemus, et ta peab hoolitsema oma vanemate eest, võib märkamatult nõustaja omaks võtta selle, et nõustatav asub nõustaja osas hoolitsevasse rolli. Veel ohtlikum on variant, kus nõustaja hakkab alateadlikult oma võimu kuritarvitama inimese vastu, kes on oma eelnevas elus kogenud võimu kuritarvitamist.

Vastuülekandes võib olla nõustajale kasulikku infot, kuid reeglina viib vastuülekandesse sisenemine ja sellega kaasa minemine kahjulike tagajärgedeni nõustatava suhtes. Kui terapeut või pastor ei tunne ära vastuülekannet, on suur oht, et ta hakkab inimese elu mõjutama temast enesest tulenevate protsesside kaudu.

Vastuülekannet võib esineda näiteks järgmiste juhtudena:

• tavalisest pikemate vastuvõtuaegade andmine kliendile;
• kliendile ebamugavate küsimuste esitamata jätmine hirmust kaotada ta armastus;
• vastasseisu vältimine enda hirmust viha ees;
• alateadlik kliendi sõltuvuse kasutamine iseenda võimsana tundmiseks; 
• abivajaja lähedusvajaduste rahuldamine; 
• ebavajalike soovituste andmine vajadusest olla autoriteet / võimul olev isik; 
• kliendi edusammude ülehindamine oma edukuse tundmiseks (Williams, 2014).

Näidisjuhtumid ning nende analüüs

Valdava osa juhtumite koostamise aluseks said seoses 2020. aasta kevadel riigis valitseva eriolukorraga kirjalikud intervjuud (va juhtumid traumaatilisest ülekandest, mis on liiga spetsiifiline ülekande liik, et sellest järeldusi teha ja käsitleda pelgalt intervjuu alusel). Vastajaid oli 15, neist 3 meest ja 12 naist. Üks potentsiaalne vastaja andis esmase nõusoleku valmidusest rääkida oma kogemusest. Seejärel tekkisid tal kõhklused, mis olid seotud vajadusega, et lugu jääks täielikult anonüümseks. Kuigi ta ei täpsustanud, millise ülekandega on tegu, nimetas ta lugu väga isiklikuks ning otsustas mõningase järelemõtlemise käigus, et „ei soovi seda teemat uuesti lahti võtta”. Et vastav intervjuu tõmbas lahti keerulisi tundeid, oli märgata ka reaalsete vastuste puhul. Mõningatel juhtudel oli vaja üle uurida, kuidas inimene end vahetult pärast vastamist tunneb ja kas tal on kerge tekkinud emotsioonidest ümber lülituda.

Vastajatest 14 rääkisid meessoost pastorist, ühel juhul oli kõne all vaimulik suhe naisterahvaga, kes ei olnud ordineeritud pastor. Viiel juhul mainiti armumistunnet ning seda eranditult naisterahvaste poolt meessoost pastori suunas. Probleeme või puudulikkust isasuhtes tõid välja 5 vastajat: 3 naist ning 2 meest. Mingit laadi düsfunktsionaalsust lapsepõlvetaustas ning isiklikus kujunemises mainis 8 vastajat. Neljas loos ilmneb pastori surma nüanss ning kohati on sealjuures ülekanne raskesti eristatav leinatundest. Mitmendat põlve kristlik kogemus esines kolme vastaja puhul – kõik kolm mainisid idealiseerivat tunnet seoses vaimulikega alates lapsepõlvest. Enamik vastajaid olid usule tulnud täiskasvanueas ning valdavalt mainiti tugevaimat sidet seoses esimese pastoriga. Peaaegu kõikides lugudes ilmnes korraga rohkem kui üht liiki võimalik ülekanne või eri ülekandeliste nähtuste segunemine. 

Autori jaoks esines intervjuudes mitmeid huvitavaid ja ootamatuid nüansse. Esimese üllatusena vastati küsimustele enamasti pikkade täislausetega ja selgitati rohkemgi, kui konkreetsed küsimused eeldasid (küsimustega on võimalik lõputöö lisades tutvuda). Inimeste valmisolek neil teemadel rääkida oli suur ja nad olid vägagi avatud. Kõik vastajad andsid kirjaliku nõusoleku, et nende lugusid ning intervjuus esinevaid tsitaate võib kasutada.

Intervjueerides koguduste n-ö tavaliikmeid, tuli ülekandelisi nähtusi esile väga selgelt. Küsimused esitati selliselt, mis viisid just nende seosteni. Ent siinkohal tuleks meeles pidada, et intervjuude koostamiseks oli autori käsutuses üksnes kirjalik meetod ning eesmärk oligi jõuda just ülekandest rääkivate lugudeni. Intervjuude küsimustikke laiali saates polnud autoril aimugi, et sisuliselt kõik tagasi tulevad vastused sisaldavad olulist infot teema käsitlemiseks.

Lõputöö koostamise alguses oli autori esmane plaan pöörduda hoopis pastorite poole ja leida võimalikud juhtumid nende kaudu. Sel moel otsides põrkus autor korduvalt punktiga, kus keegi ei teadnud kedagi, kes teaks kedagi, kelle praktikas oleks mingit ülekandelist kogemust. Tänaseks on autoril välja kujunenud hüpotees, et Eesti vaimulikul maastikul tekitab ülekande mõiste hetkel väga suurt segadust ning teisalt pole ka Eesti pastorid valmis julgelt ja avatult käsitlema oma kogemusi ei ülekande ega vastuülekandega (seda ka konfidentsiaalsust pakkuvates tingimustes). Et hinnata sellist eitamist kaitsereaktsiooniks või näiteks võimalikuks hirmuks teoloogiliste vastuolude ees, oleks vaja selgemalt fokusseeritud ja laiemat uurimust.

Vastustest tõmbas autori tähelepanu enim asjaolu, et kaheteistkümnest naisest viis mainisid võimalikku armumistundele omast nüanssi pastori suhtes. See on päris suur võimalik seksualiseeritud ülekande protsent, kui arvestada, et tegu oli eri koguduslikest taustadest inimestega, kes teineteist ei tunne või teavad põgusalt seoses Eesti kristliku maastiku piiratusega. Üldistavate järelduste tegemiseks ei pruugi see anda piisavalt infot, küll aga olulist mõtteainest. Võimalik, et selle üle mõtisklemine aitab paremini aktsepteerida ja normaliseerida tundeid ja kogemusi, mis võivad esineda abistavas ja ühiskondlikult esilekerkivas positsioonis. Siinkohal võib välja tuua, et üks intervjueeritav võrdles tundeid pastori vastu järjena teismeea iidolite fännamisele.

Teine oluline aspekt on isasuhte mõju tunnetele pastori suhtes. Seda oli märgata nii mees- kui naissoost vastajate puhul, et puudulik või puuduv isasuhe mõjutas käsitlust pastori suhtes. Juhtumite põhjal võib öelda, et alateadlik isaigatsus võib panna inimese nägema pastorit idealiseeritult või tekitada tema suhtes tavalisest soojemaid tundeid. Selle juures võib olla oma roll asjaolul, et pastorit käsitletakse ühtlasi koguduse vaimuliku isana ning tema rolliga käivad kaasas mitmed isalikkust rõhutavad assotsiatsioonid.

Järeldused ning esmased soovitused

Lõputöö teooria ning juhtumite analüüsi kõrvutamine andis aluse arvata, et ülekanne on nähtus, millega võiks Eesti pastoraalsel maasikul julgemalt tutvuda. Kuigi juhtumitena kasutatud intervjuude pealt ei saa teha kvantitatiivseid järeldusi, pakkusid need üksjagu kvalitatiivseid narratiivseid detaile, illustreerimaks uuritud teemat.

Vaadeldes ülekande võimalikke käsitlusi pastoraalses kontekstis, kõnetasid autorit tööd kirjutades eriliselt Rootsi preestri Wilfrid Stinisseni mõtted raamatust „Vaimu teraapia. Vaimulik teejuhatus ja hingehoid”. Stinissen seletab hingehoidlikus suhtes ülekannet nii, et kui terapeut siiralt armastab oma klienti, kes on talle omistanud näiteks autoritaarse isa rolli, siis ta lepib rolliga, seda siiski kaasa mängimata. Hoolides oma kliendist, aitab ta sel moel vabaneda vanadest reageerimismustritest. Vihkavale kliendile ei vasta ta vihkamisega, vaid jääb võimalikult rahulikuks ning häirimatuks. Kui aga nõustatav tunnistab terapeudile armastust, ei võta ta seda isiklikult ega vasta samasuguse armastusega. Stinissen ütleb kenasti: „Vastus peab olema sügavam armastus, mis ei seo, vaid vabastab.” (Stinissen 2008, 57)

Ülekande käsitlemiseks pastoraalses kontekstis peabki alustalana võtma kristliku ligimesearmastuse. Tundes inimese hinge ning seoseid, mida meie psüühiline pool loob, saavad pastorid olla rohkem ette valmistunud inimeste aitamiseks lähtuvalt sellest, mida just see inimene parimal moel vajab. See eeldab vaimulikult hingelist küpsust ning ka pastori isiklikku vaimset enesehooldust. Ülekandetunnetega tegelemine ei tähenda pastori poolset piiridest loobumist, vaid nende seadmist ja hoidmist armastuses ning hoolimises.

Kirjandus

GoodTherapy, Articles for Mental Health Professionals, 2019 (https://www.goodtherapy.org/blog/most-popular-professional-articles-for-therapists-2019-1219197)

Herman, Judith Lewis (1992). Trauma and Recovery: The Aftermath of Violence. New York: Basic Books

Kidron, Anti (2003).  Nõustamiskunst. Psühholoogilise nõustamise alused. Tallinn: Mondo

Nicola Williams (2014). Managing transference and countertransference. TPC LEADERSHIP 7.Juuli 2014. a. https://tpcleadership.com/2014/07/07/managing-transference-and-countertransference/

Wilfrid Stinisseni (2008). Vaimu teraapia : vaimulik teejuhatus ja hingehoid. Tallinn: Printon

Kuigi artiklis on kasutatud otselõike autori lõputööst, ei sisalda see siiski kogu käsitletavat materjali. Lõputöö koos selle juurde kuuluvate juhtumitega on lugemiseks saadaval EELK Usuteaduste Instituudi raamatukogus.

Kaili Särg (1985) lõpetas 2020. aastal EELK Usuteaduste Instituudi rakenduskõrgharidusõppe hingehoiu erialal, töötab hingehoidjana Hellenurme hooldekodus ning on diakon Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Otepää Evangeelses Vabakoguduses Palverändur.